12. august 2015. Pärast kolmeteisttunnist lendu, koos minuga abikaasa Christine ja meie kõige pisem jõuame punt tagalasse. Kus asub Miša barrisnikovi suveresidents. Suvi on küll Dominikaanis aasta ringi. Autos ütlen talle, protski ei lähe minu meelest Palmidega eriti kokku ja teha proovinäidendiga protskist sellel laiuskraadil oleks pisut absurdne. Ja vaevalt troopilistes maades üleüldse kunagi tõelist luulet loodud. Näinud tema maja, mis peab tunnistama, on tõeline arhitektuuriime otse ookeani kaldal. Võtan oma sõnad tagasi. Eksistentsiaalse liigatsusel, mis omane protskile ja maailma ülesel ilul selle lärmaka ookeani kaldal on siiski midagi ühist. Võib-olla sarnaselt sellega, mis sugulus oli protskile Veneetsia all. Ilu viimane jaam, Ilunukrus surm, banaalne kombinatsioon mõistagi. Aga just nii see ongi. Protski ise olevat seda kohta külastades ja oma sõbra residentsi nähes öelnud. Ja õiglus on ometi olemas. Mõeldes sellega, et missa pois Riia kommunaalkorterist on selle koha ära teeninud küll. 13. august. Hommikusöögile räägime näitlejate närvitsemisest ja hirmust enne lavale minekut. Minu tähelepanekute põhjal, mida vanem näitleja seda rohkem enne peale minemist pabistab. Meenutan, et viia artlane, kes oma viimased kaks rolli tegi minu lavastustes, tõmbus vahel hirmust vaatajate ees kulisside taga nii krampi, et lavale pidi teda peaaegu jõuga lükkama. Michal räägib, et temal olevat umbes samamoodi. Aga ta olevat saanud spetsiaalsed Rootsi tabletid, mis tuleb sisse võtta tund enne peale minekut ja aitavat vägagi. Löövad pulsi alla. Ja paljud muusikud kasutavad neid. See tuleb meelde jätta. Pianist Glenn Gould Lõpetas teatavasti hirmust vaatajate ees kontserttegevuse 31 aastaselt. Ja ülejäänud elu veetis salvestusstuudiotes. Ta ütles, et on lavale minnes alati tundnud. Sügaval alateadvuses ootavad vaatajad alati kunstniku läbikukkumist. Nii võib-olla ka. Ma mäletan, et lapsepõlves külastasime aeg-ajalt sõpradega autovõidusõite pikernieki ringrajal. Muidugi oli alati peamine lootus näha korralikku avariid. Ainult et lapsepõlves keegi ei varjanud seda. Mõnedes maailma ooperiteatrites ootab esietenduse publik sedasama. Ma tean seda päris kindlasti. 14. august, mõelda protskist, tähendab mingis mõttes mõelda surmast, surmast kui elu viimsest väljendusest. Mõeldes omakorda sellest, kuidas tõlkide protski, luulet kehakeelde oli meil barrisnikoviga juba ammu selge, et liigume muuto suunas. See jaapanitants, mis tekkis pärast Hiroshima ja Nagasaki surma vulkaane erineb kõigist ülejäänud tantsu ideoloogiatest sellega et ei püüa üldse vastu seista gravitatsioonijõule. Täpselt vastupidi, vutto eesmärk on roomata, pugeda, pressida ennast ussina tagasi maa alla, kust oled tulnud. Roomata tagasi alateadvusse. Õhtul jõime džinni, suitsetasime Dominikaani sigareid ja vaatasime veel kaua vanade puuto meistrite videosalvestusi, kuni jäime mõlemad ekraani ette magama. Pärast seda jätkus teema unes. Surnud nooruspõlve sõbrad tulid külla ka protskija barrisnikovolid, sõbrad 22 aastat. Nüüd elab protski juba peaaegu 20 aastat Veneetsia surnuaial. Ma tahan, et meie etendus oleks nagu spiritistide seanss, kus nad veel kord kohtuvad. 15. august kuidas tõlkida protski, luulet, kehakeelde? Mäletan, et kui lugesin protskit esimest korda hakkas mul sõna otseses mõttes konte murdma. Lülitasin sellesse luulesse väga füsioloogiliselt. Mulle mõjus see nagu massaaž kehale seestpoolt. San Diego raamatukogus 1991. aasta suvel, kui lugesin esimest korda tema luulet, roomas protski nagu paeluss minu kehasse ja elas seal kõik need aastad. Olin tookord sellise mõju all, et otsustasin protski raamatu San Diego avalikust raamatukogust varastada sest välja neid ei antud. Toppisin selle püksi ja läksin välja. Väljapääsu juures hakkasid sireenid ulguma. Ma ju ei teadnud, et neisse raamatutesse on kiibid pandud. Oli kohutav häbi, aga kui turvamehed nägid, et noor inimene peidab pükstes arusaamatus kirillitsas luuleraamatut siis nad mind ikkagi politseisse ei viinud. 