27. juuli 2015. Suve viimane päev. Õigemini suve viimane päev enne teatrihooaja algust sest suvi on alles poole peal, aga homme tuleb juba maalt ära sõita ja tööle hakata. 2015. 16. hooaeg tuleb samasugune nagu ülejäänudki. Teatri rutiin väljendub sedaviisi, et miski ei kordu mitte kunagi. Alati on kõik kuidagi teisiti kui eelmisel korral. Ja nii kordub see aastast aastasse. Omamoodi igav, isegi. Täna olime perega jälle metsas. Seenekorjamise tehnoloogia on sel aastal täiustunud. Isa paneb prillid ette, käib mööda metsa, näitab näpuga seente peale, aga ise enam kummardama ei tea. Minu järel tulevad viis väikest noad käes ja muudkui lõikavad. Isegi Väike-Elsa, kellel hiljuti tähistati ühe aasta juubelit, mõistab juba seenekorjamise olemust. Talle valmistab raskusi vaid pehmel samblal kõndimine. Christine peab teda kinni hoidma. Pealelõunal sõitsime naabrile külla. Kolm kilomeetrit. Selles Läti nurgas elab erakordselt vähe inimesi ja neid lahutavad pikad vahemaad. Kui püüan mõnikord välismaalastele seletada, mida tähendab olla lätlane, ütlen tavaliselt nii. Lätlased on ammusest ajast elanud metsades, mitte külades üksteisest eraldatult. Lätlane tunneb ennast suurepäraselt vaid siis, kui aknast pole näha ühtegi teist tätlast. Nii seal võin kinnitada. Muidugi on sellel kõrvalnähud. Rahvad, kes ei ole ajalooliselt külades elanud, tunnevad teatavat raskust kollektiivsete otsuste vastuvõtmisel. Igaüks on iseenda peremees ja kuningas. Ühesõnaga tüüpiline lavastaja mentaliteet. Elan päris läti serva peal. Meie maatüki piir on ka Läti riigipiir. Ka kõigil kollektiivsetel fotodel juba kooliajast alates seisan tavaliselt kõige ääres justkui koos, aga samal ajal mitte päriselt. Siin on selline läti džungel. Loodus on metsik ja ilma sentimentideta. Igaüks ei suuda üle kolme päeva vastu pidada. See on ilmselt ka viimane Lätimaanurk, kuhu jõudis mobiilivõrk. Enne seda oli täielik rahu. Või nagu ütles üks naaber, see koht on muust maailmast nii kaugel, et on täiesti ükskõik, kas riigis valitseb kommunism, kapitalism. Naabri lehmal sündinud eile vasikas. Läheme kogulaste karjaga külla, et laudas vastsündinu üle vaadata, aga ei suuda teda enam üles leida. Laudauks lahti ja tema juba jalga lasknud. Väikesed poisid leiavad ta põõsast, kuhu ta on peitu pugenud. Täitsa märg veel. Uskumatu, et üks olend on vaid ühe päeva vanune, aga juba kõnnib, põgeneb ema eest, et minna laia maailma. Arhetüüpne lätlane on ikka pähe võtnud, et maailm väljaspool on alati kurjavaenulik. Läti kirjandusklassikas puudub täielikult süžee, kus kangelane läheb ära, et jätkata elu seal väljaspool. Ainsaks erandiks on lugu tulla ei Staukast seega poisist, kes istub paati ja läheb üle mere, tutvuda maailmaga. Aga lätlaste teadvuses on ammu vastu võetud ühine otsus, et muidugi sai tulla Tauka üksinda merel hukka. Ei ole isegi arutatud varianti, et võib-olla võttis mõni mööda sõitnud laev ta peale ja ta elas pika elu õnnelikult kuskil New Yorgis või Uus-Meremaal. Sest igal läti kirjanduse õpetajal oli juba lapsepõlves selge, et tulles Tauka, kes kaob silmapiiri taha, on automaatselt hukkunud. Õhtul peab sauna minema kui lapsed ja Christine on juba lõpetanud, jään üksi. Mulle meeldib Läti saunas üksinda. Saun on selline koht, kus ma tahan rääkida ainult iseendaga, mitte teistega. Ka vihelda meeldib mulle kõige rohkem ennast ise. Sealtsamast sauna tagant korjan kadakaid pärnaoksi koos kõigi õitega ja peksan ennast ilma halastuseta. Lõugan jooksen tiiki. Iga kord pärast Maal saunas käimist on isegi arme veel kaua näha. Teater on väga sadomasohhistlik keskkond, tuleb ilus hooaeg. Ja väga raske. Ma tean seda juba. 29. juuli jõuan Salzburgi. Olen viimase 10 aasta jooksul seitse suve töötanud Salzburgi festivali nimel. Juba peaaegu nagu kodu. 13 aastat tagasi algas siit minu mustlase elu. Tookord pärast revidendi külalisetendust tulid kutsed töötada välismaa teatrites ja sellest saati on kõik maastad jagatud kaheks. Umbes üks-ühele pool kodus ja pool eemal. Mäletan, et tookord oli meil Salzburgis revidendi esimene proov, mida vaatas ka üks noor tundmatu lauljanna lätist. Temagi oli tol aastal esimest korda osalema kutsutud. Gundars Abu Linz tutvustas meid vaheajal ja selle tüdruku nimi oli Elina garantša. 