Järgmisel hommikul leidsid nad tsirkuse võõrastemajast, kus nad olid ööbinud, juhatas peremees nad lääne poole. Ikka mööda põldudevahelist teed, oli ta öelnud, siis ei saa eksida. Ja kuna siin polnud ühtki küngaste, kõik puud olid maha raiutud, silmasid nad juba varsti kauguses lipuvarrast, mille otsas lehvis kirju riideriba. Seejärel hakkasid peagi paistma telgid ja poolkaares laudadest kokku löödud vaatajate pingid. Nende kohal oli kahe püsti aetud vaia vahele tõmmatud peenike köietriip. Tsirkuserahvas oli ilmselt kogu puukraami ise kaasa toonud. Telkide vahel seisid plaanvankrid, hobused ja eeslid sõid rohtu, paar last mängis. Üks mees magas rippvoodis. Üks vana naine pesi palis riideid. Kirchner kissitas silmi. Enesetunne oli kehv. Ta küsis endalt, kas selle põhjuseks oli tõlla kõikumine või siiski need kaks sakslast. Nad olid ebasõbralikud, ülitõsised piiratud jäärapäised ja pealegi polnud eriti võimalik ignoreerida seda, et nad haisesid. Ta polnud hulk aega riigis olnud. Ta oli juba peaaegu unustanud, kui palju peavalu valmistas sakslaste hulgas viibimine. Need kaks alahindasid teda, see oli silmaga nähtav. Ta oli sellega harjunud. Juba lapsena oli teda alahinnatud. Kõigepealt vanemad, siis külakooli õpetaja, kuni preester oli soovitanud teda jesuiitidel. Nood olid lasknud tal õppida, aga siis olid kaasvennad hakanud teda alahindama. Nad nägid temas üksnes usinad noort meest. Keegi polnud taibanud, kui palju rohkem oleks ta suutnud. Ainult tema mentor Desmond oli temas midagi märganud ja ta aeglase mõtteviisiga munkade hulgast välja valinud. Nad olid rännanud mööda maad, olid Esimondilt palju õppinud, kuid ka see mees oli teda alahinnanud. Oli näinud teda üksnes faa mulluse rollis. Nii et ta oli pidanud mentorist eemalduma samm sammu haaval ja äärmise ettevaatusega, sest temasugust ei võinud enda vastu üles keerata. Ta oli pidanud tegema näo, nagu oleksid raamatut, mida ta kirjutas, üksnes tüütud kapriisid. Aga salamisi olite saatnud need koos pühendus kirjadega Vatikani tähtsatele inimestele. Ja tõepoolest ei saanute, esim on sellest üle, et ta sekretär oli äkitselt kutsutud ära rooma. Ta oli jäänud haigeks ja keeldunud teda hüvastijätuks õnnistamast. Kircheril seisis veel nüüdki selgelt silme ees tuba Viinis esinenud, paksult teki sisse mähitud. Vana vrakk oli midagi pomisenud ja teinud näo, nagu ei saaks temast aru. Ja nõnda oli Kircher pidanud ilma mentori õnnistuseta minema Rooma kus kaastöötajad suures raamatukogus olid talle öelnud tere tulemast ainult selleks, et teda samuti kohe alahindama hakata. Nad olid arvanud, et ta sobib hästi raamatuid hoidma, raamatuid hooldama, raamatuid uurima. Kuid nad polnud mõistnud, et ta võis ise kirjutada raamatu kiiremini kui kellelgi teisel kulus selle lugemiseks. Ja nõnda oli ta pidanud seda neile tõestama. Ikka uuesti ja uuesti, kuni lõpuks oli paavst kutsunud ta oma ülikooli kõige olulisemas õppetooli ja andnud talle kõiksugused, erivolitused. Nii saab see alati olema. Varasemad segadused on jäänud selja taha, enam ei läinud tal aeg sassi. Ja ometi käi märganud