Täna õhtul on meie saates külaliseks Eesti noorema generatsiooni viiulikunstnik Tallinna riikliku konservatooriumi õppejõud Mare Teearu. Palun Mare, alustame siis sealt kus sinu viiulikunstniku teekond algas. Minu andmetel oli see Viljandi linnast. Ja oma muusikaõpinguid alustasin Viljandi laste muusikakoolis ja sinna viis mingi ema, tema sooviks õliga etnoviililt. Õpiksin. Minu esimeseks viiuliõpetajaks oli Augustin Pung. Ja kas sul oli ka kokkupuutumist viiuliga ennem olnud? Seda küll mitte, ma ei olnud isegi näinud viiulit. Läinud täiesti uudis oli sinu jaoks viiul. Ja edasi pärast kuidas Viljandist sattusid Tallinna? Viljandis sattusime Tallinna õieti niimoodi, et kui ma olin seitsmendas klassis, siis tuli professor Vladimir Alumäe meie muusikakoolitööd vaatama ja siis tema tegigi ettepaneku seal mitmele meist tork Jaagule minule jääb, et me tuleksime Tallinnasse. Ja paistab, et need on õnnelikult valitud sest kõigist on saanud viiulimängijad. Niimoodi Tallinna muusikakoolis olid seal õpetaja aasa juures ja konservatooriumis professor Alumäe juures. Minu nii andmete järgi oled sa üks väheseid Me riiulikunstnikke, kellel on nii nii tugev akadeemiline baas. Sest pärast professor Alumäe juures konservatooriumi lõpetamist õppisid Moskvas professor paarinu juures. On küll nii mul on vedanud sellega, et minu õpetajad on kõik väga erinevad inimesed olnud ja on ka lihtsalt väga erinevat nendelt õppida. Selles mõttes Ma just mõtlesin selle akadeemilise hariduse juures seda, et palju siis meil on võimalusi nii kõrge tasemega õppejõudude juures õppida konservatooriumi ajal teadupärast aine professor Alumäe, ela niukene viiuliprofessor selle sõna otseses mõttes. Ja samuti jätkata seda teed. Konservatooriumis kellajal viiuliklassid on ju kuulsad üle maailma. Minu arvamus üldiselt on niimoodi, et, et Moskva konservatooriumi keelpillikool on, on maailma tipptasemel. Kas sa võid nüüd võrrelda, mille poolest tasemevahe nii suur on? Kasvõi näiteks Tallinna konservatooriumi? Minul on niisugune tunne, et tasemevahe tuleb eelkõige sellest, et esiteks Moskvasse tuleb kokku inimesi üle terve nõukogude liidu üle terve maailma, ühesõnaga valikuvõimalusi on palju suurem. Sellest tulenevalt on ka konkurents lihtsalt palju suurem, mis tingib väga tõsise tööõhkkonna. Ja mul on tunne, et ka meil Tallinna konservatooriumis oleks küll ja küll võimekaid inimesi, aga me võib-olla lihtsalt alati ei pane maksimumi välja meil selleks nagunii suurt vajadust. Ja kahtlemata muidugi ka muusikaelu ise lihtsalt seal on, kõik, on lihtsalt palju rohkem võimalusi kuulata ja näha kõike ja see kahtlemata. Nojaa, see on need asjad, niisugune loogiline ja vältimatu külg on see, et Moskva kultuuritsentrum suurem kahtlemata kui tallinn ja sealsed tingimused loovad õhkkonna. Nüüd võib-olla nii erialaselt kitsamalt kuidas näiteks iseloomustuseks, et mõlemad, nii professor alumetkub professor pärinevad nende tugevaid külgi metoodiliselt näiteks. Ja ma võib-olla kõigepealt iseloomustaks siin puht sellest lähtudes, mida nad minuga tegid, sellepärast muidugi nad said mind ka väga erinevalt, sellepärast et kui ma tulin veel professor Alumäe juurde õppima, siis ma oskasin muidugi veel vähem, kui ma hiljem oskasin. No ei anna asemel, vähetasemevahe on ka muidugi sinu enda taseme. Siis professor Alumäe juures põhiliselt vähemalt minuga ta tegeles, ütleme, interpretatsiooni kunstiprobleemidega. Ja tema juures märkasin. Olen seda ka hiljem vaadanud. Et ta väga hoolikalt püüab säilitada seda, mis igas õpilases igas inimeses individuaalset just temale, ainult omast. Ja kõik see, mis ta mulle