Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mida ütled meile täna, Lembit Saarts Pallas ja Enn Lillemets, joon Pehkiga, tema luulekogus teeb juttu Veiko märka. Millist rolli on mänginud oopium kirjanduses, uuris Sven Vabar. Tallinnas samas festival dialoogos Helsingis armastus ja anarhia jääge kuuldele. On tulnud aeg tunnistada, et kultuurikaja, neitsilikult puhtas ning kirka vaimuvalguse käes sädeleva kirsiaias on löönud vohama võikaim kõikidest taimedest. Moonia, mille viljadest valmistatakse oopiumi. Objaatide hulka kuulub ka hiroin. Vaatab meile idabarbarite keelt kõnelevaid süstlajälgi täis röövleid ja mõrtsukaid, kes võiksid mõnegi eesti poliitiku arvates võimalikult kiiresti aidsi surra. Mis võib aga juhtuda siis, kui oopium satub mõne meisterlikult sulge valdava inimese kätte? Sven Vabar vaatleb järgnevalt 19. sajandil alguse inglise Literaadi Thomoste vintsiteost inglise oopiumisööja pihtimused, millest katkendeid loeb. Jüri Lumiste. Ma ei hakka edaspidi enam olukorra sellele küljele viitama olgugi, et see oopiumitarvitajad lõpuks niisama rängalt vintsutavalt rõhub. Nagu iga teinegi ja mõjub nõnda otsesele kimbatusse loomase jõuetuse nõpruse tunde pärast mis tuleneb igapäevaste korra, kohaste kohustuste eiramisest või edasilükkamisest ning süümepiinast ja ihub ühes järele mõtlikkuse kohuseid uus vaimus, nende pahategude okkad veelgi teravamaks. Oopiumisööja ei kaota osakest Kimura reaalsest teadlikkusest või sellekohastest Türgimustest. Soovib ja tahab niisama tõsiselt kui alati teoks teha kõike, mida ta võimalikuks arvab ning tunneb, et kohustused ajavad teda takka. Kuid tema mõistuslik aimdus kõigest sellest, mis peaks võimalik olema, närvutab ta jõudu kohutavalt. Ta pole enam suuteline midagi teoks tegema ning tal pole isegi jõudu üritadagi. Inkubus ning vb ainelikud õudusunenäod rõhuvad raskelt rindel lamades hõlmata vaateväli kõike, mida ta oleks igati valmis korda saatma justkui voodisse lebama mõistetud inimene, kellel on sellesse seisundisse sundinud tahet halvaga tõve surumlik rammistus ja kus ta on määratud pealt vaatama vägivalda või ülekohut, mida sooritatakse ta õrnima armastuse objekti kallal. Nõidust, mis ahe laine teda liikumatult kinni hoiab. Ta annaks panti oma elu, kui saaks, võid püsti tõusta, paar sammu astuda, kuid ta on väeti nagu lapsuke. Ega suudan maast lahti saamiseks katsetki teha. Eestis areneb heroiini süstimine ning sellega tihti kaasnev HIV viirus katastroofilise kiirusega. Kuid meie valitsus ei näe selles mingit probleemi. Nagu võib lugeda inglise mõtleja ning kirjamehe Thomast Kunsi tuntumast raamatust. Inglise oopiumisööja pihtimused oli selline pea liiva alla peitmise strateegia iseloomulik ka kahe aastasajatagusele Inglismaale. Riigi valitsejate ning avaliku arvamuse hinnangul mõjus oopiumi tarvitamine hukutavalt ehk ainult töölistele, türklastele, hiinlastele ning muule teisejärgulisele rahvarem sule. Kui aga puhastverd aadlik vahel tervise parandamiseks või lõõgastuseks oopiumitinktuuri manustas suutis ta end ju ometi kontrolli all hoida. Nende Kunsi tähelepanuväärselt andekas kirjamees, kes üle 50 aasta oopiumi tarvitas, kirjutab oma 1821.-le, kas tal ilmunud autobiograafilises oopiumisööja pihtimustes. Kui väär oli seesugune arusaam ning kui suur oli oopiumisõltlaste arv impeeriumi kõrgemates kihtides. Õhtuma oopiumitarvitamise ajalugu ainult kinnitab Tekvintsi sõnu. Kuid kõnekas on tõsiasi, et vähemalt üle viie aastatuhande inimestele tuttava oopiumi ohjeldamatu kuritarvitamine näib olevat uusaegne nähtus. Andmed oopiumi järjest laienevast kasutamisest puht mõnuainena pärinevad 16. sajandi algusest, kui moni viljad leidsid hindamist nii portugallaste konkistatooride poolt kui reformatsiooniga Swisklevas Euroopas. Edasi oopiumitarvitamise aina hoogustus. 