inimesed, milline jõud temas elas, kui otsusekindel ta oli ja kui hea mälu tal oli. Isegi veel nüüd, mil ta oli tuntud igal issanda maal ja keegi ei saanud Studeerida teadusi ilma Athanasius Kircheri teoseid tundmata ei jäänud tal Roomast lahkudes Se kogemata. Vaevalt kohtas ta kaasmaalasi, kui teda mõõdeti harjunult halvustavate pilkudega. Milline viga oli olnud võtta ette selline reis? Tuleks püsida ühes kohas, teha tööd, koondada oma jõudu ja kaduda raamatute taha. Peaks olema autoriteet, millel pole keha. Hääl, mida maailm kuulab. Ilmad hakkaks küsima. Kuidas näeb välja keha, millest see tuleb. Taas kord oli ta nõrkusele järele andnud. Tegelikult polnudki tema puhul asi nii väga katkus. Eelkõige oli ta vajanud põhjust otsida lohet. Nad on kõige vanemad ja targemad olendid olid esinenud öelnud. Ja kui sa kord seisad nendest ühe ees, siis muutud sa teistsuguseks. Jah. Kui sa ta häält kuuled, siis pole enam miski endine. Kirchner oli nii palju maailma kohta teada saanud, aga lohe oli veel puudub. Ilma loheta ei olnud tema loometöö täielik. Ja kui tõepoolest peaks asi ohtlikuks muutuma, siis võis ta ju rakendada viimset ja tugevaimat kaitset. Seda nõidust, mida tohib kasutada vaid korra elus. Kui oht on kõige suurem, olid Esimunud talle rõhutanud. Kui lohe seisab su ees ja miski muu enam ei aita võid sa teha seda ühe korra, ainult korra, ühe ainsama korra. Niisiis mõtle hästi järele, ainult ühe korra. Kõigepealt kujutad endale ette kõige tugevamat maagilist ruutu saator arrepo teenet opera Rotas. See on kõige vanem, nende seas kõige salajasem, mis kätkeb kõige rohkem jõudu. Sa pead seda enda ees nägema. Sulge silmad, näe seda selgelt ja loe seda. Suu kinni, hääletult tähthaaval. Ja siis ütle kõva häälega ja nii selgelt, et lohe sind kuuleks välja üks tõsiasi, mida sa pole kunagi kellelegi tunnistanud. Isegi mitte oma kõige lähedasemal sõbrale, isegi mitte pisitoolis. See on kõige olulisem, et seda kunagi enne pole välja öeldud. Siis tõuseb udu ja sa saad põgeneda. Koletisel liikmeid haarab nõrkus, tema aru loidub tasapisi ja sina saad joosta minema, enne kui ta su kinni püüaks. Kui ta uuesti teadvusele tuleb, siis ei mäletada enam sind. Aga ära unusta. Sa saad niimoodi teha ainult ühe korra. Kirher silmitses oma sõrmeotsi. Kui muusika ei peaks lohet rahustama, siis oli ta otsustanud kasutada seda viimast abinõud ja põgeneda ühe tõlla hobuse seljas. Lohe pistaks siis ilmselt nahka. Sekretärid. Nendest oleks küll kahju, eriti Kuljemmust kes oli väga terane ja küllap ka mõlemad sakslased. Kuid tema pääseks tänu teadusele. Tal polnud midagi karta. See reisija jääb tal viimaseks. Veel üks oleks liiast, talle lihtsalt ei sobinud sellised pingutused. Reisil oli tal pidevalt paha olla. Toit oli jõle, alati oli külm ja ka ohte ei saanud alahinnata. Sõda oli küll liikunud tagasi lõuna poole, kuid see ei tähendanud veel, et siin üleval oleks elu meeldivamaks läinud. Kui laastatud oli kõik kui allakäinud, olid inimesed. Tõsi küll, Hamburgis oli ta leidnud mõne raamatu, mida ta oli ammugi otsinud. Aga sellestki polnud troosti asjaolule, et ta