Klaus on sel õhtul mornist tujus. Tema hinge vaevab laua ääres see, et ta ei suuda lahendada terade probleemi. See on justkui neetud. Kui sul on ees viljaterade, kui sa võtad sellest ühe tera ära siis on su ees ikka veel kuhi. Nüüd võta veel üks ära, on see veel kuhi? Muidugi. Nüüd võtan veel üks ära. On see veel kuhi ja muidugi need võtta veel üks ära, on see veel kuhi? Muidugi. Nii edasi. See on õige, lihtne. Üks terakuhi ei saa ainuüksi seeläbi, kui sellest üksainus tera ära võtta, millekski, mis pole terakuhi. Kunagi ei saa ka miski, mis pole tera, kui see läbi kuhjaks, et paned ühe tera juurde. Ometigi kui võtta tera tera haaval ära, siis millalgi ei ole kuhjenam kuhi. Millalgi on siis põrandal vaid paar terakest, mida ka kõige parema tahtmise korral ei saa nimetada kuhjaks. Ja kui siis veel jätkata, saabub ükskord hetk, kui võetakse ära viimane ja põrandal pole enam üldse midagi. Kas üks tera on kuhi? Kindlasti mitte. Üldse midagi? Ei üldse midagi pole kuhi, sest üldse midagi pole üldse midagi. Aga milline tera on see tera, mille äravõtmisega lakkab kuhi olemast kuhi. Millal see õigupoolest juhtub? Sadu kordi on Klaus seda läbi mänginud sadu terakuhjasid oma kujutluses kokku kuhjanud, et siis vaimus ükshaaval terasid ära võtta. Kuid otsustavat hetke pole ta leidnud. Ta on isegi kuu jälgimisest loobunud ja surnud lapsele pole ta ka enam nii sageli mõelnud. Täna pärastlõunal võttis ta asja korralikult käsile. Kõige keerukam oli nii palju jahvatamata terasid üles pööningule toimetada, ilma et seejuures midagi kaduma läheks. Sest ülehomme tuleb ju Peeter Steiner ja tahab jahu kätte saada. Karrides ja ähvardades pidi Klaus sulastelt ettevaatlikkust nõudma, sest rohkem võlgu ei saada endale lubada. Aga neto nimetas teda karvaseks sarviliseks, mispeale ta ütles, et ärgusega kui naine enda asjadesse, mis on naisterahva jaoks liiga keerulised mispeale Agnetha andis talle lopsu vastu lõugu, mispeale tema ütles, et vaadaku ette, mispeale naine virutas talle säärase kõrvakiilu, et ta pidi viivuks maha istuma. Seda on sageli ette tulnud. Alun lõida, mõnikord vastu. Aga ta ei tundnud end seejuures kunagi hästi. Ta on küll tugevam, kuid, aga need tan enamasti vihasem ja tülitsedes võidab alati see, kes on vihasem. Ning nõnda oli ta juba ammugi loobunud vastu löömast. Sest nii kiiresti kui ageneetas viha tekkis sama kiiresti ise õnneks ka lahtus. Siis oli ta hakanud oma pööningukambris tööle esialgu kaalutlevalt ja kohusetundlikult iga tera puhul kuhja hinnates, kuid järk-järgult higistama hakates ja pahuraks muutudes ning õhtu hakul juba sulaselges meeleheites. Mingil ajal oli ruumis paremal pool seisnud uus kuhi ja vasakul pool miski, mida võib-olla oleks võinud veel nimetada kuhjaks, aga võib olla ka mitte. Ja mõnda aega hiljem oli vasakul olnud vaid peotäisteri. Ja kus siis õigupoolest oli see piir? See ajab muutma. Ta heldib oma tanguputru, ohkab ja kuulab vihma rabistamist. Puder maitseb halvasti nagu ikka, kuid vihma hääl rahustab teda veidi. Siis tuleb talle pähe, et vihmaga on ju sama lugu. Kui mitu tilka peab vähem sadama, et see poleks enam vihm. Ta oigab. Mõnikord tundub talle, justkui oleks jumal maailma kujundades tahtnud ninn vaese möldri mõistust narrida. Aga need, ta paneb käe tema käe peale, küsib, kas