Aadam ole harjus Kotorfieuganna matemaatik, hertsubliku harulduste, kogu kuraator, kes kirjutanud ettekandev vaevarikaste ekspeditsioonist Venemaale ja pärisesse, kust ta mõne aasta eest peaaegu tervena tagasi oli pöördunud ei olnud tegelikult suu peale kukkunud. Kuid täna valmistas rääkimine talle rahutuse tõttu raskusi sest tema ees ümbritsetuna poolest tosinast musta kuuelisest sekretär-ist seisis väärikana tähelepanelik, kuna ja oma käsitamatult rikkalikku haridust kui kerget koormat kandes ei keegi muu kui paater. Athanasius, Kirchner, kolleegium, romaanumi professor. Kuigi see oli neil esimene kohtumine, käitusid nad nii, nagu oleksid juba pool elu tuttavad olnud. Nii oli õpetlastel omavahel kombeks. Ole aarius päris, mis on auväärse kolleegi siia toonud, jättes meelega täpsustamata, kas ta pidas sellega silmas Saksa rahvuse Püha Rooma keisririiki või Holsteini või nende selja taga kõrguvad Kotorfilossi. Just nagu peaks ta vastuse oma mälu sügavustest välja kaevama, mõtles Kirchner veidi järele, enne kui tasase ja veidi liiga kõrge häälega vastas et ta oli lahkunud igavesest linnast mitmesuguste ettevõtmiste tõttu, mille hulgas olevat kõige olulisem leida ravivahend katku vastu. Jumal hoidku, meid ütles ole aaris. Kas see on jälle Holstein-is? Kirhervaikis ole aarilise muutis närviliseks see, kui noor oli ta vastasistuja. Raske oli ette kujutada, et see pehmete näojoontega pea oli lahendanud magnetjõu mõistatuse, valguse, mõistatuse, muusika mõistatuse, nagu ka väidetavalt vanaegiptuse kirja mõistatuse ole. Harris oli teadlik omaenesetähtsusest ja ta ei kuulnud ka sugugi tagasihoidlikke kilda kuid selle mehe juuresolekul kippus hääl teda alt vedama. Oli enesestmõistetav, et kahe õpetlase vahel ei valitsenud mingit usust tingitud vaenulikkust. Ligi veerand sajandi eest, kui suur sõda oli alanud, oli see veel teisiti olnud, kuid asjaolud olid muutunud. Venemaal oli protestant ole aaris sõbrunenud prantsuse munkadega ja polnud mingi saladus, et Kirchner pidas kirjavahetust paljude Calvinistidest õpetlastega. Ainult ennist, kui Kirher oli möödaminnes maininud Rootsi kuninga surma Lütseni lahingus ja rääkinud sellega seoses helde issanda jumala armulikkusest oli ole aarius pidanud endas jõuga maha suruma vastuse, et Gustav Adolfi surm oli katastroof, milles iga mõistlik inimene oleks pidanud ära tundma kuradi kätetöö. Ütlete, et tahate katku ravida? Oleaarius, kes oli ikka veel vastuseta köhatas ja te ütlete, et tulite selleks Holsteini. Kas katk on siis meie juurde tagasi pöördunud? Kircher viivitas veel pisut ja silmitses oma sõrmeotsi, mis oli tal ilmselt harjumuseks saanud, enne kui vastas, et loomulikult poleks ta tulnud siia otsima ravivahendit katku vastu, kui katk siinkandis möllaks. Sest seal, kus möllab nimelt ei leita vahendid selle leviku takistamiseks. Jumala oma headuses on seadnud nii sobivalt, et väljapääsuotsija võib oma elu ohtu saatmata käia just nendes paikades, kus haigus ei ole levinud sest just sealt võib leida, mis selle vastu looduse jõuga ja jumala tahtel mõjub. Nad istusid lossipargi ainsal purustamata kivipingil kastsid suhkru pulkil lahjendatud veini sisse. Kuus Kircheri sekretäri seisid au paklikus kauguses ja jälgisid neid lummatult. See polnud mingi hea vein ja ole aarius, teadised ega parkija Loski erilist muljetavaldav. Marotöörid olid suured, puud maha võtnud. Muru oli täis paljaks põlenud laike ja hekid sama kahjustatud nagu hoone fassaad. Katusestki oli tükk puudu. Polaris oli piisavalt vana, et mäletada veel neid päevi, mil