Tervist, mina olen Urmas Vadi. Keda ja kuidas kõnetab uus kirjanduse õpik, sellele mõtlevad Aarne Merilai ja Janek Kraavi. Ene Mihkelsoni luulest, roosast ja tõest mõtleb juubilar ise ja Kajar Pruul Estonias on üle hulga aja laval sõnalavastust Vaino vahingu ja Katri Kaasik-Aaslav Vi Teatriromanss. Raivo Tafenau on heas tujus ja andis välja plaadi teikov. Jääge kuuldele. Sellel nädalal tähistati nii Tallinnas kirjanikke ajas luuleõhtuga ja tartus konverentsiga, kirjanik Ene Mihkelsoni kuuekümnendat sünnipäeva ja ka kultuurikaja soovib Ene Mihkelsonile palju õnne. Kirjastus tuum on välja andnud ka Ene Mihkelsoni luulekogu uro poorus. Oma luuletusi loeb Mihkelson ise. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on. Ja lihtsama põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Ei see, kes sündis? Ei, see, kes lapsepõlves ei seedes teisme-eas. Kõik üksikud lõplikuna on valed. Mitu elulugu rääkinud? Mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud. Kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa, see mina, kellal aeg on tänaseks valmis. Milline on suhe Ene Mihkelsonile, lugejate kriitika tõega räägivad Ene Mihkelson ja Kajar Pruul. Õnnelik mantel juhtudel ma tunnen, et see kahekõne või dialoog, mis tekib nendel minu luulega, kes neid luuletusi vajavad, on nii intiimne vä ja kuskil olema kunagi öelnud, et on üks punkt, kus kohtuvad erinevad üksindused. Et üksindust tegelikult olemas ei olegi. Ja kui minu luule natukene seda tuumapuudutab, millest ma nüüd praegu räägin, siis olen ma päris õnnelik või midagi kätte saanud sõnade abil. Kuidagi nii on see asi, mis puutub kriitikasse, siis sovjeti ajal, kui ma luulesse tulin, oli see algusest peale võrdlemisi positiivne. Muidugi pean ma siin lisama, et esimesest trüki proovist esimese raamatu nii läks aega 11 aastat. Ja see kuidagi mõjutas minid muude põhjuste hulgas mitte lootma lahti harutamist, luuletuste lahti arutamist, selle ilma tunde analüüsi mitte. Ma ei oodanud seda analüüsi sest ma sain siis olla edasi niisugune, nagu ma olin. Mulle ei pääsenud ideoloogiliste niisuguste nõudmistega ligi. Ma libisesin nendest võrkudest välja ja see tähendas ka teatud vabadust, teatud laadi vabadust, vabadust, millega kaasnenud tunnustatud olemist ja niisugust laia publikumenu. Aga lubas olla võib-olla süngem või sügavam selles, mis ma olin. Ma loodan, nii. Vabaduse vang, igatsuste ori, Eesti asjas kinni alates hällist. Ei mu sõbrad, see võrk on lõt haaratud, olin ruutude mängust kas mahtusin sisse või lipsasin läbi. Häbi ole kuumast. Vihmases Elva linnas mõtleb Mihkelsonile Vikerkaare toimetaja Kajar Pruul taustaks sõitmast suured autod, millega veetakse kõiksugu asju. Kas ei ole mitte nii, et Mihkelson on nagu hetkel üks väheseid niinimetatud 60.-te põlvkonnast ja selle järelväest või kes nii suurtest luuletajatest praegu veel aktiivselt ekraanil püsib või sest noh, ka selles viimases valikkogus on kümmekond uut ulatus deme näiteks praegu, noh, ma ei tea, sa mee öelda, ütleme mina. Et tema näiteks praegu loen kasvõi 70.-te lõpu 80.-te alguses Viivi Luige, noh, tõeliselt väga head luulet. Ma loen seda ikkagi mingis mõttes juba läbi kirjandusloo prisma. Aga kui ma näiteks praegu võtan ette 80.-te alguse Mihkelsonile, siis ta mõnes mõttes nagu sulab palju enam kokku Mihkelsoni siin ja praegu kirjutatud luulega või noh, mul ei teki nagu sellist kirjandus klaasi sinna vahele. Võib-olla see on mingisugune mitmel eri teksti tasandil korraga esinev pragmentaarsus selles pragmentaarsuses on nagu peidus see pingemehhanism, mis sunnib lugejale peale vajaduse pidevalt püüda taastalu tervikut, muudab lugeja aktiivseks ja seega eks ole, ka Mihkelsoni Igalühel huvitaks Sa hakkasid rääkima roosast luulast, et need on justkui erinevad asjad aga mingi liikumine ju ikkagi nende kahe asja