Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kuidas on seotud Berliini müüri langemine haiglase fantaasiaga, räägib raamatu kangelased, nagu meie autor Toomas prussid. Mida ütlevad täna meile Jaan Kaplinski ja poolt Vitman? Jüri kiukowist ilmus kopsakas raamat. Kuidas näidata kunsti, küsib Eero Epner Andres doltsilt ja Anders härmilt. Jääge kuuldele. Kirjastus Varrak on välja andnud Toomas plussigi romaani kangelased nagu meie hammas, prussik, kes sündis 65. aastal Saksamaa idaosas ja kes praegu tegutseb vabakutselise kirjanikuna, hakkas kirjutama seetõttu, et ta ei osanud rääkida. Kuid kui nad hammas prussid, külastas sel nädalal Eestit, sattus ta olukorda, kus ta pidi ikkagi rääkima tõlkima oma kirjutamisest. Katkendi romaanist kangelased, nagu meie loeb Vanemuise teatri näitleja Jüri Lumiste. Mingil põhjusel, mida ma isegi ei mõista, mähin ma kõigistualettides, mille põhikasutajaid ma esinata prilllaua hoolikalt tualettpaberisse. Mähin alati May, kasuta väikesi katteid, mida pakutakse avalikult käimlatele, lennufirmades, need võivad paigast nihkuda. Loomulike tarvidust rahuldamise käigus tuleb kogu paber maha ning uhutakse minema. Niivõrd-kuivõrdäravoolutoru seda võimaldab. Ma olen põhjustanud juba sadu tualeti ummistusi, aga ma jätkan. Igale Ida-Euroopa reisile võtan ma kaasa hulga tualettpaberirulle, et ummistada sealsed tualetid. Ühel hetkel nad peavad mind piiril kinni. No tulge välja, te sõitsite siia kolme päeva eest nelja tualettpaberirulliga ja nüüd ei ole teil enam ühtki järel, kus paber. Romaani sündmustik areneb endises Ida-Saksamaal, DDR-is. Mida see teie jaoks tähendab, et see raamat on tõlgitud eesti keelde. Kas endine idabloki maainimene võtab seda teksti vastu hoopis teisiti kui lääne inimene toomas prussid? Kisas Haunidest huda, lisades musti end, ons poliidus hobi ja loomulikult ma tean, et meil on sarnane ajalugu, et meil on totalitarismi kogemus, mis meid seob. Me peame mõlemad nii siin kui seal, mida tähendab ajastu, kui eksisteerib ainult üks tõelisus ja üks tõde. Ja sellest tulenevalt ma arvan, et inimesed siin oma eluloost lähtuvalt mõistavad seda huumorit, koomika, mis siin raamatus on. Samas on huvitav see, et see raamat leidis esmast huvi just läänes, Lääne-Euroopas ja USA-s. Vastuvõtt Ida-Euroopas tuli alles teatava aja järel. Ilmselt Ida-Euroopa kirjastused ei uskunud, et sellisest tumedast ja hullust ajast võiks kirjutada midagi, mis võiks edukas olla. Kas lääne lugejahuvi võib olla selline valge ja vaba inimese eksootika ootuses inimese pilk üle eesriide, et mis seal siis ikkagi toimus? Umbes sedasi kandist gets from positsioon Subetsiinseringanud jah, ma arvan, et need nii-öelda valged inimesed lääne pool, et nemad on võimelised seda raamatut lugema ilma eelneva koormata, võtta seda rohkem kui teksti kui meelelahutust. Ning nad on võimelised selle üle naerma, sest neilt ei nõutud hoiaku võtmist või poolte valimist nad võisid seda vabalt lugeda. Loomulikult on ka lääne pool tuntud see teema, kui me räägime keha Vainulikkusest või väike kodanlusest ja sellest tulenevatest kammitsustest. Kuid nad siiski on vabamad, nad võivad seda lihtsalt tarbida. Samas kutsus ida pool see raamat esile täiesti ekstreemseid vastukajasid. Ühest küljest täiesti eufooriline heakskiit, teisalt aga täielik tõrge selle teksti suhtes. Ja võib-olla ongi praegune aeg selle raamatu jaoks juba liiga hilja. Ma ei tea, kas see raamat tänases päevas kutsub esile sellist ekstreemset publiku