ta tahab veel putru. Ta ei tahaks, aga mõistab, et naisel on temast kahju. Et see on lepituse pakkumine pärast kõrvakiilu. Ja ütleb ta vaikselt. Tänan. Siis koputatakse uksele. Claus ristub tõrjuvalt sõrmed. Pomiseb lausumis sõnu, teeb märgi õhku, alles siis hüüab. Kes seal on? Jumala nimel. Kõik teavad, et kunagi ei tohi öelda sisse enne, kui väljasolija pole oma nime öelnud. Kurjad vaimud on võimsad, aga enamik pääseb ainult siis üle ukseläve, kui sisse kutsutakse. Kaks rändurit. Hüüab üks hääl. Kristuse nimel. Tehke lahti. Claus tõuseb, läheb ukse juurde ja lükkab riivi eest. Üks mees astub sisse. Ta pole enam noor, aga paistab väga jõuline. Ta juuksed ja habe tilguvad vihmast. Tilgad pärlendavad mantli paksul hallil linasel kangal. Talle järgneb teine hulga noorem mees. Vaatab ringi ja poissi märgates ilmub ta näole naeratus. Seal lõuna ajal kohatud võõras. Mina olen doktor Osfalt Esimon Jeesuse seltsist, sõnab vanem mees. See siin on doktor kirsser. Meid kutsuti külla. Kutsuti külla, küsib magneeto. Jeesuse seltsist küsib Claus. Me oleme jesuiidid. Jesuiidid, kordab Claus. Päris tõelised jesuiidid. Aga neto toob kaks taburetti laua äärde, teised nihutavad end koomale. Claus teeb kohmaka kummarduse. Tema on Klaus, kuulen Špeegel, ütleb ta. Ja siin on ta naine ja ta poeg ja ta sulased. Kõrged härrased, külastavad neid harva, see on suur au. Rohkesti siin midagi pole, aga seda, mis on olla kui lahked. Siin Tru seal lahjat õlu ja kruusis veel veidi piima. Ta köhatab. Tohin ma küsida, kas te olete õpetlased? Seda ma usun, vastab doktorit, Esimond võtab peenutsevalt lusika sõrmede vahele. Mina olen meditsiini ja bioloogiadoktor, lisaks sellele alkeemik lohe ontoloogiast spetsialist. Doktor Kirchner tegeleb OK kuldsete märkide Krist, Allograafia ja muusika olemusega. Ta sööb veidi putru, krimpsutab nägu ja paneb lusika käest. Hetke valitseb vaikus. Siis Klaus kummardub ja pärib, kas tal lubatakse üks küsimus esitada Kindla peale, ütleb doktor Desmond. Tema kõnepruuk ei ole tavapärane. Mõned sõnad lausetes ei paikne seal, kus neid eeldaks. Ka rõhutab ta neid teisiti. See kõlab nii, nagu oleks tal kivikesed suus. Mis on lohe ontoloogia? Küsib Claus. Isegi rasva küünla nõrgas valguses võib näha, et ta põsed punaseks läinud. Õpetus lohede olemusest sulasetestavad pea teenijatüdrukul vajub suu lahti. Poisil hakkab kuum. Kas te olete mõnda näinud? Pärita? Doktorid esinenud, kibrutab laupa. Just nagu oleks mingi ebameeldiv heli teda häirinud. Doktor kirsse, vaatab poisi poole ja vangutab pead. Ta palub vabandust, ütleb Claus. See siin on lihtne maja, tema poeg ei oska käituda ja unustab teinekord, et laps peab olema tasa, kui täiskasvanud räägivad. Kuid seesama küsimas olevat tallegi pähe tulnud. Kas te olete mõnda näinud? Seda Amonzondsed küsimust ei kuule ta mitte esimest korda, ütleb doktor Desmond. Tegelikult kohtab iga lohe ontoloog seda lihtrahva seas ühtepuhku. Aga lohed on harvad. Nad on väga. Kuidas see sõna ongi? Pelglikud. Saksa keel ei olevat tema emakeel, ütleb doktorit Esimond. Ta peab vabandust paluma. Mõnikord annab tema jutus tunda kodumaa kõnepruuk. Kodumaa, mida ta oma elus enam näha ei saa. Inglismaa õunte ja hommikuudusaar. Jah. Lohed on kujuteldamatult pelglikud ja võimelised sooritama