vahel toimub mingi läbi kujundit, et kas su enese jaoks on see see maailm üks nii luule kui proosa. Kas nad kannavad sellist ühte sõnumit? Ma ei oska öelda. Minu maailm nii luules kui proosas on arvatavasti väga terviklik ja kujundit tõesti võivad 11 võimendada või mingeid punkte leiab roosast, mis on luules olemas. Aga ma ei oska ratsionaliseerida või üle tõustajaid seda täpselt näidata, kuidas see toimub, aga minu sees ja ühendus on kahtlemata olemas suurem ühendus kui see, et üks autor kirjutab, autoril on ikkagi mingisugune käekiri, kui ta ka žanre vahel trofeed, mingid ideeeffitsid või küllap on minul ka olemas. Oi, tõde ühte tõde ju pole olemas. Midagi ma tõesti otsin ja proosas ma lasen oma tegelastel tihti arutleda milleks inimene üldse maa peal elab ja mis on inimese mõtte ja niisugused põhiküsimused, mida on kirjanikud kõikidel aegadel ja filosoofid kõikidel aegadel ja harilikud inimesed, noh, selles mõttes, et nad ei tegele nii täpse eneseväljendusega kui kirjanikud. Küsimused, mille vastu on aegade jooksul alati huvi tuntud ja jäädaksegi tundma. Võib-olla mul on ehk natukene suurem rõhk selles arutluses eeldas, et mis on inimese mõtte või milleks maadel elav seda on proosas küll jahma tegelastel areni arutleda. Ja kui tegelased mingisuguste asjade vastu huvi tunnevad, siis võib eeldada, et autorile on need ka tähtsad. Nad ei pruugi tulla autori arvamustega Duda, selles ongi proosa ja kirjanduse võlu, et võib endale sisematest küsimustest välja pääseda, kaugemale pääseda näitelavale, mida ka asetada ja siis vaadata, mis toimuma hakkab ja nii kuidagi. Aga kas võtta ahas veeruse uni, siis seal ikkagi on selline soov teada saada, et kuidas asjad tegelikult olid või mis toimus. Ja luua üks illusioon või üks arusaamine sellest asjast kirjutaja teab alati, et see ei ole lõplik aga tema tegelaste jaoks võib see olla lõplik. See on üks variant paljudest, autor on selle valinud. Ta viib selle läbi. Mida põnevamalt ta seda teeb lugeja seisukohast seda parem, aga nii tuleb ka mäng maha panna, et kuna veeruses on natukene ka põnevust, et päris ühest vastust ei ole, võib-olla nii, võib-olla naa see suur ja kurimäng, mis seal aluseks on. Et see argitaks lugeja lihtsalt mõtlema edasi mõtlema võib-olla ka enese peale või mõtlema selle aja peale mõtlema üldse surve aegade peal võib-olla võib-olla ka teisiti. Mida rohkem saab öelda, et võib-olla ka teisiti seda rohkem on autor õnnestunud. Sa ütlesid ka seda, et nende tegelaste jaoks on mõnes mõttes lõplik see, mis toimub ja muidugi ütlesid ka seda just, et, et võib-olla nii ja võib-olla teisiti. Aga ma rääkisin ennist Aarne Meriloiga, kes ütles, et toimuvad mitme erineva subjekti koosviibimine ühe lause piires. Et see ei ole veel kõik, et need subjektid võivad omavahel ka vahetada. Et minategelane näiteks muutub sina tegelaseks ja vastupidi. Jah, see on taotluslik, jah, see on nii ja ma nägin natukene ka vaeva, et enda jaoks neid kord lahendada ja kord lahku lüüa, sest inimeses eneses on dialoog, mina, sina, dialoog ühes inimeses ja ta paistab ka kuidagimoodi kõrvalt. Ma püüdsin nagu hinge hämu või hingesegadust sisevaidlusi teid kuidagi lauses kätte saada ja kui luules luule minaga vahetub. Ta ei ole alati autori oma. Ta on kujuteldava tegelase oma, kelle sisseautor on pääsenud või ja kedagi kõnetatakse, kui sina ja kellestki räägitakse, kui teemast ja jah, on küll, võib-olla see on siis luule olemusest tulnud proosasse üle või? See on võimalik. Kord jäävad ainult joonega ajalukku tetraeedreid, rombid, ruudud rööptahukad ja nelikud. Neist läbi puhub selginenud mõiste juur. Sind lahti võetakse ja liidetakse kokku uueks mustriks. Sa oled nähtus ja vaid juhuslikult armastus. Katsu mees Raivo Tafenau on hakkama saanud oma teise plaadiga teikov, kus muusik särtsu ringi kuskil jätsu ja Fongi