õpetaja segada tegelikult peale ei surunud. Nüüd, kui rääkida professor paarinavast, siis tema võib-olla mõnes mõttes tõmbas koomale seda liigset iseseisvust, mida ma siin olin harjunud elama ja ta nõudis, no äärmist täpsust nii kõiges intonatsioonist tekstis üldse äärmus. Kolleeg väljendusvahenditel oskuslikult käsitluses Ja ja no lihtsalt juba olenevalt sellest just tehnilise külje kõrgest kvaliteedist, mis seal ümberringi on? No vot need nõudmised on kindlasti erinevad iga õpilase kohta sest vaevalt selle tasemega professorid, et nad töötavad standardi järgi, et nad kõikidega töötavad ühtse metoodika järgi. Ja võib-olla siin annab põhjendada ka sellega, et sinu tehniline tase oli küllaldane Tallinna konservatooriumi jaoks. Aga jättis võib-olla natukene soovida Moskva konservatooriumi jaoks tõesti on, on maailmas standardid aluseks ja tänu sellele tuli seal siis töötada ka nende nii-öelda A ja B kallal. Jah, sellega olen, ma olen tegelikult töötanud. No see on reegel jällegi tuleb algusest kuni lõpuni hele lõpuni tööd, meil on seal kombeks sellest rääkida, lihtsalt kõvema häälega. Meil võiks sellest rääkida võib-olla ka kõvema häälega algastmiseks. Kastmisaga, ega seegi, see on omaette probleem, ma olen selle peale palju mõelnud. Mina näiteks algastmes õppisin Viljandis ja sellest võib-olla tõesti kõvema häälega ei räägitud kuid sees ma tunnen, et kõik, kes me Viljandist oleme tulnud, meile on jäänud alles vot niisugune musitseerimis rõõme esinemistahe ja võib-olla see on jälle omamoodi plussiks, kui seda. Tere peale selle saalid veel Moskvas möödunud aastal. Ja need olid kvalifikatsiooni tõstmise kursused. Ja neljakuulist säilib põhiliselt küll niisugune loengulina tsükkel ja see oli täiesti esmakordne. Et nüüd tänavu aasta ma kuulsin, juba läksid järgmised inimesed võib-olla see aja jooksul kujuneb välja jah, aga peale selle, kellel oli võimalike just neil, kes olid varem õppinud, ütleme nagu minagi aspirantuuris, meil on ikka võimalik erialas ennast täiendada, tähendab, käia puhtalt tundides. Tundides kuulamas käia mängimas ja valmis kiideti selle. Ja ma valmistasin ette praktiliselt selle kava, mis on möödunud aastal. Mängisin kontserdikava. Ja nende seas oli Šostakovitši sonaat viiulile Ja selleks mul õieti andis tõuke just Oyster tundide külastama. Naiarhistelkonna sellel teoses nii-öelda esiettekandja temalandusega pühendatud. Nii et siis sul õnnestus saada kõik näpunäited algallikast. Jah, sest ma olin varem tegelikult seda teost kuulnud, aga see nagu ei olnud päriselt minuni jõudnud. Aga siis mul õnnestus kuulata tundi, kus ta töötas aspirandiga. See mulje oli niivõrd tugev, et ma läksin kohe järgmisel päeval võtsin noodi, siis muretsesin plaadi ja kõik, ühesõnaga tegin ettevalmistus. Mul oli niivõrd kindel tahtmine, et maksku, mis maksab, ma teen seda mängima. Kuigi ma kuulsin samas, et mängis meil komaatid härmas Lilian Semper. Ütlesin, et kas meil tasub üheaegselt mängida. Ma arvan, et tasub kindlasti, see juba näitab seda, et meil on olemas küllaldane tase selleks, et ükskord hakata rääkima erinevatest interpretatsioonis. Teatavasti on kuskil läbi vilksatanud ajakirjanduses teade, nagu sa ise ütlesid, Kristiines rännak, kes kirjutas, et sul on olnud 10 õhtut täitvat programmi. Oled sa neid lugenud? Ma kunagi lugesin, aga mul on jälle meelest ära läinud. Ja seda ma tean, et 63. aastal ma tegin esimese seal konservatooriumi päevil Ja siis loogiliselt võttes peaks see nii olema, sest harilikult tuleb meeldigi aastaseks programm, umbes nii ta peaks, on ja mida see võiks need siis rääkida? Ma olen neid võrdlemisi erinevalt