lõhestumist. Näiteks Leedus, kui see raamat tõlgiti 88. aastal jagunes publik täpselt samuti kaheks. Ühed, kes nautisid teised, kes seda teksti täielikult vihkasid samuti Sloveenias. Loodan, et ka Eestis ei ole veel hilja. Et see veel ka täna mõjub, et inimesed leiavad sealt midagi ootamatut ja üllatavat ja vastavalt ka sellele reageerivad. Toomas bussid võib-olla üks asi, mis peaks reaktsioone tekitama, on see keha või füüsise vihkamine, mida te ka ise mainisite. Võib öelda, et see raamatu peategelane on pervert oma paranoilise kinnisideede ja paine jalike fantaasiatega. Ja see peategelane üsna raamatu alguses ütled, nagu ka lõpus selgub, et Berliini müüri langemine on otseselt seotud tema peenisega. Pehmegi Sahhareisveeemm, Puša embase jossa ergiana häda oh ma tahtsin kirjutada poliitilist raamatut, aga seksuaalsete vahenditega ja just sellist raamatut, mida ma ka ise hea meelega loeksin disemaks. Raamatu sünd oli aluseks väga suurtele tundmustele ja vihale. Minu sooviks oli pöörata pea peale lendlause. DDR-i puhul on tegu perverssed muutunud sotsialismiga. Ma tahtsin näidata, et sellises perverssed sotsialismi, seal peab inimene ise samuti sotsialismi kasutama, selleks otsusteni jõuda. Sellistes perverssuste on muidugi palju koomikat sees. Aga see näitab ka, et tegelikult on kogu see lugu üsna kahjutu. See Ida-Saksa diktatuur oli paljuski forss. Kui võrrelda seda 20. sajandi hulluste jubedustega, siis Ida-Saksa diktatuur oli üx operett. Ja sellest tulenebki see, et niivõrd väikese aja möödudes on võimalik sellest kirjutada läbi huumori. Sellele peategelasele surutakse peale suuri ootusi või ta ise surub endale. Näiteks on ta kindel, et on tulevane Nobeli preemia laureaat ja nii edasi. Tegelikult seda perverssuste ja tänast aega saaks samuti ühendada. Sest meil Eestis on küll viimasel ajal selline trend, et peab võtma võimalikult suure pangalaenu, olema edukas, käima eneseabikursustel ja olema meeletult produktiivne. Samasugused peale pandud ootused, mis samuti muutuvad juba naeruväärseteks. Mis te sellest arvate, Tomas prussige? Tarismita alguses oli mul plaanis raamat kirjutada kolmes osas. Esiteks lapsepõlv, siis periood staažist kuni Berliini müüri langemiseni ja siis niinimetatud saksa aasta. Aga ma avastasin, et kui see tegelane totalitarismist väljub, kaotab ta ka oma teravused. Ma usun küll, et tänasest päevast leiab ainest, et kirjutada satiiri. Kuid ma ei ole veel sellist kangelast leida, et kui me võtame selle raamatu kangelased nagu meie siis selle peategelane on idioot, lollpea, ehk siis saksa forest kämp, kes tahab ajalugu teha. Aga tänapäeval ei taheta enam ajalugu teha, vaid kõigutakse jalalt jalale ja minnakse ajalooga lihtsalt kaasa. Ühest ajast teise perioodist perioodi vestlust Toomas krussiga tõlkis Heli meister, saanud olgu ta tänatud. See oli minu idee. Minu idee elab. Seda antakse edasi, seda levitatakse. Vahest kuuleb seda isegi minister Milke. Ja kui tema tegutseb, kui tema võtab abinõud tarvitusele, saavad kõik minu ideid oma nahal tunda. Siis olen ma viimaks tähtis, siis pannakse mind koos fotoga ajalooraamatuist see, kui mees, kes tegi lõpulendlehehuligaansuste-le. Ja võib-olla on see alles algus, võib olla soovitatakse mind ka suuremate ülesannete peale. Vahest tuleb mul nüüdsest tegemist teha maa suurimate konverentsilaudadega ja võib-olla kergitab isegi minister Milt kulme, kui leiab minu idee oma kirjutuslaualt. Vahest ta isegi imestab ja küsib, kellelt see ebatavaliselt lennukasi