vahepeal, viies kuulajad Ühe. Ja raputades siis jälle tasapisi üles. Riho Lauri Saar, küsis Tafenau. Millest selline heatujuline. Kui seda plaati kuulata, siis ta jätab siiski üsna ühtlase mulje sellise mõnusa, et võib-olla ma eksin, aga, aga kas see on nagu tehtud just nimelt nagu sellise teatud kindlal meeleseisundiga või kui palju seal on nagu sellist katsetamist ja kui palju seal on sellist, nii-öelda kindla peale minemist? Mul väga palju variante võrrelda, kuidas tehakse, mis plaati. Ehk ma olen teinud, et viimasel ajal pooleteist aasta jooksul olnud produtsent ja produtseerinud plaadi siis Brasiilia lauljaga, Serbia vastasega seda salvestasime Soomes siis mulle võrdlus needaga leedulanna ka siis tehtud plaate Snow Queen. Kõige rohkem päeva olgugi võib-olla plaadi pealt ei tundu, see ei tunneta nagu seda välja, aga kõige rohkem vaeva nägime ikkagi selle viimase plaadiga tahtsime teha natukene sellist popdžäss või kuidagi tahtsime olla nagu selles elemendis kogu selle plaadi jooksul. Ja esimest korda elus ma võiksin öelda ka, et sellel plaadil on siis sellised lood, mis seal on, ongi veel kõik originaallooming alatihti, mattide peal, me oleme võtnud teiste loomingut ehk kuskilt mujalt lugusid, neitsist natukene arranžeerinud, aga siin on tegemist täielikult originaalloominguga. Ja üritasime hoida selle plaadi, sellist Kruuv sessoni või sellist kruvi rütmimuusika, sellist elementi ma ei tea, kuidas see meil välja kukkus, aga vähemalt üritasime muusika on ka üks võimalus või üks viis maalida, ütleme siis niiviisi maalida meeleolusid või maastikke või mida iganes, et ma ei tea, kas te ise olete kunagi mõelnud muusikast niipidi, aga, ja kui te ise peaks kasutama näiteks märksõnu oma uue plaadi sellelt Eikofi kohta, siis mis nad näiteks võiksid olla? No põhimõtteliselt ma arvan, et ta on ikkagi suhteliselt korrapärane. Temas on võib-olla vähe sellist abstraktset kunsti. Ta on ikkagi mingisuguse tüpaaži või mingisuguse nähtuse väga selline konkreetne väljendus, et seal seda abstraktset mõtlemist võib-olla nii palju ei ole. See puudutab just seda viimast plaati. Kas on põhjust näiteks rääkida ka sellest, kuidas te mainisite siin, et lähtute paljuski sellest, et mida inimesed võib-olla kuulda tahaksid, siis mis võiks olla see järgmine samm, kas te olete mõelnud selle peale? Järgmine samm on seoses ühe väga Eestis valitseva tõsiasjaga, et ütleme, kui meil oleks selline koht, kus me ei peaks väga palju mõtlema muusikutel, siis kontserdikoht, kus ma ei peaks mõtlema niivõrd publiku peale kuivõrd me peaks, saaksime mängida, näidata inimestele, siis tegelikult ausalt seda, mis meil sees on. Aga mis see on, mis teie sees on, mida te pakuksite, no ma ei oska seda sõnades kirjeldada, mina ise mängin seal 12. novembril koos Jakob viimase trummariga, praen Melviniga ansambli selle firma eespere Mihkel märganud ja Meelis wind, muuseas, Meelis wind bassklarnetit on selline unikaalne muusik, kellega me kahekesi oleme teinud juba oma neli-viis aastat sellist tuua programmi ja väga edukalt ka kirikutes, Skandinaavias, Soomes igal pool. Ja võib-olla on kõige lähem sellele, mis muu nagu sees tormab, mis mõlmul nagu sees enda arust on ja ma arvan, et see kontserdid, Brian Melvin, iga see saab olema džäss kui džäss, et seal ei tehta kompromisse, võib-olla mitte niivõrd see mainstream, aga võib-olla natuke sinna haardpopilgi nii-öelda veel seda, et see protsess ei ole üldse mitte midagi nii lihtsalt nagu ta kuulamisel paistab, et seal on väga keerulised taimi ja rütminüansid, mis peavad olema täpsed kõrvale võib-olla tundub, et ta on seal viisiliste ning, või, või mingi selline, aga kui seda nüüd süvendatult hakata kuulama, siis igasugune väikene rütmi eksimus lööb selle loo tegelikult kohe segamini. Jazzmuusikasse sellises sving muusikas võib-olla piibopis