hämmastavaid maskeerumise kunsttükke. Võib otsida 100 aastat ja ometi mitte iial jõuda ühe lohe lähedale. Samuti võib 100 aastat veeta lohe vahetus läheduses teda siiski iialgi märkamata. Just sellepärast on vaja lohe ontoloogiat, sest meditsiiniline teadus ei saa hakkama ilma lohe vere ravitoimeta. Klaus hõõrub oma laupa. Kust siis seda verd saate? Verd meil loomulikult ei ole. Meditsiin on. Mis kunsti oligi substykvitsioon, ütleb doktor Kirchner. Just nii, lohe veri olevat niivõrd võimas substitud, et ained ennast polegi vaja. Piisab sellest, et see aine on maailmas olemas. Tema armastatud kodumaal olevat veel kaks lohet, aga juba aastasadu pole ükski inimene nende jälile saanud. Vihmauss jakk, onu maipõrnika vastne on kuju poolest lohesarnased, ütleb doktor Kirchner. Peeneks tambitud võivad nad imestusväärselt mõjuda. Lohe veri võib muuta inimese haavamatuks, kuid tänu sarnasusele võib selle asendada riivitud kinoveriga, mille abil saab edukalt ravida vähemalt nahahaigusi. Kina. Veri on samuti raske hankida, aga Ginaleri asendatakse omakorda kõikide taimedega, millel on lohe. Ei olnud soomu selline pind. Ravitsemise kunstan substitutsioon sarnasuse printsiibi järgi. Krookus ravib silmahaigusi, kuna meenutab väliselt silma. Mida rohkem lohe ontoloog oma ala mõistab, seletab doktor vesikond. Seda paremini oskab ta lohe mitte eksistentsi substitutsiooniga tasakaalustada. Kõrgeim tase seisneb aga selles, et mitte kasutada lohe keha vaid tema. Mis sõna see oligi? Teadmisi ütleb doktor Kirchner, kasutada tema teadmisi. Juba Plinius on kirjutanud, et lohed tunnevad taime, mille abil taaselustavad oma surnud liigikaaslasi. Selle taime ülesleidmine oleks meie teaduse Püha Graal. Aga kus teatakse, et lohed on olemas? Küsib poiss. Doktor Desmond kibrutab laupa. Klaus kummardub ja annab pojale vastu kõrvu. Substituutide mõjukuse tõttu ütleb doktor Kirchner. Kust peaks tulema säärase armetu eluka nagu Konu ravitoime, kui mitte tema sarnasusest lohega. Miks saab kinoveriga arstida, kui mitte sellepärast, et see on tumepunane nagu lohe veri. Veel üks küsimus, ütleb Klaus. Kui ma juba õpetlastega räägin. Kui mul juba on võimalus, palun, ütleb doktor Desmond. Viljaterade kuhi, kui sellest ühtesoodu ainult üks tera ära võtta. See ajab mind hulluks. Sulased naeravad. Tuntud probleem, sõnab doktorite Esimond. Tähenab doktor Kircherile märku. Kus on üks asi, seal ei saa midagi muud olla, ütleb doktor Kirchner. Aga kaks sõna ei välista teineteist. Selle asja vahel, mis on terakuhi ja selle asja vahel, mis pole terakuhi, pole tõmmatud kindlat piiri. Kuhja loomus hägustunud järk-järgult võrreldavalt pilvega, mis hajub. Jah, lausub Claus otsekui iseendale. Jah. Ei, ei, sest ei. Sõrmeküüne suurusest puutükist ei saa teha lauda. Mitte sellist, mida võiks kasutada. Seda on liiga vähe, see pole võimalik. Ka mitte kahe sõrmeküüne suurusest puutükist. Puud on liiga vähe, et teha sellest laudpuud ei saa kunagi piisavalt, kui sellele ainult kübeke lisada. Külalised vaikivad. Kõik kuulavad vihma ja lusikate kaapimist ja tuult, mis raputab aknaluuke. Hea küsimus, ütleb doktor Desmond ja vaatab doktor Kircherile ergutavalt otsa. Asjad on, mis nad on, ütleb doktor Kirchner. Kuid ebaselgus on meie mõistete sisemusse sügavalt juurdunud. Ei ole