Teine november 2015. Pariisi ooperis on alanud Berlioosi Fausti hukkamõistmise proovid. Täna hommikul oli kogu selles protsessis tähtis hetk kohtumine dirigendiga. Käisin läbi kõik pildid ja tutvustasin talle oma plaani. Seekord on erijuhtum nii seetõttu, et minu kontseptsioon on väga riskantne, kui ka seetõttu et see perioosi ooper kuulub prantsuse kultuuri kullafondi. Ja suhtumine sellesse on hardalt pühalik, nagu ma aru saan. Pariisi ooperi peadirigent Philips Jordan võtab õnneks mu ettepaneku suure entusiasmiga vastu ja ma olen õnnelik nagu tollal, kui õnnestus keskkooli lõpus sooritada matemaatika eksam. Veel palju aastaid hiljem nägin seda unes. See ooper küpses kolm aastat. Selle ajaga jõudsin palju kordi oma plaani muuta. Kaks neist olid ette valmistatud juba väga detailse staadiumini ja ometi kõrvale heidetud. Vaat sellise eelise annab see, et tänapäeval planeerivad maailma suured ooperimaja tuleviku neli aastat ette. On aega ideid ette valmistada ka alateadvuse tasandil. Sest see, mida sa mõtled peaga, ei ole veel küllalt kindel. Alles pärast seda, kui idee on teatava ajaproovi läbinud ja igatepidi minu kujutluses valmis vormunud on see nii valmis, et ma ise seda aktsepteeriksin. Esimene kontseptsioon oli valmis juba 2013. aasta alguses. Tegevus oli üle kantud esimese maailmasõjaaegsesse hospidali, kus paust ja Mehhistoffelles oleksid rinde kirurgid. Kogu plaan oli pühendatud meditsiiniajaloole sest miski ei anna meditsiini arengule nii suurt tõuget kui massilised tapatalgud. Ja esimeses maailmasõjas kasutatud relvade mõju inimkehale oli eriti nähtav. Ainuüksi Prantsusmaale pöördus pärast sõda tagasi 500000 meest erisuguste näohaavadega. Tänapäeva plastilise kirurgia juuri tuleb otsida just sealt sest pidi õppima neid nägusid jälle kokku panema. Veetsin palju aega mitmete riikide ja linnade meditsiini muuseumites. Ostsin koguni vanu meditsiinientsüklopeediaid kokku. Ehkki mul on muide allergia mitte üksnes kasside, vaid ka vanade raamatute tolmu vastu. Aga siis selgus järsku, et kogu maailm asub tähistama 100 aasta möödumist esimese maailmasõja algusest. Ja see lõi põrmu kogu minu entusiasmi. Sest see muutus moeasjaks. Eriti just Prantsusmaal, kus esimese maailmasõjamälestused seostuvad suure rahvusliku uhkustundega. Kontseptsioon sai nii-öelda halastuseta ohverdatud. Järgmine plaan, mis oli jõudnud sellise valmisolekuni, et jäi üle vaid alustada dekoratsioonide valmistamist, oli pühendatud Rooma paavstile täpsemalt endisele paavstile. Mulle tundus hullumoodi huvitav kujutada, mis toimus paavst Ratzingeri peas sellel viimasel päeval pärast, mida ta astus vabatahtlikult ametist tagasi. Olin kogunud muljetavaldava hulga materjali Vatikani olustiku ja paavsti igapäevarežiimi kohta. Mul oli kavas visualiseerida Fausti-lugu läbi paavsti prisma. Sellise inimese perspektiivist, kes töötab jumala asemik, kuna maa peal. Kõik oli ette valmistatud ja seda ideed aktsepteeris ka Pariisi ooperiintendent. Viimasel hetkel lõin ma ise kartma Prantsusmaa katoliiklik maha ja mulle ei meeldinud mõtet kellelegi, võiks see projekt paista banaalse provokatsioonina. Need ajad on minu jaoks möödas. Ja siis tuli tõeline idee, mis praegu ka