haardpoppis nii julm, mis asi rütmi poole pärast ei ole, sest et seda tehakse ikkagi valdavalt Livena ja, ja live naga, neid olukordi kogu aeg parandatakse ja noh, niimoodi, et selle plaadi tegemine ei olnud üldsegi nii lihtne. Loomulikult kogu ansambliga, ennem kui seda plaati läksime tegema ja kuulasime just sellist Elley Cru bände igasuguseid ja ja me tahtsime sellest tegelikult ikkagi erineda. Et ta ei läheks niimoodi liiga magusaks ega liiga taustamuusikaks, ütleme New Yorgis raadiokanal nimega smuus sääs, eks ole, seal mängivad tihtipeale sellised vale George pensionide vale geenitsiid ja et me ei tahtnud seda tegelikult teha. Nii väga iisi listening ja ma arvan, et see meil ka õnnestus, sest et seal on kõikidel meeste nagu selline omapära, kõikide meeste personaalsus on siin plaadi peal väga hästi esinenud. Võib-olla mäletate seda õudustäratavat luule salmi, kus kass istus, prillid ninal, kännu otsas ja kutsus lapsi lugema? Tundub, et see luuletus ei ole mitte ainult kasside suhtes ebaaus vaid ka lugeda jättes tekitab see ilmselgelt õõva. Kuid nüüd on kirjastus Avita välja andnud Sirje nootri koostatud kirjanduse õpiku keskkoolile, mis kärsa ja kutsub nagu Peeter Laurits kärbseseen raamatu kaanel. Ja nüüd võib küsida, mis on teisiti ja sellele mõtleb Janek Kraavi. Õpik. Tuuris massiliselt levispetsiifiline raamatu žanr. Tal peavad olema kõik tavapärased hea teksti omadused. See peab olema ühekorraga teemasse sissejuhatav arusaadav, arendav, innustav ja inspireeriv. Jutustava loo kõrvale paigutatakse ülesannete küsimuste plokid, pildiline materjal, viited töövihiku harjutustele. Teoreetilise ja praktilisemat terjeri kaudu peaks õpiksis ideaalis hakkama inimesega suhtlema, teda kõnetama. Samas harvad pole ka juhused, kui suhtluse tulemuseks olnud kõnetus, dialoogi puudumine. Sirje Notre õpiku pealkiri kirjanduse kõnetus paistab peenelt arvestavat mõlema võimalusega. Eestikeelsete kirjandusõpikute suhteliselt pikk traditsioon on ometi selgelt ühekülgne. Positivistlikuks kirjanduseks ajalooline meetod nende kirjutamisel allutab huvilise kirjaniku eluloo ja loomingulise biograafia Mafia püünistesse. Kuid see on vaid üks võimalus. Kirjandust võib kõnetada mitmesuguste erinevate meetodite või registrite kaudu. Raamatu lugemine ei pruugi sel juhul olla midagi lihtsat ja triviaalne. Psühholoogilist. Põhimõtteliselt ei pea lugemine olema kohustus või töö vaid sellest võib kujundada loomingulise või kunstilise protsessi. Sirje noot mainibki oma teose eessõnas lugemiskunstnikuks saamise võimalust. Või nagu kirjutas nüüd juba kaks nädalat tagasi Ellüüdiumi väljasite konstrueerima lahkunud Jacques Derrida. Harutada ja põimida, sadasid lehekülgi täis ühtaegu tungivat välja jättelist kirjutust kuhu on sisse trükitud koguni mahatõmbamised kus iga mõiste on haaratud lõpmatusse, erinevuste ahelasse ja kus end ümbritsetakse või vaevutakse või vaevatakse määratu hulga ettevaatusabinõude viidete, märkuste, tsitaatide, kollaaside ja lisandustega. See ei ole nagu vahest nõustute, sugugi mitte vagur tegevus, tsitaadi lõpp. Selle õpiku raskuspunkt on nihkunud varasemalt autorikeskselt lugemiselt tekstikesksele lähenemisele. Erinevaid tekstiga suhtlemise võimalusi tutvustav raamat avardab kirjandusest rääkimisega paradigmat ka kooli kirjandustunni tasemel. Selles mõttes igati nutikas ja kiitust vääriv ettevõtmine. See ritta lugejaks koolitamine, potentsiaalset huvilist ei peksta Vildega vastu pead vaid sõidutatakse teiste tekstide ja intellekti toimes tekkivatele, Ameerika mägedele lõbutsema. Harjumatu muidugi, aga ideaalis võiks ehk nõnda toimida. Teksti mõistetakse õpikussemiootikast lähtuvalt kui märgisüsteemi. Selline arusaam viitab kirjandusest väljaspool eksisteerivatele valdkondadele, millel omast spetsiifiline keel ja väljendusvahendid. Sünteesil