19. ja isegi 20. sajandil on oopiumi suitsetamist tihti seostatud hiinlastega kuid hiinlased hakkasid massiliselt oopiumi suitsetama, olles inglaste koloniaalikke survel, kes oma õigusi hiinlastele surmatoovat mõnuainet müüa Hiinaga 19. sajandil isegi paar oopiumisõda maha pidas. Irooniline on muuseas tõsiasi, et ühes neist sõdadest hukkus roomlaste kuntsi. Poeg. Oleks 20. sajandil Onokiaatidega tõsisemalt võitlema asutud. Kuid paraku on samal ajal teaduse abiga sünteesitud aina tugevatoimelise Maidobjaatia. Algul muutusid oopiumi manustamise viisid aina nupukamaks, siis sünteesiti morfiin, siis heroiin ning viimasel ajal Jeroinistki mitukümmend korda kangem fentanüül. Huvitav on topiaatide massilise kuritarvitamise algus langes kokku ajaga, mil läänemaailmas arenes ja levis uusaegne maailmapilt mis käsitles inimest ja ta ümbrust Ideaalse mõistuspärase masinamärgina. Seesuguste valgustus ideaalide kohaselt püüti tasapisi hakata üles ehitama ka riigiaparaati, mis pidi toimima kui masinavärk. Mida tõhusamaks ühiskondlik masinavärk muutus, seda häirivamalt mõjusid masinavärgile isikud, institutsioonid või nähtused, kes aparaadiga sobida ei tahtnud. Seepärast katsus võimleid nii või naamoodi ülejäänud tõhusalt toimivast masinavärgist eraldada. Ning just see teatud osa ühiskonnast hakkas meeleldi pruukima hobiaatia. Proletaarlased, türklased, hiinlased, luuletajad, liberaalid, homod, kes iganes. Kuid teistsugune eraldamine leidis üpris peenel kujul aset ka nendes valgustatud ja aadellikes peades kes üritasid maailma intellekti kirkas valguses põhjani näha ning seletada. Seisustepeade hulka kuulus cationaste Kunsi oma, kes nägi nooruses oma karjääri filosoofina. Põhjalikult kanti uurinud Kunsi kurnab oma inglise oopiumisööja pihtimust lugejat tohutu pikkade ning hämmastavalt keerulisi mõttekonstruktsioone edasi andvate põimlausetega mis ülistavad kõikvõimast intellekti. Paraku juhtus aga nii, et tõepoolest tähelepanu väärselt võimeka intellekti omanikust Tekvintsist sai parandamatu oopiumitarvitaja. Tema pihtimuste raamat kujutab endast teekonda intellekti ülistamisest kuni kõige irratsionaalsemat võikamata ning hämaramate alateadvusest süvakihtideni, mille lahtiharutamine ning isegi adekvaatne edasiandmine käite Kunsile jõu. Seepärast on inglise oopiumisööja pihtimused üks paradoksaalse maid kirjandusteoseid, mis on ühelt poolt intellekti ülistus ning mille keerukatest mõttekäikudest arusaamine nõuab tõepoolest suurt intellektuaalset pingutust. Kuid teiselt poolt on suur eeskuju paljudele inimhinge olemuslikult hämarates ning segastes soppides seiklejatele nende kvintsiton kõrgelt hinnanud pääsmatutest labürinti, desseikleja Vorhes kaunist jubedust, spetsialistid, põu, poleer nooruse kadunud aegadest tuhnima Marcel Pruust ning Londoni kõntsakihi asjatundja Dickens. Borrese järgi tundus talle Tekundsid lugedes, et kogu lõpmatu kirjanduse maailm asub ühes mehes. De Kunsi muuseas kirjutas hulga aega droidi psühholoogilise uurimuse unenägude ning lapsepõlvemõjudest inimese psüühikale kuid ei lõpetanud seda uurimust. Inglise oopiumisööja pihtimused näib selle autorile tahtmatult tunnistavat. Et mida kindlam on usk totaalsesse intellekti. Või veatult toimivasse masinavärki. Seda ootamatum ning pehmelt öeldes ebameeldivam on varem või hiljem tekib kokkupuude ilma kõiksuse selle osaga, mis intellekti masinale ei allu. Oopium on justkui ülikange kontsentraat, neist ideaalsetest ja kaunistest ulmadest mida on nii väga näha tahtnud. Euroopa valitsev mõtteviis. Pärast on Läänes viimastel sajanditel tarvitatud nii palju füüsilist ning vaimset sõltuvust tekitavaid mõnuaineid. Teised kultuurid, mis on jätnud rohkem ruumi müstilisele irratsionaalsele seletamatule pole seesugust kogu ühiskonda haaravad totaalset narkomaaniat vajanud. Ei tea küll, kas kogule narkoühiskonna või meie tillukese narkoEesti lõpp on samad painajalikud kui te kunstiraamatu oma ookean oma igavesti muutumatus, kuid. Suulises liikumises, mille vete kohal hõljus tuvi, sarnane teenus on sobiv näide karaktiseerima meelt ja mõtted, mis siis valitses. Mulle näis, kui esmakordselt selles kauguses elu murdlainest lahus seisin. Et justkui olnuks mõnekski ajaks seisatatud pööristormid, palavik ja hingeahastus. Justkui olnuks kingitud mulle pääs südame salajaste taakade Alt, hingetõmbepaus, sabat, puhkus, inimolemise vaevadest. Siinkohal olid eluteel õitsvad lootuse õied lepitatud puhkuserahuga mida annab ainult haud, intellekti emotsioon, konid, sama väsimatult laevad. Samas