Kui talongi Kunda käiduvadki loal oli ja ka nimi oli talle see kärbe, mina käin. Väsida. Lasen ilmine. Päris Helsingi äärelinnas, kui oled mõnda aega Excelnud üsnagi korralikus metsatukas sattuda ühele kõrvalisele ime vaiksele tänavale, mis oma salapärases rahus lausa kutsub sind muudkui edasi ja edasi kõndima ja oma eneses tekkinud naljakate mõtete üle imestama. Aga lõputult sedaviisi minna ei saa, sest juba ta paistabki. Suur ja vanamoeline kolmekorruseline puumaja kuhu ju õigupoolest asja oligi. Ukse avab lõbusa olemisega poisslaps, kes peale krapsakas tere oma ema, hõikab nii, et vana maja vastu rõkatab. Ema juhatab külalise suurde mõnusasse tuppa, pakub tassi teed ja nõus küsimustele vastama. Nii sündiski tänane saade Soome ühe tuntuma lastekirjaniku kaarina Helagisaga. Jääd ma tookord ka jutuajamist alustades olin ikka veel tuldud kauni teekonna mõju all, siis tunnistasin seda ka majaperenaisele. Ja me oleme elanud siin 17 aastat ja sellele vaatamata jaksame ikka veel iga päev imetleda, missuguses kohas me elame. Akna taga laulvad linnud, puud, see kõik on olnud mulle pidevaks inspiratsiooniallikaks sest on pakkunud hingele just sedalaadi kosutust, mis on vajalik loovaks tööks, rääkis kaarina Helagisa. Aga peale kauni looduse, mis teid ümbritseb, ei saa kuidagi eta imetlemata, aga maja ennast, mis on ehitatud pea pool sajandit tagasi, on nii põnev ja sopiline nagu üks muinasjutuloss kunagi. See maja on täis mälestusi tervest meie elust. Nagu näete, pole siin ühtegi uuemat mööblitüki. Kõik, mis leidub, on saadud kas päranduseks või tud lausa vanakraamikauplusest ja paljudelt reisidelt. Maailma eri paikadesse on toodud alati kaasa mõni põnev ja eksootiline ese. Mulle ei meeldi toad, mis on sisustatud mööblipoest ostetud valmistoodanguga. Meie kodu on ainulaadne, seda ei saa keegi järele teha. Neil on oma kodule omamoodi autoriõigus, ütleb perenaine lõbusalt. Tal on meie pere nägu ja nii mõndagi on siia endast jätnud ka sõbrad. Kõik, kes siin aegade jooksul käinud on ka Eestist, lisab kaarina. Elage rõõmsalt. Niisiis oli räägitud mõndagi sellest, kus ja kuidas Soome laste lemmikkirjanik elab. Reporteri meelest oli küll ülim aeg esitada igihaljas küsimus, et kuidas kaarina Helagisast ülepeakaela siis kirjanik saanud on. Juba üsna väikese tüdrukuna hakkasin kirjutama, joonistama samuti. Mulle meenub, et üheksa-aastaselt kirjutasin päevikusse, tahaksin saada kunstnikuks või veelgi parem kirjanikuks. Nii ma siis muudkui kirjutasingi ja pidasin ka päevikut, vot nagu enamus tüdrukuid ning muuhulgas võtsin osa mitmetest kirjandusvõistlustest. Ja siis vist 15 aastaselt sain auhinna ühe suure kirjastuse poolt korraldatud kirjandusvõistlusel. Seejärel mind julgustate kirjutamist jätkama, õigemini isegi palun, nii et kirjuta kohex, päris raamat. Möödus paar aastat, mille jooksul sai kokku nii palju enda kirjutatud muinasjutte. Et nendest piisas minu esimeseks raamatuks. Nimeks sai ta lihtsalt muinasjuturaamat, mida ta ju läbi ja lõhki õigupoolest oligi. Pildid seal sees olid ka minu enda joonistatud. No siis olid aastad, kus ma õppisin ja töötasin ajalehe toimetuses, aga kirjutamine oli ikka pidevalt minu lemmiktegevus. Ja ma teadsin kogu aeg, et kui vähegi tekib võimalus ja jätkub ka julgust hakkab kirjutamine olema minu ainus töö. Teisisõnu minust saab kirjanik. Ja nii läkski. Kirjutamine on olnud 20 aastat minu põhitööks nüüd ja kirjaniku elukutse mulle ainumõeldavaks ametiks siin päikese all, ütles kaarina Helagisa. Meie