Tervist, mina olen Urmas Vadi mille poolest erinevad või sarnanevad Eesti ja Leedu kunst. Vennad Goeni tapavad oma uues filmis vanamoori. Peeter Volkonski 50 koer mehest ja Urmas lennukis teeb jutuene Paaver. Hasso Krull kirjutas eepose. Jääge kuuldele. Ameerika kino legendaarsed vennad Goenid on alati olnud napakad ja naljakad, aga samas teavad nad ka palju muud. Näiteks seda, kuidas mõrvata vanamoori filmis leidik killars, mis jõudis eelmisel nädalal Coca-Cola kinno. Ons vennad Goenid endiselt tasemel? Küsib Tõnu Karjatse. Jutt tuleb siis vendade kuajeenile, hiljutisest filmist Leidlik Hillars ja Leenastab see siin Tallinna kinos suures karastusjookide nimega kinoteatris jutukaaslaseks Allan Valge, kes on vendade queenide loomingut uurinud päris põhjalikult. Ta on kirjutanud nimelt sellest oma diplomitööd. Nende viimane film oli vähemalt minu jaoks kerge pettumus. Kui ma vaatasin eelmist filmi talumatu julmus, mis ilmus kaks aastat tagasi, siis ma nagu arvasin, et ehk on see talumatu julmus toonaste Hollywood'i staaridega tehtud siis selliseks suuremaks kassa kogumiseks, et nad saaksid ennast järgmises filmis siis praeguses leidlikke illerisse rohkem koguda ja ennast rohkem näidata. Aga kahjuks ei olnud nii. Samasuguste mõtete juurde tulime kaheksa tagasi ka seda filmi vaadates. Allan Valge, mida ütled? Sina veidike vers, ma pean nõustuma, tundub, jätkavad samas liinis kui talumatu julmus, võib-olla asi selles, et mõlemad filmid kaunid tegelikult kirjutasid teistele režissööride, algselt pidi need lavastama teiste inimeste poolt leidikivers näiteks päris selli poolt, kes on siiani toonud meile sellised natuke kergemad komöödiad nagu mehed mustas ja ke Chardy. Võib-olla asi on selles südamega töö juures olema, sest ei tea ju ka, millised lepingulised kohustused võisid olla, sest Hollywoodis teadagi raha ja kunstivaheline suhe on teadagi, mis ta on, et seal võis tulla, aga ma olen mõningaid põhiliselt, mida me näeme järgmistes filmides, ehk võib-olla suurem kunstnikuna. No sellessamas filmis ja ka talumatu julmus seal oli väga palju just tõepoolest selliseid nagu kergematele komöödiatele omaseid lähenemisi, näpuga näitamisi, selliseid kohti, kus kohas siis vaataja nagu peaks aru saama, et seal nüüd peab naerma ja peaks ka aru saama, et mis järgmisena juhtub ja tõepoolest juhtubki nii ja see teeb selle filmi jälgimise suhteliselt igavaks. Et kui ja tõesti oleks lavastatud kellegi teise poolt siis noh, miks mitte kui, kui neid oleks seda produtseerinud. Aga samas oli selles filmis päris palju ikkagi selliseid vendade Gueinide filmidele omaseid elemente. Jah, kahtlemata ta oli täiesti lendude kaua seisma, kuigi tõsisele kaueni austaja, kes soovib minna vaatama midagi tõeliselt omapärast ja kuuendiku, on see kahtlemata etamas väike pettumas. Aga ta jätkab, Häid kauneid traditsioone, seal on piisavalt visuaalseid huvitavaid elemente, seal on suurepärane dialoog ja suurepärased karakterid, kuigi nad ei sobi hästi omavahel kokku. Ja nagu igasugustes teistes skeemiga meediates sageli juhtub see grupp kelme on küll igaüks piisavalt ekstra vertne ja väga kokku, võib-olla selline moos või kompott, mis ei sulanud hästi ühte ja seetõttu selline jääbki selliseks hüplevaks. Üks asi, mida ma selle filmi juures nautisin, oli nende stiilitunne. Näiteks teatud kohtades selline värvigamma valimine, siis