oli ka kõigist ängistustest lahti saanud tüüne rahu rahuline meel mis ei tundunud inertsus tootena vaid tulenes vägevatest, võrdsetest, antagunismidest, lõppematutest, rähklemisest, lõpmatust, puhkusest. Õiglane substiilne, ülivõimas oopium, kes vaestel ja rikastel südametel vahet ei tee. Haavule, mis iial ei parane ning hoopidelemis mäslema ajavad vaimu annetad sa leevendava palsami. O osav oopium, kes sa endas varjuvariate toorikaga suudad lepitades kõrvaldada raevuhoogude soovitused ning kingid süüdlasele mehele üheks ööks tagasi ta noorpõlve lootused ja pesed käed puhtaks verest ning enese uhkele inimesele kingib üürikese unustuse õigeks, õgendamata määrustest ja selgitamata solvangutest. Helsingis on nädal aega kestnud filmifestival, armastus ja anarhia, mis lõppeb sellel nädalavahetusel. Arvatavasti on tänapäeval üsna vähe filme, et mis ei oleks seotud armastuse või siis on arhiaga mida ka Tõnu Karjatse seal festivalil näinud ja milline on nüüd tema arusaam armastusest, jaanarhiast. Mis see kõige enam sellele samale Racoutanudki või siis armastus, anarhia pealkirjale lähem film on, võiks öelda, et Maicel Winter Botomi ning song üheksa laulu, mida kriitikud on kõvasti maha teinud, no õigupoolest võib leida kriitikat seinast seina ühetkest teevad seda kõvasti maha ja teised, kes ütlevad, et, et see on päris korralik film, et seal oli Raivo, mitte midagi. Film ise koosneb Endast üheksast laulust, mida siis võib kuulda uute briti rokkbändide esituses, kes on kõik vägagi tuntud nimed just praeguse kaasaja, sellise rokistseeni pealt ja nende vahele on siis toimetatud üks armastuslugu, mis on küll lahatud nii-öelda füüsilise armastuse näitamise laudu. Mikeleme interbotamise on öelnud seda, et mis halba on selles, et näidata armastust nii nagu ta on näidata füüsilist armastust. Kuid see ei ole mitte ainult füüsiline armastus, vaid seal on ikkagi nende kahe inimese suhe kogu selle 90 minuti jooksul. Ja see film ei ole mitte pikem. Aga siin on ka palju muud. Noh, see kava on väga lai, ulatudes näiteks noortest tundmatutest tegijatest kas Aasiast, Ladina-Ameerikas kuni siis tuntud festivalifilmideni välja, mis on sellel aastal mitmetel maailma festivalidel juba auhindu võitnud ja ma arvan, et paljud neist tulevad ka Pimedate Ööde filmifestivalile. Muidugi siin on palju selliseid poliitilise sõnumiga filme, dokumentaalfilm on taas vägagi tugevalt esindatud näiteks siis Robert kriinwalde film Iraagi sõjas mis siis valgustab Iraagi sõda nii-öelda tavainimese seisukoha pealt, jättes kõrvale kõikvõimalikud poliitilised korrektsused ja mis soomlastel endal on siin skandaalimaiguline film. Nimelt Kim finni film, Raiat on, see on ühest samanimelisest mobiilikompaniist, mis alustas oma tegevust 90.-te aastate alguses, siis kui oli suur mobiili ja internetti sidumise buum ja see oli ikkagi see 90.-te keskpaik. Ja selles filmis näitavad, et tegijad ise rajat, e-kompanii tegijad ise nende enda film on see tehtud, kuidas kompanii alguse sai ja kuidas ta kokku kukkus ning maantee näitavad ära, kui rumalad on investorid, kui rumalad on nad uskuma kõikvõimalikke lubadusi ja minema kaasa mingite uute suundumustega, et lihtsalt rahvalt rohkem raha välja pumbata. Aga need mehed ei pumbanud mitte rahvalt raha välja, vaid nad pumpasid raha välja investoritelt. No armastus ja anarhia on alati pööranud tähelepanu aasia kinole ja, ja noh, seegi kord on Aasiale päris mitu eriprogrammi. Võib öelda, et uus aasiafilm on alati esindatud, aga seekord on eraldi välja toodud isegi Lõuna-Korea filmitoodang, mis on väga tugeva programmiga nüüd esil. Kui armastus anarhia on kestnud juba 17 aastat siis tagasi viitena kaugetele aegadele tehti sellel festivalil retrospektiiv kuulsate shovendade toodangule tegemist on siis kung fu filmide klassikutega, Hongkongis on ikkagi huvi nende vanade aasia võitlusfilmide vastu kunagi armastas anarhia ju näitaski põhiliselt neid filme, mis mujale kinolevisse võib-olla üldse ei jõua ja seal oli väga palju võitlusfilm oli väga palju selliseid veriseid vägivalla filme nagu väikse eelarvega tehtud filme, sõltumatud filmi ja kõiki neid asju säilitanud armastus, anarhia siiamaani. Aga no mis üks märksõna kindlasti on, mis on siin ka eri rubriigina, on piiride ületamine no seda nii sisulise kui ka vormilise poole pealt. Sellest sarjast on mul õnnestunud näha kiim mädini filmi Dracula lehekülgi neitsi päevikust ja tegemist on teadupoolest Kanada. Võib öelda, et üldse kogu maailma ühe omapärasema filmi režissööriga, kes praegu elab, kes siis kasutab sellist omaette sulatuspada, kuhu ta paneb kokku kaasaegset montaaži, kaasaegset filmikeelt ja filmi algusaastatest pärit filmikeelt, siis sellist tummfilmiesteetikat Dracula filmis ongi vähendatud 20.