Kuu tõuseb iga kord teisest kohast kui eelmisel ööl. Selle liikumistee ei ole iial sama. Ja kuna ilmselt keegi ei suuda seda seletada, on Klaus otsustanud asja ise välja uurida. Kui keegi miskit ei tea, ütles talle ükskord Wolf hütner. Siis peame meie selle välja selgitama. Hütner mees, kes oli tema õpetaja konstancist pärit hiromant ja vaimude väljaajaja ametilt öövaht. Klaus, kuulen, Spiegel oli olnud ühe talve tema teenistuses. Aga ei ole möödunud ühtki päeva, mil ta ei oleks mõelnud hütneri peale tänuga. Kütner tutvustas talle ruute lausumis sõnu ja väekaid maa rohte. Klausile ei läinud ükski sõna kõrvust mööda, kui hütner rääkis talle keskrahvast ja hiidrahvast ja ennemuistsest, vanarahvast ja maa-alusest, rahvast ja õhuvaimudest. Ja sellest, et õpetlasi ei või usaldada, sest nad ei tea midagi, aga ise seda ei tunnista, kartes jääda ilma vürstide armulisusest. Ja kui pärast lume sulamist oli Klaus edasi rännanud, oli tal kotis kolm raamatut hütneri kogust. Tollal polnud ta veel lugeda osanud, aga selle õpetas talle selgeks Augsburgi pastor, kellega reumas terveks ravis. Ja kui ta siis edasi rändas, oli ta võtnud ka pastori raamatukogust kolm raamatut kaasa. Rasked olid kõik need raamatud tosinkond teost, täitiste kandekotti justkui tina. Peagi sai talle selgeks, et ta peab kas raamatut maha jätma või paikseks jääma. Kõige parem, kui kuskil varjulises kohas, suurtest teedest eemal, sest raamatud on kallid ja mitte kõik omanikud polnud nendest vabatahtlikult loobunud. Ja kui ei vea, siis võib hütnerise äkitselt ukse taga seista, Klausile needuse peale panna ja nõuda tagasi seda, mis kuulus talle. Kui tõepoolest sai raamatuid liiga palju selleks, et edasi minna, astus saatus ise vahele. Üks möldrineiu oli Klausile meeldima hakanud. Teda oli hea vaadata ja rõõmsameelne oli ta ka ning jõudu oli tal. Ja seda, et Klaus temalegi meeldis, võis isegi pime näha. Teda vallutada polnud raske. Tantsin oli Klaus kange ning ta oli tundnud õigeid lausumise ja maarohtusid, millega südant köita. Üldse oli ta teadnud rohkem kui teised külas. See tüdrukule meeldis. Isal olid esialgu kõhklused, aga kuna paistis, et ülejäänud sulaste hulgas pole kellestki veski ülevõtjat oli ta järele andnud. Ja mõnda aega läkski kõik hästi. Siis oli ta tunnetanud naise pettumust algul vahetevahel, siis sagedamini ja siis pidevalt. Naisele ei meeldinud tema raamatud, talle ei meeldinud, et Klaus pidi maailma mõistatusi lahendama. Ja tõepoolest, eks see ole ju suur ülesanne, mille kõrvalt ei jää eriti jaksu millekski muuks eriti igapäevaseks rassimiseks, veskis. Korraga tundus Klausile otsekui mingi viga. Mida ma teen siin, mis mul pistmist jahupilvedega, mis on mul pistmist nürimeelsete talunikega, kes tahavad tasudes alati petta? Mis on mul pistmist taipamatu teeniaskonnaga, kes ei tee iial seda, mida kästakse teha? Teiselt poolt, nagu ta oli endale sageli öelnud, viib elu suvise kuhugi, kui sa poleks siin, oleksid kuskil mujal. Ja kõik oleks täpselt sama imelik. Päriselt muret valmistab talle igatahes ainult küsimus. Kas selle eest satub põrgusse, kui oled nii