ette lauale oli jutuajamise jooksul tekkinud palju kaunilt välja antud lasteraamatuid. Ühtekokku oli neidki 20 ümber aukohal muidugi kõige-kõige esimene muinasjuturaamat. Paljude teiste seast hakkas silma ka üks eriliselt armsalt mõjuv raamat pealkirjaga kuningatütre tiivad. Lähemal uurimisel selgus ka tolle vahva omapärasuse põhjus. Pildid sinna sisse oli kaarina Helagi, sa joonistanud üheskoos oma tütre, riik aga, aga peale muinasjuttude Ongaarina kirjutanud ka palju luuletusi, millest osa on tehtud lauludeks, rääkimata sellest, et tema sulest on ilmunud ka spetsiaalselt üsnagi palju laulutekste. Tänase saate avalaul, mis kõneles eriskummalisest karupojast. Kannest on vaid üks neist paljudest. Kuulame nüüd järgmist, mis pajatab ühe väikese tüdruku mõtisklustest selle üle, missugune võiks olla tema igapäevane koolitee. Eesti keelde on kaarina Helagisa raamatutest tõlgitud vaid üks, selle pealkiri on vähemalt miljon sinist kassi. Kuuleme nüüd sealt ühe katkendi. Samuel tuul võttis magama minnes flöödi voodisse kaasa. Ta ütles, flööt ära jäävel magama, mängime natuke, oli seitsmenda septembri õhtu. Esimene heli, mis toas kostis, oli kähe ja lõtva nagu märgliivapaber ning kukkus sahinal vaibale. Samuel proovis uuesti, tal oli plaanis täna õhtul leidev täiesti isemoodi tuuleviis. Aknast langes tuppa nii palju tänavalaterna valgust. Et isa ja ema meelespea sedelid paistsid seinal nagu valged liblikad. Need olid torgatud kirjutuslaua kohale, tapeedi külge fotode ning Saamueli joonistuste vahele. Ent mõnikord oli see flööt niisugune peaaegu tavaline valge flööt. Aga sõna ei kuula. Õunake õunake õuna seesol auguke, õunamaja lambi sees põleb õunavalgusproovis Saamuel. Ei, nii ei lähe arvasta. Oh mis väike, näed, sulinud tähistaeval seilab tähe peegli serva pealt. Ennast, peegeldab ta sealt. See oli ju veel segase akna all. Kirjutuslaual seisis ema vanaema foto mis oli liimitud rusikasuuruse klaaskuulipõhjale. Vanasti hoiti nõnda noorte naiste pilte. Klaaskuul suurendas fotot ja panin vikerkaare värvid pildi ümber väitlema. Õhtul peegeldus klaaskuulil tänavalaterna valgus ja kuul tundus pimedas tume. Klaastähe tippudelt tibutab sädemeid, sosistas Saamuel ja proovis, kas viis tuleb välja või peaks hoopis nõnda klaastähe tippudelt saada sädet sajab. Tähel siini vurrud, kas piisyydasa elab? Mida sa laulad? Päris ema üle ukse. Emal oli isa särk seljas, puust pärlid kaelas ja villased sokid jalas. Selline oli ema. Kas sa magad? Maisoo ju magada, kui ma laulan, lausus Saamuel. Mõtlesin Jeemise peale ja ma pean ootama, kuni mul üks viis välja tuleb. Ta pole veel tulnud, aga kohe tuleb. Ma igatsen Nieemisse järele, ütles Saamuel. Aga me ei saa ju siin linnakorteris kuidagi kassi pidada, lausus ema. Jõulude ajal läheb ehk vanaema juurde teda vaatama. Kui isaga tuleb ja kui ta tuleb. Ega ma enam ei värvini emiste ära. Mõlemale kippus naer peale. Üks kord mitu aastat tagasi, kui Saamuel oli väike poiss ja neeminen alles kassipoeg, tahtis Samuel teda siniseks värvida. Ta plätserdas kassi kasuka peale tüki ema sinist lauvärvi. Nieeminen oli kaua laiguline nagu lehium. Ainult et sinivalge. Nii kõlas siis katkend kaarina Helagisa eesti keelde tõlgitud raamatust vähemalt miljon sinist kassi ja kuulame nüüd taas üht laulu, mis on tehtud kirjaniku sõnadele ja mis jutustab raamatusõbrast Irjast. Aga missugused raamatud on teid ennast läbi aegade innustanud? Kindlasti on neid raamatuid palju ja kõiki on lihtsalt võimalik üles lugeda. Lapsepõlves