oli juba nädalaid olnud eemal oma laboratooriumist, millest tal oli täielik ülevaade. Samal ajal kui igal pool valitses kaos. Nix ilmutas jumala looming ennast nii tõrksalt, miks kippus muutuma segaseks Kidaseks? Mis vaimus oli selge, see osutus seal väljas rägastikuks. Kirchner oli varakult mõistnud, et tuleb järgida mõistust, laskmata tegelikkuse kapriiside ennast kõigutada. Kui teadsid, millise tulemuse peab katse andma siis pidise katse sellise tulemuse andma. Kui sul oli asjadest selge ettekujutus, siis oli piisav, kui kirjeldasid neid selle mittevälise mulje põhjal. Ainult tänu sellele, et ta oli õppinud täielikult usaldama jumala vaimu oli ta suutnud lõpetada oma suurima töö hieroglüüf ide dešifreerimiseks. Vana kirjamärkide tahvliga, mille kardinal Pembo oli kunagi ostnud oli ta selle mõistatuse kallale asunud. Oli niivõrd süvenenud niivõrd tillukesse piltidesse, et lõpuks sai aru kui oli pandud kokku hunt ja madu siis pidise tähendama ohtu. Aga kui selle all oli punktidest laine, siis tuli lisaks jumal ja kaitses neid, kes tema kaitset väärisid. Ja need kolm märki üksteise kõrval tähendasid armulikust. Ning Kirchner oli langenud põlvili ja tänanud taevast sellise äratundmise eest. Vasakule kaldu ovaal oli kohtuvõrdkuju. Ja kui selle kõrval seisis päike, siis oli see kohtupäev. Kui aga seal seisis kuu, siis tähendas öösiti palvetava mehe piina ja seetõttu patust hinge ja mõnikord ka põrgut. Väike mehike oli ilmselt inimene. Ent kui sellel inimesel oli teivas, siis oli see töötav inimene või töö ja märgid selle all teatasid, mis tööd ta tegi. Kui seal olid punktid, siis oli see külvaja. Kui seal olid jooned, siis oli ta laevnik. Ja kui olid ringid, siis oli ta preester. Ja kuna preestrid ka kirjutasid või seda niisama hästi olla kroonikakirjutaja, sõltuvalt sellest, kas ta asetses rea alguses või lõpus. Sest preester oli alati alguses kirjutaja, aga tuli pärast sündmusi, mida ta oli kirja pannud. Need olid olnud ekstaatilised nädalad. Peagi polnud ta kirjatahvlit enam vajanud. Ta oli kirjutanud hieroglüüfides, otsekui poleks ta iialgi midagi muud osanud. Öösiti polnud ta enam magada suutnud, kuna nägi silme eeskirjamärke. Tema mõtted koosnesid joontest ja punktidest ja nurkadest ja lainetest. Nii see oli, kui tuntakse armulikust. Tema raamat, mille ta peagi laseb trükkide pealkirjaga öeldipus Egipti, Jaanus oli ta suurim saavutus. Tuhandeid aastaid olid inimesed seisnud nõutult selle mõistatuse ees, keegi polnud suutnud seda lahendada. Nüüd oli seal lahendatud. Ärritus vaid see, et inimesed olid nii pika taibuga. Ta sai kirju oriendi kaasvendadelt, kes teatasid talle märgi ridadest, mis ei sobinud tema kirjeldatud korrapäraga. Ja tal tuli neile vastata, et see ei mängi mingit rolli, mida keegi Tölplane oli 10000 aastat tagasi kivisse kraapinud keegi tühine kirjutaja, kes teadis ometi sellest kirjast vähem kui temasugune autoriteet. Milleks siis tegeleda selle vigadega? Kas oli siis toon tühine kirjutaja saanud tänukirja c sarilt. Kirhieril oli aga säärane ette näidata. Ta oli saatnud keisrile ülistuslaulu