palju raamatuid varastanud. Aga tuleb ju teadmistest kinni haarata, kus neid leida on. Sest inimene pole ometi määratud millestki taipamata, vegeteerima ja pole kerge, kui sul pole kedagi, kellega saab rääkida. Sul on nii palju mõtteid, aga keegi ei taha neid kuulda. Sinu mõtteid selle kohta, mis on taevas ja kuidas tekivad kivid ja kuidas kärbsed ja kõikjal kihab elu. Ning mis keeles räägivad omavahel inglid ja kuidas issand jumal iseenda lõi ja ennast ikka veel looma peab päevast päeva. Sest kui ta seda ei teeks, lakkaks kõik ühe hetkega olemast. Kes siis veel, kui mitte jumal peaks takistama maailmal lihtsalt olemata olla. Mõne raamatu peale kulus Klausil, kuid teistele aastaid, mõnda teab ta peast, kuid sellegipoolest aru ei saa. Ja vähemalt kord kuus võtate ette Paksu ladinakeelse köite, mille oli varastanud Triirist ühest põlevast pastoraadist. Tema polnud tuld süüdanud, aga ta oli olnud läheduses ja haistnud suitsu ning kasutanud võimalust. Ilma temata oleks raamat ära põlenud. Tal oli selle peale õigus. Kuid lugeda ta seda ei oska. 765 lehekülge on seal tihedas kirjas täis trükitud ja mõnel leheküljel on ka pilt, et mis oleks justkui õudsetest unenägudest pärit. Linnupeadega mehed. Üks Sakmelise müüriga ja kõrgete tornidega linn pilve peal, millest sajab peente jugadena vihma. Kahe peaga hobune, metsalagendikul. Üks pikkade tiibadega putukas, üks kilpkonn, kes kõnnib mööda päikesekiirt taevasse. Esimene leht, millel ilmselt oli kunagi olnud raamatu pealkiri on puudu. Samuti on keegi välja tõmmanud leheküljed 23 ja 24, nagu ka leheküljed 519 ja 520. Kolm korda juba anglaus läinud raamatuga preestri juurde abi paluma aga iga kord on tooda ebaviisakalt minema saatnud ja seletanud, et ainult haritud inimestel on õigus tegeleda ladinakeelsete teostega. Esiti kaalust lauset võiks talle mingit nõrgemat sorti needuse kaela saata, reuma või hiirte nuhtluse, pastoraadi või piima riknemise. Siis aga sai aru, et tegemist on vaese küla preestriga, kes liiga palju joob ja muudkui palveid kordab. Tegelikult aga mõistab ise vaevalt ladina keelt. Niiviisi ta peaaegu leppis sellega, et just seda raamatut, mis võib sisaldada võtit kõige juurde ei saada arvatavasti mitte kunagi lugeda. Sest kes võiks talle siin jumalast mahajäetud veskis ladina keelt õpetada? Sellegipoolest tuli ta viimaste aastate jooksul päris kõvasti targemaks saanud. Põhijoontes teab ta nüüd, kust tulevad asjad, kuidas on maailm tekkinud ja miks on kõik nii, nagu on vaimud, materjalid, hingepuu, vesi, taevas, nahk, Lili rohutirtsud, hütner võiks tema üle uhkust tunda. Enam ei kulu kaua aega, kui ta täidab oma teadmistes ka viimased lüngad. Siis kirjutab ta ise raamatu, milles seisavad kõik vastused. Ja siis alles imestavad õpetlased oma ülikoolides ja häbenevad ning katkuvad endal juukseid. Kuid kerge ei saa see olema. Tal on suured käed ja been, sulevars kipub ta sõrmede vahel muudkui murduma. Ta peab palju harjutama, enne kui suudab terve raamatu tindist ämblikukirjaga täita. Aga seda peab ta tegema, sest ta ei suuda kõike seda, mis ta on avastanud, igavesti meeles