meeldisid mulle soome muinasjutud ja 1000 muinasjutud, vennad, Krimmid, nad kõik on minusse jätnud oma jälje. Hiljem tuli juba, eks ju, väike prints, loomulikult Astrid Lindgreni looming. Üks minu lemmikkirjanikest on Itaalokal, viina loen väga palju, see on nii puhkus kui ka tööütles kaarina Helagisa. Ja tuleb tõdeda, et kirjaniku kodu võib nimetada ka raamatukoduks sest viimaseid on seal tõesti ääretult palju. Seetõttu tuleb järjest tihemini teha päris range valik, mida just lugeda. Aga erilise hoolega jälgib kaarina Helagi seal muidugi alati Soome uudiskirjandust. Loomulikult ka seda, mida täiskasvanuile on kirjutanud sest ükski lastekirjanik ei saa ju piirduda ainult lasteraamatute lugemisega. Kuulame nüüd veel katkendit kaarina Helagis raamatust vähemalt miljon sinist kassi. Jeeerrahh kōik apale Ehesi ja lätt haarassi aami ja harra, Ammy ja roim o. Võimalik, et ta lõi kartma, aga siis kostis lae alt naeru turtsatus. See kõlas just nii, nagu kõliseb aisakell jääkülmal lumisel lagendikul. Šassii Marnüügi jamps, siin jeeerrahh või veel, see polnud midagi, peenut, see siin niisama unusta ära. Nõnda pomises keegi endamisi toanurga pimeduses. Kas ma peaksin nõiduma hakkama põmmis, mine tea. Hai ja mul nõidumine hästi käes ja teha teile tões ja väes. Või ka nõnda on võlujõudu lõiduses seesünnipteile headuses. Ükstapuha jajah. Olevusi jätkas oma monoloogi. Haigutas. Kas see on ämblik, mõtles Saamuel või kärbes või kes muu võiks kükitada seina- ja lae piiril. Sipelgas, herilane. Siir. Sellesse loosse ei või täiskasvanuid küll segada, seda arvas Saamuel kohe. Sügiseti on lugu nii, et kui suvi on olnud kena ja puhkused möödas, on aeg usinasti tööle asuda. Lapsedki lähevad ju sügisel kooli ja siis alustan minagi. Lastekirjanik. Töö kestab läbi talve, kevadel aga muutun rahutuks, kõik läheb valgemaks, saabuvad rändlinnud. Loodus meelitab välja. Nii et sellistel hetkedel põgenen muidugi hea meelega kirjutuslaua tagant. Soomes huvi on aga nii lühike, püüan sellest osa saada võimalikult palju just puhates kehki märkmik on mul ikka alailma kaasas ja nii mõnigi vasttärganud idee leiab sinna kindlasti oma koha, rääkis kaarina Hela kisa ja kuulame nüüd tema sõnadele tehtud laulu neegrilapsest. See laul rääkis neegri lapsest, kelle kodumaa siit päris kaugel asub. Kas teile kaarina Helagisa meeldib reisida? Job näol farman risti libeneeminetlevakama viidium, kotaalne mehel hoonete kodana on hüve olla ja kaunista ja et turvaline pesa ja sonismise paika muuta. Ma olen selles mõttes vist tõesti vastuoluline, mulle meeldib väga kodus olla ja mõelda, et see on minu turvaline pesa, aga ometi Debian samas väga lugu ka reisimisest põnevam kohtuda uute paikade ja inimestega näha maailma, aga kodus olles meeldib mulle ka õmmelda süüa teha, mis ei tähenda muidugi sugugi seda, et meie majas alati kindlal kellaajal maitsev toit laual oleks. Aga kui mul tõeline hoog peale tuleb, siis olen vist suurepärane perenaine ning minu töölaual on praegu pooleli üks lugu kümneaastastele poistele. Pisut naljakas ja pisut üleannetu. Ta ei tea veel, mis sest välja tuleb, aga võin öelda, et minu nõuandjaks ja kannustajaks on kindlasti isiklik poeg jutustas kaarina Helagisa soome laste armastatumaid, kirjanikke, kellega ajasin juttu tema armsas kodus luudame, et ka eesti lapsed edaspidi veel mõne raamatu praegusele kassi ilule lisaks saavad. Ja tänast saadet jääb lõpetama kaarina Helagisa sõnadele tehtud laul õunataolisest maailmast, kus on ruumi kõigile lastele.