vaatenurgad, kaamerasõidud, need olid need, mida oleks tahtnud tegelikult rohkem saada sellest filmist, et need on ju ka olnud ühes nende vesi märgiks ja samuti võib-olla oleks tahtnud nende karakterite veidi teravamalt väljajoonistamist ja visuaalselt kindlasti sa kannad kaua need kvaliteedimärki ja visuaalselt eriti allahindlusi ei ole tehtud huvitavalt, visuaalselt selline vaatenurgad ja kaameratöö on läbi kogu kaunite Filmagraafia olnud näide väga iseloomulikud ja selles mõttes oli siin ma jään väga nauditav, aga karakterite osas karakterid olid vahest natuke karikatuursed ja isegi ebaühtlased ja ei sobinud nagu hästi kokku. Kogu film jättis nagu natuke sellise kompoti mulje, seal liiga liiga palju erinevaid asju oli kokku pandud. On ju ikka harjutud pidama ühte või teist eepost mõne kindla rahva omaks. Kuid Hasso Krulli suvel ilmunud eepose meetria teemeeter kohta ei ole sugugi võimalik ütelda, millise kultuuri või inimrühmaga see eepos võiks olla seotud. Mis eri kultuuride tegelasi, vihjeid, nõkse ja nippe see teos sisaldab, uuris Assad rullid Sven vabal. Loomil algab juba uputuse ajal. Meetrist saab diameeter Bandera ja tõus. Prometheuse laiba kannavad vee lapsed jupphaaval tükkhaaval igasse teise maailma otsa. V. Me tee tee pan epi Brook. Sa ei eksi, sadula ilma. Veeretas õuna. Kui juba kumab hommikuvalgust ja päike on tõusnud vete kohale vaatama oma ümmargust peegelpilti vees nagu suurt ümmargust punast õuna veeremas vesi pidi siis näeb ta keset vett kehte ümmargust koda ja sirged suitsu tõusmas temale vastu. See oligi üks maailm. Vaata päike seal vee all ei ole muud, kui vesi. Jah, te meeter. Jaa, koidan. Sa ulata mulle moonid ja kaksikkirves. Tule Yalenda, kummaski käes madu minu pikal kaadrial rajal. No minu eesmärk ei olnud nüüd see, et muuta mingeid kaugemaid lugusid või traditsioone, mis on alad meile tundmatud lähedaseks ja see, mis on meie omad traditsioon või oma, kas ma ka nii, et see muutuks kaugeks? See ei, ei olegi mõte, vaid eesmärk on pigem just avada selline ruum, kus tuleksid välja need võimalikud sarnasused ja, ja selline selline ühisus, et jõuaks suurele maailmale kogu maakerale ringi peale teinule ikkagi oma traditsiooni juurde tagasi, aga minu veendumus on ja mis ei ole seda kõigutanud, et Eestis oma vana traditsioon ei tunta, seda kõike ei ole, ei ole siiski suudetud sellise adopoloogilise jõuga lahti mõtestada ja miks ma tahan nende vanade traditsioonidega, tegelesin niimoodi universaalselt või multikulti pinnal oligi see, et kui me võõrad ja kauged petitsioon ei tunne siis oma vana traditsiooni juurde oma vana kosmo looda juurde kunagi ei jõua. Ma olen loomislugudega tegeledes väga palju selle peale komistanud, et mõnest täiesti tuttavast asjast eesti muinasjuttudes või lauludes ma äkitselt hakkan aru saama palju paremini kui lugenud mingeid lugusid mingitest tolmustest, mis on hoopis Austraaliast või Põhja-Ameerikast täiesti kauged kultuurid, nendega ei ole isegi mingit geneetilist seost, aga nad pärinevad seal nooremast kiviajast, kus kosmogooniad osalt on tekkinud ja nähtavale mingisugused niidid, mis võivad väga tõenäoliselt olla olnud oluliselt meie oma. Väga vanad tõesti mäletamatus traditsioonis sellest on meil praegu järel või meieni on jõudnud teatav niisugune noh, mingi mingi nukk või mingisugused noh, rohkem või, või vähem monument, tavalised fragmendid. Noh, ütleme