Kahekümnendal sajandil kuulsaks saanud. Polgu lennuväli asetses tavaliselt talupojakarjamaal mis kuidagi oli puhastatud mätastest ja mutimullahunnikutest. Nagu ema Mõttuse, pesakond, peitusid, lennukid noore kaasiku serval. Ühesõnaga see oli nende tormiliste sõjapäevade tavaline väli, aerodroom. Me maandusime seal õhtu eel, kui polk oli lõpetamas pikka tööpäeva. Orjoli juures olid sakslased eriti aktiivsed õhus. Hävitajail tuli teha sel päeval seitse lahingulendu. Alles loojaku ajal tulid viimased lülid kaheksandalt välja lennult. Viimased lennukid maandusid mootoreid välja lülitamata, Roleerisid nad käigult otse metsatuka juurde. Alles siis, kui lennuk seisis juba rohelises rohu mätastega ümbritsetud Caponeeri mullast hobuserauas ronisid kabiinist aegamisi välja kahvatud väsinud lendurid. Viimasena saabus kolmanda eskadrilli komandöri lennuk. Kabiini läbipaistev kate avanes. Esiteks lendas sealt välja ja langes rohule suur mustast puust kepp kaetud kuldmunagrammidega. Siis hoobas päevitunud laia näoga mustajuukseline mees end kiiresti tugevatel kätel üles heites oma keha osavasti üle serva, laskus tiivale jastus siis raskelt maha. Keegi ütles mulle, et see on polgu parim lendur. Et mitte asjatult kaotada õhtut. Ma otsustasin otsekohe temaga kõnelda. Mäletan väga hästi, kuidas ta vaadates mulle lõbusalt otse näkku elavate mustade mustlassilmadega, milles kustumatu poisikese lektrots ühtis kummaliselt palju näinud ja palju üle elanud inimese väsinud tarkusega ütles mulle naeratades. Halastage ausõna, ei seisa jalgadel. Kõrvus kumiseb. Söönud olete? Ei no väga hea. Lähme sööklasse, sööme koos õhtust. Noh, kuidas on, lähme. Arvatavasti oli ta täna väga väsinud sest käis raskesti. Kuid ta ei toetanud oma kummalisele kepile Sirpustel küünarnukil ja vaid aeg-ajalt võttis ta selle kätte, et lüüa maha kärbseseeni või jagada lööke põdrakanepi roosadele tutikestele. Kui me Jäärakut ületades tõuseme järsule libedale savikale kallakule, ronis lendur aeglaselt üles, aidates end sellega, et haaras kätega põõsastest kinni. Kuid kepile ta ei toetunud nüüdki. Muide, sööklas kadus tema väsimus korraga otsekui tuulest puutuna. Ta istus akna juurde, kust paistis külm punane loojak, mis lendurite tundemärkide järgi ennustas homseks tuult. Jõi ahnelt ära suure kruusitäie vett, naljatas kena Lockilise ettekandjaga. Heitis üle laua nalja, seltsimeestega päris minult Moskva uudiseid. Kui me olime lõpetanud kolmanda roa mustikakisselli, mida siin nimetati äikesepilvedeks, küsis ta. Kus teie töö mitte ei kuskil. Noh, väga hea ööbige minu muldonnis. Ja ongi kõik. Niisugune oli sisse ammune õhtu, mis viis kokku Pravda sõjakirjasaatja ja ühe hävitajate eskadrilli jalutu lenduri. Tuletame meelde nii ühe kui teise poolt. See oli saatuslik kohtumine. Sest sel õhtul sündis 20. sajandi kuulsus Aleksei Maressi. Tõeline inimene sündis meie jaoks. Kahtlemata oleks Marešev selle kohtumisetagi kandnud praegu Nõukogude Liidu kangelase kuldtähte. Ja ilmselt oleks temast ikkagi saanud tuntud ühiskonnategelane. Boriss pole, ei oleks samuti kirjutanud mõne teise väga hea ja väga populaarse raamatu loetava raamatu. Aga selle kohtumiseta ei oleks meil arvatavasti olnud jutustus tõelisest inimesest. Mareževi nimi oleks jäänud trükkimata võõraste keelte, võõraste tähtedega ja populaarsete kirjanduskangelaste galeriis. Puuduks kuju, kelle kaudu võõras lugeja õpib mõistma tervet rahvast. Sest ajast ma pole Aleksei markerit kohanud. Kuid kõikjale, kuhu mind ka ei paisanud, sõjaaegne saatus. Vedasin ma enesega kaasa kaht õpilasvihikut millesse veel Orjoli all olin üles märkinud selle lenduri ebaharilikku odüsseia. Kui palju kordi sõja ajal vaikus päevil ja pärast uidates vabastatud Euroopa maades asusin ma temast