16. August nagu ma juba ütlesin, asub barrisnikovi maja sõna otseses mõttes ookeani kaldal. Täna õhtul algas torm, mis kasvas tasapisi üle looduses tyhjaks, mida tormiks nimetada päris hästi enam ei sobi. Kuni tsunami peale ei tule. Seni on kõik see väga huvitav seiklus ja näeb kaunis välja. See koht muutub aina rohkem adekvaatseks protski Universumiks, millega tegeleme siin juba nädala. Napilt enne tormi jõudis veel maanduda lennuk, millega New Yorgist saabus missa naine Liisa endine baleriin, kes samuti väga pikalt ja hästi luuletajat tundis. Õhtusöögilauas provotseerisin jälle vestlust endale vajalikus suunas ja algas järjekordne mälestuste õhtu Jossif Trotski teemal. Liisa meenutas, et ammu aega tagasi, kui üks tema lastest Anna oli veel mõnekuune, läksid nad kõik koos protskiga külla ühele teisele tähelepanuväärsele luuletajale, Tereckwoolkordile, kes elas teisel Kariibi mere saarel. Mitte kuigi kaugel. Siit õhtul läks kogu seltskond otsima restorani, kus õhtustada kuid igal pool keelduti neid imiku tõttu teenindamast. Pärast järjekordset katset, kui restorani omanik teatas, et imikud on tema restoranis ebasoovitavad ootas Misha, kuni sõbrad eemalduvad ja sosistas restorani omanikule. Et ta võib olla uhke. Sest just äsja ei lasknud oma sööklasse tervelt kahte Nobeli preemia laureaati. Öösel pöördume oma tubadesse tagasi ja Kristine võpatas korralikult, sest magamistoa kõrvalt kostab kummaline vali müra. Selgub, et meie juurde on roomanud 20 sentimeetri pikkuste sõrgadega hiigelkrabi. Küllap otsis peavarju möllava ookeani eest. Või on protski reinkarnatsioon, mis pole ka välistatud. Püüdsime kaua seda kutsumata külalist. Pärast seda viisin ta džunglisse, mis algab teisel pool maja. Elasin seal lahti. 18. august pärast hommikusööki räägime koos Michaga Skype'is protski heebrea keele tõlkija Jacob lahiga sest esimesed külalisetendused pärast Riia esietendust on ette nähtud Iisraelis. Muidugi on kõigis riikides, kuhu meie lavastus läheb, suurem osa vaatajatest, kohalikud venekeelsed või vene keele oskajad. Ometi tuleb arvestada, et suur osa publikust loeb alati tõlget tiitritest lava kohal. Jacob räägib meile oma tõlketöö nüanssidest. Näiteks sõna kõrbe ei tähenda heebrea keeles kuidagi tühja ja üksikut kohta, mis tähenduses on luuletaja seda kasutanud. Selles maailmajaos, kus räägitakse heebrea keeles on kõrb kõikjal. Ja tegelikult on kogu maa üksainuke kõrb. Kaua kuulame Tel Avivis Skype'i kaudu protskit heebrea keeles. Tõlkijal on õnnestunud säilitada sedasama meloodiat ja rütmi. Kõlab nii huvitavalt. Protski enese luule lugemise maneer meenutab mulle alati Toorat lugeva rabi häält. Samas pole saladus, et protski alati kuidagi distantseerus oma rahvast. Pigem ta siiski identifitseeris vene keelega kui oma tõelise päritoluga. Mäletan. Kunagi küsiti ühelt vanalt juuditarilt, kes oli oma elus paljudel maadel elanud. Aga kus on lõppude lõpuks teie koduma? Ta osutas oma raamaturiiulile. Siin on minu kodumaa. 19. august. Täna jändasime lõunani mikrofonidega sest osa luulet kõlab lavastuses audiosalvestusena. Barrisnikovi hääl on tämbri poolest madal ja meelas. Aga see ei ole professionaalse näitleja hääl. Selles ei ole tänu jumalale nartsitsismi, mis on omane draamateatri näitlejatele, kui nad luulet loevad. Muidugi on paruznikov teatriinstinktide mõttes tõeline lavaloom. Aga mis puutub häälde, siis on tal säilinud teatav neitsi, liikus ehk süütus. Kardan, et etenduste käigus seegahub. Mul ei ole kunagi meeldinud, kuidas draamanäitlejad luulet esitavad. Nad teevad selle proosaks, hakkavad selgitama selle mõtet. Tavaliselt nad ignoreerivad luulevormi ja musikaalsust. Samas suruvad peale oma personaalset interpretatsiooni. Kuulates luulet, tahan ma ise seda oma sisuga täita, mitte kuulata, kuidas konkreetne näitleja kasutab teise autori luulet, et jutustada mulle oma isiklikest probleemidest oma keerulisest sisemaailmast. Mind see ei huvita. Ideaalne luulelugeja peab olema neutraalne nagu seisev vesi. Sest vaid seisval veel on peegliomadused ja selles võib ennast näha igaüks, kes selles peegeldub. 