-te aastate tummfilm praeguse kiire, põneva montaazi ja süzee lähenemisega ning klassikaline ballett. Ja seda kõike saadab Gustav Mahleri muusika. Nii et see film on peaaegu et muusikale üles ehitatud ja tulemus on visuaalselt vägagi vapustav. Selliste visuaalset paraadi võib siin näha päris mitmetes filmides, mõnes mõttes ta kindlasti eelkäija paljudele taolistele filmidele tulevikus. Kord käinud Pallase kunstikoolis, õppinud kunstnike näitusel üks kasiinoärimees vaadanud ringi ja küsinud siis pika näoga. Aga kus on siis härra Pallase enda tööd? Muidugimõista puhkes skandaal, karjuti läbisegi. Kas te ei tea, mida tähendab ballaslikus? Kuidas te pole kuulsad ballaslikest väärtustest? Ega te ei taha ometi öelda, et teil, kodanik, pole aimu, miks Lembit Saar maalib just nii, nagu ta seda teeb? Kasiino omanikul olid juba silmad häbi täis, kui korraga üks rahulik mees nimelt Enn Lillemets tõusis. Tekkis, mis Tartu kunstimuuseumis Lembit partsi näitusel õieti toimub ja mida silmas peab pidama, kui rääkida üleüldse ballaslikkusest, värvidest, vangilaagrist ja rõõmsast meelest. Ja tema jutt algas nõnda. Lembit Saarts sugune meeskunstnik, keda. Pidada Pallase raudvaraks. Mida Agatha tähendab Pallase raudvara, enne kui seda kuidagi määratleda, peab saatma, et mis asi see ballasel tundub nii et ta on eesti kunstis selline nähtus, millest on vaat et kõige rohkem kirjutatud ja räägitud. Aga kui sa hakkad näpuga järge ajama, siis tuleb välja, et jah, on küll, materjali on palju, aga enamuse ballase suuremate meistrite kunstnike kohta puuduvad põhjalikumad ülevaated, monograafiad, nii et ikkagi suures osas tuleb kohvipaksu pealt asju vaadata ja siis tekibki niisugune olukord, et kui asjast vähe teada, siis ta muutub loogiliseks. Mida vähem sa temast tead, kui esimesega looga ütelda, mis oli siis Pallase maalikooli või üldse Pallase kooli tugevus, siis tahaks kohe korrata, et värv, värv, värv, see oli, on ja jääb. Ja muidugi oli ta lihtsalt eesti kujutava kunsti kõrgema hariduse kõige olulisem keskpunkt. Ta suutis ilmast niivõrd kindlalt paika panna selle lühikese ajaga, mis oli antud enne teist maailmasõda Eesti vabariigile olla ja pulbitses ka veel sõja ajal, mis oleks eriti põnev aeg, sest siis oli palju rahvast koos. Siis tuli Lembit Saarts vallases õppima 1009 42. Hetk, kui olid koos need kunstnikud, õppejõud, Dallase õpilased, kes 44 läksid lahku ja võib-olla kunagi elus enam kokku ei saanud, et rohkem kui sadakond õpilast ja väga paljud läksid laia maailma, olid sunnitud minema ja mõni aeg hiljem teised jälle saadeti ida poole laagritesse. Lembit Saarts sealhulgas, aga see potentsiaal, see ju pidi kuskile jääma, ta ei saanud jäljetult kaduda ja ta jäigi ja oligi, oli nende meeste ja naistega kaasas, vangilaagris läks kaasa välismaale, teistega oli siin Eestis olemas ja siis ta hakkas olude muutudes, olud muutusid sobivaks peale Stalini aega uuesti välja imbuma kust vähegi võimalik Pallase puhul on ka taandatud niiviisi, ainult et noh, et see oli üks niisugune järele impressionistliku ajast maha ainult võttis siis need juba lahjaks läinud Pariisi kooliasjade üle. Aga kunsti ei saa vaadata tarvinistlikus seisukohast, ainult huvitav ongi see, mis toimub kuskil erinevas kohas, mismoodi need arengud seal all või siis isikute kaupa, mida nad võtavad, mis need tema loomusele on omale. Ja veel üks nüanss, mis Sartsi puhul tuleb arvesse, see vangilaagriaeg tuli talle kasuks, ma mõtlen, noh, küüniline on niiviisi ütelda, aga ta säilitas seal oma selle mõtlemise ja tunde, puhtuse värvitaju, tal ei olnud