nimelt alati selge, kas üks asi on mägi, võimite mägi, lill, võimite lill, king, võimite king või siis nimelt laud või mittelaud. Sellepärast räägib jumal, kui ta tahab selgust arvude keeles. Pole just tavaline, et üks Mölder tunneb huvi selliste küsimuste vastu, ütleb doktor Desmond. Või millegi sellise vastu. Ta osutab uksepiida kohale lõigatud penta grammidele. Need hoiavad deemoneid eemal, seletab Claus. Ja neid lõigatakse lihtsalt niisama puusse, sellest piisab. On vaja õigeid sõnu, pea suu, ütleb Agneta. Kuid sõnadega on ometi keeruline, ütleb doktor Desmond, nende vaatab küsivalt doktor kiirgheri poole. Lausumis sõnadega ütleb doktor Kirchner. Just ütleb doktor Desmond. Kas see pole ohtlik. Räägitakse, et needsamad sõnad, mis alistavad deemoneid teatud tingimustes ka meelitavad need ligi. Need on teised sõnad. Neid ma tean kah. Pole vaja muretseda. Ma oskan neil vahet teha, ole tasa, ütleb Agneta. Ja mille vastu siis üks Mölder veel huvi tunneb, mis täidab ta mõtteid, mida tahab ta teada. Kuidas saan ma sind veel aidata? Lehtedega ostab Klaus, pea suu, ütleb Agnetha. Paari kuu eest leidsin ma Jakob prantneri põllul vana tamme juurest kaks lehte. Õigupoolest ei ole see prantneri põld, see on alati looseritele kuulunud. Aga päranduse üle tekkinud tülis otsustas Sult hais, et see on prantneri põld. No igatahes nägid need lehed täpselt ühesugused välja. Põld on siiski prantheri oma, ütleb sepp, kes on aasta prantneri talus sulaseks olnud. Looserid on valetajad, kurat neid võtaks. Kui siin keegi valetaja on, ütleb teenijatüdruk, siis on see Jakob prantner. Piisab sellest, kui näed, mismoodi ta kirikus naisi vahib. Aga põld kuulub ometigi talle, märgib sepp. Claus lööb käega lauale, kõik jäävad vait. Lehed need nägid ühesugused välja. Iga Rood, Igasak. Ma kuivatasin need ära. Ma võin neid näidata. Ostsin isegi luubi, kui kaupmeeskülast läbi käis. Selleks et neid paremini vaadata. Kaupmees ei käi väga sageli, tema nimi on huugo. Tal on vasakul käel ainult kaks sõrme ja kui küsid, kuhu ta ülejäänud on kaotanud, vastab ta. Härra Mölder, need on ainult sõrmed. Claus mõtleb veidi järele, hämmeldunud sellest, kuhu jutu jooksta viinud. Kui need siis mu ees lebasid, need kaks lehte siis küsisin ma endalt korraga. Kas see mitte ei tähenda, et tegelikult on nad üks. Kui vahe seisneb ainult selles, et üks leht lebab vasakul ja teine paremal siis piisaks ju ainult ühest käeliigutusest. Kohmakalt näitate ette, kuidas lusika võib heita ühele kausi teisele poole. Kujutage ette, kui keegi ütleks, et need kaks lehte on üks ja see sama mida siis talle vastata. Tal oleks õigus. Klaus koputab vastu lauda. Kuid kõik peale Agneta, kes pilku pööramata talle manitsevalt otsa vaatab, jälgivad Veerlevat kaussi, mis teeb veel mõne tiiru ja jääb siis ühele kohale seisma. Need kaks lehte, niisiis ütleb Klaus vaikust katkestades. Kui nad on ainult näiliselt kaks lehte ja tegelikkuses üks kass ei tähenda, siis mitte, et kõik see siin ja seal ja deal on ainult üks võrk, mille jumal on pundunud selleks, et me tema saladusi läbi ei näeks. Sa pead nüüd vakka jääma, ütleb magneeto. Ja kui me juba saladustest räägime, jätkab Klaus. Mul on üks raamat, mida ma ei oska lugeda. Maailma pole loodud kaht ühesugust lehte, ütleb doktor Kirchner. Ei ole