Tervist, mina olen Urmas Vadi. On levinud kuuldused, et Von Krahli teatris leiavad aset nilbused. Sven Kivisildnik käis vaatamas, kui pungiga siiski tegu on. Immo Mihkelson kuulab plaati ees stuudio. Esmaspäeval kuuleb Estonia kontserdisaalis vene avangardmuusikat, mis on loodud pärast revolutsiooni ja enne Stalini ajupesu. Nukufilmis on valminud kaks uut animafilmi, milles ühes on peategelase saatuseks ja elu eesmärgiks valu ja vaevaga laste ilmale toomine. Graafik Peeter ulas tähistab oma juubeliaastat näitusega kujundite kasvamise lugu. Jääge kuuldele. See, et inimene on uudishimulik, pole ilmselt üllatus kellelegi. Inimene tahab vaadata kaugeid galaktikaid ja vaadata aatomi sisse. Uudishimu on liikumapanev jõud ka muusikas. Immo Mihkelson räägib, kuidas muusikaakadeemia hämarates nurkades noored elektronmuusika loojad avastavad heli sees olevaid asju uuel plaadil. Ees. See plaat on tegelikult mõnes mõttes õppetöö resultaat. Nii on vähemalt Marko kõlar, kes on elektronmuusika stuudio juhataja seal muusikaakadeemias tema on seda nõnda kirjeldanud ja ta on ka määratlenud seda päris täpsemalt. Õigupoolest on tegemist elektroakustilise muusikaga, see on nüüd üks niisugune ütleme, kunst, muusika või akadeemilise muusika valdkond, moodsam tänapäevasem. Jaa, elektroakustiline muusika tähendab seda, et akustiliste pillidega liidetakse elektroonikavõimalusi helides võis kosta välja nii ja teisiti ning see, mis sellel plaadil kõlab see eesstuudio elektronmuusika stuudio esimene plaat, mille on välja andnud siis muusikaakadeemia sellel plaadil. On jah, osalt kuulda niisugust nagu õppetöö ja katsetamise heliga katsetamise resultaati. Ja teisest küljest vähemalt minu arvates võib sellelt plaadilt välja lugeda ka Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio pürgimusi. Margo Kõlar ise on öelnud, et need pürgimused on tegelikult väga paljudes mõjutatud Pariisis asuva Irikkami elektronmuusika stuudio püüdlustest. See on niisugune stuudiumile. 70.-te alguses asutas Pearbulees, kes on-Prantsusmaal nüüdismuusika tõeline legende suurkuju. Ja Euroopas on see irkami stuudio vähemalt juhtiv muusika, elektroakustilise muusika, uurimislaboratoorium. Kui kirjeldada, kuhu poole sirkam püüdleb, need elektroonilise muusikasuundumus on ja ka selles tõsises muusikas mitmesuguseid siis ka mulle tundub vähemalt niimoodi, et seal on päris palju tegemist sellise post, sürrealistliku ja post toodeka, foonilise mõtlemisega siis on seal tegeletud spektraalanalüüsiga, millest on niinimetatud Specaralistid 70.-test alates olnud omaette suund. Ja kui nüüd püüda tavalisele kuulajale, kes väga palju midagi ei tea, mida seal keldri laboratooriumides tehakse elektronkunst muusika vallas, lühidalt seda kirjeldada, siis see elektronmuusika, mida seal tehakse, erineb sellest uuest tantsumuusika, elektroonilise sellest ikka päris üksjagu küll. Akustiline heli on tegelikult igasuguste ülemhelide ja, ja selliste nii-öelda väikeste helihäirete tõttu palju rikkalikum, kui on elektrooniline heli ning kui neid kahte kokku pannakse, siis alati tekivad teatavad koalitsioonid ja mingid väga imelikud probleemid, mis tavalisele inimesele tunduvad imelikud. Näiteks kui igal tavalisel helil või noodil on olemas algus või atakk. On olemas vaibumine, hääbumine või siis feid. Ja sellist elektroonilise digitaalse heli kõnepruugis on kõigel sellel oma terminoloogia. Oma käsitlusviisid, heli võetakse otsekui lahti, kui tavalises elus. Nii nagu ma teen seal kuskil mingi helikõksu, eks ole, inimene kuuleb seda heli siis elektroonilises muusikas on nõnda see heli võetakse lahti ja pannakse uuesti kokku, teisel moel. Võib-olla, ja kõige selle juures tuleb mulle meelde veel üks kõige ilmekam. Võib-olla paralleel, see oli prajaniino filmist Mašinaril, Läänskeips. Elektroonilise