loss oli olnud põhjamaa ilu. Hüüti hertsogit, uhkus. Toona oli tema veel lapse eas ja ta isa lihtne käsitööline aga hertsog oli näinud temas annet ja lasknud Tal õppima minna ja hiljem läkitanud saadikuna Venemaale ja kaugele säravasse pärsiasse, kus ta oli näinud kaameleid, greif ja jada iidist, torne ning kõnelevaid madusid. Ta oleks hea meelega sinna jäänud. Kuid ta oli ju hertsogile truudust vandunud ja kodus ootas teda ka naine mida vähemasti arvas, sest ta ei teadnud, et naine oli vahepeal ära surnud. Nõnda siis olite pöördunud tagasi külma riiki sõtta ja nukra meelsesse lesepõlve. Kircher torutas huuli, rüüpas veel lonksu veini, krimpsutas vaevumärgatavalt nägu tupsutades punase plekilise rätiga suu puhtaks ja jätkas seletamist, miks ta siin on. Eksperiment, ütles ta. Uus moodus saada kindlaid tõendeid. Tehakse katseid. Näiteks süüdatakse väävlist bituumenist ja söest kera. Ja kohe on tunda tulelõõm, vallandab raevu. Kui viibida samas ruumis, võid vihast lausa nõdraks jääda. Põhjus on selles, et tulekeras väljendub punase planeedi Marsi põhiolemus. Samamoodi aitavad veest mõjustatud Neptuuni omadused vaigistada ärevil hinge ja heitlik kuulased, mürgitada meeli. Kainel inimesel pruugib vaid lühikest aega viibida kuu taolise magneti läheduses ja juba jääb ta nii purju, nagu oleks lähkri täie veeni tühjendanud. Kus magnetitest jääb purju. Lugege minu raamatut, minu uuest teosest tuleb sellest veel rohkem juttu. Selle pealkiri on valguse ja varju suur kunst. Ja see annab vastused lahtistele küsimustele. Millistele kõikidele. Mis puutub väävlikerasse, siis see katse viis mind mõttele lasta katku haigele väävli ja teo meretõmmist anda sest ühelt poolt ajab väävel välja haiguse marslikud koostisosad. Teisalt magustab Teo veri kui lohe ontoloogiline substituut, seda, mis kehamahlasid hapustab. Kuidas palun? Kircher silmitses taas oma sõrmeotsi. Teo veri substitueerib lohe verd? Küsis ole aarius? Ei, vastas Kirhrleevelt lohe sappi. Ja mis on teid nüüd siia toonud? Substitutsioonil on omad piirid. Hoolimata katsest kõmmisega katkuhaiget suri, misläbi on selgelt tõestatud, et ehtne lohe veri oleks ta terveks ravinud. Järelikult on meil vaja lohet ja Holsteinis elab veel viimane põhjama lohe. Kirchner vaatas oma käsi. Tema hingeõhk moodustas auru pilvekesi. Ole aarias, tundis külmavärinaid. Lossi sees polnud ka soojem. Ei lähedal ega kaugel, polnud enam puid ja vähese tule hakatise kasutas hertsog oma magamistoas ära. On siis teda nähtud, seda lohet mõistagi mitte. Lohe, keda oleks nähtud, oleks lohe, kellel puudub kõige tähtsam lohe omadus nimelt muuta ennast mitte leitavaks. Just sel põhjusel tuleb suhtuda äärmise uskamatusega kõikidesse juttudesse, kus inimesed väidavad, et on lohet näinud. Kuna lohe, kes laseb ennast näha, oleks a priori juba tuntud kui loe, kes pole ehtne lohe. Olaris hõõrus oma laupa. Siinkandis pole ilmselt veel üldse kunagi ükski lohe end ilmutanud, seetõttu loodan kindlalt, et siin peab üks olema. Aga paljudes teistes kohtades pole ka ükski lohe end ilmutanud. Mis pärast siis just siin. Esiteks, kuna katk on sellest maanurgast tagasi tõmbunud, see on tugev märk. Teiseks kasutasin ma pendlit. See on ju nõiakunst. Mitte siis, kui võtta magnet pendel. Kirher vaatas Oleaariusele säravate silmadega otsa. Pisut halvakspanev naeratus kadus ta näolt, kui ta kummardus lähemale ja küsis ole aariselt jahmatava lihtsusega. Kas tulete mulle appi? Kuidas aitate lohet leida? Polaris tegi näo, justkui peaks järele mõtlema. Kummatigi ei olnud otsustada