seda ohtu, et see oleks siin ära kuidagi käkitud siin Eestis olles ja nii oli teistega ka tema kaaslastega. Nad tulid tagasi ja nad üritasid jätkata seda, mis neil sees oli, mida nad polnud särasanud teha. Ülo Sooster ja Heldur Viires ja Valdur ohakas. Kogu see seltskond, kui noh, meistrikunstis on siiski kasvõi ainult juba värviga nisukest taset saavutatud nagu Lembit Saartsi all. Noh, seda ei saa ju maha vaikida, ära unustada. Vähemalt noh, kuni inimesel olemas keeled, mis võtavad vastu või on võimelised vastu võtma just seda osa kunstist, see võiks olla ka just see ballase osa, siis kähku jätkuvalt, et ta tuletab meelde, tas näitab ta süvendab seda, et on võimalik hoopis kõrgemal tasemel suhelda värvidega. Näiteks, mis mul nüüd äkki meelde tuleb, kui sõja järel, kui värv ei olnud saada, siis vanad meistrid tegid halli värviga maalisid selliseid pilte, nagu oleks seal palju närve sees, kui sa neid vaatad, need olid võimelised tegema nihukesi asju Vardi ja, ja, ja teisedki. Mis nüüd Saartsi kreetselt puutub, siis alati on mulle kõige rohkem meeldinud tema abstraktsed maalid tihetes värvi, peenemad üldse, mis Eesti, kus siis on välja panna ja neid on sellel näitusel küllalt palju, õnneks ka üleval. Väga mitmekülgne kunstnik, aga need on mulle kõige südamelähedasemad. Et see on lisaks siis kõigile matissile ja sellele peenendunud prantsuse koolile on seal ka see, mis tuleb Paul Klee st, mis hakkab pääle, et see muusikaline suhe värvidega või nii nagu Lembit Saarts ise armastab värve jaotada ja varjundeid siis kuni On ja septakordide välja ja, ja see tema, ta on ka väga vaimukas ja hea sõnakasutusega osava sõnatajuga inimene ja nad üldse olid ka Ülo Sooster näiteks on Heldur viires on nisukene, kes kirjas ja kõnes osavad ja vaimukad, see oli ka kuidagi Gazasse, pagassalt ballasest, et mitmekülgne nisukene alle ja looming veel. See tuli Ants sealjuures, mis on ka ikka olnud kõige paremas mõttes opositsioon, vaimne opositsioon, et sa oled vaba ja avatud, aga samal ajal jääd truuks ei reeda, et need mingil hetkel võivad tunduda, need nihukesed paradoksaalselt ühendamata tagalat selles asjas on nemad koos annavad nisukesi kõige paremaid tulemusi. Sartsi võiks iseloomustada veel niisukese väljendiga nagu hell ja õrn metsloom. Oll isegi meesterahva kohta võib-olla tundub vahel liiga õrn oma värvitaju selles käsitluses, aga ta teeb selle õrnuse nii tugevaks sealjuures. Ja see metsloom on sealjuures niivõrd, et ka vaimne ja vaimukas, et need niisugused ühendused, et need mängud, mis seal sees on tegelikult nendes tema töödes, mis tulevad siis, kui ta hakkas peale vangilaagrit juba kahe 50.-te lõpus ja kuuekümnendatel, eriti hiljem, millele lisanduvad veel sellised ruumilised, metafüüsilised värvimängud, ikka värvi põhjal käivad kõik need asjad. Ja muide üks külg on ju täiesti näitusel esindamata üks tema tugevatest külgedest tal ju ilmselt ka meie üks tugevamaid portreetegijaid, aga seal otseses mõttes portreed ei ole väljas üldse, aga ta on palju teinud, on teinud ka tellimustöid. Need pole nii huvitavad, aga on ka teinud nisukesi asju, kus on just see värviga vormi edasiandmine väga kõrgel tasemel. Minu lemmikud on Raidi portree ja Lehte Hainsalu portree. Ehk siis mis ma näinud olen, aga selle seal on üle 60 pildi praegu väljas näitusel ja noh, ega sinna ei oleks andnud ka toppida mingit valikut pidid tegema, vähemalt topeltmahus oleks andnud siis juba siis oleks saanud enam-vähem aimu või mingisugust niisugust kontakti kõigi Lembit Saartsi külgedega. Enne Euroopa Liitu minekut võis näha telereklaami, kus näitleja Ülle Lichtfeldt murrab Tallinna vanalinnas Katariina käigus kingakontsa ja läheb sinnasamasse Õnne 13 onu Johannese juurde kinga parandama. Lisaks kingadele parandusele laulab onu Johannese juures ka tuhandete lemmik Jüri Homenja. Kuid nii pikk, kui on vahemaa Homeniast Andres Mustoneni. Sama laia on kõikvõimalike üritustega vaat sealsamas ladina kvartalis festivalil dialoogos. Täna ja homme õhtul kell kaheksa võib näha leedu teatri lavastust Idioot eestikeelse tõlkega. Päeval võib kuulatav teadvuseta tuhandeid ja arutelusid sinna lisanud luulelugemisi