visandi kirjutamisele. Ja iga kord lükkasin töö edasi. Sest et kõik, mis õnnestus kirjutada näis vaid ta elu kahvatu varjuna. Kuid siis viibisin ma Nürnbergis rahvusvahelise sõjatribunali istungil. Oli lõppemas Hermann Göringi ülekuulamine. Löönud vankuma dokumentaaltõendite raskuse all ja surutud vastu seina Nõukogude süüdistaja küsimustega. Jutustas Saksamaa teine nats vastu tahtmist ja läbi hammaste kohtule sellest, kuidas lahinguis minu kodumaa piiritu lavarusil sulas ja lagunes punaarmee löökide all. Fašismi hiiglaslikke armee, kes seni polnud tundnud lüüasaamisi. End õigustades tõstis Göring taeva poole tuhmid, sinised silmad. Säärane oli jumala tahtmine. Kas te tunnistate, et tungides reeturlikult kallale nõukogude liidule, mistõttu Saksamaa osutus purustatuks Tedeostasite suurima roima küsiski ringilt Nõukogude süüdistaja Roman Rutsenko? See polnud roim, see oli saatuslik viga. Vastast tumedalt Göring, langetades süngelt, silmad. Ma võin tunnistada, ainult, et me toimisime järelemõtlematult sest et nagu selgus sõja käigus me ei teadnud paljugi. Ja paljust ei olnud meil isegi aimugi. Peamine meie ei tundnud ega mõistnud Nõukogude venelasi. Nad olid ja jäävad mõistatuseks. Mitte mingisugune, ka kõige paremagentuur ei suuda avastada Nõukogude tõelist sõjalist potentsiaali. Ma ei räägi mitte kahurite lennukite ja tankide arvust. Seda me ligikaudu teadsime. Ma ei räägi mittetööstuse võimsusest ja mobiilsusest. Ma räägin inimestest. Ent vene inimene on olnud välismaalastele alati mõistatuseks. Napolion ei mõistnud teda samuti. Meie kordasime ainult napp hoolioni viga. Me kuulasime uhkusega pealesunnitud avameelsust mõistatuslikust vene inimesest. Ja mulle meenus äkki Aleksei Mariisi Tema pooleni ununenud kuju tõusis eredalt mu silme ette siin selles ranges tammepaneelidega vooderdatud saalis. Kollaste paberkatetega õpilase vihikud millest ühele oli Maressivi käekirjaga märgitud kolmanda eskadrilli lahinglendude päevik saabusid minuga kan Nürnbergi. Tulnud tagasi tribunal. Istungilt hakkasin ma sirvima vanu ülestähendusi ja asusin uuesti töö kallale püüdes tõepäraselt jutustada Aleksei mareissevist. Kõik, mida ma teadsin tema sõnade järgi Kõneleb Aleksei Mareesia. See oli 1946. aastal. Sügisel tuli, istun ühel hommikul perega teelauas. Panin raadio mängima just sel hetkel, kui diktor lõpetas järgmist peatükki poris, pole vōi raamatust jutustus tõelisest inimesest kuulete homme hommikul kell 10. Tol korral, nagu vist praegugi oli sel kellaajal kavas lastesaade. Pean tunnistama, et olin, pole või juba unustanud ikkagi üle kolme aasta vahet. Unustanud selles mõttes, et ei mäletanud enam tema välimust, oli ta blond või brünett, missugust kasvu. Kuna ta aga sõja ajal korrespondendina üsna palju kirjutas ja tema nime peale sattus sageli siis nimi tuli tuttav aitäh. Ja otsustasin endamisi homme sel ajal raadio lahti teha, et kuulata, mis raamat see õige on. Niisiis teisel päeval kell 10 hommikul lülitan raadio sisse. Näitleja hakkab lugema järgmist peatükki. Teate isegi, kuidas näitlejad oskavad lugeda. Päike paistab, pilved ujuvad taevas, mets kohiseb lennukid, lendavad õhulahing Aleksei mereesel see teine, kolmas, neljas, aga kirjeldatud olukorrad, millest raadios räägiti, tundus tuttavana. Meres nägi, kuidas lehtpuumetsa eredas roheluses hakkasid üksteise järel välja roomama tankid sarnanedes ülalt kohmakate hallide põrmikatega. Hetke pärast tuli neil juba palju välja puistunud kuid uued ja uued roomasid kogutavast rohelusest venisid teedel, hiilisid Lokudes. Juba olid esimese tõusnud kingule jõudnud mürskudest üles küntud maale. Nende väikestelt lontidelt hakkasid lendama punased sädemed. Seal all kuulis ta läbi kära ja müra, mis täitis lendurimütsi, kõrvaklappe, kapten