ambient, muusika suurkuju legend istus oma stuudios eestlase Ferleid süntesaatori kõrval mille kohta ta ütles, et see võib tekitada ükskõik millise kujuteldava heli, mis maailmas on olemas ka niisuguseid helisid, mida me ei suuda ette kujutada veel materjali käes kitarr, tavaline kuue keelega elektrikitarr tõmbas sellel akordi ja ütles, et, et mõnikord on piiratud võimaluste hulk isegi parem kui piiramatu võimaluste hulk. Sest inimestel tekib probleeme, kui võimalusi on liiga palju, nad ei oska sellest piisavalt valikuid teha. Ma arvan, et see plaat annab jah, kõige enam märku elektroonilise muusikastuudio pürgimusest. Bürgemus on väga palju mõjutatud Hirkami stuudio püüdlustest. See on siis tegeldakse heli lahti võtmiseheliuuringuga ja üks asi, mis mulle veel nagu kõrva jäi. Mõnes mõttes oli selle plaadi lugude niisugune lineaarses ja horisontaalseks, mis natukene ehk vähemalt kaudses mõttes sarnaneb selle horisontaalse sega lineaarsusega, mis on selles elektroonilises tantsumuusikas olemas, aga see kõik kõlab väga teisel kombel. Vaadake euroopalikus kunst, muusika, see on väga oluline roll horisontaalselt helil heliprintsiibil, mis tähendab seda, et ühes ajaühikus on palju paralleelseid helisid koos mitmehäälsus. Sümfoonilise printsiip. Et muusikateose niisugusest horisontaal, sest või ajateljele välja venitatud kulgemisest on vast ehk isegi olulisem see heliinformatsioon, mis ühes konkreetses ajaühikus kuulaja etapp laotatakse, nii-öelda see horisontaalne printsiip sellel plaadil. Ma isegi ei tea, mis põhjusel on niisugune horisontaalsesse väga tagaplaanil. Paljudes lugudes seda suisa ei olegi. Aga seesama iseloomustab elektroonilist muusikat, mida ka mujal maailmas tehakse päris palju. Ma arvan, et see võib-olla ongi üks selline elektroonilise kunstmuusikaks ise loomustajaid üldse. Ühest küljest on see uudishimu muidugi inimene tahab ju kõike teada, mis on asjade sees aine sees aatomi sees ja sealt edasigi. Samamoodi üritatakse teada saada, mis on heli sees ja kuidas see heliinimest mõjutab. Väga palju laboratoorsed, uuringud tehakse praegu maailmas. Kuna see tehnoloogiline baas ju avardub ja võimalusi on palju rohkem seda kõike uurida. Ja heliloojad on alati huvitanud see, miks mingi heli mingi helide kombinatsioon inimesi mõjutab, kuidas mõjutab, mis tekitab, millise emotsiooni. Aga see plaat ei ole mitte niisuguse sildi all, et see on nii-öelda uurimistööde kogum päris paljudes palades vastake isegi peaaegu pooltes on tegemist sellega, et need tudengid, kes on need lood teinud, on korjanud ühest heliallikast pärit helisid ja neid kompelleerinud nendega manipuleerinud näiteks Kaido sisse on igasuguseid pudeliga tekitatud helisid kokku pannud teoseks. Liis Jürgenson võtnud erinevate inimeste öeldud fraasi palju õnne ja selle siis kompileerinud teoseks, et see on ka mingil moel üks selle plaadi iseloomust ja ja mõnes mõttes iseloomustab sega seda etappi, kus need heliloojad asuvad, et see on nagu mingi trepiaste, kus teil on võimalik palju edasi astuda. Kui sa oled heli olemust uurinud, sa oled teadnud, kuidas heli käitub millised on võimalused temaga manipuleerida, siis on võimalik ka midagi enamat koostada ja pakkuda. Muusikaliselt. Lõppeval nädalal Kinos Sõprus esilinastunud kaks eesti nukufilmi toovad vaataja ette kaks äärmust kodumaises animafilmitoodangus. Millised need äärmused on, uurib Tõnu Karjatse. Kinos Sõprus linastuse läinud neljapäeval kaks nukufilmi Mirjami peitusemäng, autoriks Priit Bender ja laud, autoriteks Reena Girlin ja Mari-Liis passovskaja. Brittenderi Mirjami peitusemäng on sõpruse linale olnud juba mitu nädalat. Seda menuga näidatud Rootsi joonisfilmi Karlsson katuselt ees ja sinnadega sobib film lastest ja lastele kuid mitte ainult lastele. Filmi vaatavad hea tujuga