hieroglüüfides. Liinist tulnud tänukirja kandis ta kokku volditult ja siidist kotikesse, õmmeldud alati endaga kaasas. Tahtmatult asetas ta käe rinnale, tundis läbiva ammuse pärgamendi ja enesetunne Läks otsekohe pisut paremaks. Tõllad olid peatunud. Kas ei tunne end hästi? Päris orjaarius. Te, olete kahvatu? Ma tunnen end suurepäraselt, vastas Kircher ärritunult. Ta lükkas ukse lahti ja ronis välja hobuste higi auras. Ka niit oli niiske. Ta kissitas silmi ja toetustõlla vastu. Pea käis ringi. Suured mäed ütles kellelegi hääl siin meie juures. Teisel pool telkide juures oli inimesi ja veidi lähemal istus vanaeit pesu paali ees. Aga otse tema kõrval seisis vaid üks eesel. Loom vaatas korra üles, langetas uuesti pea, Jenna siis rohukõrsi. Kas teiega kuulsite seda? Küsis Fleming. Ole aarius, kes oli tema järel tõllast väljunud, noogutas. See olen mina, ühtlase eesel. Sellele on seletus olemas, ütles Kirchner. Ja milline see on? Küsis eesel. Kõhurääkimiskunst, vastas Kircher. Õige, ütles eesel. MINA OLEN Oriigenes. Kus kõhurääkija ennast peidab. Uurisoleaarias magab, ütles eesel. Nende järel olid Fleming ja üks sekretär välja roninud. Järgnesid teised sekretärid. See pole sugugi paha, leidis Fleming. Tomaagab harva, ütles eesel. Aga praegu näeb ta teid unes. Tema hääl kõlas madalalt ja ise äralikult, justkui tuleks inimese kurgust. Kas te tahate etendust näha? Ülehomme on järgmine, meil on üks, tule, söö jaajaa, üks kätelkõndija ja üks mündineelaja. See olen mina. Andke mulle münte, ma neelan need alla. Kas ta täna kõik neelan alla? Meil on üks tantsijanna ja üks näitemängu juhataja ning meil on üks neitsi, kes maetakse maha ja jääd tunniks ajaks mulla alla. Aga kui ta välja kaevatakse, on ta elus ja terve juhataja ja tantsijanna ja neitsi on üks ja sama. Ja siis on meil kõige parem köielkõndija, tema on meie printsipaal. Aga praegu ta magab. Üks Kõverik on meil ka, teda nähes hakkab teil kohe imelik. Vaevalt saab aru, kus anda pea ja oma käsi eile ja ta ise ka üles. Ja teil on üks kõhurääkija, märkis, ole aarius, sa oled päris nutikas mees, ütles eesel. Kas teil muusikuid on? Küsis Kirchner teadvustades endale olukorda, et ta maine võib saada kahjustatud, kui ta tunnistajate juuresolekul vestleb eesliga. Igatahes ütles eesel pool tosinat printsipaal ja juhataja tantsivad seal meie etenduse kõrgpunkt. Tipp. Kuidas saaks seda ilma muusikuteta? Aitab küll, ütles Kirchner. Kõhurääkija andku end nüüd näole. Ma olen siin, ütles eesel. Kircher sulges, silmad, hingas sügavalt välja, hingest sisse. Viga, mõtles ta. Kogu reis tuleks siia, kõik on viga. Ta mõtles rahule oma kabinetis, oma kivist töölauale raamatutele riiulitel. Ta mõtles kooritud õunale, millede abiline tõi igal pärastlõunal, kui kell lõi kolm punaveinile oma armsas Veneetsia kristallklaasis. Ta hõõrus silmi ja pöördus kõrvale. Kas vajaksid habemeajajat päris eesel, me müüme ka ravimeid, ütle ainult. See on üksnes eesel, mõtles Kirchner. Aga ta käed tõmbasid vihast rusikasse. Nüüd on juba saksa loomad ka teda pilkama asunud. Korraldage teie sära, ütles ta, ole aarisele, rääkige