värske idee pärineb. Kas Stasi ridadesse on ehk tekkinud mõni üliandekas ja auahne uustulnuk? See on idee, mida ma ammu ootasin. Hüüatab ta. Ja see juba tähendab midagi, sest ta on 30 aastat selle koha peal töötanud. Kes on autor, tooge ta siia, kähku, ma tahan temaga tuttavaks saada. Ja kui ma võiksin soovida kolm soovi, nagu sellistel puhkudel tavaks siis sooviksin ma esiteks et mind saadetakse uue nime ja salajase ülesandega sinisesse maailma. Teiseks, et minu truud tagasipöördumist kajastaksid pidulikult kõik ajalehtede esiküljed. Ja kolmandaks, et ma saaksin lõpuks teada, millega mu isa tegeleb. Harva võib leida inimest, keda sarikad ükskõikseks jätavad. Seetõttu pole ka imestada, et sel nädalal kogunes kunstimuuseumi sarikapeole posu sarikafänne. Samal ajal peeti linna teises otsas aga arutelu, mis saab edasi kunstihoonest. Nii tunduski, et kõigil on suus üks küsimus, kuidas peaks kunst avalikus ruumis funktsioneerima. Sedasama küsis ka Eero Epner, kunstnik Andres doltsilt ning kunstihoone kuraatorilt Anders härmilt. Andres Talts, miks sinu kui kunstniku jaoks on oluline kunsti näitamine avalikus ruumis ja miks sa arvad, on see ka ühiskonnas oluline? No minu jaoks on kaks aspekti, üks on see, et ma olen ise kunstnik ja iga kunstnik tahab, et tema looming oleks eksponeeritud ja võimalikult paljudele kättesaadav. Teine asi on see, et kuna ma pean lugu kunstist ja armastan kunsti ja see ei puuduta üldse seda, et ma ise kunstnik olen siis on ju selge see, et kas ühiskondlik, kes hoonetes või konkreetsemate kujudel galeriides ja kunstimuuseumides on see kõige demokraatlikum Kunstikättesaamise moodus, sellepärast et kui me võtame erakollektsioone, siis kui nendest näitusi ei tehta, on see vaatajaskonna arv ikkagi küllalt väike, kes sellest osa saavad? Noh, see oleks sama hea, kui loeks raamatute käsikirju, ainult eks ole, ja kõik kirjandus olekski manus skriptide kujul ainult esindatud ja ma usun seda, et et inimene on juba selline, ta tahab ka midagi, mis ei ole niivõrd praktiline kunst on omamoodi ebapraktiline asi, aga noh, ka muusika on ebapraktiline asi, kellele teda vaja on, ta ilma saab hakkama. Ja sedalaadi kultuurifenomeni, mis on ebapraktilised, need on tegelikult ühiskonnale just väga vajalikud, sellepärast et see olekski võib-olla üks inimese vaimse arengu näitajaid, et ta ka mitte ainult seda igapäevamiinimumvajaduste nautimist saab saavutada hakata vajab ja tal on võimalus välja minna igapäevapraktikast, see ei ole mitte ainult kujutava kunsti puhul see on. Miks on meil kontserdisaalid olemas ega viiulit ei saa ju koju minna kuulama, mis ta seal teeb, eks ole, see ongi just see, selline avaliku esinemise võimaluse andmine loojale kui selle loomingunaud teele ja see on minu arust ühiskonnale arenenud ühiskonnale iseloomulik ja selle üle pole minust üldse midagi vaielda ega väga pikalt põhjendada. Ja, aga selge on see, et kellele see on huvitav ja kes seda vajab. See vajab seda, kes seda ei vaja, selle jaoks on sellest tühi-tähi. Pole teda kellelegi vaja. Andres Härm miks on üldse vaja avaliku ruumi kunsti? Tamiseks, mis kuulub rahvale põhimõtteliselt siiski jah, täpselt millist definitsioon nüüd siin kasutada, aga põhimõtteliselt on kõik kunstimuuseumid kunstihoone ja nii edasi, et need kõik on, on avalik ruum kus inimene võib tulla mustes väikse pileti ja, ja siis nii-öelda kunsti tarbidena sellele me oleme sellega nii ära harjunud, et, et see küsimus on peaaegu, et üllatav või noh, et kas