kunstikontserte festivali korraldada Taivo Niitvägi ja lavastaja Lembit Petersoni kajas juttu Jaan Tootsen. Mida see tähendab festivali peakorraldaja Taivo Niitvägi? Selle sõna kohta ma isegi kirjutasin kunagi sirbis pika artikli. Nii et tegelikult on mõeldud sel ajal kolm kõnet, aga tal on veel mitmeid kõrvalvarjundeid. Aga siis kelle või mille vahel eelkõige on trioloogose mõtte integreerida rida erinevaid elualasid omavahel. Ja see loomulikult see kolmas mõõde on nüüd mõõde, mis suhtestab meid teadmatusega ja mis on alati tegelikult olnud selle lisa vii ehk näost näkku dialoogi üheks peamiseks mõtestajaks. See, kuidas me suhtume teadmatusesse ja kuidas üldse oleme häälestatud elule trioloogias raames nendest teatrietendustest. Lembit Peterson on tulemas leedu teatritrupp. Mis koosseis see selline on? Selle teatri nimi on teater projektay ja see ühendab endas inimesi, kes on leedu teatris väga tuntud ja väga head nagu meenutatakse tegijad. Ja kes on kokku tulnud ilmselt selleks, et natukene väljuda sellise tavalise institutsionaalse teatri raamidest ja püüda teha asju, mis endale tõesti nagu tähtsad on. Et siin selle tüki lavastajaks on Rolando saadikuid, Jonas ja näitlejatena muskimit mängib Pedas Slovas, kes on väga tuntud näitleja Leedus olnud pikki aastaid Kaunase tööta näitlejale tuntud filminäitleja. Võib-olla meil saaks võrrelda teda ta niisuguse kui meie teatri kontekstis vaadata ajaloolisi, siis ta on sama, on ka hea kaaslane samas põlvkonnas, ütleme, Sulev Luigega samas mastaabis näitleja, teised näitlejad ja näitlejannad keset kaasa teevad neid on kokku kaheksa. Et mingisugune soov katse välja tulla tavapärasest ja mängida singel lähedastel teemadel etendusi ja selleks on siis valitud praegu Dostojevski idioot andmetel on siis tehtud lavastus idioodi missa idioodi Mess. Nii nagu ta ise ütlevad oma etenduse tutvustuses, et lavastaja põhieesmärgiks oli luua realistlik vaatepilt eraldades kusjuures karakterid üksteisest täiesti teadlikult Krist Muskil ihkab inimesi ühendada, äratada elule haigeid hingi, jätan selle taustaks on video, Holmeini maalis, surmad, kristus otsinguline teater ja otsing. Tundub, et on sisuline. Sel aastased Reoloogias üks juhtmõte on otsimise võlu. See võlusõna viitab sellele, et seal midagi nagu helgete kerget, et mõtlen neile inimestele, kes nagu pelgaksid, nimetame seda siis süvakultuuriks, et kes kaalub seda, et kas tulla loengutele või mitte või et, et kas tulla kontserdile veetud, kas maksab tulla seda leedu idioodi missat, seda kummalist vormi vaatama, et kas hammas hakkab peale? No kui me räägime meelelahutusest, siis mina isiklikult ei tea midagi kergemat ja meelt lahutavamat, kui on see kultuur ja see looming, mis on seotud sügavate ja, ja igavikuliste väärtustega. Tegelikult ju tuleb sealt energiat, sealt tuleb värskust, sealt tuleb ärkvelolekut ja ma ei oskaks öelda, et see on minu jaoks suurim meelelahutusteisest küljest. Sellepärast peabki see form olema sedavõrd kütkestav ja sedavõrd kergendav, ET rasketest asjadesse tungida, et tõepoolest, ega Öelda, et süvakultuur oleks selles mõttes kerge, et kui me selle meelt lahutama ja nauditava aspekti nüüd kõrvale jätame, siis on ta väga raske. Aga need nauditavad aspektid ja see ilu sinna juurde, kõik see ongi selleks, et nende raskete ja tõsiste asjadega tegeleda, sest see ju pakub meile ja meie hingele tegelikku huvi, milline on meie olemus oma olemuselt oma sügavuselt, kust ta on pärit ja kuhu ta läheb, need asjad, need, mis tegelikult meid ju toidavad ja meie elu motiveerivad. Veiko märka on luuletaja ja humorist Jaan Pehk on luuletaja ja muusik. Märkal on ilmunud juba mitu raamatut. Pehkil ilmus äsja esimene sel puhul märkal võitluskaaslased, ehkki jaoks varuks mõned küsimused. Kunagi alustasid Eesti raadios saateid diktarid sõnadega siin Tallinn, Tartu, Türi, kuna enne sõda olid need kolm kohta just need paigad, kus asusid raadiojaamad. Jaan Pehk, luuletaja, muusik, kes alles hiljuti andis välja oma esimese luulekogu, mille pealkiri on sisukord seostub just nimelt nende kolme linnaga. Räägi palun just sellest, mis siis saab, kui ta rohkem tüli Tallinna ja Tartuga. Tere, mind