näiteks, et mille pärast meie vanades muinasjuttudes loomad räägivad ja linnud ja mille pärast on nii, et et on võimalik omandada mingisuguseid plekiga ka näiteks lindude keel või mõjutada oma Lausamisega ütleme, kes teab, ussisõnu saab mõjutada nende olendite käitumiste. Et kust see kõik tuleb. Võime küll öelda, et noh, see on selline Universaalne, vana pärimuse, seal paljudele omane aga kui me tunneme palju pärimusi, siis me võime äkitselt leida kuskilt mõne loo, mis seletab, mille pärast on arvatud nooremast kiviajast peale. Et loomadel on keel või et keel ei ole mitte lihtsalt suhtlemise vahend, kommunikatsioonivahend. Et tal on maagiline jõud, mille pärast see nii on. Ja niimoodi ma ei saa küll mingisugust enda müüti või vana, seletad selle kohta, aga me saame aru, mille pärast meil on olnud sellised pärimused teiste pärimuste kaudu seal nagu selle bioloogilise lähenemise mõte selle tasandi poole peaks liikuma, kui eesmärgiks ei ole niivõrd teatavate kronoloogiliste astmik. Jaa, jaa, võlgnevuste kehtestamine hüpoteesidele, vaid selle aimamine, kuidas meie esivanemad elasid kosmoses ja siis küsimine, kas see võiks ka meie olemist tegelikult tänapäeval veel toetada. Kas see on võimalik, kui kaugele me oleme tegelikult tulnud ja kui palju meis võib tegelikult olla sellist, mis meie need teadmata on pärit tõesti suhteliselt kaugetest aegadest, sellepärast olen sellest piiratud kultuurikäsitlusest väljunud ja ja mind tõesti üldse ei huvitagi. Näiteks selline üks väike kultuurikooslus, kas ta on Euroopa või on ta Põhjamaade või soome-ugri või ja mis mistahes niimoodi tahtlikult fookust piirates, tänapäeval sellega eriti kaugele ei jõua, see midagi head ei too, võib ainult kaasa tuua veel mingeid uusi fundamentalism või ebamääraselt sõjakaid maailma suhtes suurte tõlgendamisraskustega ideoloogiad. Ühesõnaga see tööpäevadel veel rohkem segadusse. Mina annan teile väe panna liikuma maailmaviga. Annan väe loogelda kõigis seitsmes suunas. Liikuda põhja liikuda, itta, liikuda, lõunasse liikuda, vähenda, liikuda üles liikuda, alla, liikuda sissepoole. Seitse suunda on maailmaliikumine. Ärge jääge põrnitsema, hardanud tardunud viga. Hardumus on tardumus, roiskub rike, on õnnetu suund. Uskuda ainukest tõde, mida keegi juba teab. Ärge uskuge kellelegi ainukest jumalat. Tõde on viimati seitse suunda. Looklemas nagu madu tarkusemadu, keerdredeli, madu, ürgmadu, kahepäine, madu, Vikerkaare, madu. Täna tähistab näitleja, laulja, tõlkija, helilooja, lavastaja Peeter Volkonski oma viiekümnendat sünni päeva, kutsudes kokku terve hulga inimesi Tartusse kontserdimajja, et pidada seal maha kontsert. Volkonski annab aru, meie kutsusime Volkonski aga stuudiosse, et annaks aru Mart Kivastik. Ma ei tea, mulle meeldis emotsioon, aga esimene asi, mis mulle pähe tulema on Tartu muusikapäeval tuli kõik need järjest, need asjad olid Schuberti asjad siis rastaaknad siis kõik muusikapäevad asjad. Need olid ju suurepäraselt. Et kui minult küsitakse, oleks esimene asi, mis tuleb Peetri on meil siis kõik need Tartu muusika vaata sai ju pidevalt publikuauhinnad ja pärast, sest need igatpidi neile anti, ühesõnaga kõik need pea uinata sai. See pole tähtis, et need auhinnad said, vaid need olid väga kihvtid asjad, mis nad tegid seal. Ega ma auhindu suurt ei saanud, ühe korra, see, et miks kontsert ja miks mitte jõule etendust tead 50 