nende inimestega. Oleaarius vaatas talle imestunult otsa. Kircher aga astus juba üle eesli pabulate hunniku tagasi tõlda, teistest rohkem välja tegemata. Ta sulges ukse ja tõmbas eesriided ette. Väljast kostis, kuidas Olarise Fleming rääkisid eesliga. Kindlasti naersid nad nüüd tema üle kõik. Kuid see oli talle ükspuha. Ta ei tahtnud sellest midagi teada, et meeli rahustada. Püüdiste mõelda egiptuse, märkides. Vanaid pesupali juures tõstis pilgu, kui ole aarise Fleming tema poole astusid siis pistist kaks sõrme suhu ja tõi kuuldavale pile. Sedamaid tulid ühest telgist kolm meest ja üks naine välja. Mehed olid ebaharilikult tüüvakad. Naisel olid pruunid juuksed ja ta polnud enam esimeses nooruses. Kuid ta silmad olid heledad ja vaade kindlameelne. Kõrged isandad meie juures, ütles naine. Selline au ei saa meile kuigi sageli osaks. Kas tahate meie etendust näha? Ole aaris, püüdis vastata, kuid ta hääl ei kuuletunud talle. Minu vend on parim köietantsija, ta oli talvekuninga juures kojanarr. Kas tahate teda näha? Ole arrise hääl, tõrkus ikka veel. Kas teie ei rääkinud? Ole harjus köhatas, ta teadis, et teeb end naeruväärseks kuid polnud miskit parata, ta ei suutnud rääkida. Kindlasti tahame midagi näha, ütles Fleming. Vaadake meie akrobaadid, ütles naine. Näidake midagi kõrgestisündinud isandatele. Sedamaid painutas üks meestest end ettepoole ja seisis siis kätel. Teine ronis ebainimliku kiirusega mööda teda üles ja tegi kätelseisu esimese jalgadel peal. Ja nüüd ronis ka kolmas täis mööda üles, aga tema jäi teise mehe jalgade peale õigetpidi seisma, käed sirutatud taeva poole. Siis enne kui jõudsid silmagi pilgutada, ronis nainegi üles. Kolmas mees tõmbas ta enda juurde ja tõstis ta pea kohale. Olaris vahtis ülesse. Sealse naine hõljus tema kohal kõrguses. Kas tahad rohkem näha? Süüdiste alla? Meeleldi tahaks, ütles Fleming. Aga me ei tulnud sellepärast siia. Me vajame muusikuid. Me tasume hästi. Teie, härra kõrgestisündinud kaaslane on tumm. Ei ütle Solaris? Ei, mitte mitte tumm, tahtsin öelda. Naine naeris MINA OLEN nele. MINA OLEN magister Fleming. Ole aarius, ütles Oleaarius Kotorfi õukonna matemaatik. Kas sa tuleksid tagasi alla? Hüüdis Fleming. Nõndamoodi on raske vestelda. Justkui käskluse peale lagunes inimtorn. Keskmine mees hüppas alla, kõige ülemine mees rullus ettepoole. Kõige alumine mees tegi kukerpalli. Naine paistis kukkuvat. Kuid mingil moel saali see segadus kontrolli alla ning nad kõik maandusid jalgadele ja ajasid end sirgu. Fleming plaksutas käsi, Oleaaris seisis jäigalt paigal. Ärge plaksutage, ütles nõele. See polnud veel etendus. Kui see oleks etendus olnud, peaksite maksma. Me soovimegi maksta, teatas Oleaaris sinu muusikutele. Seda peate nende enda käest küsima. Kõik, kes meie juures on vabad. Kui nad tahavad teiega minna, siis mingu. Kui nad tahavad meiega edasi liikuda, siis liiguvad meiega. Kuulen Špiegele. Tsirkuses on igaüks ainult siis, kui ta tahab Ulanspiegele tsirkuses olla. Kuna paremat tsirkust pole olemas. Isegi Kõverik on siin vabatahtlikult. Mujal poleks tal nii hea. Till kuulen, Spiegel