pidada. Seda ongi juba liiga palju. See tekitab valu. Sageli pööritab tal pea kogu sellest teadmisest. Ehk suudab ta millalgi oma pojale midagi õpetada? Ta on tähele pannud, et poiss kuulab teda mõnikord söömise ajal peaaegu vastu tahtmist ja püüdes ükskõikset nägu teha. Poiss on kõhn ja nõrguke, aga paistab olevat tark. Hiljuti tabas klausta sellelt, kuidas ta kolme kiviga žongleeris päris kergelt ja pingutamata. Puht mõttetus, ent siiski ka märk sellest, et võib-olla polegi see laps nii juhm kui teised. Viimati päris poistelt, kui palju on õigupoolest taevast tähti, kuna tema oli alles hiljaaegu need üle lugenud, saida päris uhkelt vastuse anda. Laudpõrand on liiga kõva. Aga kui tal oleks pehmem ase, siis ta uinuksega saaks kuud jälgida. Vaevaliselt on Klaus valmistanud vildakalt katuseaknale peenest lõngast võrgu. Ta sõrmed on jämedad ja kohmakad, ageneeto kedratud, lõngaga tõrges. Kuid lõpuks tuli ta toime ning sai akna jaotatud väikesteks ja peaaegu ühesuurusteks neli nurkadeks. Niisiis lamab ta nüüd ja vahib. Aeg möödub, ta haigutab, pisarad tulevad silmi. Sa ei tohi uinuda, ütleb ta iseendale, mitte mingi hinna eest ei tohi sa uinuda. Lõpuks on kuu kohal hõbedane ja peaaegu ümmargune laigud justkui määrdunud vasest. See on ilmunud alumisse ritta, kuid mitte esimesse neli nurka, nagu Klaus oli oodanud, vaid teise. Kuidas küll nii? Kissitas silmi, silmad valutavad, ta võitleb unega ja tukastab jaan taas ärkvel, tukastab uuesti. Aga nüüd on ta siiski ärkvel ja kissitas silmi. Ning kuu ei seisa mitte enam teises, vaid altpoolt, kolmandas reas. Vasakult, teises nelinurgas. Kuidas oli see juhtunud? Kahjuks pole nelinurgad ühesuurused, kuna lõng oli normendanud, mistõttu tulid sõlmed, liiga paksud. Aga miks käitub kuu niimoodi? On ikka üks alatu taevakeha, salakaval ja petlik. Ega asjata seisada pilt allakäigu ja reetmise kaartidel. Selleks, et kirja panna, millal kuu kuskohas on, tuleb pealegi aega teada. Aga mille järgi põrgu päralt määrata aega, kui mitte kuu seisu järgi? Lausa hulluks võib nii minna. Lisaks see, et just praegu katkes üks lõng. Klaus ajab end püsti ja püüab tõrkuvate sõrmedega seda kokku sõlmida. Ja vaevalt on see tal lõpuks õnnestunud, kui taevasse kerkib pilv. Valgus kumab kahjalt selle servade ümber. Aga kus täpselt on q. Seda ei saa enam öelda. Ta sulgeb valutavad silmad. Kuid lahusvarahommikul külmetades meelemärkusele tuleb on ta näinud und, jahust, see on arusaamatu ikka ja jälle juhtub nii. Varem olid tema unenäod täis valgust ja lärmi. Ta unenägudes oli muusikat. Vahel rääkisid temaga vaimud. Aga see oli ammu. Nüüd näeb ta unes jahu. Paar päeva hiljem saadab Claus poisi külasse Ludwig Stellingi sepa juurde. Claus vajab uut haamrit, aga see ei tohi liiga kallis olla, kuna pärast jahulaadungi kaotamist on ta Martin Roytherile kõvasti võlgu. Tee peal võtab poiss maast kolm kivi. Ta viskab ühe üles, siis teise, siis püüab esimese kinni ja viskab selle uuesti üles. Siis viskab kolmanda, püüab teise kinni ja viskab selle uuesti, siis püüab kolmanda kinni ja viskab selle siis jälle esimese. Nüüd on kõik kolm