sugugi raske. Ta polnud enam noor, tal polnud lapsi ja ta naine oli surnud. Ta käis iga päev naise haual ning ikka veel juhtus, et ärkas öösel ja hakkas nutma, sest nii väga tundis ta naisest puudust ja nii raskelt vaevas teda üksindus. Teda ei hoidnud sind miski kinni. Niisiis kui ilmamaa kõige tähelepanuväärsem õpetlane kutsus teda endaga koos seiklema, siis polnud vaja pikalt mõtiskleda. Ta hingas sisse, et vastata. Aga Kirchner jõudis temast ette. Ta tõusis püsti ja kloppis tolmu oma riigilt. Hästi siis asemele, homme hommikul teele. Ma võtaksin hea meelega oma assistendi kaasa, ütles ole aaris veidi ärritudes. Magister Fleming on asjatundlik ja abivalmis. Jah, suurepärane. Vastas Kirchner, kes oli ilmselt juba millelegi muule mõelnud. Niisiis homme hommikul sobib nii, me teeme. Neli tõlda sõitsid rappudes, ülemaailm oli külm. Niitudel kerkis kahvatuna hommikune uduvine. Kõige viimane tõld oli maast laeni täis raamatuid. Millised Kirchner oli hiljuti Hamburgist muretsenud? Eelviimases istusid kolm sekretäri ja kirjutasid manus krüpte puhtalt ümber. Nii hästi kui see sõidu peal õnnestus. Ja selle eestõllas olid kaks sekretäri, kes magasid. Ja kõige esimeses pidasid Athanasius Kirchner Aadam Olarius ja viimased kauaaegne reisikaaslane magister Fleming vestlust, mida jälgis tähelepanelikult veel üks sekretär, sulg käes ja paber põlvedel, et seda kirja panna. Aga mis me siis teeme, kui me ta leiame pärisolaaris lohe küsis Kirchner. Viivuks unustas ole aarius aupaklikkusega mõtles. Ma ei suuda teda rohkem taluda. Jah, ütles ta siis, lohe vastamise asemel pöörides Kirchner, magister Fleming poole. Kas ma saan õigesti aru, et te olete muusik? Mina olen arst ja ma olen Lizzigis muusikat tudeerinud. Eelkõige kirjutan luuletusi. Kas ladina või prantsusekeelseid luuletusi saksa keeles. Miks siis nii? Mida me teeme, kui me ta leiame? Kordas ole aarius. Lohe, küsis Kirchner. Nüüd oleks Oluaariust talle kõige meelsamini vastu kõrvu kirjutanud. Jah, ütles ole aaris lohe neer. Rahustame teda muusikaga. Kas tohin eeldada, et härrased on uurinud minu raamatut Mosburgia universaalis? Muusika küsis olevaris mu surgia. Miks mitte, muusika? Kircher vaatas laitval tolleaariusele otsa. Enesestmõistetavalt ütles Fleming. Kõike, mida ma tean. Harmooniast tean ma tänu teie raamatule. Seda kuulen ma sageli. Seda ütlevad peaaegu kõik muusikud. See on oluline teos, mitte minu kõige olulisem, aga kahtlemata väga oluline. Paljude vürstid tahavad lasta konstrueerida minu poolt visandatud vesi. Oreli ja Braunschweig-is on kavas ehitada minu kassi klaver. See on minu jaoks veidi hämmastav. See oli mul eelkõige vaid mõttemäng ja ma kahtlen, kas tulemus rõõmustaks kõrva. Mis asi on kassiklaver, küsis ole aarius. Klaver, mis tekitab helisid loomapiinamise abil, ütles Kirchner. Vajutad ühte klahvi ja keelte asemel tekitatakse väikesele loomale minu ettepanekul kassidele. Aga see toimiks kalleet hiirtega. Koerad oleksid liiga suured, rohutirtsud liiga väikesed, hästi doseeritud valu, nii et loom teeb häält. Kui klahv vabastada, lakkab valu loomi ebaka. Kui seada loomad hääle kõrguse järgi ritta, siis saab sel viisil luua kõige ebatavalisemat muusikat. Natuke aega valitses vaikus, ole aaris vaates Kirhrile näkku. Fleming näris oma alahuult. Miks tema luuletusi küll saksa keeles kirjutate? Päris Kirchner lõpuks. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, ütles Fleming, kes oli seda küsimust oodanud. Kuid seda on võimalik teha. Meie keel on alles sündimas, siin me istume, kolm meest samalt maalt ja räägime ladina keeles. Yks praegu võib saksa keel olla veel kohmakas, kobrutav keedus, kujunev olend. Aga ühel heal päeval saab täiskasvanuks. Rääkides veel lohest, ütles Oleaarius, et vahetada teemat. Ta oli seda juba sageli kogenud. Kui Fleming hakkas oma harrastustest pajatama, ei saanud tükk aega keegi teine sõnagi öelda. Ja viimaks lõppes ikka sellega, et Fleming kandis luuletusi ette, ise näost punane. Need polnud sugugi halvad, need tema luuletused nendes oli meloodiat ja jõudu. Aga kes oleks tahtnud ilma ette hoiatamata luuletusi kuulata? Ühelegi saksa keeles? Veel on meie keel üks dialektide pundar, märkis Fleming. Kui juhtub, et ei osata lauset jätkata haaratakse sobilik sõnal ladina või Itaalia või isegi prantsuse keelest ja lauseid vormitakse kuidagi ladinapärases maneeris. Aga see veel muutub. Keelt peab toitma ja tema eest tuleb hoolitseda. Tuleb aidata, et areneks ja aitamine tähendab keele puhul luuletada klemingi, põsed olid löönud punetama, ta vuntsid olid veidi turris, silmavaade tardunud. Kes alustab lauset saksa keeles, see peab end sundima seda saksa keeles ka lõpetama. Kas loomadele valu tekitamine pole jumala tahte vastane? Küsi Solaris. Kuis nii? Kircher kibrutas laupa, Pole mingit vahet jumala, loomade ja jumala asjade vahel. Loomad on peenelt seatud masinad, mis koosnevad veel peenemalt seatud masinatest. Kas ma meelitan ühe helivälja v sambalt või kassikeselt milles oleks vahe? Ei taha ometigi väita, et loomadel on surematu hing, mäherdune, tunglemine oleks siis paradiisis ei saaks ringi pöörata, ilma et astuksid mõne ussikese peale. Ma olin Laidzigis kooripoiss, ütles Fleming. Igal hommikul kell viis seisime Püha Tooma kirikus ja pidime laulma. Iga hääl pidi jälgima oma meloodiakäiku ja kes valesti laulis, sai pitsa. See oli raske. Aga ühel hommikul ma mäletan seda veel, sain ma esimest korda aru, mis on muusika. Ja kui ma hiljem õppisin kontrapunkti kunsti siis sain ma aru, mis on keel ja kuidas sellega luuletada. Nimelt nii, et lastakse sell vallata. Tule ja ole valusööst ja süda lööb saksa riim küsimus ja vastus. Ihalus, olelus ja näivus. Riim ei tegi juhuslikest häälikutest. Ta on seal, kus mõtted kokku sobivad. See on hea, et orienteeruda muusikas, ütles Kirchner. Mul on kaasas nende meloodiate noodid, millega saab lohe verd jahutada ja lohe meeli rahustada. Kas te sarve puute mitte hästi? Riiulite mängite keskpäraselt. Kust te sellised meloodiad olete saanud? Ma komponeerisin need kõige rangemate Teaduse mõõdupuude järgi. Ärge muretsege, teil pole tarvis lohele midagi viiuldada. Me leiame selleks muusikud. Juba seisusest lähtudes poleks sobilik. Kui meiesugune instrumente mängiks. Polaris sulges silmad. Viivuks nägi ta enda eesväljal kerkimas üht sisalikku peatorni kõrgusena taeva taustal. Siis nõndaviisi võid seal õpetada, mõtles ta pärast kõiki neid ohtusid, millest oled eluga pääsenud. Teie agarus on kiiduväärt noormees, ütles Kirchner. Kuid saksa keelel pole tulevikku. Esiteks seetõttu, et see on üks inetu keel püüdel ja ebapuhas idioom harimatutele inimestele, kes ei küüble. Teiseks pole säärase pikaldase kasvamise ja arenemise jaoks enam aega. 76 aasta pärast lõpeb raudne ajastu, tuli lõõmab üle maailma ja meie issand pöördub aupaistest tagasi. Ei pea olema suur tähetark, et seda ette näha. Piisab lihtsast matemaatikast. Mis sorti lohega on õigupoolest tegu? Küsi Solaris. Oletatavasti on see üks väga vana kämmal uss. Minu teadmised lohe Untoloogias ei ulatu nii kaugele nagu mu surnud mentorite Esimondi omad. Kuid