ka emad-isad ja muud pereliikmed, kes seda vaatama juhtuvad. Leelo tungla PPd Mansoni kirjutatud merre peitusemäng räägib viie minuti jooksul põneva loo kahest lapsest ja ühest kanast, kes mängivad peitust esmapilgul tavapärasesse mäng on aga pikitud vihjeid õudusfilmidele ja juba see pakub omajagu põnevust ka suurematele vaatajatele. Irena Gerline ja Mari-Liis basse. Oskaja laud on seevastu hoopis teistes toonides. Filmi atmosfäär on sünge, rusu suletud ja hämar. Ainus jätkuvalt helendav detail on valge linaga kaetud laud, mis sümbolina pea kogu aeg kaadris viibib. Laud räägib inimesest ja kogukonnast sellest, kas ja kuidas on võimalik masinavärgi november keerlevad kogukondlikus kana ühiskonnas üldse inimeseks jääda ja mis inimeseks oleks siis õigupoolest on, küsimused on rasked, samas on filmi ennast lihtsalt nauding vaadata, sest mõtted jäädvusta sümbolite küllus see linnatöö tõepoolest pakub. Laud on pühendatud Poola tänapäeva teatri suurkujule Tadeoškantorile, kelle surmateater mõtiskles inimeksistentsi üle, mis on riputatud surma ja elutahte vahele poola keelt ka filmis endas. Nimelt on tegusamad repliike tega, mida öeldakse filmis ka eesti keeles, kuid autorite endi meelest täidab kontori kodukeel siin omamoodi muusikalist rolli. Seda siis täiendusena Malle Maltis ja originaalmuusika ning Jelena Gerlinguiga Mariliis passovskajana inimeseks olemise teemasid käsitlenud lõputöödes, mis valmisid Eesti kunstiakadeemiast, samuti nuku filmidena. Seega on laud ka autorite endi kinnitusel loomulik jätk. Seni tehtule. Kas see film on nagu kriitika ainult Eesti ühiskonna või kogu meie läänemaise kultuuriliseks? Mitte mingil juhul ei tohiks jutusta feministliku filmina, palun jumala eest, mitte seda, et ei ole mingit kriitikat meestekeskse ühiskonna pihta, see on lihtsalt ühiskonnas tublid. Aga, aga selles mõttes, et pilt ja see film on, on suunatud sellele inimesele, kes nagu istub laua taga, seesama laud ja siis vaatab teiselt poolt, et inimesed ongi kanad, ümberringi ongi kaagutavad ja kellelt mingeid mõttetuid hääli ei räägigi, millestki? Mõtlevad ainult räägivad tarka juttu, aga tegelikult nagu me isegi äkki oleme praktilisem, kanadalane, olemegi kanad on sama hästi, laseks seda Kano hääldusi? No selle praegu küll esilinastus, aga on teil olnud juba siiamaani mingit tagasisidet, näiteks siin olid noored tüdrukud, kes tulid kätt suruma, õnnitlema ja ütles, et kas elu tõesti nii kole on. Ei olnud veel nagu ei see oligi nagu esimest korda, kui niimoodi investorid nagu avalikult näitlejale. Grand nukufilmis tunnistab, et mõlema töö puhul on tegemist kvaliteediga, mis annab tunnistust Eesti nukufilmi tugevusest. Mirjami peitusemäng väga vahva lastelugu siis kus on väga kindel sihtrühm lasteaialapsed võib-olla siis esimene, teine klass seal kooliajast kõrgemal rohkemgi ulatage pretensioonid, vahva, mõnus, väga selge. Ja siis vastukaaluks teine lugu, laud, noh, ma pean ütlema, et ma tõsiselt nautisin seda visiooni, mis selles filmis oli minule emotsiooni poolest saalsemad Saaremaa eest. Väga-väga meeldis samas loomulikult ta teemale tüki maad komplitseeritum. Teiseks kui tulen vaatama, siis on muidugi, kas ma olen selles meeleolus, et sellist filmi noh, niimoodi kahendasse endasse haarata, aga praegusel hetkel ma ütlen, et mulle isegi ta väga meeldisid, ilma et ise nagu peksaks depressiivne meeleolu, nagu selles filmis valitseb nagu, et kas ta nagu minuni isegi nagu niimoodi peale tükke on seda mitte, aga mõnus. No siin võib öelda isegi seda nende kahe äärmuse kohta, et kui esimest filmi võib näidata ütleme, tavaliste kas kogu perefilmide või lastefilmide ees, siis teist filmi ehk ei paneks ühegi teise filmi ette, sest et asja juba täielikult ühe filmi mõttelaadungi. Kannab ära, selliste filmide puhul ongi, et ta