lähenemine ja interdistsiplinaarsus on silmatorkavalt ka selle raamatu erijoon. Pakutavat tõlgenduslikud analoogiat kuluvad ära nii maalikunstikinoteatri kui meedia analüüsimisel. Näiteks illustreerib autor psühhoanalüüsi teooriat ühe vana muinasjutuga punastest kingadest mis juhib seda iha punase järele, mida punane värv võiks rääkida. Eeldusel, et noort tõlgendushuviline on selle teema omandanud või ta huvitavamalt suhelda ka teiste kunstivaldkondadega. Konkreetne võimalus, näiteks möödunud laupäeval näidati televiisoris Darren Aronovski narkofilmi reekviem unelmale kus ühel punasel kleidil vaata et kujundlik kõrvalosa mängida. Teades, et värv ja eriti punane omab Nominaal, said tähendus võimalusi, muutuvad filmi psühholoogiline alltekst ja sõnum paljudega odavamaks kui triviaalne arusaam, et inimesed on nõrgad või meedia poolt mõjutatavad. Eelmise teemaga haakub ka õpiku pildiline pool ja näitetekstide osa. Kuigi mulle tundub see tekst olevat ülekujundatud, on arusaadav, et tänase visuaalse keskkonnaga harjunud noore inimese tähelepanu teisiti ei võida. Vaadaku siis ennem maalide reprosid ja värvilisi raamatukaasi kui telekast tulbavat poola reklaamikunstipiltide valiku puhul võib alati leida täpsemaid ja efektsemaid näiteid kuid üldjoontes on üllatusmomente küllalt. Ühe teravmeelsema näite võiks tuua tekstuaalsust selgitava peatüki algusest. Kunstiliste tekstide omavahelist suhet näitlikustatakse ühelt poolt Ristikivi värsiga ka sisaliku tee kivil jätab jälje ja teiselt poolt Navitrolla vaimuka pildiga nimeks ka karupoja tee taevas jätab jälje. Kahetseme siinkohal, et raadiost seda pilti näidata ei saa. Tekstinäidete puhul on hea meel sellest, et Underi ja Kööde kõrval on oluliselt Mikita Kivisildnik, Sinijärv ja teised kaanon kõverdub. Igasuguse sissejuhatava ja materjali üldistava esituse puhul võib alati ühe või teise asja puhul õiendada. Ka selles raamatus on mõnes kohas läbitungimatu sõnastust või liigset lihtsustamist, faktide passinguid ja teisigi küsitavusi. Näiteks kahtlen ma autori esitatud käsitluses hüperdikstuaalsusest, mille väljundit eks peetakse selles raamatus paroodiat, Travestjat ja Bastishi. Jäägu nimetatud tekstitüüp ikka ühe teise meediumi kirjavõimaluste eripäraks. Samas õpiku tüüpi teksti terviklikkus tuleb ilmsiks ikka õppeprotsessis siis, kui tööle hakkavad siin tähelepanuta jäänud ülesannete ja praktilise tööblokid. Ma ei saanud seda teksti lugeda kuidagi õpilasena, sellest siis need norivad noodid ja ka järgnev hinnang tehtud ja veel tehtava töö eest pandav hinne. Sirje nootrile oleks väikseid krutskiga kaheosaline ja tsitaatidest väljendatud. Üks tsitaat kuuluks kirjandusteadlasele teine õpilasele. Arvake ise ära, kumb, kummale? Tsitaat number üks. Aga liisule kippus aina nutt peale. Niisugused imelikud kosjad olid need. Ometigi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta. Taat number kaks, noh, lööme siis käed, maakonna komantside pealik. Jää hakkas liikuma. Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed. Kui kaks aastat tagasi ilmus Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogiatudengid koostatud kirjanduse õpik eelmise sajandi eesti kirjandus, siis sellega oli hästi suur poleemika, mõned ütlesid, et see on just see, mida me vajame, vajavad õpilased koolis ja see kutsub neid lugema. Teiselt poolt inimesed arvasid, et see on täielik jama, et esiteks on seal hästi palju vigu ja teiseks on see metoodika kuidagi imelik või et miks meil on vaja teada, et vete maronist torni purjuspeaga. Aga nüüd on ilmunud ka Sirje nootre koostatud Gümnaasiumi kirjandusõpik, kirjanduse kõnetus. Mõnes mõttes ta on justkui sarnane sellele eesti kirjandusloole, mis siis paar aastat tagasi ilmus, aga et Arne Merilai, sina oled selle õpiku sirje, Notre õpiku kirjanduse kõnetus, retsensente. Mida