21. august, küsin Liisalt, milline protski, iseloomuomadus on tal kõige eredamalt meeles. Tema arust oli see harjumus öelda kõigile näkku, mida mõtleb. Liisa on hästi kasvatatud ameeriklanna ja lapsest saati harjunud. Et väljendusviis peab olema poliitkorrektne, lahke ja igatepidi tore. Protski šokeeris teda juba esimesel kohtumisel sellega, et on võimalik neid reegleid täielikult ignoreerida. Mis meenutab, et kord viinud sõbra pärast Leonard Bernsteini kontserti dirigendiga tutvuma. Tol õhtul olid kõlanud maaler ja Mozart. Esimene, mida protski pärast kätlemist Bernsteini öelnud. Mahleri polnud viga. Aga Mozartit oleks teil küll parem enam mitte kunagi dirigeerida. Mis seal läinud, peaaegu süda pahaks. Kord olnud jälle tema New Yorgi majas külas Võssotski, mis sa läinud magama jätnud kaks luuletajat omaette. Võssotski-le oli alati tähtis, et teda ei võetaks pelgalt laulumehena, vaid ka täisväärtusliku luuletajana. Paari tunni pärast ajanud protski Mischa üles. Võssotski oli äkki muutunud kahvatuks ja ära kustunud. Selgus, et Võssotski oli enne seda lugenud oma luuletusi ja küsinud kolleegi seisukohta. Pärast selle ärakuulamist oli ta võtnud külmkapist viinapudeli ja läinud üksinda rõdule. Aga tal ei olnud tol ajal ampull sisse õmmeldud ja alkohol olnud talle eluohtlik. Jaa. Protski olnud suur tõearmastaja, nagu selgub kuigi see on näha ka juba tema luules. Ma ei usu, et on mõni teine literaat, kes on nii halastamatult otse vaadanud inimsoo eksistentsiaalsete õuduste peeglisse ilma vähima, sentimendist lootuseta külmalt ja ausalt silmi pilgutamata. Isegi Tšehhov, kes oli professionaalne arst ja kes oli ka kuulus oma lootusetuse iroonia poolest, on ikkagi inimarmastuse musternäidis võrreldes protskiga. Võimalik, et luuletaja inimarmastus niimoodi väljenduski. Et ta lõikas kirurgina väristamata käsi ja vaadates otse silma ja patsiendi eest diagnoosi, ei varjanud. Mis sa teadis rääkida, et nõukogude ajal oli protski ka surnukuuris töötanud ja laipu pesnud? On ikkagi oluline seda teada, kui räägime poeesiast? 29. august. Pärast 14 tunnist lendu kaks korda ümber istunud jõudsime eile öösel tagasi Riiga. Pärast seda, kui lennuk Punta Ghanast õhku tõusis, suleti lennujaam seoses oodatava tormiga. Juba koju jõudnuna saime Tseeennist teada, et keeristorm nimega Erika oli läinud üle dominikaani jätnud endast maha hiiglaslikke purustusi. Palju ohvreid, eriti rannikul. Ja meile tundus kogu selle aja, et oleme paradiisis. Need 15 päeva olid väga iseäralik seiklus. Misha residents ookeani kaldal oli pisut nagu kuldpuur. Kõik need päevad tegime pärast hommikusööki protski Pariusnikovi proovi. Majas oli stuudio balletistangega. Seinte peale kleepisin välja valitud luuletused, paberitele prinditud. Punase lindiga markeerisime põrandale lava perimeetri. Töötunnid ei olnud pikad, kuid intensiivsed. Maiusu pikkadesse proovidesse. Kvaliteet on teatris kvantiteedist tähtsam. Ja kui intensiivselt töötada, siis ei ole nelja tunni pärast enam ei jõudu ega keskendumisvõimet. Igal õhtul vestlesime pikalt. Peamiselt rääkis Misha. Ta tahab peaaegu nagu kõik näitlejad väga rääkida oma tulevasest rollist. Peab tunnistama, et proovijärgsed, tööteemalised vestlused näitlejatega ei ole sugugi minu tugevam külg. Näitlejad on alati ja kõigis teatrites kurtnud, et ma ei räägi nendega