on lühike, et teha nagu täispikka seanssi, samas on ta piisavalt pikk, et et kui juba oled ära vaadanud ja siis nagu tahad selle üle mõelda, siis sa pead tõesti selle pika filmi aja endale nagu võtma ja mõtlen, et see on nagu ühe tõsi, see on ta siis kirjandustekstidest tõsise maali vaatamisega, et juba sinna sisse elades on teine aeg seda filmi niimoodi jah, niisama uisapäisa vaadata pole ka mõtet, aga mõtlen, et on tüki maad nagu meelelisem, räägime siis filmis laud, et seda lihtsalt niimoodi kahe sõnaga kirjeldada ja see ongi see, et vaatame filmi, mõtlen omi mõtteid, tunnen siis ka sümpaatiad, antipaatiad, aga lõpuks siis jah, et see, kui ta mulle meeldib, siis ta ilmselt on minuga mingi töö ära teinud ja minu meelest ka väga suured kiidusõnad väga andis hea emotsiooni. No tegelikult oli raske ära tunda, et tegemist on Eesti nukufilmiga, aga kas eesti nukufilmil on sel aastal veel palju esilinastusi, neid esilinastus eriti palju ju aasta jooksul ei satu? Veinid kindlasti ei olegi jah, selles mõttes ma muidugi kindlasti ei oleks isegi nõus, et ei ole nukufilmi nagu ära tunda ikka on ta on just see isegi mõnusalt, kuidas me ütleme, pildi keeruline käsitlus, et, et ei ole tasapinnaline selle animatsiooni sügavuseni seal pildi sügavuses ta nagu ühtepidi nagu maal, aga ta on tal tõsiselt ruumiline maal, nii et eks seda ilmselt naudivad kõigepealt ja igal juhul kõigepealt need inimesed, kes ise tegelevad kujutava kunstiga tunnevad seda maailma, see nõuab nagu teatud ettevalmistust selle filmi võib-olla siis vaatamiseks ja nautimiseks. Ma arvan Kuidas Gerlini passovskaja laud teiste animatsioonide hulgas esile tõuseb, saab näha juba õige pea, sest detsembri alguses algab PÖFF ja selle raames ka animafilmide festival, millel oma võistlusprogramm. Ehkki võistlus pole filmide juures ja üldse see, mille pärast neid tehakse. Kui ansambel Sex Pistols 70.-te algul Inglismaal tegutsema hakkas, olid ajad halvad, tööd ei olnud, raha ei olnud, kuid keegi siiski laulis. Jumal hoia kuningannat. Ja pongi liikumine oli selline kena. Ühiskonna mädapaise on kindlasti kuulda olnud. Et Von Krahli teatris mängitakse toiduga rõvetsetakse armastama, võetakse NATO realismi. Nii et Von Krahli teater palus, et õrna hingega teatrikriitik Pille-Riin Purje seda vaatama ei läheks. Aga Sven Kivisildnik, kes on vana punkar satanist, kes naelu joob väikeste laste verd, käis seda nähtust siiski vaatamas. Kraaniteatris näideldakse Sex Pistolsi lugu. See on näidend ühest bändist, mis ei ole ju tegelikult muusikaliselt kuigi tähtis, ega punk isegi. Sest kui me hakkame mõtlema pungiga muusika peale, siis peale klassi kuulata ei ole mitte midagi pista, siis andis välja ühe plaadi. Noh, ja see on selline, nagu on Briti punk. Et selles mõttes ma teeksin kõigepealt ühe väikese tagasivõtte pungi ajalukku. Pungi ajalugu algab 66. aastal Saksamaal. Ameerika poisid olid seal sõjaväes, tegid kollektiivi, Monks andsid 66. aastal välja plaadi Black munk taim. Selleks ajaks Pistolsi mehed ei olnud veel põlvpükstest välja kasvanud. See plaat unustati tükiks ajaks ära. Aga kui me nüüd vaatame sellelt plaadi ümbriselt laulja juhmi nägu, siis me saame aru, kust on punk alanud ja miks ta selline on, nagu ta nagu ta on. Võib öelda, et pungi ajalugu tõestab meile veenvalt, et ameeriklased on oluliselt intelligentsem rahvas kui britid. Muusikaliselt eelnes ju pungile pik, protobungi ajalugu, kõik need velvetande Kraundid ja igipopid, mark, Polanid, Britteli nende hulgas vähe ja need olid ka rohkem klemm roki poole, sellised veidrikud aga tõsine, veenev ja huvitav muusika, mida peetakse pungi algupärandiks. Eelkäijaks on ikkagi tulnud Ameerikast, et selles mõttes ei ole muusikaliselt Sex Pistols üldse mingisugune väga huvitav teedrajav ega kuulatav ansambel. Sellega