seda üldse saabki niimoodi püstitada. Aga noh, nagu kõikvõimalikud kultuurivaldkonnas on inimestel õigus osad osale sellest, eks kuna see kultuuri tegemine toimub nii-öelda avaliku raha eest maksumaksja raha eest käibemaksumaksja raha eest, siis ma arvan, et selle käibemaksumaksjal on õigus seda kultuuriga tarbida. Kuivõrd ongi tegemist sellise sisse sisseharjunud traditsiooniga, seda kunsti tarbida nii-öelda rituaalse käitumisega ja kuivõrd-kuivõrd see ei ole siis seda? No eks ta on minust kõike, kultuuriliige tarvitatakse teatavas formaadis, eks ole, noh me läheme teatrisse, käime ümber piltide, eks ole, siis istume saali maha ja hakkame vaatama etendust, tähendab noh, see ongi nii-öelda teatrirituaali osa, eks ole, vaheajal puhvetist kohvi juua, eks kunstirituaal on, on ka ju olemas täiesti, aga kunstirituaal on seoses kaasaegse kunstivormide tekkimisega ja seda rituaali nagu niivõrd palju nihestunud niivõrd palju muutnud. Ja, ja tegelikult ei ole, publik ei ole sellega lihtsalt tulnud kaasa. Ta ei ole seda omaks võtnud seda muutust selles rituaalis ja ma arvan, et see ongi üks põhilisi kaasaegse kunsti ja publiku vahelisi probleeme on just nimelt see, et noh, paratamatult video najaline meedium, tähendab klassikaline maalikunst seda ei ole ja see video lihtsalt võtab siis teate vajada, nõuab tähelepanu, ta tahab vaatajat kontrollida, samas kui maalikunsti vaatamisaja saab, eks ole, vaata ise valida, vaatab ühe sekundi, vaatab pool tundi otsib detaile mis iganes, eks ole, aga, aga noh, videol on kindlale oma aja agenda tähendab ja mis muidugi noh, võib ju ärritada, kuna see ei vasta meie ettekujutusele või tavaettekujutusele, ütleme siis näitusel käimise rituaalist. Üleeile peeti siis uue kunsti muuseumi sarikapidu ja, ja ma tean, et kunstihoone hiljuti otsustas oma järgmise aasta plaanid ära ja käib ka elav arutelu kunstihoone staatuse üle. Aga kui küsida laiemalt, et miks on üldse vaja kunstimuuseumi kunstihoonet kui just selliste näituse ruume kui samal ajal erakogudes ja kõikvõimalikes korporatiivsetes kogudes saab aja jooksul isegi rohkem inimesi, võib-olla seda kunsti näha? Esimene vastus või või esimene väide selle toetuseks peitus juba selles seerias esimese küsimuse vastuses, et elik siis maksumaksjale on see õigus, lihtsalt peab olema võimalik seda kultuuri. Ja, ja märksa olulisem kriteerium on siis see, et noh, põhimõtteliselt erakogude ja pangakollektsioonide ja kõikide muude niisuguste nähtuste puhul ei toimu tööd nii-öelda kunstiajaloo kallal kunstiala loomist ja kunstiajalookirjutust ei toimu nendes institutsioonides, et noh, nii kunsthalle kui ka kindlasti palju rohkem kunstimuuseum ongi just noh, nii-öelda eelkõige haridusasutused, teadusasutused, kus toimub siis nii-öelda info edastamine ka veel no igasugustel muudel tasanditel, kui lihtsalt näituste tegemine tuuakse välja, joonistatakse välja mingisuguseid perioode, eks ole, tehakse näitusi. Noh, ma ei tea Kuueteistkümnendal sajandi kunstist, mida on ka väga vajalik teha igasuguste erinevate uute vaatenurkade alt, eks ole. Ja millega jutustatakse ühtlasi ka siis mingil viisil selle kultuurilugu selle kultuuriajalugu täpselt samamoodi nagu artikuleeritakse kaasaegse kunstinäituste kaudu mingisuguseid ühiskonnas tõmblusi tekitavaid probleeme. Minu arvates ongi, eks? Üks olulisemaid funktsioone just nimelt artikuleerida mingisuguseid nähtusi, mingisuguseid need ei pruugi ilmtingimata olla poliitiliseks. Aga sageli kipuvad olema ja teha seda mingisuguses teises maatriksis, kui seda on kirjutanud meedia, näiteks. Lisaks öölastele ja krimkadele on hakatud ilmutama ka nii-öelda väärtkirjanduse heliplaate. Üheks neist on kindlasti näitleja Mikk Mikiveri ja kitarristi Heiki Mätliku koostöös valminud Jaan Kaplinski ja voolt Vitmani heliplaat, mida kuulas Berk Vaher. Kerge on raske olla. Raske on kergeks saada. Hõlpus on olla, kes? Me ei ole vaev õppida olema, kes me päriselt oleme. Pühitseme ennast ja laulan endast. Ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama. Sest iga osake minus on võrdselt ka sinu. Mikk Mikiver ja Heiki Mätliku ühine luulekava Jaan Kaplinski Wolt võtmanni luulest on nüüd jõudnud ka heliplaadile. Tootja nimeks on Teele selle poole, millel pole lõppu ja polegi algust. Ja see kooslus Kaplinski võtma on väga kohane ja mingis mõttes ka ajakohane. Mõlemad on ju müstikud ja loodusrütmide püüdjad oma luulesse. Mõlemad kuulutavad kõige elava võrdsust. Ja mõlemad on väga laululised, mõlema loomingust on väga palju laule tehtud. Mõlemad on olnud joovastanud ja kibestunud ja selle välja näitame siis väga võluvalt avameelsed. Mis selle Bloody teeb? Väga ajakohaseks on aga see, et nii Eestis kui Ameerikas on viimasel ajal väga palju olnud patriootlike sõna võtta ja mis seal salata, need on olnud, kas hüsteeriliselt kiunuvad või õõnsalt tatised ja Kaplinski ja võtma näitavad, kuidas on võimalik rääkida siiralt ja kaasakiskuvalt oma maast, selle eripäradest. Ja sellist siirust ja usku kõige paremas mõttes on praegu väga vaja. Plaat on kõige klassikalises mõttes maitsekas. Autorite luuletused vahelduvad. Nikivee on lugejana tuntud headuses kulunud väljend, aga seda ta tõesti on. Nõuga Heiki Mätlike tähel, kes esitab Bachi proove ja lühipalasid. Ehk võiks plaadil natukene ette heita seda, et ta kulgeb siiski veidi liiga kiires tempos, on arusaadav, et raadioteatri vähem kui tunniajasest kavasse tuli seda tempot sisse panna, aga plaadile oleks saanud ka natukene rohkem õhku juurde monteerida. Ja ka ehk see, et kogu kava kulgeb ühe palana, mis küll kaanel on minutitega ehistatud, võib-olla raskendab selle mängimist. Aga samas on tõesti tegu luulepaadiga kõige paremas mõttes, sellise endasse süübimise ja tasakuulamise plaadiga. Selliseid on hakanud nüüd järjest tulema ja tasub ainult loota, et neikaadidadest veel tuleb. Mul ei ole oma maad ega oma taevast. Mul on ainult üks väike valge pilv, keda ma kord koolipõlves kohtasin, kui lamasin õues hauahunnikul, vaatasin üles. Seal oli piirpääsukesi ja pilvi ka see üks ja ainuke, see minu oma. Ma tunneksin ta nüüdki ära läbi kõikide moondumiste. Oleks vaid aega lamada lihtsalt niisama õues. Hauahunnikul. Uitan hulgun kaaslaseks mu hing, uitan niisama. Ja uuring kesksuvist rohukõrt. Siit mullast, sellest õhust pärit on igal lible mu veres. Mu keel, siin olen sündinud. Siin on sündinud mu isa ja ema ja nõnda neljandast põlvest saadik ja mina 37 aastat vanad, täiesti terve mees. Nüüd algan ja tahan surmani laulda. Usud ja koolkonnad, jää ootama otsust, nad tõmbub nii kauaks tagasi. Rahul sellega, mis nad on, peame neid meeles. Kui viimastel aegadel muutub kõik kiiremaks ja lühemaks nagu Sex Pistolsi laulud siis selle kõrval ja vastu on teatrikriitik Pille-Riin Purje 25 aastat vaadelnud ja üles tähendanud ja kirjutanud üle 600 leheküljelise raamatu näitleja Jüri Krjukov-ist. Mis raamat son küsib purjelt teatriteaduse doktor Anneli Saro. Pille-Riin tahaksin kõigepealt õnnitleda sellepärast et sinu