õhus. Ta käed teevad rindiaid liigutusi ja kõik käib justkui iseenesest. Nõks on selles, et ei tohi mõelda ega pilku ühelegi kivile kinnitada. Tuleb olla valvas ja samas teha nii, nagu neid polekski. Nii läheb ta kivid ümber tema tiirlemas Hanno trelli majast mööda ja üles deegeri põllu. Sepikoja ees laseb ta kividel pori sisse kukkuda ja astub majja. Ta paneb kaks münti, alasile taskus on tal veel kaks. Aga seda ei peasepp teadma. Liiga vähe, ütleb sepp. Pois, kehitab õlgu, võtab mündid ja pöördub minekule. Oota. Sa pead rohkem andma. Pois raputab pead. Nii ei lähe. Ütleb sepp. Kui tahad midagi osta, siis pead kauplema. Poiss läheb ukse juurde. Oota. Sepp on hiiglaslik, ta paljas kõht on karvane, pea ümber seotud, rätik ta nägu punane ja Urgne. Igaüks külas teab, et öösiti käib ta Ilze Melchiori niga põõsastes. Ainult Ilse mees ei tea seda. Võib-olla siiski teab ka, aga teeb ainult näo, nagu ei tea. Sest mida saaks sellise vastu nagu sepp. Kui preester pühapäeviti komblusvastastest tegudest jutlustab vaatab ta alati seppa ja vahel ka eilse otsa. Kuid see neid kahte ei häiri. Seda on liiga vähe, ütleb Sepp. Aga poiss teab, et ta on võitnud. Ta pihib käega laupa. Tuli hõõgub, kõrvetavad kuumust, varjud tantsivad seintel. Ta paneb käe südamele ja vannub. Rohkem mulle kaasa ei antud. Hingeõnnistuse nimel. Vihase näoga sepp annab talle haamri. Poiss tänab viisakalt ja läheb aeglaselt ukse poole, et mündid taskus ei kõliseks. Ta läheb Jacob prantneri tallist nimelkeri majast ja tammimajast mööda külaplatsile. Ei tea, kas nele on seal? Tõepoolest seal ta istub uduvihmas kaevu müüritisel. Sina jälle siin, ütleb poiss. Eks mine siis ära, ütle tüdruk, mine ise ära. Mina olin siin enne. Poiss, istute kõrvale, mõlemad muigavad. Kaupmees oli siin, räägib nele. Ta ütles, et keiser laseb nüüd kõikidel Böömimaa suurtel härrastel pea maha raiuda kuningal kahvi talvekuningal, temal ka. Nii nad teda kutsuvad, sest ta oli kuningas ainult ühe talve pärast seda, kui Böömlased talle krooni andsid. Ta sai põgenema ja tuleb tagasi suure väe eesotsas. Inglaste kuningas on nimelt tema naise isa. Ta vallutab raha tagasi ja võtab keisri maha ja saab ise keisriks. Hanno grill tule tämbriga ja asub kaevu ääres askeldama. Vesi on must, juua seda ei või. Aga seda vajatakse pesemiseks ja loomade jaoks. Kui nad väikesed olid jõudnud piima. Aga juba paar aastat on nad piisavalt vanad selleks, et juua lahjat õlut. Kõik külas söövad tanguputru ja joovad lahjat õlut. Isegi rikkad Ždeegerid talvekuningate ja keisrite jaoks on roosivesi vein. Aga lihtsad inimesed joovad piima ja lahjat õlut. Oma esimesest elupäevast kuni viimaseni. Ütleme neile raha. Mõlemad mõtlevad Praha peale just seetõttu, et see on vaid sõna, et nad sellest midagi ei tea, kõlab see nii paljutõotavalt nagu mingist muinasjutust. Kui kaugel on Praha, küsib poiss. Väga kaugel. Poiss noogutab, otsekui oleks olnud õige vastus. Ja Inglismaa ka väga kaugel. Reis sinna võtab vist terve aasta kauem. Kas me reisime sinna nele naerab. Miks mitte, küsib poiss. Tüdruk ei vasta ja ta teab, et nüüd peavad nad valvsad