ma ei taha öelda, et see näidend oleks nüüd kuidagi viletsavõitu, näidend on suurepärane eriti eesti teatritraditsioonis, kus näidatakse muusikale erootilisi komöödiaid. Lihtsalt mingit arusaamatut plära. Et Marko Raatan, filmilavastaja ja ma arvan, et see ongi teinud sellest näidendist suurepärase vaatemängutüki nimi on ainult võltsid, jäävad ellu. Aga see on hea pealkirjaga sisuga ei ole tal küll midagi tegemist, sest sellel näidendil sisu kui selline puudub ja ma kujutan, miks see näiteks käib Tõnis kahule närvidele. Ma kujutan ette, et iga tõsine muusikahuviline nagu pettub selles näidendis täpselt samamoodi nagu Valgre fännid pettuvad Pärnu teatri näidendis Raimund, mis ju tegelikult ei räägi kuigivõrd Raimond Valgre elust ja kannatustest tema armastusest. Veel vähem kostab seal Valgre laule. Krahli teatris me kuuleme küll Pistolsi lugusid ja võib arvata, et nad on umbes sama halvad nagu, nagu siis, kui Pisto sisenesid ette kandis, et selles mõttes on ju isegi isegi kõik okei. Aga punkari protestiliikumine, mida nüüd kindlasti selles näidendis ei ole, protest, ainult võltsid, jäävad ellu, ei ole midagi tegemist ühiskondlike probleemidega, protestiga ega keskkonnaga, kus punk välja kasvas. See oli ju mingi õudne Thatcheri režiim. Me ei kuule vist selles näidendis ühtegi poliitilist avaldust. Ja samuti me ei näe seal punkrite rasket elu, mine seda, kuidas bändimehi pidevalt peksti ja nende peahaav õmmeldi. Kuidas ma ei saanud tänaval liikuda, sest rahvamassid tuli neile pidevalt kallale ja kolkis neid erinevate esemetega sõnagagi puudutata. Probleem, et nad ei saanud kuskile esineda. Esialgu küll oli neil võimalus üles astuda stripiklubides, aga peagi langes ära ka see võimalus ja kuninganna juubeliks mängisid nad pilli siis ühel praamil, mis oli Thamesi jõel, noh, see oli kõik tegelikult kaunis kurb ja nutune elu. Aga, aga see, mida me näeme Krahli teatris selleks lust ja lillepidu, seal on üks suur pungid realiseerimine ja miks seda nii tehakse, on ka kaunis selge teater on meil ju meelelahutustööstus ja selline pungitükk on üldse saanud teoks. Selle põhjus on see, et pungi põlvkond on nüüd juba nii vana, et nad on rahamasinas omal kohal, juhivad teatreid, lavastavad näidendeid ja nii edasi, nii edasi. Et kui nad oleksid teisest põlvkonnast, siis nad teeksid teistsuguseid asju. Tänapäeval on ju väga tavalised kõik koomiksite ja mingite nõmedate telesarjade Rimeigid, mida siis lapsepõlves on vaadatud suure lusti ja rõõmuga ja nüüd siis tahetakse neid oma lastele näidata ja näidatakse suure eduga. Tähtis on see, et selles tükis on midagi vaadata. Ja see on eesti teatrist täiesti ainulaadne lavastajaid, kes teevad pilditeatrit, on meil ju ühe käe sõrmedel üles lugeda, kunagi tegid seda Saarepera ja õunapuu. Tänapäeval teeb Tiit palu. Noh, nüüd siis Marko raad ka. Raadil on muidugi see paha asi, et ta on ikkagi mingis mõttes jube lavastaja. Ta teeb ääretult palju vigu või kuidas öelda, tal on nii palju halbu detaile ja maitsetu, nii et see on lausa koormav. Kui tegemist oleks tavalise näidendiga tavalise näidendiga, kus näitlejad istuvad laval, räägivad juttu, naisnäitlejat näitavad kintsu ja, ja meesnäitlejad siis vahivad ilase näoga pealt. See on selline tavaline, seda kõike on selles näidendis ka seal on labaseid kujundeid, muruniitja näiteks tuleb lõpus lavale, ütleb meile, et kõik niidetakse maha. Põhimõtteliselt teame seda juba isegi sellise kujundiga ilmselt kedagi ei veena. Aga kokkuvõttes on ikkagi tegemist suurepärase vaatemänguga vaatemänguga, mida vaevalt meie teatris nii jahedal kujul üldse näha ongi. Siin on ikkagi filmi režissöörikätt näha. Pidevalt on laval pilt, pidevalt toimub midagi, see, mis toimub, on küllalt hästi läbimõeldud. Seal on suurepäraseid pilte nagu näiteks leivapätsidest tehtud