voosikule rokkarile, siis oli juba niiviisi, et siis võib teha näitleja, kui teeb 50 joobe, see on natuke liiga vara või nõuka 50. aasta juubeli tegid siis need, kes lootsid, et no nüüd äkki ana teenilise Sina Juske oled läinud nagu järjest nagu selle suveprojektid tõlkimise peale, et see ei ole nagu tükk aega päris teatris selles mõttes läinud, et küll ma teen, kus kutsutakse, jah, aga mida rohkem, kas näitlemisse tõlkimist või ega see bänd ei ole nagunii viimasel ajal teil. Otseselt ei ole kaudselt küll. Istusime paar päeva malkovi, tähistasime kusjuures ja nuputasime, tegime mingeid propa plaan, aga need ei ole veel lihtsalt teostunud. Muud tegemist oli, nii palju tõlketöökogu ei meeldinud, mul oleks romaan ka pooleli, tõlkimine vene keeles on üks handi kirjanik Aipinud selle romaani pooleli. Täna näitame, on lihtsalt kiirem, aga ma võin teha neid paralleelselt. Kui sinijalutaks aktsed, mis seal üldse muudatused olid, Tallinnas, Tartus ära, see on juba ammu aega möödas ja nüüd oled siin nagu kindlalt paigas. Korter on valmis. Mis seal nüüd edaspidi üldse tegema hakata? Mille peale sa kas tõlkimiste peale tead ikka jutt. Samamoodi samamoodi jätkub ainult et nüüd ma ei pea noodikirjutamiseks minema teatrisse, vaid ma saan seda teha kodus ja muu on ju, võiks oma. Ja ma ei pea paluma, et keegi mul transponeeriks metsasarve komanenda intsee kirjutanud, et siis oleks vaja metsas arvaniness võtta, sinna niimoodi transponeeriks. Mul piisab, kui vajutan nuppu peale aparaadil selle ära, see on minu jaoks küll, ei ole mitte mingisugust tähtsust, kui ma ausalt ütlen, siis see on lihtsalt üks kaval põhjus, et oma lugusid saax elavas esituses kuulata tüübiga, kes mulle muidu annaks sümphia, nüüd tuldi vastu, olid seal lihtsalt on kombeks niimoodi, et 50 ja mingisugune juubeli võiksime tähistada. Ütle, et mida ma tahaksin, võiks teha ja tahaks, aga mida ma ei tee, seepärast ma ei viitsi. Viitsi romaane kirjutada. Ei ole mõtet, kui on võimalik aforism teha. Esmast romaanist. Vanemuise pole sellelt tahtlenesi täiskohaga minna, et oleks tõele kuskil kindlas kohas vaba mehena nagu varem teha? Jah, ma tean isegi, kuni 50 saadud väiksed hirmud, et järsku jaksa mõnda võlg ära maksta. Majalaene. Tavaliselt tekivad. Ei, mul praegu on niimoodi käed-jalad tegemist täis. Hästi no see ongi põll. Eks ta muidugi peab rabelema, aga aga see on ka tore. Kultuurikoja. Raadioteatris esietendub täna kell seitse õhtul Urmas Lennuki näidend poob teab mille on lavastanud Tamur Tohver. Sama lugu on olemas juba linnateatris ja kohe ka Rakvere teatris. Mis tegelane bob, On ta koer või suurte kõrvadega mees ja mis mees on Urmas lennuk? Sellele mõtleb ene Pavel. Palju on räägitud sellest, et Eesti näitekirjanduses on praegu head ajad, et on mingid tõusulaine ja ilmselt see tõesti ongi nii, on väga palju ja väga huvitavaid erinäolisi autoreid. Ja sealsamas reas on väga olulise tegijana Urmas lennuk, üks selle Eesti näitekirjanduse tipp, vaja siis loojaid ja tegijaid. Urmas lennuk on tegelikult noormees, alles mõned aastad tagasi lavakooli lõpetanud Rakvere dramaturgina töötav lavastajaharidusega autor. Samas on ta need aastad ka väga viljakalt kirjutanud ja ta on kahe viimase näidendivõistluse võidutööde autor. 