piisavalt palju nende probleemidest. Nii see tõesti on. Mulle endale ei meeldinud omalajal näitlejana kunagi, et lavastajad liiga palju minu territooriumile tungivad. Kuid näitlejaid on mõistagi erinevaid. Miša proovides keskendunud ja täpne. Tegelikult on see näitleja kõige tähtsam ja vajalikum omadus olla täpne. Sest kõiki keskpäraseid näitlejaid ühendab üks ja see sama häda. Nad tegutsevad laval umbkaudu. See ongi kogu erinevus. Riias alustati paari päeva eest piletimüüki meie etendustele internetis müüdi 10 etendust läbi 15 minutiga. Ma tahaksin väga uskuda, et kõik need inimesed tõesti loevad luulet. Aga ma ei usu seda. 13. oktoober, kaks päeva esietenduseni. Viimasele viiele läbi mängule kutsume juba publikut. Las näitleja harjub palju pealise kiskja ka saalis. See lavastus on erijuhtum. Tegelikult võib seda mängida täiesti ilma publiku kohalolekuta. Teatud mõttes on see nagu seanss, kus Barrosnikov kohtub virtuaalses reaalsuses oma ammu surnud sõbraga. Publik on siin vaid tunnistaja, mitte partner. Mingit dialoogi saalisolijatega ei ole siin ette nähtud. Paljud küsivad, miks näitleja loeb luulet kinnisilmi. See on muidugi spetsiaalne käik sest silmside tekitab kohe dialoogi. Samas paraliseerib võimaluse kuulajatel enestele luulemateerijasse süüvida. Igasugune luulekeel opereerib kujunditega, annab ette pildid, mida lugeja ise värvib. Kodus. Kui inimene on raamatut lugedes luulega kahekesi illustreerib tema kujutlusvõime. Teatris luulet interpreteerides võtame automaatselt ise selle ambitsiooni luulet illustreerida. Siiski on oluline säilitada balanss, et ka vaatajale jääks mingi võimalus interpretatsioonis. Täna hommikul oli esimene kord, kui sain endale pärast läbi mängu öelda, et lõpuks on etendust toimunud täpselt nii, nagu ma ise seda näha ja kuulda tahtsin. Minu jaoks oli esietendus just täna. Esietendused on mulle vastikud ja ma võin seda põhjendada. Lavastusprotsess on alati väga isiklik, intiimne, habras asi, liigutatakse erakordselt peenimateerijaid. Ja siis tuleb esietendus, kus meie pikalt poputatud TÖÖ satub täiesti brutaalsesse situatsiooni. Sa tunned end nagu peente pitside müüa, kes on otsustanud oma kauba välja panna, aastalaada lärmis. Inimkarjad mööduvad ja igaüks võib käperdada peeneid ja valgeid pitsilisi käsitöid. Ja sa ei või teada, kelle käed on puhtad, kellele mitte? Viimasel ajal ma ei vaata enam oma esietendusi. Vahetult enne etendust räägin veel kulisside taga Michaga minu viimane nõuanne. Mitte unustada, et see ei ole mingi sooloetendus. Et ta ei ole laval mitte hetkegi üksinda, et tal on reaalne partner Jossif Jaadresseeringu taga oma tekstid ainult protskile endale ja mitte publikule. Mis sa ütled, et seda ta ka juba esimesest päevast alates teeb? Etendus algab ja ma lähen teatri puhvetis. Võtan topeltviski, istun näitlejate suitsuruumi ja kuulan etendust kõlarist. Võib tunda, et esietenduse vastutuse ärevust saadab ometi Camiisat tema hääletämbrid, olen selle poolaasta jooksul tundma õppinud nagu autoteeninduse töötaja mootori mürasid. Vähimgi häälerisonaatorite nüansse ei lähe minust enam märkamatult mööda. Pärast etendust kogunevad missa grimmitoa juurde tema külalised, kelle hulgas ka paljud protski sõbrad. Mis sa ütled mulle? Vot Imaiievgei Pristli? Vaatan, kuidas kõik kallistavad vaikuses just nagu kabeli juures seistes. Võib aru saada, et need emotsioonid ei ole pühendatud niivõrd lavastusele kui vana sõbra mälestusele. On hästi teada, et protski ise ei võinud teatrižanri silmaotsaski kannatada. Ometi olen üsna veendunud, et täna õhtul viibib tema kummitus Riias. Järgmisel päeval loen imelist säutsu. Minu sõbrannad said tänu teleseriaalile seks ja linn teada et on selline Barrošnikov. Nüüd said nad Barruznikovi vaadates teada, et on selline protski. Nüüd nad otsivad protski raamatut.