Sõjameestele seal meenutuste päev, rindeteedest ja julgetest, tegudest, õnnest ja ebaõnnest, mis kõnnib lahingusalatisõduri kõrval. Õnnelikud nägid võidupäeva. Ent kivine sõjamees seisab paljastatud peaga ja silmitseb värelevat leeki enda ees. Igavene tuli igaveseks mälestuseks neile, kes ei näinud võidupäeva. Me tahame teile tutvustada ühte heliteost, mille pealkirjaks on igavene tuli. See on Hans Hindpere kantaat, helgi Mulleri tekstil räägib muusika autor. Minul tegelikult sellele teemale sama autoriga oli kirjutatud kantaat küll poolik juba aastaid varem konservatooriumi päevil, õieti konservatooriumi lõpuks mulle teine lõppude sümfonit. Ja samaaegselt kirjutasin ka klaviiris direktsioonis kantaadi. Tule olete midagi viieosaline? Tekst kahjulgi Mullerilt, mis siis jäi mitmeks aastaks seisma, tunnetasin ise tema viimistamatust ja tema poolikust, nii et ei usaldanud seda materjali hästi. Ta seisis, nagu öeldakse, laagerdus aastat kolm, neli. Siis ma võtsin tema kätte 67. aastal. Ja mõtlesin teda ümber teha, praktiliselt tuli välja täiesti uus tee. Muidugi ma lõin kohe uuesti, hakates uuesti tööle omale kontseptsiooni igavese tule ja ühtlasi igavesi kangelase kuju, kooste selge Mulleriga, pakkusin mina niisuguse variandi välja, et siduda seda uut kantaadis teksti, mis ta mulle kirjutab. Konkreetselt uue kangelasega. Teatavasti tol ajal ajakirjanduses vist üks aasta varem ilmus teade postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetamisest vaprale balti laevastiku luurajale Heleene kulmanile. Tema nagu öeldakse, haakus sellest mõttest ja sõitis korduvalt Helene kulmani ema poole. Tõi kaasa fotosid, küsis tema lapsepõlve, tema huvisid. Et seda siis ka teksti ja kantaat osades kajastada. Minul tuli pärast teist maailmasõda mitmeid aastat teenida ka Balti laevastikus, sellest võib-olla niisugune huvi kohe tekkis just nimelt antud kangelase vastu. Olgugi et ma just merd ja laeva nägin, vähe mängisin vast ehk rohkem küll flaveritega, seda ikkagi alati meremeestele nagu öeldakse oma kolleegidele. Seekord ma olin väga niisuguse kindla piirjoone üldse üldsuures kompositsioonist, mida ma tahan sellest saada. Tavaliselt mul just nii väga eriti kindlat piirjooni praegu ma alustan tööd. Tähendab, ma tahtsin selles kangelases näha, kes on nimeline kangelane tema kaudu kõige rohkem just neid nimetuid, kangelasi, kellele põleb igavene tuli, keda ei teata ja kes võivad lamada tihti metsas, kus me astume siinsamas, meie alal või kes teab, kus veel ja sellepärast selles igaveses tules ei ole niisugust suurt kulminatsiooni, mis viib väljeldusele suurele hõiskele või Apoteoosi lõpus on ääretult suur rahunev vastu minek niiskuse noorusele kevadele ma ei tea, mina nägin nagu seda, et, et nendele Nendele kangelastele vast kõige siinpoolsem on uus noor põlvkond, kes jätkab seda tööd ja neid hellalt ja vaikselt mälestab esindus on üldine sissejuhatus, siin on mitmed lõigud, mis on otseselt äratuntavad, alguses trumpoonide sisseastumine raske, massiivne küllaltki näitab ära vahelduva stacki mõõdus rasket kannatus teemat trombooni temalt tunda teatud määral vene intonatsiooni sfääre siis kontra punktiliselt madalat kontserdi bassid mängivad täiesti hakitult. Kui nüüd panna ots-otsaga kokku, siis seal teema Meil aiaäärne tänavas intonatsiooniliselt juba muudetud plaanis katedraal tunda, aga ta on niivõrd pauseeritud ja ära lükatud nagu magnetofonilindilt. Aeg-ajalt lõikame terved jupid välja. Sellele tuleb järsku sisse saksa sõjamas ja selles saksa sõja Marcise väga paljudes lõikudes kaasaks tolleaegne tuntud saksa sõdurite marss Erika. Esimene pool sissejuhatusega koos son Leen kulmani Mahalaskmiseni näiteks saksa sõjamasina pealetungis on nagu ekspositsioonis, et ta nagu oli Arnold võitma, tungis ja tungis väga kaugele ja sügavale Nõukogude tagalasse. Keskel on siis vastukaaluks nagu meenutades veen kulmanni noorust ja see ongi sisse kevadelõik. Siis mees, kooli tulek lõpuks siis koolina ja nüüd siis see kolmas pool siis jätkuv võitlus astub rauda sõjasaabas, sõjakooli kasutamine ja vastukaaluks siis juba ka meiepoolne astumine nad võitlema läksid juba Berliinini välja. See on siis nagu selle lõpetamine meiepoolse võiduga. Ja muidugi uuesti koori sissetoomine on niisugune nagu neutraalsem muusika ja pisut kiretu see igavese tule teema lõpes vaibumise ka sellepärast et siin on põhimõtte küsimus. Mina nägin ikkagi selles, et kui seista kangelase igavese tule, siis seda teha vaikselt. Ja nüüd kõlab Hans Hindpere kantaat igavene tuli, tervikuna. Esitavad Eesti televisiooni ja raadio sümfooniaorkester ja segakoor Kirill Raudsepa juhatusel. Lugeja Aksel Orav.