materjaliseerub. Õigemini kaks ideed, mida jutustatakse paralleelselt. Esimene on pühendatud kuulsale astrofüüsikule Stephen Hawkingile kes on meie aastasaja siiani tuntuim teadlane ratastooli aheldatud keha, kellele antud imelisi maju. Ta ei saa rääkida ja me anname oma lavastuses talle kauneima mees hääle, mis praegu maailmas leida. Jonas Kaufmann hääle ja laval on praktiliselt kaks Fausti. Ratastoolis hooking, keda kujutab, piinab pausi tantsija dominicmersi ja tema sekretär ehk assistent, kelle osa laulab tenor number üks tänapäeva maailmas. Jonas Kaufmann. Kogu ooper on kui teekond mööda hookingi aju. Teine paralleellugu on pühendatud projektile Mars One. Reaalselt eksisteeriv organisatsioon, mis valmistub esimeseks inimeks Peditsiooniga Marsile. 200000 inimest pani ennast kirja ja pärast kolme valikuvooru on alles jäänud 100. Kelle seast valitakse esimesed marsi elanikud. Olukorraks, mis mind inspireeris, oli muidugi tingimused, need inimesed lendavad ära ilma võimaluseta tagasi pöörduda. Nii-öelda ühe otsa pilet ooperikoorilauljad ja tantsijad on need 100 esialgsest valikust, kellel on motiiv meie planeet maha jätta. Ja leping, mida Meffistoffelless viimaks paavstile allkirjastamiseks pakub, on kahtlemata see dokument, mis tuleb allkirjastada kõigil neil ära sõitjail. Vaat need kaks lugu kokku panduna moodustavadki meie ooperidramaturgi. Minu abiline Christian Long saam kohtus Amsterdamis projekti Mars Onejuhiga ja sai tema toetuse ja lubaduse koostööd teha. Christian küll rääkis tagasi jõudes, et teda hämmastas natuke üks asjaolu. Grandioosse projektibüroo üürib kolme tuba, kus istub esialgu vaid viis inimest. Meil on väike kahtlus, et ehk see on kõik hästi ehitatud bluffi ja kogu maailmas välja reklaamitud organisatsioon müüb tegelikult udujuttu. Aga lugu peab tunnistama, on lummav. Ja meile sellest piisab. Mul on kaks jõulist abilist. Koreograaf Allasigalova ja videokunstnik Katrina Neiburga. Pariisi ooperi Basti väljak ise on nagu grandioosne kosmoselaev. Reis on alanud. Kaheksas november. Juba nädal aega töötame Bellioosi, Faustiga. Pole veel kunagi varem teinud proove kaks korda päevas. Seekord on seda vaja. Töömaht on suurem kui kunagi varem. Tunnen end peaaegu nagu olümpiamängude avatseremoonia üldjuht 100-st inimesest koosnev koor, ballett 30 tehnikut, kes viivad läbi avalikke ümberehitusi. Video provotseeritakse kaheksale hiiglaslikule liikuvale ekraanile. Rääkimata üldse solistidest. Kõik on seekord sellise gigantomaanliku tunnetusega. Praktiliselt ei ole olulist vahet, milliste vahenditega lugu jutustatakse. Kas see on kammerlavastus ühe või kahe näitlejaga või on see grandioosne show. Instrumendid on erinevad, aga teatrikeeleprintsiibid ühed ja samad. Saluudil ja sosinal, võib-olla võrdväärne mõjujõud. Aga amet on, jääb samaks. Lavastajatöö number üks on rääkida vaatajatele lugu ja selle eest vastutan mina. Pariisi ooper on 200 miljoni eurose aasta eelarvega hiigeltehas. Pasti 2000 seitsmesajakohalise saali lava taga on veel viiski kantset mobiilset lava, mis asuvad libisevatel platvormidel. Ja ühe peale neist on juba ehitatud meie dekoratsioon. Nii me saame kohe algusest peale teha proove reaalsetes oludes. Tavaliselt