ühel päeval Hamburgi reisides andsid mulle vajaliku vihje korduvalt vastu tiirelnud kärbsepilved. Kas te olete kunagi Hamburgis käinud? Hämmastav, et seda linna pole üldse rüüstatud. Pilved küsis Fleming, kuidas põhjustab lohe, mitte põhjustamine? Analoogia. Nii nagu ülal nõnda all. Pilv sarnaneb kärbsele, sellepärast räägime kärbsepilvedest. Kämmalus sarnaneb vihmaussiga. Sellest tuleb nimi, kämmalus. Uss ja kärbes on putukad. Mõistate. Olaarius toetas pea kätele. Ta tundis end pisut kehvasti. Venemaal oli ta veetnud tuhandeid tunde tõllas, aga sellest oli juba hulk aega möödas ja ta polnud enam noor. Loomulikult võis ka olla seotud Kircheriga, kes oli muutunud talle raskesti talutavaks moel, mida ta poleks suutnud seletada. Ja kui lohe on maha rahustatud päris Fleming. Kui me oleme ta leidnud ja kinni püüdnud, mis siis? Me laseme tal vere välja. Selle Viilma siis Rooma ja töötan koos oma Assistentidega välja ravivahendi musta surma vastu, mida siis antakse paavstile ja keisrile ja katoliiklastest mürstidele. Ta lõi kõhklema nagu ehk ka nendele protestantidele, kes on selle ära teeninud. Kellele täpselt, selgub läbirääkimistel. Võib-olla suudame nõnda isegi sõja lõpetada. See oleks igatahes õige, kui just nimelt mina oleksin see, kes jumala abiga teeb lõpu nendele tapatalgutele. Teie mõlema nime mainitakse vääriliselt minu raamatus. Kui olla täpne, siis olen ma seda juba teinud. Te olete meid juba maininud. Et säästa aega, kirjutasin ma selle peatüki, juba roomas valmis kuli, Elmo, on teil see käepärast? Sekretär kummardus ja hakkas ägades seda istepingi alt otsima. Mis puutub muusikutesse, ütle sulaarius, siis minu ettepanek oleks, et otsime üles Holsteini nõmme rändtsirkuse. Sellest räägitakse palju, inimesed tulevad kaugelt kohale, et seda näha. Küllap on seal ka muusikuid. Näost punetades ajas sekretär end sirgu ja tõi lagedale peotäie paberilehti. Hetke lehitses ta neid nuuskas, siis mitte enam puhtasse. Taskurätti, millega seejärel pühkis oma kiilaspead. Palus vaikselt vabandust, hakkas ette lugema. Tema ladina keelel oli tugev itaaliapärane meloodia ja ta lõi pisut peenutseval moel keevitussulega takti. Asusin siis teenekate Saksa õpetlaste saatel otsima. Olud olid ebasoodsad, ilmastik karm sõda oli sellest piirkonnast tagasi tõmbunud. Läkitas aga ikka veel aeg-ajalt mõne vaenuliku tormikeerise, nii et tuli hoida end marotöörida nagu ka röövlijõukude ja metsistunud loomade eest. Ma ei lasknud siiski meeleolul langeda. Usaldasin oma hinge kõigevägevama hoolde, kes oli seda oma alandlikku teenrit seni ikka kaitsnud. Leidsin peagi lohe, keda õnnestus asjatundlikke abinõusid tarvitades rahustada ja võita. Tema soe veri oli lähtepunkt veel mitmel mu ettevõtmisel, mida kirjeldan siin teoses edaspidi ja kõige kohutavam taud, mis oli kaua Kristlaskonnale muret valmistanud, lasi end viimaks suurtest rataste tehnikatest inimestest eemale tõrjuda, nii et edaspidi võib see vaid lihtrahvast piinata. Ja kui ma ükskord tänan, Kuljelmu, sellest piisab. Ma lisan loomulikult sõnade teenekate Saksa õpetlaste järele. Teie nimed pole tänu väärt. Ma olen nii otsustanud. See on vähim. Võib-olla oligi see tõesti nii, mõtles ole aaris talle määratud surematus. Äramainimine, Athanasius, Kirhieri raamatus. Tema oma reisikiri kaoks peaaegu sama kiiresti kui luuletused, mida vaene Fleming aeg-ajalt trükkida lasi. Ablas aeg muudab olematuks enam-vähem kõik. Aga selle vastu siin oleks ta jõuetu. Ühes asjas polnud kahtlust. Senikaua kui püsib maailm loetakse Athanasius, Kircherit.