30. juulipäeval arutame plassida dominguga järgmist ühistööd. Sel talvel valmistan La Scala teatris ette Verdi vähetuntud ooperiidu uue Foskaari uuslavastust. Selle valis Domingo ise, sest seal oli temale sobiv roll nii vanuse kui ka hääle poolest. Endine tenor on teatavasti baritoni partiide peale üle läinud. Lugu räägib vanast Veneetsia tootšist ja tema traagilisest lõpust. Süžee tugineb tõsielusündmustele. Olen juba lava maketi ette valmistanud. Räägin talle oma nägemusest. See oleks pühendatud Veneetsia ajaloole. Domingo tunnistab mulle, et ta on väga võimalik, et see jääb tema viimaseks rolliks Milanos. Teatris, kus ta on veetnud kogu elu kontseptsiooniga, on ta rahul. Palub vaided dekoratsioonid tema selja taga oleksid puust mis aitab lauljat akustiliselt ja lõpupildis olgu laval poodi, kus on mugav surra. Õhtul Domingo Salts purgiga hüvastijätmise kontsert. Ta on siin esinenud juba 40 suve. See jääb ilmselt viimaseks. Möödunud suvel tegime siin koos trubaduri proovi. Tookord oli esimesse proovi ilmunud kogu festivali juhtkond, sest küpses skandaal. Paar päeva enne seda oli Domingo ühele Hispaania ajalehele öelnud, et olevat kuulnud, et tuleb liiga moodne resi. Ja kui talle ei ole see vastuvõetav. Jätab juba esimesel päeval hüvasti ja sõidab koju. Tuleb Domingo viib mu kohe kõrvale ja ütleb, et see kõik on arusaamatus ja ta on kõigega rahul. Pärast proovi sõidame hotelli ja vaatame tema numbritoas igavat jalgpallimatši. Äsja olid alanud maailmameistrivõistlused. Peab tõdema, et tol suvel tuli temaga rääkida rohkem jalgpalliasjadest kui ooperist. Paar nädalat enne esietendust jõudis ta veel sõita Riiadega niru staadionile ja olla tunnistajaks Brasiilia üks seitse hävingule Saksamaa vastu. Sellise kire ja katarsise ka ei suuda isegi Berdy konkureerida. Seda ütlen ma mõistagi ilma irooniata. Aga proovi tegi ta tudengi entusiasmiga ja see peab tunnistama, oli muljetavaldav. Ja ei saa mainimata jätta tema imetlusväärseid inimlikke omadusi. Arvan, et hämmastavalt pikaajalise karjääri aluseks on siiras huvi teiste inimeste vastu mitte ainult enda vastu. See on meie kunstnike puhul väga harva esineb omadus. Pärast juubelikontserti on bankett koos kohalike Vippide ja võltsitud musta kalamarjaga. Selle lõpus peatab Domingo kogu joomise ja söömise ümmarguste laudade ümber ja teatab, et kõik peavad kohe kuulama täiesti uusi ja kõigile tundmatuid lauljaid. Olen juba parajalt purjus ja valmis seda tegema vaid viisakusest. Aga kui grupp täiesti rohelisi algajaid hakkab üksteise järel laulma, osutub see ootamatult muljet avaldamaks. Nii seetõttu, et nad teevad seda füsioloogiliselt täpselt ja irootiliselt just nagu ennast pakkudes. Ja ka seetõttu, et selles kontekstis on nii vapustavalt tähelepanuväärne, kui halastamatu on tänapäeva kunstiturg. Iga uustulnuk on vaid uus saadetis sellele, et tänapäeva gladiaatorite võitlusele, milles osalevad kõik, aga lõpuks ei jää ellu keegi sest alla suunatud pöialt näidatakse varem või hiljem igaühele. Kolmas august. Esimesse proovi tuleb aania nett Repko. Kogu Viini riikliku ooperikoor on kohal. Kui ütlen Annale, et esietenduse päeval tuleb 33 kraadi kuuma, tunnistab ta, et sellise temperatuuri juures