isegi kaht ühesugust liivatera. Pole olemas kaht asja neile vahel jumal, vahet ei teeks. Lehed on üleval. Ma võin neid näidata. Ja raamatut võin ka näidata. Ja see jutt konust ei pea paika. Overna harra peeneks tambitud konn ei ravi midagi, vaid tekitab seljavalu ja liigese jooksvat. Claus annab pojale märku. Too suur raamat siia. See ilmakandeta Se piltidega. Pois tõuseb ja jookseb redeli juurde, mis viib üles. Ta ronib välkkiirelt juba anda luugist sisse. Kadunud. Sul on hea poeg, ütleb doktor Kirchner. Claus noogutab hajameelselt. Olgu see pealegi, ütleb doktor ta esinenud hilja on juba ja me peame enne öö saabumist külasse jõudma. Kas sa tuled? Mölder? Claus vaatab talle arusaamatuses otsa. Mõlemad külalised tõusevad. Oled ikka tobu, ütleb Agneta. Kuhu? Küsib Claus, mis pärast Pole põhjust muretsema hakata, ütleb doktor Desmond. Me tahame ainult rääkida põhjalikult ja rahus. Seda sa ju tahtsid, mölder rahus kõigest, mis täidab su mõtteid. Kas me paistame kurjade inimeste moodi? Aga ma ei saa, ütleb Klaus-ülehomme, tuleb Steger ja tahab oma jahu. Kuid see pole veel jahvatatud. Vili on üleval kambris, aeg sunnib takka. Sulased on head, ütleb doktor Desmond. Nende peale võib loota. Töö saab tehtud. Kes ei taha sõpradele järgneda, ütleb doktor Kirchner. Peab arvestama sellega, et kord tuleb pistmist inimestega, kes pole sõbrad. Koos on söödud koos veskis istutud. Võib 11 usaldada. See ladinaraamat, ütleb doktorid esinenud, ma tahan seda näha. Kui on küsimusi, võime meie vastata. Kõik ootavad poissi, kes kobab üleval pimedas katusekambris kulub veidi aega, kuni ta terakuhja kõrvalt õige raamatu leiab. Ja kui ta tagasi alla ronib, seisavad isa ja külalised juba ukse juures. Ta ulatub raamatu Klausile. Too silitab ta pead, siis kummardub ja suudleb teda laubale. Viimases päevavalguses näeb poiss isa väikeseid teravaid kortse. Ta näeb välgatust isal rahututes, silmades, mis alati peatuvad asjadel üksnes lühidalt. Ta näeb valgeid karvu mustas habemes. Ja sel ajal, kui Claus oma poega silmitseb, imestab ta, et nii paljud lapsed on tal sündides surnud. Aga just nimelt see on ellu jäänud. Ta pole poisi vastu suurt huvi tundnud. Ta oli lihtsalt juba nii harjunud sellega, et nad kõik kohe jälle kaovad. Kuid see muutub. Nüüd, mõtleb Claus. Ma õpetan talle, mida ise tean, lausumis sõnu, maagilisi ruute maarohtusid ja kuu kulgu. Rõõmsalt võtate raamatu ja astub õhtule vastu. Vihm on lakanud. Aga need, ta hoiab teda kinni. Nad embavad teineteist pikalt. Klaus tahab lahti lasta, aga Kreeta hoiab teda ikka veel sulased kihistavat naerda. Sa tuled varsti tagasi, ütleb doktor Desmond. Kuulajad, nüüd ütleb Klaus. Oled ikka tobu, ütleb Agneta ja nutab. Korraga on Klausil kõige pärast piinlik peski nuuksuva naise kõhetu poja kogu oma armetu elu pärast. Otsustavalt lükkate Agnetha endast eemale. Talle meeldib, et ta tohib nüüd õpetatud meestega ühist asja ajada. Nendega tunneta rohkem lähedust kui veskirahvaga, kes midagi ei tea. Pole vaja muretseda, ütleb ta doktor tee Simonile. Ma leian teiega pimedas. Claus hakkab pikkade sammudega astuma. Kaks meest järgnevad talle. Aga need ta vaatab neile järele, kuni hämarus nad neelab. Mine sisse, ütlete poisile, millal ta tagasi tuleb. Aga need, ta paneb ukse kinni ja lükkab riivi ette.