sina arvad sellest metoodikast? Sissejuhatav osa, mis sa ütlesid, ma olen sellega täitsa nõus ja ma jagan seda sinu sisaldavat seisukohta, siireneutri õpik, see õpik väärib kindlasti täit tunnustust ja toetust ja sisendab üldse rõõmu uue põlvkonna võimekate kirjandusõpetajate üle, mis on selle õpikuma päraks on, et ta esindab rõhutatult lugeja keskset vaatepunkti vastandades võib-olla selle selle igapäevase male või harjunud autori või ühiskonnakesksele vaatepunktile, mis seni õpikutes on vallanud ja see on selles mõttes postmodernismi vaimule hästi vastav lugeja poolt läheneda ja noh, ka lõpuks eks ole, nii-öelda õpilase seisukohast võib-olla adekvaatsem kui autorikeskne vaatepunkt ja kõik õpilased ei ole autorid või potentsiaalsed autorid, nad on ikkagi lugejad ja me peame õpetama lugejaid. Nii et see on siis ühtlasi ka õpilasekeskne vaatepunkti kohaselt hea kohane välja säilitanud õpetaja nootre kui õpiku looja igapäevases praktikas. Kas alati tekitasid need kirjandusõpikut, kas nad olid üles ehitatud mingite kas siis koosluste või ajajärkude kaupa, siis see raamat on kõik nagu segi paisanud või et see on tõesti on mingisuguseid jõujooned, mille järgi liigutakse. Aga et vanasti need õpikud tekitasid mõnes mõttes nagu kompleksi, et näed, kui palju näidata, kõike ikka ei tea ja midagi jääb veel puudu. Aga selle õpiku üks mõte või vaade ongi see eksisteerib, selline paljusus, mis on ka tegelikult noh, praegusele ajale hästi omane või sellise tunde kaotab ära, et sa oled nagu, millestki ilma või et täita, ta ikka ei tea. See ongi just poeetika küsimus, millele sa praegu viitasid kujundliku mõtlemisega, kujundliku väljenduse mudeleid ei olegi väga palju. Kreetset, alati isikupärased ja omapärased ja erilised, aga need mudelid ja nad esindavad neid ei ole väga palju, need võib omandada nende teostest ära tunda ja neid vallates võib ka ise teoseid luua. Ja selle mõistmine, selle valdamine tekitab inimeses teatud enesekindluse kirjandusega suhtlemisel ja teatud teadmise, et ma saan hakkama mis tahes teosega, ma siis ka varajaste kellele või mistahes teostma siis ei loo või ei loe. Ja, ja see tõepoolest tähendab seda trumpi või sealse kultuurilist hirmu, mille all kõik meiesuguseid oleme kasvanud, et kuskil on olemas suur teadmine, õpime nii palju, kui jõuame, aga ikka Ain Kaalep või Jaak Põldmäe või kuskil keegi teab meist rohkem, võib-olla elu lõpuni meid manitseda. Et see pärsib, ahistab, tekitab liigset enesekriitikat. See on lihtsalt üks plaan kirjanduse teadmisest, mida võib-olla üle rõhutati, aga mis jääb ka alati alles, ega siirenud tüüpi õpika seda ei välista, vaid ta pakub siis selle teise alternatiivi siia kõrvale. Loomulik see ajalooline süžee või ajalooline kirjanduslugu see kuskile ära ei kao ja sellega arvestatakse. Samas, ma tahaksin toonitada just teel ühte mõtet pärinebki minu meelest Ain Kaalep pilt ja mis väga hästi sobib ka analüütilise filosoofiaga, mida ma olen harrastanud, tähendab mõtelda saab ikkagi faktidest nii-öelda mingist asjaolust ja kui meid ja ajaloolist või mingit konkreetset kirjandusloolist või poidist fakti, siis me ei saa ka selle kohta midagi mõtelda. Nii et noh, mõtlemine käib mingite teadmiste alusel ja mingid teadmised peavad olema ja teatud niisugune elementaarne ajalooliste teadmiste hulk peab olema, siis saab mõtelda ja siis saab neid fakte kasutada mudelitena teiste faktide kohta. Nii teadmine ei ka kirjandusõpetusest mitte kunagi ära. Võib-olla lihtsalt teadmised ei ole kogu või need konkreetsed faktilised teadmised ei ole kogu kirjandusõpetuse olemuseks, aga nad on selle vältimatuks aluseks sisuks. Nii et see osa nagunii ei tohi kunagi ära kaduda. Muidugi üks probleem, tänapäeva kooli õpetaja, nii palju kui ma olen oma abikaasale loomingu käest kuulnud, on võiks öelda seda õpingutega