Slovi isegi praegu kähisevat ja muidu häält. Tähelepanu. Olen leopard kolm. Olen leopard, kolm paremal on pasla kandjad. Vastlakandjad. Aleksei nägi kuskil ees komandöri lennuki lühikest kriipsu kriips, kõigutas end, see tähendas. Tee, mis teen mina. Merisseff andis samas käskluse edasi oma lülile. Ta vaatas ringi. Juhitav rippus tema kõrval peaaegu end lahti laskmata. Tubli poiss. Pea vastu, vanamees hüüdis talle mereis. Nõnda kuulis Aleksei Morešev esmakordselt Aleksei meres vist telefonikõne Pravda toimetusse ning uuesti kohtasid tõelise inimesed, kangelane ja kirjutaja. Mis sai edasi? Missuguseks kujunes tõelise inimese edasine elukäik. Mis on saanud teistest raamatu tegelastest. See on neid küsimusi mõttes Rüta, istudes Nõukogude sõjaveteranide komitee vastutava sekretäri Aleksei Mareževi ooteruumis. Ta on vastu tulelikult eraldanud oma napist ajast paarkümmend minutit Eesti raadio esindajale. Kahe poolega kabinetiuksed lükkab lahti tumedas ülikonnas mees kes on oma aastate kohta küllalt noor piinlikult kammitud juukselahk, sõbralikuid, tahtejõuline nägu üle elatud, kannatusi reedavad ehk vast ainult valukortsud ümber silmade. Ja kutsunud külalise sisse, jalutab ta tagasi kirjutuslauani vabalt kepita. Esitan oma palve. Voodid, Suhheirasgowor tuleb kuiv, et midagi erilist ei olegi juhtunud. Aga siiski, mis sai edasi? Kus te olite näiteks sõja viimasel päeval? Sõja viimasel päeval põdesin jäinis lastehaigusse, nõgesetõppe tunnistab küsitu kuidagi süüdlaslikult. Maryszevil tuleb tihti esineda koolinoortele pioneeridele, samuti tehastes kolhoosides ja seal mõnikord küsitakse, on ta veel pärast sõda lennanud. Sõda lõppes 45. aasta mais. Tegev lennuväes oli Mareesel 1946. aastani. Edasi õpetas lennukoolis noori lendureid välja ja lendas ka ise kuni 1949. aastani. Siis aga läks õppima Aleksei Morris, Jeff Lõpetas kaks kõrgemat õppeasutust. Kõrgema parteikooli ja ühiskonnateaduste akadeemia. Pärast viimase lõpetamist 1956. aastal kaitses kandidaadidissertatsiooni ning talle omistati ajalookandidaadikraad. Väitekirja teema parteipoliitiline töö sõjaõhujõudude üksustes Orjoli Kurski lahingute perioodil. Aleksei maris kinnitab, et Boriss pole või raamatu tegelased on kõik elust võetud kõik on kunagi elanud inimesed. Kõneleja räägib nendest minevikus, sest mitmed ei ole enam elavate kirjas. Ei ole professorit, kirurgi, kes teda opereeris ja ravis ei ole, Mihhaila taati kestab, päästis ja kes teda tohterdas? Ei ole enam ka punapäist Siinat, kes kangelast haiglas tantsima õpetas. Kuule, sina, lendur, viskana, kaamera. Karide talle veiska ära, ütlen sulle, muidu me välja ei tule. Paneme plehku. Aleksei heitis püstoli eemale. Põõsad nihkusid laiali ja kaks poisikest, valvsad, nagu uudishimulikud tihased. Valmis iga silmapilk kohalt sööstma ja budget tegema. Ettevaatlikult, hoides teineteist kättpidi, hakkasid talle lähenema. Kusjuures vanem riietatud köiega rüütatud vanaaegsesse naiste jakki peas saksa pilotka, kõhn, sinise ilmaline tumeblond, kanepi värvi juustega hoidis valmis kirvest arvatavasti olles otsustanud seda vajaduse korral tarvitada tema järel, peites end ta selja taha ja vaadates välja selle tagant silmadega täis talitsematut uudishimu, tuli väiksem punajuukseline tedretähtedes tähnilise näoga. Tuli ja sosistas. Nutab. Ja tõesti nutab. Kus on, aga kõhn küll on. Vanem astus Aleksei juurde ja ikka veel kirvest valmis hoides lükkas isa tohutu vildiga lumel lamava püstolid kaugemale. Ütled lendur. Aga kas dokumenti on? Näita siia. Kummad siin on meie sakslased, küsis Aleksei sosinal tahtmatult naeratades. Aga kust mina tean, mulle sellest ei teadvustata. Siin on mets, vastas vanem, diplomaatiliselt. Tuli pluusitaskust tunnistus otsida. Punane komandöri