2001 sai esimese preemia, tema näidend, rongid siin enam ei seal lavastatud Ugalas ja kakstuhatkolm siis näidend bob teab, temalt on lavastatud veel ka Rakvere teatris ellumõistetud ja Eesti Draamateatris lastetükk taxi Trallitajad. Niisiis, Urmas lennuk on vägagi teatris pildil, aga küsige emmed, mida ta sinna pilti lisab? Ühelt poolt on ju nii, et ta ei ole, ütleme, stiil, tema laad ei ole väga uuenduslik. Ta ei ole mingi dramaturgia, teatripiiride lõhkuja, ta ei nihuta publiku ootushorisonti, ta ei nõua uut vastuvõtumudelit, ei kehtesta uusi reegleid, ei lõhu senist malli. Ta on mõistetav ja vastuvõetav ka senise sõnateatri austajatele vaatajatele. Ma arvan, et üks väga oluline joon on lennuki tõeline heas mõttes elulähedus, elulisus, inimese lähedus, see meie kaasaeg, meie endi portree, mis seal näidendites on maalitud. Andres Noormets, Ugala lavastaja, on öelnud ühes oma kirjatükis, et lennuk sunnib teda lahti harutama oma mälu faile, sest see tuleb nii lähedale talle, see poed talle nii hinge, nii lähedale, see nii omane, see nii eluline, seni äratuntav ja see on väga võluv, mida ka praeguses Eesti teatris selle küllusest hoolimata tegelikult ju väga palju ei ole. Siis ma mõtlen seda tõesti komplimendina, kui ma ütlen lennukitööde kohta teatud väiksus, sageli väiksus on niisugune halvustav sõna, et noh, võrrelgem ütlusi, suured tunded ja elu suured küsimused, aga võib-olla siis siin niimoodi natuke sõnadega mängida ja öelda, et see ongi lennuki suur kunst, et ta kuidagi suudab pilgu fokusseerida mingile punktile, kus need suured asjad kohtuvad. Selles võrgustikus on üks koht, kus kiired koonduvad ja kus tekib eriline kõrge temperatuur mis on nagu kõnekas seal peegelduvate paljude suurte asjade suhtes, et kuidagi lennuki tükke lugedes tundub mulle just sedasorti väiksuse fokusseerituse oluline, et väiksest mõistke siin kui täpsust, kui nappust, kui keskendatust, kui võib-olla pildi teravust, midagi sellist ja selline lennuki muie, mis kaadema senistes testides on kõigis kohal olnud. Ühelt poolt nagu ma ütlesin, et need on need väikesed sõnamängud ja pandid tehniliselt seal teksti sees aga see on ka selline sisuline küsimus, hoiakuline küsimus, mingi muigab hoiak autori poolelt. Et ta vaatab neid tegelasi ja olukordi, mis sageli on tegelikult üsnagi kurvad ja traagilisedki. Te vaatate neid siiski piisavalt kõrvalt distantsilt ja leiab selles midagi naljakat ja jätta mitte seda külge näitama. Esiteks, nagu öeldud, see ta kujutab kaasaja elu, kaasaja fenomene, tänapäeva elu tüüpilisi nähtusi, mingeid mentaliteeti. Aitäh. Henri, istu, ma saan kohe valmis. Bob väsitas ära. Koer. Kaunis inimese moodi välja näeb inimese moodi välja, kui tegelikult on koer seal veidjatel. Üha veel talumatu. Näiteks sellesama povi näidendi puhub teab selle käivitaja konfliktinast see et üks mees tunneb, et ta ei ole küllalt tegija küllalt ringe isa oma lastele ja tuleb kodust ära. Et selles on ju aimatav selline tänapäeva edu kultuse taust. Et kui tegelane ütleb, et ma olin noor ja polnud kuskile jõudnud ja mõtlesin, et teen midagi midagi ära ja tulen siis kõva mehena tagasi. Et selles kajastubki see tänapäeva mehelikkuse külge poogita, vedu, kultus ja millegi ärategemise sund tegija määratlemine selle kaudu, mida sa oled saavutanud üsnagi formaalses mõttes. Poob ehk siis Robert, sa pead tegelema jätab oma perekonna maha, kuigi kõik oleks nagu korras on armastav naine ja tal on asja sündinud väikesed lapsed. Kas see viimane detail on tegelikult