on siin? Küsis Fleming. Tema pärast tuleb kõikjalt inimesi kohale, ütles üks akrobaatidest. Mina küll ära ei läheks, aga küsige muusikute käest. Meil on üks flöödimängija ja yks trompetipuhuja ja eks trummilööja ja üks mees, kes mängib korraga kaht viiulit. Küsige neilt. Ja kui nad tahavad minna, siis me lahkume sõpradena ja leiame teised muusikud. Seal pole raske. Ulenshile tsirkuses tahab igaüks kaasa teha. Till Uulen, Spiegel küsis Fleming uuesti. Ei keegi, teener. Ja sina oled tema õde. Naine raputas pead. Kuid sa ütlesid, ma tean, mida ma ütlesin, armuline härra. Tema on küll mu vend. Aga mina pole ta õde. Kuidas on see võimalik, küsis ole, aaris. Teiegi imestate nüüd armuline härra. Naine vaatas talle otsa, silmad särasid, tuul mängis juustega. Ole aarisele, kurk kuiv ja ta liikmed tundusid nii nõrgad. Just nagu oleks ta tee peal mingi haiguse külge saanud. Seda ei mõista, eksnaine tõukas ühte akrobaat rindu ja ütles, kas kutsud muusikud siia? Mees noogutas, niiskus allapoole, elaks kätel kõndides minema. Üks küsimus. Fleming osutas eeslile, kes rahulikult rohtu näsis ning aeg-ajalt pea tõstis ja tuhmide looma silmadega nende poole vaatas. Kes on õpetanud eesli kõhurääkimiskunst aga kus on siis kõhurääkija küüsi eesli käest ütles vana, et kes sina oled, küsis Fleming, tema ema või? Jumal hoidku. Ütles Vanaid, mina olen ainult vanaeit, ei ole ma kellegi ema aega kellelegi tütar. Kellelegi tütar pead sa ikka olema. Aga kui need inimesed, kelle tütar ma olin, lamavad juba mulla all, kelle tütar ma siis olen? MINA, OLEN, else Kornfas, stangen riidist. Ma istusin omal ajal maja ees ja nokitsesin oma aiakeses ega mõelnud midagi. Siis tulid hullem Spiegel ja see see nele ja Oriigenes vankriga. Ning mina hüüdsin. Jumal olgu tervitatud, till kuna ma tundsin ta ära, igaüks tunnetada. Ja tema tõmbab äkitselt ohjedest, nii et vanker jääb seisma ja ütleb. Ära tervita jumalate ema sind vajavaid tule kaasa. Ma ei teadnud, mida ta tahab ja ütlesin talle veel. Vanade naistega ei tehta nalja, esiteks on nad vaesed ja nõrgad. Teiseks võivad su ära nõiduda nii et jääd haigeks. Temaga ütleb, sa ei kuulu siia, sa oled üks meie hulgast ja mina kunagi oleksin ma olnud võib-olla tõesti, aga nüüd olen ma vana. Mispeale tema kõik. Me oleme vanad ja mina, aga ma kukun varsti surnult maa ja tema nagu me kõik. Ja mina, kui modell tee peal maha kukkunud, mis te siis teete seepeale tema, siis laseme sul lamada, sest kes on surnud, see pole enam minu sõber. Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda, armuline härra ja sellepärast olen ma siin. Sööb meid paljaks, ütles neile tööd, teeb vähe, magab palju, alati endal oma arvamus peab paika, möönis vanaeit. Aga ta suudab hästi meelde jätta, seletas nele. Ta esitab kõige pikemaid ballaade ja ei unusta kunagi ühtki rida. Tõsi küll, ütles Vanaid hispaania keelt pole ma iial õppinud. Too kuuldavale, ütles Fleming. Kui maksate, siis toon miskit kuuldavale. Lemming sobrast taskus. Oleaaris tõstis pilgu köie poole. Hetke oli talle tundunud, et näeb seal ülal kedagi. Aga köis kõikus tühjalt tuules.