olema. Ühel valel sõnal võivad olla tagajärjed. Läinud aastal kinkis Peeter Steineri noorim poeg else prantnerile puu piibu. Ja kuna too võttis selle vastu, on nad nüüd kihlatud. Olgugi, et teineteist sugugi ei salli. Juhtum jõudis linna maa foogti kõrvu, kes sellest omakorda kiriku võimule teada andis ning see otsustas, et midagi pole parata. Kingitus on lubadus. Lubadus maksab jumala ees. Kedagi reisima kutsuda pole veel kingitus. Aga see on peaaegu lubadus. Poiss teab seda ja ta teab, et nele teab seda samuti. Ja nad mõlemad teavad, et peavad teemat vahetama. Kuidas su isal läheb, küsib poiss. Kas reuma on järele andnud? Tüdruk noogutab. Ma ei tea, mida sinu isa tegi, aga see aitas. Lausumise sõnade maarohud. Tahad sa seda õppida, kas tahad ka ükskord osata inimesi ravitseda? Ma tahaks parem Inglismaale minna. Pois tõuseb püsti. Ta loodab salamisi, et tüdruk hoiab teda tagasi. Kuid nele, liiguta. Järgmisel suve pööripäevapeol hüppan ma üle lõkke, nii nagu teised, ütleb poiss. Mina ka. Sina oled tüdruk ja see tüdruk virutab sulle kohe ühe sirata. Poiss hakkab astuma vaatamata kordagi tagasi. Ta teab, et see on oluline, sest kui ta ringi pöörab, siis jääb tüdruk võitjaks. Haamer on raske. Hainerlingi maja juures lõpeb laudtee. Poiss astub rajalt maha, kahlav läbi kõrge rohu. See pole päris ohutu keskrahva pärast. Ta jääb seisma ja vaatab üles. Puulatvade kohale peaks tõmbama köie ühest kiriku tornist teise külast külasse. Ta ajab käed laiali ja kujutab seda ette. Siis istub ta ühe kivi peale ja jälgib, kuidas pilved jõuavad. Ilm on soojaks läinud ja õhk täitub veeaurust. Ta higistab, paneb haamri enda kõrvale. Korraga tunneta end unisena ja tal on nälg. Aga tangupudru, nii on veel mitu tundi aega. Ja kui oskaks lennata, lehvitada, käsi tõusta köiel üles, kõrgemale, kõrgemale. Ta murrab rohukõrre ja pistab huulte vahele. Kõrs maitseb magusalt niiskelt ja veidike mõrkjalt. Ta heidab rohule pikali ja sulgeb silmad, nii et päikesevalgus paitab ta lauge. Rohu. Rõskus tungib läbi riiete. Mingi vari langeb ta peale. Poiss avab silmad. Kas ma ehmatasin sind? Pois tõuseb istukile, raputab pead. Võõraid käib siin harva. Mõnikord tuleb kreisilinnast foogt ja vahetevahel tulevad kaupmäed. Aga seda võõrast taitunne võõras noor, vaevu mehe eas. Tal on habemehakatis seljas vammus, jalas heast hallist kangast püksid ja pika säärega saapad. Ka silmad on heledad ja uudishimulikud. Kas kujutasid ette, mismoodi oleks, kui oskaksid lennata? Poiss vahib võõrale otsa? Ei, ütleb võõras. See polnud võlukunst. Mõtteid pole võimalik lugeda. Keegi ei suuda seda. Aga kui laps ajab käed laiali ja tõuseb kiki varvukile ja vaatan üles, siis mõtleb ta lendamisele. Ta teeb nii, kuna ei suuda veel päriselt uskuda, et ta ei hakka iial lendama. Et jumal ei luba meil lennata. Lindudel küll, aga meil mitte. Üks kord suudame kõik lennata, ütleb poiss. Kui me surnud olema. Kui oled surnud, siis oledki eelkõige surnud. Siis lamad hauas, kuni issand, tuleb tagasi meie üle kohut mõistma. Millal ta tuleb tagasi. Kas preester pole sulle seda selgeks teinud? Poiss kehitab