huvitav, et tänapäeva psühholoogia on päris korralikult kirjeldanud seda nii-öelda noore isa psühholoogilist fenomeni? Et kui mees ei ole enam naise jaoks esiplaanil, nii nagu see patriarhaalsus mudelis on igavesest ajast igavesti olnud, et kui väikesed lapsed tõrjuvad ta kuidagi tahaplaanile, siis hoolimata sellest, et hoolitsus ja ja soodne suhtumine on endiselt olemas, siis esiplaani kaotus tekitab mingi kriisi nähtuse mehes seda piisava põhjalikkusega kirjeldatud tänapäeval? No see selleks, aga siis veel üks nagu sügavam tasand, mida ma just povi näidendi puhul märkasin, mida lennuk kirjeldab. Huvitavalt on see, et tänapäeval on ju palju räägitud sellest, et identiteet inimesel ei ole midagi kaasasündinud, midagi loomuomast loodusest antud sageli, vaid see on midagi omandatud, kultuurilist, ajaloolist, sotsiaalset päritolu, son, konstrueeritav ja tänapäeva postmodernses maailmas vahetatav identiteet on mänguline, sen, rolliline võetav, jäetav, etendatav performatiivsus. Sinu identiteedi määratlemine on väga oluline ja lennuk oma poobi näidendis kasutabki seda võtet või viitab sellele, et selline mees on ju ka seesama Robert ehk Bob mees, kes tunneb ühelt poolt, ta ei sobitu talle määratud rolli või õhus olevasse just nagu kohustusliku rolli sellesse vinge ja eduka isa ja mehe rolli seda ei istu. Ta tahab selle ideaalmina suhtes mitte olemas olla, nagu ta ütleb, et ma tahtsin mitte olemas olla, ta tahab sellest põgeneda, tahab pugeda teise nahka. Olla keegi teine ja siis ta asubki etendama kedagi tähistada, valib selleks rolliks vot selle pretensioonitu truu sõbra rolli mille nimi võib olla kavalt koer. Et muidugi ta ei ole koeraga, ta konstrueerib seda koeralikkusel, oli ta mängib, ta etendab, ta esitab seda nii nagu me esitame kõiki oma teisi sotsiaalseid rolle. Kui seda näidendit lähemalt lugeda või kuulata tema erinevaid esitusi, vaadata seda teatris või kuulata raadioteatri oma siis võib-olla tänu ka päris huvitavatele mees osa täitmistele tuleb selgesti esile, kuidas kirjeldab põnevalt ja nagu kujukalt neetud mehe psühholoogilist enesekesksust või niisugust egoismi. Näiteks poop teab, näidendis, ütleb riita oma isast rääkides. Rita on siis see naine, kelle juurde poob, läheb ja seal aastaid koerana nii-öelda koerana elab. Rida on omakorda lapsena isa poolt maha jäetud ritta ütleb tagasi vaadates enda kohta, et mina kui mahajäetud laps ei oodanud mitte kõva tegijat, vaid ma ootasin oma isa ükskõik kui tatist, aga ma ootasin meest, kes armastaks last rohkem kui oma hirme. Aga lennuki pilgu fookuses on siis need mehed, kes armastavad nimelt oma hirme rohkem kui oma lapsi või oma naisi pühenduvad nende hirmudega tegelemisele, nende nautimisele, nendest põgenemisele, nende ümberkonstrueerimisele. Et niisugune huvitav maskuliinsus, mehelikkuse kirjeldus sellest vaatevinklist. Muide, selle teema lõpetuseks tahaksin veel öelda, et tegelikult oleks huvitav siiski näha ühel hetkel neid naisi, kes lennuki näidendis on passiivsed, need on need, kelle juures minnakse, kelle juurde tullakse varjupaika otsima ja uuesti siis minnakse, nad on passiivsed, tegutsejad on mehed. Aga tänapäeva dramaturgia on üks mood olemasolevatest tekstidest tegelane ja konstrueerida siis tema psühholoogiline karakter. Ja just poobi näidendit lugedes või raadioteatris kuulates tekkis mul tunne, et et see hele Kõre kujutatud passiivne