sussid kanamuna, mida topitakse kellelegi tagumikku ja nii edasi ja nii edasi. Näidend algab efektselt, bänd tuleb rusikutes lavale, oksendab kollektiivselt ja täiesti naturaalsed uksed. Muidugi võiks olla rohkem. Aga alguse asi tehakse rohkem proove, tehakse rohkem etendusi. Jooksjaid saab rohkem olema. Et selles mõttes on kõik korras. Aga põhimõtteliselt kõigele oksele ja huvitavatele detailidele vaatamata vastab see hiti masinavärgi ülesehitusele. Seal on tabu rikkumine. Mis näiteks väljendub selles, et mängitakse toiduga, mis on püha ja solgitakse meediat, mis meil on isegi veel püham. Seal edendatakse seda stseeni, kuidas esimest korda televisiooni ajaloos öeldakse otse-eetris sõnast, siit. Aga lisaks tabu rikkumise on alati tarvis kedagi menutükis ära tappa. Selles tükis sureb üks grupi ja üks bändimees on selles mõttes, nagu vastab kõik kellelegi nõuetele. Kedagi on vaja tappa. Aga lisaks tapmisele märgib näiteks Uku Masing, et alati võiks ka kedagi teha koledaks või inetuks ja selles mõttes on see tükk otse oivaline. Kõik punkarid kannavad koledaid riideid, kõik näitlejad on mingisuguse jamaga koos, nad tolmavad, tilguvad neid ei, tõesti ei ole väga ilus vaadata. Aga kellel süda läheb pahaks, sellel on antud oksekotid, kaod on nimelt trükitud normaalsetele uksekottidele ja see on jällegi üks väga suurepärane leid. Mina soovitan seda etendust kõigile ja igal juhul vaadata. Et võib-olla esimeses reas, jah, kui on selline südameis, nagu iga asja peale pahaks läheb, et siis võib juhtuda, aga noh, kotid on teile antud ja sellele etendusele, mida mina käisin vaatamas küll küll isegi minul ei läinud süda pahaks, et ma olen väga rahul. Graafik Peeter ulast peetakse 60.-te aastate eesti kunsti kõige olulisemaks uuendajaks. Ulase ülevaatenäitust võib näha Adamson Eriku muuseumis ning valiknäitust Vanalinnastuudios mida tollal kunstiks peeti ja mida otsis kunstist ulas, uuris Eero Epner. Peeter ulas te lõpetasite Eesti riikliku kunstiinstituudi 1959. aastal, kuuekümnendatel töötasite juba aktiivselt ja töötate siiamaani. Te lõpetasite kooli võrdlemisi keerulistel aegadel ja ega edasi kergemaks läinud. Kuivõrd saite Talle sõltumatu looja ja kuivõrd te näete oma loomingus ise mingeid ajastu mõjutusi? Muidugi niisugune tolle ajastu ussi suhtumine oli üks mida pidi tegema sellest või isegi nagu mööda vaadata, ka küllalt palju oli ka oma kolleegide poolelt niuksed mittemõistmist ja niukene arusaamine kunstist. Tolle aja keskmise põlvkonna kunstnikke ka oli ka küllaltki erinev. Tahtsin sel ajal võimalikult võib-olla garaak teeäärset ja, ja otsida elulist huvitavat vastet sellele, mida ma nagu nägin. Aga see tihtipeale oli võrdlemisi utreeritud ja väga paljudele vastumeelne. Teist räägitakse just eelkõige 60.-te graafika loominguga seoses, et te olite üks kunsti uuendajaid, üks esimesi kunstnikke, kes, kes lõi oma maalides täiesti omaette kujundite süsteemi, mis kuidagi püüdnud kopeerida siis seda, seda tegelikku reaalsust. Kuidas te jõudsite selle abstraktse koega loomingu nii ja, ja kas see oli teadlik vastupanu? Kindlasti oli küllaltki teadlik, sest see oli vastu võtmata see, mida meile taheti nagu peale suruda ja aga kuidas ma jõudsin sellele minu arvates ikkagi just selle tõttu, et. Ma töötasin päris palju natuurist ja mulle tundus just see natuurist otsimine, huvitavate momentide leidmine ja ja selle edasiandmine just eriti oluline see inspireerima. Ja selle tõttu võib-olla see tundus ümbritsevatele, et see on nagu väljamõeldud, veel abstraheeritud, aga tegelikult mina leidsin, et see nii ongi tõsieluline materjal, mida me siis peale lõpetanud mest hakkasime nagu vaatama. Ma niivõrd huvitavad, huvitavam kui see see tol ajal piltidel paist. Just enne intervjuud te mainisite, et et kui mõni teine Eesti graafika on nii-öelda kõrgkultuurile keskendunud, et siis teie olete tunduvalt maisem ja hoolimata sellest, et tööd on abstraktse koega, me ikkagi saame näha mingit teemade ringi, et ikka kas või teie üks tuntumaid 60.