kõlab tema hääl juba hoopis teisiti. Nagu ükskõik milline muusikainstrument. Ooperis tunnen ennast jätkuvalt algajana, kuid olen õppinud märkama, et ooperi solistidele paneb proovides erilise pinge peale koori juuresolek. Selge, et iga koorilaulja, kuid aga kuulub kõige paremasse koori, tahab või on tahtnud olla ise solist. Kui ka need trepp ka taipab, et täna tuleb, proovis kõik stseenid laulda. Koori juuresolekul näen kuidas ta korraks pingesse läheb. Seesmiselt keskendub ja käivitab mootoreid nagu lennukiga õhku tõustes. Tavaliselt laulavad solistid proovides poole vinnaga ennast säästes. Aga täna teeb ta kõike maksimumi peal. Pärast tema esimest aariat kõlab koori aplaus. Tean hästi, et see justkui hõre kolleegide aplaus on palju rohkem väärt kui ovatsioonid püsti seistes ja hüsteeriliselt Braavod mis ootavad ees esietendusel mõne päeva pärast. Kaheksas august, eile ostsin uue smokingu. Täna hommikul lendas kohale abikaasa üheks õhtuks tru Paduri esietendus. Kuigi see on eelmise hooaja taasesitus, on ometi kõik solistid välja vahetatud. Välja arvatud, annan need trepko ja Francisco meili. Ka dirigent on uus ja kõik on teistmoodi. Ühesõnaga, esietenduse atmosfäär on täna õhtul mõlemal pool nii kulisside taga kui ka saalis. Tavaliselt vaatan oma esietendusi operaatorite putkadest või kuhugi loosinurka peitununa. Seekord otsustan üldse teatrist välja minna. Kui ka juhtumisi midagi viltu läheb, ei ole minu võimuses enam aidata või sekkuda. Assistendid ja inspitsiendid on võtnud võimu etenduse üle enda kätte ja ei laseks mind ligi. Isegi kui tahaksin. Esietenduse palavik Graviti minust välja 1995. aastal Läti rahvusooperis. Kui vahetult enne tule ja ö esietendust tuli siseministeeriumile anonüümne teade. Teatrisse on peidetud lõhkekeha. Esietenduse publik aeti tänavale, kuni politseikoertega pommi otsis. Mäletan, et tol õhtul huvitas laval toimuv mind vähe. Kogu aja vaevas kujutlus, kuidas näeksid välja inimeste verised lihatükid ooperi kuldsel foonil. Elu on ikkagi kunstist tähtsam. 10. august, Riia uue teatrihooaja avamise pressikonverents. See žanr on selline, mis nõuab liialdatud optimismi. Peab rääkima, kuidas kõik saab suurepärane ja sensatsiooniline olema. Kogu hommikupoole püüan ennast selle tooni peale häälestada, aga ei tule välja. Kuni mõistan, kui absurdne see on. Sest teatrist ei saa ometi rääkida üles kruvitult optimistliku näoga. Oma loomult on see ikkagi koht, mis näitab inimest kriisisituatsioonis. Teater meenutab vaatajale, et praktiliselt kogu tema elu on üksainuke kriis. Ja isegi kui vaataja nii ei mõtle, on teatri kohustada vastupidises veenda. Parima teatri definitsiooni autor on meie näitleja Andris case. Inimene ostab pileti, et saada võimalus istuda paar tundi pimedas ruumis ning mõtelda oma kurva ja haletsusväärse elu peale. Ja laval toimuva ainuke funktsioon on teda nendele mõtetele õhutada. Teater erineb kinost selle poolest, et siin toimub jutustuse montaaž vaataja peas, mitte ekraanil. Hooaja esimesel pressikonverentsil osalevad ka teised selle hooaja lavastajad. See on mulle muidugi meelitav, et leidub inimesi, kes mõtlevad. Riia uus teater on Herman ise teater. Kahjuks ei ole see võimalik, sest me peame igal hooajal välja laskma vähemalt 10 uuslavastust. Ja siin töötavad paljud lavastajad. Paljude aastate eest istus kris naiitide sööklas parandusi tänaval minu juurde üks naine ja tahtis väga lähemalt tutvuda. Alles 15 minuti pärast mõistsin, et arvab, et olen Uldist, Irans. Meil mõlemal on lõppude lõpuks samasugune soeng. Olin pettunud. Tema veel rohkem. Sel hooajal lavastab meie juures filosoof Uldis Tiirans. Platoni pidusöök saab meie juures nimeks pidulaud. Otsisime pikka aega lavastajat, tekstile, mida