budistamine, et õpikuid palju, koolide suur häda on see, et nad ei saa osta kõiki neid erinevaid huvitavaid õpikuid kokku, vaid peavad rahuldama ühe või teise käsitlusega ja ei saa neid kõiki. Realismi ei saa sinna kabinetti koondada ja sageli on veel olukord selline. Kui direktor või need otsustajad ei ole piisavalt empaatiavõimelised kirjanduse õpetaja suhtes, siis nad ostavad veel sellise õpiku, mis on kõige odavam. Ja sageli on see kõige vanem õpik, mille hind on, eks ole alla lastud. Et siis selles mõttes ainelised probleemid jätkuvad. Sellel reedel võis Estonia teatris näha jällegi üle hulga aja sõnalavastust. Selleks näidendiks on Teatriromanss, mille olete teie, Katri Aaslav-Tepandi Vaino Vahing ka kirjutanud ja mis on ilmunud ka raamatuna Loomingu raamatukogus aastal 2000 ja selles tekstis on koos muidugi üsna mitu nähtust. Esiteks aasta 1913. Lisaks veel sinna juurde esimene maailmasõda, Estonia ja teatri algus. Olulised ajad Ni teatri ajaloos ja Eestis üldse. Teisalt on tegelasteks näitlejanna Erno Vilmer, kes on üks esimesi professionaalseid näitlejaid Eestis. Juhan Luiga ja Ants Lauter, kelle mõlemaga Vilmer oli ka abielus ja Estonia teater ise on samuti tähenduslik, et just nimelt seal mängitakse seda näidendit. Kui seda teksti lugeda, siis see tekst aimab järgi tollal ja kõnepruuki, kas seda lavastust peaks võtma samuti kui selle aja rekonstruktsiooni? Katri Aaslav-Tepandi. Konstruktsiooni vast mitte, kuigi jah, siin on tõepoolest pikem mängu seal avastused, on enamus teksti ju dokument 1913 algab lugu, see on siis Estonia teatri uue teatrimaja avamine, Juhan Luiga ja Erna Vill, meri abiellumise aasta, Ants Lauteri Estoniasse tulemise aasta Karl Menningu Vanemuises lahkumisaasta, nii et meie tegelastel on see väga oluline aasta. Siis need näitemängud, dialoogid ja vaatused on suures osas dokumentidel põhinevat, nii et vahinguga oleme ju ju fantaseerinud ikkagi dokumendist lähtuvalt. Nii et selles mõttes Don rekonstruktsioon tõepoolest järgmine, ütleme Tartus esimene maailmasõda on ju puhtalt kirjavahetuste vaatus. Seal on tehtud valik Vilmeri Luiga kirjadest, mis on Tartu kirjandusmuuseumis ja neid kirju ja märkmeid on ju ligi pool 1000. Kui nüüd annab nüüd ette kujutada, siis see valik on fantaasia vili, mida me valisime vahinguga. Aga teistpidi jälle need kirjad on dokumendid, niiet jälle kahetine. Ja kolmas vaatus on 1923 24. No see on nüüd selles mõttes meil vahinguga võib-olla kõige loomingulisem vaatus kus me oleme siis olemasolevate dokumentide põhjal toonud täiesti uue dialoogi seal, nagu sellest dokumenti päris puhtal kujul nagu ei olegi välja arvatud siis päris vaatuse lõpp, kus on Erna filmeri viimane kiri juhal Luigale? Ta on selles praeguses lavastuses see ajalooline tõde on, on saanud ikkagi omaette uue tähenduse meie tänase päevavalguses. Kuidas suhtuvad näitlejad nendesse tegelastest, kes on olnud näitleja, psühhiaater? Sellel trupi kokku panna lugemisel või kokkukutsumisel lähtusin ma sellest, et näitleja, kes hakkab oma rolli mängima, et tal oleks isiklik minu arvates siis ka vaimne eeli side olemas ma rolliga, nii et see ei ole juhus, et Katariina Kukk mängi venna filmerit ja et Tõnu Tepandi mängib Juhan Luigat ja Katrin Saukas, Aino Kallast ja Karl Menningu, mängib Vello Janson ja Tanel Jonas Ants lautorit noort lautorit. Nii et ma arvan, et näitlejate hundi isiklik panus ja suhe rolli on selle loo puhul võib olla suurem kui mõne teistsuguse näitemängu puhul. See töö on olnud mitte niivõrd tööd teatritekstiga kui tegelasega, kuivõrd inimesega oma tegelasega kui inimesega. Ma mäletan aasta tagasi rahvusraamatukogus ühes eravestluses, te ütlesite, et just nimelt selle teksti kohta teatriromansi kohta, et teie küll oma teksti lavastada ei taha ja ei oska, aga nüüd ometi lavastajate, et millest selline