koostanud ja siiski ma tean, et mind on süüdistatud selles, et minu programmid on liiga rasked, publiku jaoks rasked. Ja ometi kuigi ma olen püüdnud, mul on muidugi olnud ka kergemaid aga ikkagi mind nagu kisub, ma ei tea, mis mind kisub ikka uuesti nendesamade juurde tagasi. Ja põhiliselt on need sonaati dist olnud. Kas sa oled otsinud uusi vorme? Noh, võiks öelda, kuivõrd kaks kontserti tegime niimoodi, et püüdsime ühendada muusikat ja luulet. Esimene neist oli Estonia kontserdisaalis ja Mikk Mikiveri kaasabiga pärast Kadrioru lossis juhermigaks paremini õnnestus just teine õhtu ju ka, esiteks sellepärast, et Estonia kontserdisaal on vast liiga suur. Aga Kadrioru loss sobist selleks palju enam. Ja siis meni vaheldumisi püüdsime. Muidugi publikul on harjumatus täna harjunud aplausiga vahele, lihtsalt. Sa likvideerisid. Sime, aga muidugi, eks igal on oma Harjumaa ja et saaks nagu terviku sellest õhtust. Ma nüüd palun, et sa natukene ka valgustaks meid eesti kammermuusikaelu nii interpreedi seisukohast kui ka nii-öelda professionaalse kuulaja seisukohast. Noh, võib-olla kõigepealt räägiks üldse eesti kammermuusikast, mida on kirjutatud üldse ma ütleks päris palju aga kahtlemata iga teose tasemele, mis saab otsustada ainult siis, kui on seda siiski ise mänginud. Kui on seda põhjalikult tundma õppinud. Ja kui ta on võitnud omale koha kontsertlavad seda ei saa ju kõigi meie teoste kohta öelda, nende saatus sageli kujuneb ja ütleme, esiettekandeks heliloojate liidus ja lindistused raadios. Kahjuks on see tõesti niimoodi. No mida sa võiksid nimetada, need, millega sa oled rohkem kursis, mida sa oled ise mänginud mis seal on meelde jäänud viiulirepertuaari. Kui tagasi vaadata selle peale, mida ma olen mänginud Eesti muusikast siis jääb selline mulje, nagu oleks mänginud heliloojate kaupa, see muidugi juhuslik. Aga võib-olla see ei olegi päris kogemata, sest noh avastades. Ühe teosed lähevad ja mõtled, mis hävinenud, eriti nii, tahad ka sügavamalt tundma õppida? Ja niimoodi tulebki praegu välja, et noh, kõige põhjalikumad praegu Eesti heliloojatest, ma olen Heino Elleri viiuliloominguga tegelenud sind parem mänginud kooselude abiga esimest sonaati siis fantaasiat viiulile ja klaverile, algselt õieti viiulile ja orelile on ka variant orkestriga olemas siis need palad, männid ja õhtulaul siis soolopalad, avarused, veel üks fantaasia, soolosoolofantaasia sellest õieti kõik algaski. No ja siis edasi, Elleri õpilane Eduard Tubin. Temalt soolosonaat, mis minu meelest on niisugune teos mida kindlasti tasuks näidata mitte ainult meil, vaid väljaspool vabariiki, sest need korrad, mis ma olen mänginud, teda ütlane, mängisin Moskvas ja olen Riias mänginud. See jäänud mitte tähele panemata. No kindlasti tema tase on jube tundami. Ja siis siis veel Kareva. Aga Kareva loomingust, see tuleks ka suhtuda täie tõsiduse süvenemisega, sellepärast et ma mäletan, milline jändamine oli kasvõi sellesama suhteliselt lühikese soolokkadentsiga, millega kirjutas. Ja peale selle ma olen veel mänginud, tema suitsonaati helituks veidikene tutvunud Velmeti kuulbergiga. Milline on olnud sinu programmidest eesti muusika osa? Kus mul üldse pole, siiski muusikat ei oleks olnud, sest lõbus, kes siis seda eesti muusikat peaks mängima, kui mitte eestlane ega vaata mööda. Ja siis seal tekib muidugi ka see probleem, kuigi me ei taha ennast asetada samale pulgale, ütleme kas moskva intebreetidega või aga siiski, samal ajal kas me mitte ei tunne paremini seda muusikat, seda enam, et meil on, meil ei ole lihtsalt rõõmustada, mille üle isegi uhkust tunda ja mina peaks näitama kindlasti.