sulest ilmus hiljuti Jüri krõukovi monograafia ja Eesti kultuuripildis on see ikkagi viimasel ajal üsna ebatavaline. Et ilmubel näitlejate monograafiaid ja olgu siis kohe ära öeldud, et koos sinu raamatuga või, või umbes samal ajal ilmus ka Jüri Aarma väike väiksem mahuline raamat Jaanus Kulasest. Et see raamat Jüriga tõukab, on väga ilus ja väga mahukas tööd, et see koosneb 630-st leheküljest ja nagu sa ise ütled, et et sa oled kirjutanud seda aastatel 1978 kuni kakstuhatkolm, on see tõsi? Jah, teatud mõttes on see täiesti tõsi, aitäh heade sõnade eest, Anneli ja eks ma seal seletan tee et see kindlasti ei ole niisugune teadlik raamatu kirjutamine algusest peale, vaid see algas ikkagi sahtli märkmetest. Jüri Krjukov rollide kohta üsna tema teatrivalguses, kui ta mulle silma jäi. Aga kuna neid märkmeid nii süstemaatiliselt sai tehtud ja neid tõesti kaheksa ja pool kaustiku täis sai, siis vägisi hakkas ta raamatuks tikuma. Mulle tundub, et see on üsna ebatavaline protsess, et mis on kestnud 25 aastat. Ja kui ma lugesin seda raamatut, siis ma olengi endale siia kirjutanud sellisele kollasele märkmepaberile selle raamatu iseloomustamiseks, et see on postmodernistlik kollaaž, arvustustesti, intervjuudest, päevikumärkmetest kirjadest ja värsketest kommentaaridest ühelt poolt ja teiselt poolt see on ka selline Pille-Riin Purje teatriga romanss, jõgi kohviga, et see on üsnagi selline avameelne ja selline noh, võib öelda isegi enese paljastuslikki raamat. Et see selline lähenemisnurk on kindlasti väga eriline, ma usun ja nagu sa ise tead, et siis et sina oled võib-olla üks vähestest teatri Kriitikutest, kes praegu veel kirjutab ajalehtedes kes tegeleb ka näitleja rollikirjeldustega ja selle poolest on see raamat ilmselt ka väga tänuväärne. Ma pean ütlema, et ma yldiselt olen küllaltki skeptiline selliste väga mahukate teoste suhtes või et küsimus ei ole nendes paksudes raamatutes, vaid ilmselt siis minu eripärased, et nad enamasti jäävad mul pooleli, lihtsalt tulevad uued asjad peale ja nii edasi. Nii et ma olin natuke skeptiline, kui mul paluti, et ma loeksin seda Jürika tõukovi raamatut, aga ma pean ütlema, et tegelikult see osutus nagu äärmiselt põnevaks lugemisvaraks ja minu meelest seda paljuski just tänu raamatu väga kavalale kompositsioonile. Et sa ise ütled raamatu alguses, et sa oled loobunud sellisest kronoloogilises järjestuses just nagu temaatilise kasuks ja Rolli kirjeldused vahelduvad selles raamatus niisuguste teemaplokkidega küllaltki põnevate intrigeerivad aga näiteks nagu näitleja, üksindus või linn ja loodus või partner rahvushaigus ja nii edasi ja sa ise põhjendad seda ka sellega, et et sa ei tahtnud kuulutada suurema kategoogiliseks lõppvaatuseks, et sellepärast oled sa siis selle raamatu komponeerinud pigem temaatiliselt ja mitte siis lähtunud sellisest ajakulust. Et kas, kas sa kaalusid ka sellest materjalist mingit teistsuguse raamatu kirjutamist või selle teistsugust komponeerimist või millised võimalused oleks olnud veel selle materjaliga ümber käia? No ma kaalusin igasuguseid asju ja kõige keerulisem minu jaoks oligi selle struktuuri leidmine ja teemade liigendamine. Aga siiski, kuna need rolliportreed olid mul enam-vähem olemas ja kuna neid intervjuusid muudkui tekkis ja tekkis ja ühel hetkel tundus see siiski ainuvõimalik valik. Kuigi jah, seda järjekorda, et milline teema, kuhu panna ja ja millistest rollidest, kus rääkida, seda andis varieerida veel kuidagi üsna lõputult. Aga praegusel