-te töid kammeljas. Et tundub mulle, et looduse ja inimese vaheline suhe on teid teid huvitanud. Sel ajal kindlasti ja eluviisid ja olud ja tüübid. Paar see kindlasti oli üks asi, mis väga kriitilisel ajal Kuivõrd oluline on teie jaoks olnud graafika juures just need tehnilised lahendused eesti graafikatraditsioonide juures rõhutatakse väga sageli tehnilist filigraansusega. Ma arvan, et rõhutatakse tehnilist teni, jorter filigraanselt, võib-olla filigraanse, kus võib-olla ei olegi eesti graafika kõige tugevam, aga kõne teatud tehniline oskus küll ja nende tehnikate mitmekesisuse valdamine on minu meelest päris tugev. Nii et see tehnika on ikkagi paratamatult graafikale mööda olematu, nii et ei saa ka öelda, et see oleks väga täiesti niisugune formaalne. Ta on ikka niivõrd seotud sellesisulise oskusega oma neid muljeid või kasvõi mingit sisemist inspiratsiooni väljendada. Paratamatult peab arvestama nende ja see idee, tekib algne idee, tekib ka selle juba tehnika tundmise põhjalt, millise tehnikasse need käivad? Minul on nagu perioodide kaupa. Ma olen linoollõikes, kui on idee on teatud määral kõrgtrüki või kas siis mustvalge jaoks ja siis see vaheldub ja siis siis tekib jällegi sügada pind on täiesti erinevad nagu vaatenurgad ja lähtu positsioonid. Nii et selles mõttes on ikkagi minusse graafilist tehnikat. See positiivne omadus on just see, et ta paindlik ja, ja väga palju võimalik on tal ideid väljendada erinevates suundades. Oktoobri revolutsiooniline Vene avangard ei olnud moodne kassi Kraunutamine ja pudeleid ei loobitud puruks kui loobitigi sisenimetatud, seda igatahes veel avangardiks. Aga vene avangardmuusika kajastas endas asju, mis peaks meile tänapäevalgi üsna tuttavad olema. Tunned, et midagi suurt võib kohe toimuda ja kõik on võimalik. Klassikaraadio juht Tiia Teder räägib esmaspäeval Tallinnas toimuvast euroraadiokontserdist, kus nüüd ansambli dirigent Olari Elts esitab vene avangardistidega muusikat pealkirja all. Esmaspäeval on tulemas euroraadio kontsert nimega Bree Preimbusse, ehk siis enne ajupesu, et miks kontserdil selline nimi on? Selle nime mõtles välja kontserdi kunstiline juht Olari Elts, nüüd ansambli dirigent ja tema mõte muidugi liikus seda rada, et kontserdisarja nimi andis kaverise kavastused. See on euroraadio kontserdisari, mis on juba mõnda hooaega jooksnud ja kus peetakse silmas siis sellise muusikapakkumist mis on mingil põhjusel jäänud kontserdi repertuaarist ebaõiglaselt välja. Erinevate saatused ei ole ju alati väga õnnelikud. On isegi mingi teooriad, näiteks 19. sajandi muusikast võib-olla ainult kümmet protsenti praegu mängitakse. Ja see ülejäänud osa ei pruukinud sugugi halvem olla. Nonii, ja ühesõnaga, Olari Elts. Teades, et tuleb teha kontsert sellesse sarja leidiski siis avastamist vääriva perioodi möödunud sajandi muusikast ja see on siis periood vene muusikas pärast revolutsiooni ja enne Stalini aega lühikest aega kestis siis selline õhinat täis aeg vene muusikas, mitte ainult muusikas, vaid muudeski kunstides kus tundus, et kõik on võimalik. Progress on võimalik, on võimalik uus suhe publiku ja muusika vahel ja võimalik kunstis ennast teostada revolutsiooniliselt, et see oli nagu Olari Eltsi pandud Pealkiri. Kui siit nüüd kumab läbi, et vene avangardistidega selline, ütleme siis lootusrikas seltskond, kes arvasid, et tõepoolest kõik on veel võimalik, siis kui neid võrrelda nüüd kasvõi näiteks, mille poolest, ütleme, vene avangardistidega erinevad näiteks muu maailma avang artistidest ja võib-olla ka lühidalt, et mida tähendab üldse avangardist muusikas? No