seob Türiga kõige rohkem see, et ma olen seal sündinud-kasvanud, elanud oma teadliku lapsepõlve. Tallinn aga see, et olen seal käinud koolis Georg Otsa nimelises muusikakoolis Tartut just nimelt sellesama kirjanduse pisikuga seoses. Ja andsid oma esimese koka välja küllaltki hilja, sellepärast sind kui luuletajat on tegelikult teatud natukene varem juba isegi mitte natukene päris mitu aastat varem. Mäletad, millal sa üldse luuletusi kirjutama hakkasid? Luuletusi hakkasin kirjutama teadlikult ütleme aastal 91. Seal oli toimunud rahareform ja raamatupoodides olid väga odavad raamatud ja mina ostsin sealt kolm luulekogu endale need maksid 10 senti Eesti rahas. Instance sündinud 1009 75 ja sealhulgas oli minu praeguseks ikka üks lemmikuks jäänud veel Andres Vanapa luulekogu koer ja kastekann. Mäletad, mis su esimene ulatuslik sisu oli täielik absurd, lihtsalt sõnad ritta pandud ja see tegi mulle väga nalja ja pikkus oli üsna lühike. Aga ma päris täpselt seda ei mäleta. Mis on kõige vanem lubatust sinu praeguses kogus pakungi, et kas needsamad alguse miniatuurid, mis on meie läheme tipp tipp ja eluase? Kuulsus ulatus, mis on ka Ekspressis avaldatud, kunagi ongi meie lähme tipp tipp, tippigaühel käes on lipp sõnaivismi tipp ja keegi soovitas seda raiuda Pika Hermanni müüri sisse. Kes see oli, Karl Martin Sinijärv, mis sa arvad, et aidatakse kalavarade raiuta, aga soovitus oli muidugi huvitav. Et see Metssiga, metssiga, kus aeg nüüd on? Kui sinu loomingusse nagu süveneda, siis kõige rohkem torkab minu arust silma see, et sa kasutad väga huvitavalt riimi, et mõnikord on riim nagu sulle väga tähtis ja sellel kõik on üles ehitatud, samas mõni korda pole ta üldse mingit tähtsust, aga ta on ikkagi olemas. Kogu see riim on tugevasti allutatud teksti palju ütlevusele. Et sa räägid väga napilt või õigemini, kirjutad väga napilt. Ja selline kummaline minimalism paistab kõigist lubadustest välja, et kui me nüüd võtame näiteks Jürgen Rooste on eesti luules säärane tegelane, kes ütleb ka väga palju, aga väga pikkade luuletustega väga pikkade ridadega, siis sina oled täiesti tema antipood. Kust see sinu nagu napisõnalisus pärit on? Kas seal ei olnud mingeid eeskujusid visanud? Sisemine sund ilmselt sisemine, mine sund, et ma oma eeskujude peale suurt ei mõtle, kui mõnda luuletust kirjutan kirjutan täpselt nii, nagu ta tuleb ja nii nagu ta meeldib. Minu arvates on lihtsalt lühidalt äraütlemine palju toredam kui pikalt midagi venitada. Muidugi ma siinkohal ei, ei anna ühtegi viidet Jürgen roostele, sest tema on suurepärane luuletaja. Aitäh poodidele olema siis halb ja hea võivad olla lihtsalt kandeks punane, sinine ja ei ole olemas sellist luuletajat, keda kriitikud puudutaks. Kas sa nagu mäletad kõige nagu helgemaid kiitusi, mis on osaks saanud? Kiitustega on üldse selline asi, et kiitused kõigutavad mind sellel juhul, kui ma inimesest lugu peale ja samamoodi kõlaitused, et esimene suurem kiitus, mis ma sain, oli Ingvar Luhaääre käest, kes, mis tema käest ei oleks kiita saanud, kes on siin praegu luuletaevas kuskil, aga nüüd just jah, selle sisukorraga ja on ka niimoodi, et väga nagu meeldiv järelkaja on olnud siiamaani. Köögipoolena eluda Voobifti aga mina. Jaan Pehki luuletajat teatakse suhteliselt vähe, aga kindlasti teatakse sellised ansamblid nagu kleeps pöördei, kelle viimane variant Rufus esindas Eestit eurovisioonil lauluvõistlusel Riias paar aastat tagasi. Ja sa mängisid Nicklers pöördeis kui ka Vaiko Epliku uues ansamblis, mille nimi on koer ja mitte ainult, et ei mängivaid, sa laulad ka seal, kas sa leiad, et sa oled nagu hunnik. Teiseks, kui ka koeras piisavalt saanud ennast avaldada. Selgelt, kuidas nüüd öelda ennast avaldada need ansamblid Ühte ja kohe, nad on ikkagi tegelikult baseeruvad suures osas Vaiko Epliku isikul nad on ikkagi tema muusika ja suures osas tema sõnad, aga temaga lihtsalt väga tore koos musitseerida, kuna me oleme niivõrd kokku kasvanud oma just selles muusikalises tegevuses. Päris kindlasti on puhtalt sinul baseeruva kõik need muusikalised miniatuursed, mida sa oled teinud, ma ei teagi, kui palju juba hakkab 100 täis saama. Me kuuleme neid