õlgu. Muidugi räägib preester kirikus sageli säärastest asjadest hauast, kohtust, surnutest, aga tal on nii üksluine hääl ja õige sageli on ta ka purjus. Aja lõpus ütleb võõras. Ainult et surnud ei suuda aega tunnetada. Nad on surnud. Niisiis võib ka öelda. Kohe. Niipea kui oled surnud, algab kohtupäev. Seda on ka isa mulle rääkinud. Kas sinu isa on õpetlane? Minu isa on Mölder. Kas tal on oma seisukohad? Kas ta loeb raamatuid? Toode ja palju, ütleb poiss. Ta aitab inimesi. Aitab inimesi. Kui need on haiged. Ehk saab ta mindki aidata. Võõras istub tema kõrvale maha. Mis sa arvad, kas ilm jääb päike selliseks või hakkab jälle vihma sadama? Kust mina peaksin teadma? No sa oled ju kohalik. Hakkab jälle vihma sadama, ütleb poiss. Kuna enamasti sajab, ilm on peaaegu alati halb. Sellepärast on viljasaak nii kehv, sellepärast ei tooda veskisse piisavalt vilja, sellepärast on kõik näljas. Väidetavalt olnud vanasti parem. Vanemad inimesed meenutavat pikki suvesid, aga võib olla ka lihtsalt kujutavad näidete, kes teab, nad on vanad. Minu isa arvab, ütleb poiss, et vihmapilvedel ratsutavad inglid ja vaatavad alla meie peale. Pilved koosnevad veest, ütleb võõras. Keegi ei istu nende peal. Inglite keha koosneb valgusest ja nad ei vaja mingit sõiduriista. Samamoodi ka deemonid mitte. Nemad koosnevad õhust. Seepärast hüütakse kuradit õhuvalitsejaks. Ta jääb vait. Otsekui tahaks omaeneselausete kaja kuulata ja silmitseb peaaegu Uudishimuliku ilmel oma sõrmeotsi. Jäikagi, ütleb ta, siis pole nad midagi muud kui osa jumala tahtest. Kuradid ka. Loomulikult. Kuradil on jumala tahe. Jumala tahe on suurem kõigest, mida annab ette kujutada. See on nii suur, et ta võib iseennast eitada. Üks vana mõistatus kõlab nii. Kas jumal võib luua nii raske kivi, et ta seejärel seda ise enam tõsta ei jaksa? Võõras vaikib hetke, siis kerkivad ta suunurgad põgusaks naeratuseks. See pole tegelikult paradoks, sest õige vastus kõlab. Loomulikult saab ta seda teha. Aga seejärel võib ta kyll, mida ei jaksa tõsta, vaevata üles võtta. Jumal on liiga kõikehõlmav, et olla iseendas ainus. Sellepärast on lohu valitseja ja tema kaasosalised. Sellepärast on kõik, mida jumal ei ole. Sellepärast on maailm. Poiss tõstab käe näo ette. Päike on pilvitu, üks musträstas lendab mööda. Ja ikkagi mõtleb ta. Nii tahaks lennata. See oleks veel parem kui köiel kõndida. Aga kui lennata siiski ei saa, on köie peal kõndimine paremuselt teine. Ma tahaks meeleldi su isaga tuttavaks saada. Poiss noogutab ükskõikselt. Sa peaksid kiirustama, ütleb võõras. Tunni aja pärast hakkab vihma sadama. Poiss osutub küsivalt päikese poole. Näed seda väikest pilve seal tagapool, küsib võõras. Ja neid pikaks veninud meie kohal. See seal tagapool kuhjab kokku tuult, mis tuleb idast ja toob külma õhku. Aga need meie kohal püüavad selle kinni ning siis jaheneb kõik veel rohkem ja vesi muutub raskeks ja sajab maha. Pilvede peal ei istu ingleid kuid sellegipoolest tasub neid vaadata, sest nad toovad vett jäilu. Mis su nimi on? Poiss ütleb seda talle. Ära oma haamrit maha unusta, till. Võõras pöörab ringi ja läheb minema.