seda ei juhtu. Imelisel kombel ei ole siin mitte üksnes perfektselt organiseeritud töö, vaid ka väga soojad inimlikud töösuhted mis sugugi ei meenuta tehase anonüümset rutiini. Minu meeskond koosneb seitsmest Assistendist, kes on selle nädala jooksul mu plaanid peaaegu täielikult endale selgeks teinud. Juhivad kogu protsess juba üsna iseseisvalt. See on lavastaja üks tähtsamaid ülesandeid. Delegeerida kõik kohustused võimalikult kiiresti teistele inimestele andes samas teistele tõelistele võimaluse ka ise oma otsuseid vastu võtta ja igaühel oma tööpõllul loov olla. Lavastaja ülesanne number kaks on tegelikult anda suund panna raamid ja õhutada ülejäänud asjaosaliste, nii kunstnike kui ka tehnikute loovust, tehes nad sedasi kaasautoriteks. Ja lavastaja on see, kes suudab organiseerida, et teised töötaksid tema eest. Halb lavastaja on see, kes teeb kõik ise ega usalda teisi. On oluline võimalikult kiiresti lavastusest distantseeruda, suuta vaadata seda justkui kõrvalt nagu juhusliku vaatajate silmadega. Ja seda saab teha vaid siis, kui oled ise vaba nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Minu jaoks on alati oluline võimalikult kiiresti korraldada prooviprotsess, nii et võiksin vaikselt kuskil nurgas istuda ja kõike justkui kõrvalt vaadata. Muidugi ei ole see võimalik praegu kõigest nädal pärast algust. See saab võimalikuks tunduvalt hiljem. Aga selle eest hoolitseda tuleb juba praegu. 12. november. Veel üks magamata öö. Õhtuti tegelen ooperilavastuste stsenograafia leiutamisega. Enne jõule tuleb mulle üle anda lavamaketid lavastustele madaam pater flai esietendus seitsmendal detsembril 2016 la skaalas ja Partsi Fal esietendus 2000 seitsmeteistkümnenda aasta märtsis. Lavakujunduse loomine koosneb kahest etapist. Esimene on loominguline. Kui pärast lõputut muusika kuulamist oodatakse suurt inspiratsiooni. Nooti ma ei tunne, seetõttu on mul vaja muusikat kuulata piisavalt palju kordi. Tunneksin seda nii hästi, justkui oleks selle ise komponeerinud. Kõige meelsamini teen seda vahetult enne magama jäämist. Pimedas panen pähe kõrvaklapid. Kuulan vaiksemalt, vaiksemalt. Otsekui kõlaks muusika kuskil alateadvuse lävel. Ja vajun koos sellega unne. Piiri tunnetusel ärkveloleku ja unenäo vahel jalutavadki need Ooperifantoom-id. Teine etapp on tehniline, panna see kõik kokku paberil, nii kahe- kui ka kolme mõõtmelisena olemuselt puhas arhitekti töö. Ainult et veel keerulisem. Arhitekt peab näitama vaid konstruktsiooni, mida inimesed võivad mugavalt ja funktsionaalselt kasutada. Seevastu stsenograafia puhul see konstruktsioon tavaliselt transformeerub kogu aeg. Samas peab see loomapu, eetilisi ja intellektuaalselt mahukaid tegelaskujusid. Minu elu üks tähtsamaid raamatuid on Herman Hesse klaaspärlimäng, mida lugesin 16 aastasena. See on praktiliselt seesama, millega ma kogu elu tegelen. Tunnen seda eriti oma ooperite instseneeringu leiutades. See universaalne segu, kus saavad kokku nii muusika kui ka geomeetria ajalugu, kujutav kunst, filosoofia ja kõik ülejäänu. See ongi see kuldlõige sekraali karikas, kus kõik on üks ja üks on kõik. Pärastlõunal istudes kohvikus Potrey jazz Annantuani nurgal tuli täiesti juhuslikult idee, kuidas