meelemuutus. Mäletan küll seda, kui me rääkisime, see oli enne kohtumine trompetis proovi siis ma arvan, et see väike jutuajamine, mis meil omavahel oli, see saigi ajendiks. Et ma ikkagi võtsin oma selle näitemängu uuesti ette nähes sinu rõõmsat nägu omaenda tüki proovis tulles ma mõtlesin, et mida ma nüüd siis endale sean, piir, et kas ma nüüd olen enda suhtes objektiivne või kas ma suudan enda teksti vaadata distantseeritult. Nii et see oli küll üks üks moment, kust alates ma läksin koju ja mõtlesin, miks mitte. See oli nüüd nii. Mida see lavastus täna siin peaks kõnetama, et on aeg peaaegu sajand tagasi, et kuidas sellesse suhtuda, täna? Siin on üks oluline teema. Me proovime läbi nende inimeste nende kunagi elanud inimeste ju rääkida ju loomisest teatrist, Eestist, Eestist kui ideest, teatrist kui ideest ja, ja see, mis nüüd kõike seda, neid teemasid ühendab, on armastus. Armastas oma kutsumuse inimeste vastu inimese vastu. Mul on tunne, et eestlasele on omane omaenda rahvaloojaid ja suurkujusid, mitte mäletada. Kõik, mis on võõras ja kõik, mis tuleb kuskilt mujalt, ükspuha, kas ta on tuntud või tundmatu on juba ette suurema väärtusega, kui me end inimesed väärtustada oma ajalugu, väärtustada neid inimesi, nende otsinguid, kes on enne meid elanud, et me oleme siia jõudnud teisi Eesti Vabariiki. Et meie ise loomeajalugu meie olemegi need inimesed, kes loovad ajalugu, loovad elu, meie vastutame selle eest ka, mis toimub aasta pärast. Et mida me tänases päevas teeme, mida me jätame tulevastele põlvedele, et see on nagu tagasipeegeldus või edasi peegeldus. Tänase kultuurikaja panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi suurimad tänud maris Johannesele ja Aarne Meri lainer. Kuulake meid ka Interneti koduleheküljelt ja kirjutage elektronposti aadressil vadi ät R punkt ee. Kohtumiseni nädala pärast. Mu nimi on Evald Saag. Ma olen 90 aastat vana ja olen tegelenud humanitaarasjadega. Ja minu lugu on niisugune. Olin nagu kuskil suures veskis, kus veskikivid jooksevad, jahvatatakse püülijahu, jahvatatakse kaeru hobustele. Et ka vanad hobused saaks süüa, kelle hambad juba halvaton oleks kar ammused jookseks hästi. Et ma olen nagu eluaeg hobustega kündnud twitteri traktoriga. Pere nooremat küünsitud. Sellest kõigest oli õppida üks lihtne tõde. Vanad mõtet heidetakse kõrvale, kui natun, kulutati ära. Mõtet miisu humanitaarharidusega, inimesed tulevad, on alati väga värskelt. Nii nagu uue ülikonna, paned selga nagu uue särgi, paned selga, frakis järgi, võib-olla ristlipsu mõned välisministeeriumi tegelased ristipsuga kaugele jõudnud ja nii see elu on. Ja nad tunduvad ükskord meile liiga karvased. Et ristlipsud ja nööpaugus punased nelgid ja tunduvad liiga karvased. Peame sellega arvestama, et maailmavaated ei maksa keegi naela seina, lööd kuskil. Kõik käivad seal alguses mööda kuse naelapea veeerroostetamat sätti Tapast, vaatame teda päikesega ja kuuvalgel. Püha nael. Aga kui ta juba ära roostetavad seinavärv see on siis me läheme mööda temast. Nii on see asi maailmas, ei oska ühtegi süsteemi, väga jäiki vanaost. Unustame ta mõneks ajaks ära. Me hakkame all kinni inimeste väga karvase maalima. Ja siis vaene inglise teadlane ütles, et ongi ahvist. Tulge ettevaatlikult, me peaksime nägema inimesest midagi positiivset, midagi kaunist. Peaksime joonistama inimesele vaimse sära tema ümber. Kas ümber pea ainult ristiusu algajal oli inimene võib olla väga ratsionaadist. Meie esivanemad arvasid see embusse. Ja mis sõnasi üldse ütelda, see inimese vaim särab välja tema peast. Aga mul Olavi kirikute pühapildid eriti meeldinud, kust pühakute jalad ka säravat paljud ja. See on väga suurepärane, et kõik käivad paljajalu, pühakepanjal. Meie käime saabastega, jah. Aga pühaku maa pildi püha, et ta võtab kingad jalast, sest see maa, kus sa seisad pühama.