selle intervjuu vaheaegadel. Nad on nagu midagi säärase suhteliselt raadio signatuuri ja samas selle väikese lühiloo vahepealsed, kus ta üldse tulid sellisele ideele selliseid asju. Ja ma hakkan Mulonaati Mul on väga suur probleem sellega, et ma ei oska asju alustada ja asju lõpetada ja siis on väga tore teha täpselt nii pikalt, kui nad tulevad. Ma mõtlen just muusikaliselt, et ma kunagi punnitanud ka proovinud kirjutada mõnda Pala, mis peaks olema mingisugune standardikohane. Ja üks muidugi mure oli selline ka, et mul on kodus niivõrd nõrk arvuti, et ma ei saanud pikemaid lugusid teha. Need viisid kõik sinod, aga tekstid ilmselt mitte, tekstid, mitte tekstid, on võime öelda, et pooled on võib-olla minu omad, et sina olen kasutanud nii Aapo Ilvest kui Olavi hõitlust, kui Vaiko Epliku tekste. Saast sinu luulekogus, noh, ma ei hakanud salgama, et ma olen siin lugenud juba vähemalt neli-viis aastat ja enam-vähem kujutan ette, mis nad olid alguses praegu, ega nad halvemaks küll pole läinud. Aga, ja selles uues luulekogus sisukorda paelus mind kõige rohkem just väga pikk, lausa poeemi mõõtu. Üheksas vend, nagu ma aru sain, ei ole mitte sinule endale stest seal vendi ei olegi minu teada vaid klassivendadest kohtuks ütelda niimoodi, et ta on Jaan Pehki loomingus, mis nagu põhineb siiski rohkem nagu kõlale ja sõnailule ja sõnapaika panemisse mõjudele siis seal on nagu hoopis teine, kuidas see ikkagi on rohkem kaadilik, ta on jutustav ja tundub, et seal on väga palju kasutanud nagu isiklikku läbielamist. Jah, tegelikult on see kirjutatud ühe õhtuga kõik ja lihtsalt juhtus nii, et hakkas asi minema ja siis kirjutasin ta kohe valmis. Ja selles suhtes on sul täiesti õigused, et seal ei ole mitte ainult kasutatud natukene mingisuguseid läbielamise, vaid see on kõik täiesti tõsi, mis ma seal räägin, sõna-sõnalt. Üheksanda klassivend on reaalselt olev, jah, täpselt, nad ei ole päris klassivennad, annan kursusevennad minu Räpina koolipäevadelt, mis neist üheksa sellepärast, et seal on üheksas klassivend, kes oli, see oli see, kes minusse kuidagi halvasti taala suhtus, aga nüüd ma lähen hiljem muidugi kokku saanud ja nüüd enam ei ole midagi, aga lihtsalt see üheksas ainult tundus selline tore pealkiri ka. Mis edasi kavatsed teha, kas sa tahad rohkem tähelepanu pöörata luuletamisele või muusikale? Paistab, ma ei oska öelda, millel on nüüd rohkem tähelepanu, tahan pöörata, aga. No aga siis sa pead on ikkagi nagu ta on juba trükis olemas, ta on valmis, teda enam muuta ei saa ja peavad peas toimuma mingid uued protsessidega. Ei on praegu minu peas hoopis sellised protsessid, et ma käin proovides ja käin tantsuproovides lauluproovides ja tegelen muusikaliga. See on hull sinu äraleht, reisi for you köshwini teos, mis ilmub nähtavale linnahallis novembrikuus. Vana Me Scord main, kuu hobust kokut iluta parandas mul lemmikut väikestinas täku ongi valmis enda ette Käega viruta mille pea lendas laualt Salcerta luulele kuu. Ah sa raibe, karjus paps ja hõõrus käega silmi. Viskas näole vett ja lühkiks kuivaks tekiga. Nüüd tal Salama tite emo pornofilmi. Kui ta seikleb tuba, ta valge kepiga. Tänase kultuurikaja seadsid kokku Külli tülija, Urmas Vadi. Kuulake meid vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage elektronposti aadressil Fadi ät, R punkt. Et kõike head. Mina olen Heldur ala. Mina räägin siis ühe loo, kuidas ehitada lehmasild. Sild oli see nii, et tulin mereminister tuli Hiiumaale Heltermaa olnud. Ja kõige enam Andrus, kohe selle parteikomitee ülaproosi erile käejalgadega mees, tead. Asur surus kohe peremeistri kätt, aga tema selja taga oli parteikomitee sekretär. Mis ta nimi oli, Toyota? Ei tule praegu meelde. Nimi muidugi käisimegi saun, suletud nime sellest arvata, pese mu selga. Ja, ja siis oli see vaat kui oli veremeestel kätt surunud. Siis Irjaarsus astus kõrvale ja siis sai see Iisay kätt suruda. Jah, ja siis Hiiumaa ring peale leiti, et siin ei ole seda sadamat midagit vaja süüa, kõik olemas, aga Heltermaa sadam olemas. Aga. Saunapidu ja saunapeoga siis täht allkirjad alla ja siis leid või mees on ära läinud, et tuleb hakata sadamat ehitama ja sadam ehitate valmis.