hetkel mulle tundub, et ma teisiti ei oskaks, et see nüüd nii nagu ta on, et nii on õige mulle ma olen nõus, et on õige ja et, et võib-olla natuke üllatuslikult lugejale sa alustad, Jüri Krjukov ikoomiliste kollidega ja lõpetad selliste tõsisemate traagilisemate kollidega, mis loob siis nagu lugele jääb lõpuks selline mulje, mis noh, üldjoontes on võib-olla ka õige, et oma näitlejakarjääri alguses mängis Krjukov rohkem selliseid kergemaid rolle, komöödiate ja karjääri lõpul oli tal rohkem selliseid traagilisemaid, süvenenumaid rolle, aga et siin savist nagu sellist, kui me lähme detailidesse, siis sa vist tahaksid ka vastu vaielda? No tegelikult see komöödia peatükk hõlmab ju rolle täiesti näitlejatee algusest lõpuni või nagu pealkiri ongi noore daami külaskäigust kalmistu klubini ja raamatu lõpupeatükk ikkagi on Mati Undi kahest lavastusest, mis ei olnud, et nii väga traagilised Fernando crap ja illusioon kus need rollid olid ikkagi tugevasti koomilise maiguga. Et et eks ma püüan öelda ikkagi seda, mida ütlevad ka kõik kolleegid, et Krjukov oli ambulaatu näitleja aga ma püüan samas ka vastu vaielda neile, kes eelkõige nägi tema skoomikut ja nägid võib-olla kauem, isegi kui kui ärateenitud ja kes sellest niimoodi ka kirjutasid, et ta on ikkagi eelkõige suurepärane koomik ja mina ikkagi ka nendes varasemates rollides, mis ei ole teatriloos niivõrd jäädvustatud tõsistes rollides just seda sügavust. Nägin tookord oma noore inimese silmaga ja ei ütle sellest lahti ka praegu. Et ma arvan, et teatriuurijana mulle tunduski, et see on väga sümpaatne, et sa tõstad need koomilised rollid nagu esiplaanile ja ta ei häbene neid, sest üldiselt teatriajalugu kipub ikka keskenduma nendele Hamletit, teleohagaatsi ootele Ivanamitele ja nii edasi ja nii edasi. Sellepärast oli ka hästi sümpaatne leida sellest raamatu algusest, et sa ütledki otseselt välja, et mõnes mõttes on sulle endale hingelähedasemad või et sul on rohkem mõjunud just paljud sellised krõukovi rollid komöödias. Kuidas seda põhjendad? Et sulle tundub, et sul on jäänud need rollid jõgike Gokowegollid komöödias nagu rohkem hinged kas ainult oma väikse teatrikogemusega siis nooruses või ka millegi muuga? No ma ei, päris täpselt nüüd ei väidaks nii, et mul on komöödia jäänud rohkem hinge. Mulle on jäänud hinge nii noore daami külaskäik kui inimese elu. Nii saate viga kui Hamleti Horatsio. Et tõsi, jah, ma võrdlen seal komöödia peatükis nüüd hilisemaid komöödiaid, et ma olen otsinud sama säravat elamust ja, ja ma ei saa täpselt aru, kas oli vanasti rohi rohelisem ainult minu kujutluses ehk siis komöödia säravam ja naljakam või on selles ka mingi objektiivne tõde, aga see on juba väga kahtlane mõiste teatri aitamises. Et mina ikkagi püüan väärtustada väga erinevat laadi rolle ja selles mõttes ma olen nõus muidugi, et minu meelest komöödia ei ole mingi teisejärguline või alamžanr ja ja ka vastupidi, kuigi meelelahutus on populaarsem ja võib-olla jääb eredamalt mällu, ei ole ta jälle ka teistpidi nüüd, et ühesõnaga ma ei tunnusta mingit žanrite hierarhiat. Ma tunnustan head teatrit ja head näitlejaloomingut. Just et mul tuleb selle peale meelde üks Jürika Gokovi enda lause, mis on ka muidugi teatriringkondades laiemalt liikvel. Et raske ei ole mängida. Kes siis Tšehhovi, Šveits piiri või nendes nagu selline läbikukkumine on isegi mõistetav või arusaadav, aga raske on, on hästi mängida just sellistes komöödiates või, või võib-olla ka kehvasti lavastatud meelelahutus