ritta oleks väga huvitav vaadata teiselt poolt, kuidas temale paistab, see poob ja, ja ka sellele povi naisele, kes tuleb teda üles korjama pärast aastaid kodust eemal oldud aegu. Nii nagu Nipernaadi naisele, kes tuleb teda teise naise kodust koju tagasi tooma. Kuidas need naised seda olukorda näevad enda jaoks mõtestavad, millised on nende motiivid, eneseõigustused, hirmud ja tunded. Nii et väga palju põnevaid otsi hargneb Urmas Lennuki näidendist igal juhul lisaks selle kuulamise naudinguga. Ristihing leedu sõdu, kes neid suudaks lahutada, lauldakse juba ammu kõikvõimalikes kohtades. Üheks neist on nüüdseks vaal galerii Tallinnas, kus võib vaadata Eesti ja Leedu noorte maalikunstnike ühisnäitust. Kas võideti medal? Jäädi neljandaks. Sellest kunstnik ja õppejõud Kaido Ole ning näituse kuraator Margaret Tali, Eero Epnerile. Kaido Ole selle näituse kuraator Margaret Tali ütleb näituse saatetekstis, et tänapäevane noor maalikunstnik on siis mässaja, kes võitleb paljundatavaja kopeeritava maailma vastu. Ja teisalt on kriitik Johannes Saar öelnud, et Need, noored kunstnikud on vabad isikupära kohustusest. Sina oled nüüd nende eestipoolsete kunstnike õppejõud ja oled näinud palju nooremat kunsti, kuidas sulle tundub, on nad pigem mässajad või, või mitte? Ma arvan seda, et jah, minu ütlesidki, et just Eesti Poola-Leedu poole kohta selles küsimus ei ütle igastahes üldse mitte midagi, aga Ma arvan, et antud seltskonnast tubli pool vähemalt kuulub ikkagi pigem selle Johannes Saare määratluse alla ütleme nii, vähemalt isikupära kohustustest vabad on, eks nad tahavad ka isikupärased olla, aga noh, kindlasti hinnad ei mässasele kopeeritavuse ja selle vastu ma arvan pigem et seal nende sihuke tubli relv nende arsenalis, mida nad tõeliselt naudivad seal, nii saadajal kui Murcal on need tööd ju, baseeruvad kõik fotodel ja pildistamisel ja ja no mina neid isiklikult tundes ja teades ja näita töid isegi vaadates ma arvan seal nagu mässu küll ei ole seal nende absoluutne liitlane kopeerimine ja, ja kõik muu, et noh, muidugi ta tekitab mingi väikse intriigi alati, kui sa kopeeritavat asja omakorda kujuta sellises absoluutselt unikaalses tehnikas nagu maalikunst tekkis seal mingi huvitav, huvitav paradoks, aga nüüd ongi nagu küsimus jah, et kas ta õilistab seda kopeeritavat tehnikat, kergitab ta seda natukene või, või siis vastupidi vabatahtlikult madalad õilist maalikunstitehnikatega. Noh, ma arvangi, et nendel noortel vähemalt on küll selline äärmiselt mänguline ja positiivne suhtumine ja noh, need mõlemad variandid on nende jaoks korraga eksisteerivad mõlemad variandid on õiged, neil ei ole sellist trumpi võib-olla nagu võib-olla mõnel ütleme, vanemast generatsioonist, kes tõesti tahavad selle asja kuidagi mustvalgelt ära otsustada, kumb on nüüd paremini pumbanud, halveneb, kumb nüüd langeb ja kumb tõuseb nende jaoks sellist vertikaalset hierarhiat kindlasti ei eksisteeri. Kunstist rääkides ütlesid sa, et see on midagi hoopis muud kui Soome või Eesti kunst. Kas see ühisnäitus nüüd mõjubki Eesti ja Leedu kunstnike sarnasuse või just erinevuse tõttu? See mõjub selle tõttu, kuidas nad ikkagi väga sarnaseid asju ikkagi kuidagi väga erinevalt teevad, sest ma arvan, et nii Eesti kui Leedu noored kunstnikud mõtlevad tänapäevaselt ja nad on kaasaegsed trendikad, tänapäeva maailm kõige Lindlikumas vormis, ma arvan ta