Huldis ette valmistas, kuni taipasime, et seda peab tegema tema ise. Ma imetlen tema julgust. Ma pean ka lõppude lõpuks midagi sarnast välja mõtlema. Tegema midagi sellist, mida ma ei ole üldse kunagi teinud. Näiteks kirjutama raamatu. Esimene september. Eile Riia lennujaamas juhtus mul kaasus. Läksin lennule registreerimise saali teisel korrusel tualetti. See on tühi, lähen sinna ühte kabiini ja äkki kuulen kõlamas naiste kingade klõbinat. Sinna suurt tualettruumi tuleb paar naist siis veel ja veel. Järsku taipan, et olen kiiruga uksed segi ajanud ja tulnud naiste tualetti kabiinist välja, ta on täiesti võimatu. Taipan, et olen lõksus. Minu reisini pole enam lõputult palju aega. Istun seal ja mõtlen, mida peale hakata. Ootan, kuni lõpuks saabub vaikus. Siis hüppan välja lootuses, et keegi ei näe mind sealt tulemas. See on üks neist olukordadest, mida me professionaalses teatrikeeles kutsume etüüdideks. Väikesed dramaturgiliselt tellised, millest ehitatakse kogu lavastuse konstruktsioon. Ükskõik millise lavastuse. Ka kogu lavastuse ettevalmistav töö on mõelda välja ja läbi mängida väikeseid dramaturgi liisi sõlmi, mis annavad lavastuse skeletile vere ja lihaetüüd on teatrialus. Samuti nagu lause on kirjanduse alus. Et tüüdide kollektsioneerimine on meetod, millega olen töötanud kogu oma lavastaja elu. Et tööd on alati väike miniatuurne lavastuse hakatis, mis annab loogikat, mõtet ja täpsust kogu suurele lavastusele. 1981. aasta sügisel sõitsin ühel päeval trammiga mööda VEFi kultuuripaleest nägin peatuses juhuslikult kuulutust, et Riia-pantomiim võtab vastu uusi osalejaid. Ma olin kuueteistaastane. Olin terviseprobleemide tõttu äsja katkestanud sportlase elu ja otsustasin osaleda sellel vastuvõtukonkursil. Ma ei teadnud, et Nõukogude ajal oli Riia-pantomiim kujunenud legendaarseks kunsti dissidentide kohaks. Mindi juhtis lihtsalt uudishimu. Mingit huvi teatri või kunsti vastu ei olnud mul seni üldse olnud. Ma tahtsin lihtsalt midagi uut proovida. Roberts liigers Riia pantomiimi juhataja ja nagu hiljem selgus, minu esimene teatrikoolitaja laskis meil vastuvõtukatsetel välja mõelda ja läbi mängida väikeseid pildikesi mida nimetatakse etüüdideks. Liigers andis vaid pealkirju näiteks armukadedus esimene suudlus või midagi sellist. Ja me pidime välja mõtlema paari minuti pikkuse imeväikese lavastuse etteantud teemal. Ma ei mäleta enam oma esimest etüüdi. Aga ma mäletan selgelt tunnet, et see on täpselt see, millega ma tahan kogu oma elu tegeleda luua etüüdi. Mingil intuitiivsel moel külastas mind ilmutused, teater ei ole midagi muud kui see väike dramaturgiline ummik mida kutsutakse, nagu selgus Eteediks. Hea, et tööd on selline, mis hõlmab mingit suuremat filosoofilist üldistust. Näiteks nagu minu klaustrofoobiline olukord Riia lennujaama naiste tualetis. Seal oli ju ka midagi kahtlast. Viie aasta pärast, kui olin juba läbi teinud rahvafilminäitlejate õppestuudio ja jätkasin Läti riiklikus konservatooriumis näitlejaks õppimist lavastasin koos kursusekaaslastega oma esimese teatritükki. Franz Kafka protsessi. Ma teadsin, et minust saab lavastaja. Teadsin seda alates esimesest päevast liigersi juures. Lihtsalt teadsin ja kõik. Oma järgmise lavastuse pärast protsessi tegin alles 1993. aastal. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Sest 16 aastasest peale teadsin, et minust saab lavastaja ka siis, kui mind ei võetud sinnasamasse konservatooriumisse lavastajaks vastu ja ma jäin kolmandana joone alla. Ma mäletan, et tookord ei olnud ma isegi kibestunud ega pahane selle vastuvõtukomisjoni peale. Ma teadsin niigi, et olen lavastaja kuigi ei olnud veel ühegi lavastusega välja tulnud. Hariduse diplom olid mulle ebaolulised. Mulle piisas.