kõikides. Nii et ma usun, et selle poolest on see raamat just nagu väga kaunilt tasakaalustatud. Aga et jõhvika tõukovi monograafia lugeja leiab sellest raamatust ka ühe täiesti sellise harukordse fakti. Nimelt sa väidad seal, et sinu teata, et ühe lavastuse vaatamise rekord kuulub kahele lavastusele. Need on siis päikesepoisid ja Norman Vallutaja, mida mõlemad sa oled vaadanud, kas 37 või mõnikord rohkem. Et see on äärmiselt üllatav fakt, ma usun, et selliseid inimesi Eestis on üsna vähe. Et minul tekib muidugi kohe küsimus, et mida sa vaatad või mida sa näed, kui sa vaatad lavastust, kümnendad, kahekümnendad või kolmekümnendat korda. Ju ma siis vaatan lavastuse eluspüsimist ja Nende näidete puhul nüüd ma olen teisi lavastusi ka, võib-olla see on natuke juhus, et ma neid nii palju olen näinud, aga ma vaatan ikkagi eelkõige seda näitleja loomingut, ma vaatan näitleja muud Tomist ja komöödias, kus on hirmus tähtis improvisatsioon. Ma vaatan andekat improvisatsiooni, sest need mõlemad mainitud komöödiad on sedalaadi, mis mitte kuidagi kivinenud ei, ei muutunud rutiinseks, kuigi jah, võis olla vahepeal ka niisuguseid lagunenud etendusi Normani puhul näiteks ja võis olla väga erineva kvaliteediga etendusi, aga ju ma siis seda jälgisingi, aga võib-olla ma lihtsalt niimoodi rõõmsa vaimustusega üha ja üha vaatasin näitleja, et võib-olla siin kuidagi idealiseeritud praegu seda vaatamist targemaks, kui see on, selles võib olla lihtviisiline teatrivaimustus sees. Jüri Krjukov rollisoorituste kohta, sa oled nagu pidanud sellist rolli päevikut, kus sa oled üles kirjutanud märkmeid tema erinevatest rollidest. Et kas on veel mõni näitleja või näiteks mõni teater kelle kohta sa pead samasugust päevikat. Mul ei ole samasugust päevikut mitte kellelegi kohta, aga mul on üleskirjutused kõigist etendustest, mida ma vaatan. Ja siis, mis mulle rohkem korda läheb, sellest pikemalt ja detailsemalt, mis mind ükskõikseks jätab, sellest lühemalt, aga neid märkmikke erineva mahuga märkmikke on üle poolesaja. Ma hakkasin seda kuskil 80.-te lõpul süsteemselt, et üles kirjutama ja tänu sellele saan ma kirjutada näiteks ka ajakirjades näitleja rolli portreesid. Et sealt ma neid detaile võtta, nii et võiks öelda, et ei, mitte kellestki ja kõigist on mulle kaustikud olemas. A tooge üks näide, ütlesin vaikselt sellest, millel on mõte sinu arvates vihurimäe ütles Holly hetkegi kõhklemata. Hoidsin oma kätt suure vaevaga vaos. Absurdne, sa räägid geeniuse tööst, eks ole, minu härmas metsik käti, issand, kuidas ma nutsin. Ma olen seda 10 korda vaatamas käinud. Ahsoo, ütlesin kergendatult, ütlesin ahsoo ja kruvisin hollid häbistades hääle üles. Sa räägid filmist? Holly lihased tõmbusid pingule, teda puudutades tundus, nagu katsuksid päikesesooja kivi. Igaüks tahab näidata, et on teistest üle. Aga enne, kui sa selle õiguse võtad, tuleb see ära teenida maid, kõrvuta ennast sinuga või Böömaniga, sellepärast ei tunne ma mingit üleolekut. Me tahame eri asju. No kas sa siis ei tahagi raha teha? Noh, minul nii kaugeleulatuvaid kavatsusi pole. Niisujutud kõlavad ja nagu kirjutaksid ja ise ei teakski, kuidas nad lõppevad. Hea küll, ütlen otse välja, tee parem raha. Katkendit Roman kapordi romaanist hommikueine Tiffany juures luges Jüri Krjukov. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Kultuurikaja on kuulamiseks väljas vikerraadios, koduleheküljel ja kirjutada saab meile elektronposti aadressil vadi hätt R punkt. Et kohtumiseni nädala pärast.