100 aastat tagasi külastas Euroopat esimene neeger, ansambel ühendriikidest Disc Džibylai Swingers nime kandev mõni koor laulexbilitaale ja leidis kõikjal vaimustatud vastuvõtu. Võib-olla siit saigi alguse läbimurre eelarvamustes. Igatahes just muusika oli ala, kus must mees näitas oma võimeid. Täiendas Ameerikale, et vähemalt siin on ta valge mehega võrdne kui mitte andeka. Aastate möödudes lisandus siia sport. Ja nii võib selle kontsertreisisajandal aastapäeval nimetada isegi musti kindraleid, filosoofe, pankureid, linnapäid. Kõige selle taga on aga terve sajand võitlust püüdu eneseväärikusele. Alul suutsid ainult väga vähesed sirge seljaga vastu pidada. Ja nii on ehk mõistetav, miks legendaarse pool rapsoni kõrval mitmed teisedki neeger muusikud püüdsid ainult kõigepealt teostuda Euroopas. Ansamblile Golden Keit kuldne värav sai residentsiks Pariis. Nende leivanumbriks igihaljas bluusseen luist. Lihtsa. Lüpsa. Sünergia. Lõviosa Keiti repertuaarist moodustasid siiski spirituaalid. Nad harjutasid Euroopat muusikaga, mille neegrite igapäevane elu oli arendanud vanadest kirikulauludest. Tuntud sõnadele andsid ilm, emotsioonid, esitus. See oli igatsus parema elu järele. Lootus ja usk tulevikku. Kahtlemata on ansamblil palju teeneid sellisele muusikale uue tähenduse andmisel. Nad on olnud vahelüliks ja ise omakorda eeskujuks tänasele päevale kuulakemgi paari fraasi samast laulust nüüd juba siis. Olen Airi ettekanne. Golden käit tegutses ligemale kolm aastakümmet vahetasid mitmed lauljad algusest lõpuni pidas vastu ainult pass. Lisaks esinemistele avalikkuse ees on nad välja andnud ka arvukalt heliplaate. Meenutagem näiteks esimesi Ameerika muusikavahendajaid Nõukogude heliplaaditurul Paul ropsumi kõrval oli just seesama ansambel kahe ülimenuka looga. Üks neist oli, kui pühakud, marsivad, see hirmus au endast seens. Ja teine. Ma. Ei vaeva. Jätame nüüd kuldse väravaga hüvasti ja kuulame, saate teises pooles üht tänapäevast meiega ansamblit esinevat Klara Voalt, Swingers. Oscar Peterson. Hümn vabadusele. Nii nagu laulu nimigi ütleb, on vabadus ja võrdsus endiselt probleemiks number üks. Ainult et enam ei kasutata nii palju piibli looritatud termineid, kuivõrd öeldakse otse näkku. Enam pole see kurtmise alatooniga lootus, vaid pigem nõudmine ähvardus. Siin pole ka halastustrassi vendadele, kes püüavad alandlikku meele ja leplikkusega endale rahu osta. Kujutleda end väsinud vana jänkime, keda piiratus ja elulaad pole veel arvamusest vabaks lasknud tõesti hirmu tunda, hoomates musta kultuuri, eksponsiivsust ja elujõudu. Laulude tekstid ja päritolu on ajapikku muutunud, sisu aga põhimõtteliselt samaks jäänud. Erilist nihet pole olnud ka vormis. Rütmikombinatsioone ning basskitarre kõrvale heites jääb ikkagi iseloomustamaks spirituaalidele omane tunglev paisutatud laulmismaneer. Sügavalt elamuslik esitus. Ses osas läbi käidud teed meenutab laul. Ma usun solistina, nagu ikka. Klaara word. Must mees ja laul on Ameerikas alati kokku käinud kunagi põllul, kirikus, hiljem linnadžunglis kuni lõpuks tänase massi lauluni välja. Oli ju kodanikuõiguste eest peetavaid lahinguis neil määratu osa massi organiseerimisel ühendamisel. Poliitilise laulu viljeleja aina tuntud Niina Shimon Frederick Douglas Kilp, Patrick Martin Luther kingi, võitluskaaslane ja mitmed teised. Kas keegi on siin läinud, Abraham Lincolni? Ta tegi palju inimesi vabaks, kuid näib, et kõik head surevad noorelt. Vaid korraks nägin teda ju koolide läinud. Kas keegi on näinud sind John Kennedyt, Martin Luther kingi? Aga kas keegi on siin ainult Paabi kümnendat? Ja ma arvan, et nägin teda talle koos Ibrahimi Johni ema ordeniga. Lõpetuseks kuulakem kui omapäraselt ja dramaatiliselt oskavad nad tõlgendada isegi lihtsalt USA edetabelite poplugu California dreaming. Niisiis viimast korda Klara Word Swingers.