isikutunnistus. Viisnurgaga avaldas poistele maagilist mõju. Omad omad, kolmandat päeva omad. Mis on saanud poistest, kes leidsid lendurid pool teadvusetuna? Morris kutsus nad endale külla siis, kui pühitsesime sõja võidu kahekümnendat aastapäeva. Ja kuigi üks oli siis 42 ning teine 44 kutsub ta neid endiselt poisteks. Nad on tihedas kirjavahetuses. Saša vihrow elab ikka vanas Plawni külas, on kolhoosnik. Serioosa töötab valdai linna tuletõrjekomandos. Äkki vingatas kellegi naise hääl rõõmsalt üle kogu lennuvälja? Kostis mootorimürin kaselatvade tagant peaaegu riivates neid välja lastud käppadega lendas välja 12.. Lennuk oli mitmekordselt vigastatud, sabast tükk välja rebitud, vasaku tiiva maha raiutud ots Lipendas Luisides trossi otsas. Lennuk puudutas kuidagi veidralt maapinda, hüppas kõrgele üles puududes uuesti, hüppas uuesti üles. Nii hüppas ta peaaegu lennuvälja äärmise servani. Jäki tardus, tõstes üles saba. Sanitaarautod astmelaual seisvate arstidega, mitu pillist ja kogu ootajate hulk tormasid selle juurde. Kabiinist ei tõusnud keegi. Avati kabiini kate. Petrovi keha litsutuna istmesse, ujus verelombis, pea olid jõuetud vajunud rinnale. Nägu oli varjutatud blond juuste pikkade märgades valkudega. Arstid, jõed päästsid rihmad lahti, võtsid ära killu poolt tükkideks raiutud verise langevarjuga õuna ja tõstsid liikumatu keha ettevaatlikult maapinnale. Lenduril olid jalad läbi lastud ja käsi vigastatud. Tumedad laigud valgusid kiiresti sinisel lenduri liikkonnal laiali. Petrovile tehti samas kiiruga sidemed asetati kanderaamile ja hakati autosse tõstma. Siis avasta silmad. Ta sosistas midagi, kuid nii nõrgalt, et võimet tuli kuulda. Polkovnik kummardus tema juurde. Kus on? ESF küsis haavatu Ei ole veel maandunud. Kanderaam tõsteti uuesti üles, kuid haavatav hakkas energiliselt pead raputama ja tegi isegi liigutuse, püüdes sellelt maha hüpata. Midagi ei tohi ära viia. Ei taha. Ma tahan mereiševit oodata. Ta päästis mu elu. Mäletate lendur Sergei Petrovi Mareesi paarimees tema viimastel lahingulendudel ta on elus ja terve. Ent temagi loobus neli aastat tagasi lenduri ametist ja elab nüüd Moskva lähedal. Chess lovi lüli lendurid kihutasid puhastades taevast ja sundides vaenlast kiiruga tühjendama pommide kassette omaenda kaevikutele. Selles, et sundida sakslased omi kindlustusi pommitama. Seisiski kapten Slovi ettenägelik avatus. Minek alla päikest etendas siin teisejärguliste osa. Kuid sakslaste esimese viiru rivi koondus uuesti. Sakslased ei kaotanud ühtki lennukit, kuid üks hävitaja kadus, saades vigastada vaenlase laskuri poolt. Tankirünnaku hargnemiskoht oli lähedal, polnud aega uuesti kõrgust saavutada. Chezlov otsustas riskida, Alt rünnata. Aleksei kiitis mõttesse, leiaks esimene lüli kihutus juba üles ja trasseerivate kuulide niidid tõusid õhku nagu purskkaevude teravad joad. Kaks sakslast langes otsekohe rivist välja. Üks neist, olles nähtavasti pooleks lõigatud, purunes järsku õhus. Tema saba oleks peaaegu riivanud mereistsivi lennuki mootorit. Mäletate Saša Chezlovi eskadrilli ülemat, kelle eskadrilli Morris polgukomandöri poolt määrati kuriooli Kurski rindelõiku saabumisel. Teiste sõnadega siis, kui ta pärast lõputut treeningut visa harjutamist oli jälle kätte võidelnud, õiguse istuda hävituslennukisse ja rindele tagasi tuli. Kas assotseeslow on tervise juures? Elab Volgogradis ja rindesõbrad kohtusid viimati kolm kuud tagasi. Missuguseid iseloomuomadusi tuleks hinnata inimese juures kõige tähtsamaks? Õiglustunne, tööarmastus, ausus, need on kõige tähtsamad. Lisaks muidugi on olulised tahtejõud ja visadus. Selline inimene saavutab alati eesmärgi. Kõik sünnime harilike inimestena. Iseloomu tuleb kasvatada. Mida nooremalt alustame, seda parem.