leedu kunstnikele on see nagu väga oluline ja üks peamiseid inspiratsiooniallikaid, kuigi kui nüüd hüpata kiiresti Eha Komissarovi jutu peale, kui ta kirjeldas soolalaos hiljaaegu lõppenud seda suurt staaridega leedu kunstinäituste välja just selle momendi, kuidas leedu kunstnikud leiavad ikkagi teistsuguseid nüansse ka nagu maaelu ja sellised asjad, mis eestlaste jaoks ei kuulu selle kaasaegse kunstnik kujutamise ja objektide põhivarasse, siis ma arvan, et leedu noor kunst, et selles mõttes ta oma lähtepositsioonid kingamisetan eesti kunstiga, sarnaneb, mida ta kasutab ja tahaks nagu välja jõuda, aga neil on geneetiliselt on nende organism kuidagi teistsugune, et nad saavutavad tahes-tahtmata hoopis visuaalselt teistsuguse tulemuse, kuigi noh, neid võib kirjeldada võime suhteliselt sarnaste sõnadega vaenud kõrvades ja saad aru, et nad on erinevad, et seal ei püüa olla erinevad, nad on iseenesest erinevad, 600 kilomeetrit eemal elavad hoopis teistsugused inimesed. Et see on, see on põnev ja et lätlastega on vahe, ma arvan, mulle tundub väga väike kunstnikega vähemalt jaga soomlastega leedukatega on see vahel midagi väga inspireerivat suur on, on lihtsalt teistsugused. Näituse kuraator Margaret Tali, mis oli selle näituse kokkupanemise määrav printsiipe, kuidas see näitus üldse alguse sai? See näitus sündis koostöös Leedu kuraator Mildastil Piitega ja temaga me saime korra kokku, rääkisime sellest näitusest, sellest, mis nende tööde ühisjooneks võiks olla tegelikult see valik toimub suhteliselt eraldi, et noh, et mina valisin osavõtjate Eestist ja siis tema noored maalikunstnikud Leedu kunstiakadeemiast. Aga noh, selles mõttes on see ikkagi institutsioonide kahe institutsiooni, koosta. Mis teie arvates neid eestipoolseid autoreid kolme autorit ühendav? No ma arvan, et see, mis kõiki töid sellel näitusel seal mingisugune niukene, vabam Meediumite kasutus, noh mulle tundub, et varasemast maalikunstist, näiteks kunstnikud räägivad sellest avalamalt sellest, kust need kujundid mingitel töödel pärit on. Kaido Ole kirjeldas seda näitust seda, et tema arvates Eesti ja Leedu pool on hästi, saavad üksteisest isegi üllatavalt erinev, kuna tegelikult elatakse ju ühes piirkonnas ja neil riikidel on ühine ajalooline taust, aga ikkagi on nad väga erinevad ja see näitus just räägib erinevuste kaudu ühest ja samast asjast. Kuidas teie arvates need eesti autorid leedu autoritega võrreldes on nad sarnased või on nad väga erinevad? Nad on ikkagi üsna erinevad ja kui mulle alguses tundus, et nende tööde põhjal, mis jõudsid siia varem, ma arvasin ka seda ja leedu kunstnikud ise on vanemad kui eesti kunstnikud, tegelikult selgus, et, et see nii ei ole. Näiteks Joonas, kas juura sai ikka leedu kunsti maalikunsti eluliselt oluline ja noh, palju on nagu eeskuju võetud temad vist tuleb nendes töödes ka hästi välja ja ma arvan, et traditsioonid ongi need, mis nagu mõneti neid käsitlusviis lahus hoiavad võib-olla leedumist natuke vabam ja natuke kavalam igasuguste erinevate Meediumite miksimisel, et segatakse häbematult saju, võib-olla graffitit ja kunstiajaloo mingeid kujundeid. Tänase kultuurikaja panid kokku Külli tüli, Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Meid saab kuulata vikerraadio koduleheküljelt ja kirju saab meile saata elektronposti aadressil vadi ät R punkt ee. Kõike head ja kohtumiseni järgmisel laule.