eks see on igal perioodil erinevaid asju tähendanud ja see, mis oli avangardism kahekümnendatel aastatel, ei olnud seda võib-olla viiekümnendatel kuuekümnendatel. See konkreetne muusika, mida nüüd ansambel hakkab esitama meie kõrvadele, need küll väga avangordistlike tundu, noh, ei saa öelda, et kassid Kraunuvad ja ja meie kõrvad kukuvad maha. Ei, see on päris selline kena, ilus muusika. Aga tolles kontekstis oli ta kindlasti teistsugune. Et ega kõik ikkagi läänest ei ulatanud Venemaale väga hästi ja, ja sealt edasi ka mitte. Võib-olla peaks hoopis küsima, et kuidas see muusika Venemaal omal ajal vastu võeti, üldse? Ta võeti vastu kindlasti, esiteks situatsioon oli revolutsiooniline progressi idee oli väga õhus ja kõik muutus aga kiiresti maailm muutus ja tundus, et maailm võib totaalselt muutuda ja muudkui areneb. Et me kõik oleme vabad, me oleme tegelikult ise ju üsna analoogilise situatsiooni suhteliselt hiljuti läbi elanud. Aga nagu ikka, sööbib revolutsioon oma lapsi ja see niisugune vaba õhk ja värske õhk ja värske võimalus teha igasuguseid iga mehe teatreid ja ja katsetada ja, ja suhelda publikuga, see väga kiiresti läks üle. Ja kõik need heliloojad siin võib-olla Prokov ja välja arvatud, keda siin kontserdil ette kantakse, olid ju just sellest samast rubriigist, et revolutsioon nagu sõi oma lapsed ära. Et juba seal 20.-te lõpus hakati modernistidega arveid klaarima. Neil ei olnud enam võimalik end teostada oma loomingu alal ega, ega ka Moskvas või Peterburis vaid nad pidid kaugemale siirduma Venemaa avarustel ja väikest viisi tööd tegema. Ja isegi selleni välja tegelikult, et neid nimesid eemaldati ajaloo raamatutesse pressist umbes niimoodi, nagu arvel, kirjeldab oma raamatus 1984 kus ebasoovitavad isikud lihtsalt tuletati maha sealt, kus nad kirjas olid. Kas on üldse võimalik paralleeli neid tuua, et kuidas muusika omal ajal kõnetas inimeste, kuidas ta praegu võiks kõnetada? Ja ma arvan, et praegu on teda muidugi raske lahutada sellest kontekstis sellest ajaloolisest kontekstist võtta lihtsalt kui muusikat, kuigi ka see on kindlasti võimalik. Teosed on väga erinevad, et ma ei ole päris kindel, et, et, et me saaksime siin niimoodi üldistada. Sina selliseid grotesksed teosed, näiteks need Mossolovi vokaalteosed, mis ette kantakse, mis baseeruvad siin tekstidele, mis on pärit ajalehekuulutustest, kus müüakse kaane, otsitakse taga koeri. Või siis täiesti niisugune praegu väga värskelt kõlav Prokofjevi avamäng juudi teemale, mis on hästi kena selline sümfooniline teos. Et eks me saame sellesse ikkagi suhtuda nagu klassikasse, ainult klassikasse, mis on pärit ühest väga erilisest ajalooperioodist. Millest võib-olla meil siin veel aga Euroopaski kuigi palju ei teata. Nüüd ansambel on teinud hiiglasliku töö ära Eesti mastaapides ja sellega, et ta on toonud nagu euroopaliku uue muusika Eestisse. Ja vähe sellest, ta on pannud Eesti noored heliloojad, seda looma. Nüüd ansambel ja Eesti kolmekümneaastaste heliloojate põlvkond on omavahel lahutamatu seoses ja üksteise täiendamises arenenud. Ja tänu Ola Jelsile me oleme kuulnud 20. sajandi muusika tipene siin Eestis oma kõrvaga elavas ettekandes. Tegelikult sedasama ajupesukontsert nagu jätkab nüüd ansambli sellist valgustusliku tegevust ja nüüd siis juba rahvusvahelisel areenil. Ja loomulikult on ka aeg, sellepärast et Olari Elts on praegu tõusev täht, et maailmadirigentide taevas tal on väga vastutusrikkad, kontserdid viimastel aastatel olnud ja nende pikk planeering ees näitab, et tal on tal on palju tööd Euroopas. Et, et ma arvan, et meie ansamblil on öelda päris palju eurooplastele. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Kuulake meid vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage elektronposti aadressil vadi ät r punkt ee kõike head.