visualiseerida Graali karikat. Kuna ooperi tegevus toimub Otto Wagneri närvikliinikus siis on kogu Partsifali muinasjutt muidugi asendatud reisiga teadvuse eri tasanditel. Puhtalt budistlik teemapüstitus. Teatavasti vältis Richard Wagner selles teoses religioosse konteksti konkretiseerimist. Aga on hästi teada ka see, et budism ja kristlus inspireerisid teda sel puhul ühe võrra tugevalt. Ma otsisin kaua moodust, kuidas Graali ideed laval kujutada. Nüüd on see leitud. Ei saanud öö otsa uinuda, sest mõtlesin kraalist. Õigem oleks öelda, et ei mõelnud, vaid nägin ärkvel olles und. Tunded ja tegelased visklesid mu peas kogu öö. Ja kell seitse hommikul, kui taipasin magama jääda ei õnnestu ja pole ka enam mõtet, sündis mul üsna tugev füüsilise aistingu loodud veendumused. Graali karikas ei ole tegelikult midagi muud kui üks lõputult pisike punkt, mis asub selgroo sisemuses, kaela piirkonnas. Selle punkti peab kinni püüdma ära tunnetama. Ja siis kõik avanebki. Kolmas silm ja kõik ülejäänu. Mul see täna öösel küll ei õnnestunud veel. Ma ei ole kui esoteeriline inimene ja mõistan neid, kellele see näib täielik jamps. Aga ma ju ütlesingi, et see kõik täna öösel oli üks jamslik teekond. Tänu selgrookõhre närvipõletikule, mille ma 25 aasta eest oma esimesel New Yorgi talvel kütmata Lõuna-Bronxi lobudikud üle elasin, olen õppinud oma keha seestpoolt vägagi tundma aistingu tasandil. Sellele on muidugi omad plussid ja miinused. Lähen magamata hommikusse proovi. Alustame tantsusaalis dominikiga. Peame leidma mooduse, kuidas näidata Steveanhockingi keha lendamas ilma Travitatsioonita. Arvan, et Hawking, kes on suurema osa oma elust veetnud halvatuna ratastoolis ongi just tänu kontsentreeritud selle sissepoole oma kehasse ja teadvusse lähenenud sellele, mida tänapäeva füüsika nimetab lõplikuks teooriaks. Mis seletab kõike, ka jumalikku mõistust, Graali karikas, ühesõnaga. 19. november. Täna liitus lõpuks proovidega Jonas Kaufmann. Meie peamine Faust. Pärast Londonis ära jäänud etendusi veetis ta mõned päevad kliinikus, et kontrollida tervist. Ületöötamine. Läbipõlemise sündroom ei ole enam mingi eksootiline haigus. Tean paljusid kolleege paljudes maailmateatrites, kes aeg-ajalt kokku kukuvad. Tänapäeva teater ja ooper on saanud show business i koostisosaks. Me jookseme nagu oravad rattas ja toodame kunsti nagu konveieril. Kunsti tehakse tänapäeval kiirelt ja pealiskaudselt. Süvenemiseks pole aega. Superstaarid tulevad proovidesse alles kolm nädalat enne esietendust, sest graafik on täis topitud. Proovi saabub kogu Pariisi ooperi juhtkond. Kaufmann ei ole väga ammu Pariisis laulnud. Kõik tahavad kuulata maailma hetke tähtsaimat lauljat. Aga kogu proovi jooksul lülitab Kaufmann tõelise hääle sisse vaid 10-ks sekundiks. Ülejäänute markeerib, kuid teeb seda väga omapäraselt. Ta laulab justkui sissepoole, väga vaikselt, aga nii või naa iga nooti võttes. Enne proovi tutvustan teda meie vägeva kontseptsiooniga. Mitmed ooperirežii kolleegid on mind juba hoiatanud, et Kaufman püüab tavaliselt väga aktiivselt aru saada, süveneda rezii asjadesse ja vahel ka nendesse sekkuda. Sellel kipuvad olema oma plussid ja miinused. Tõesti. Kogu prooviaja esitab ta ooperilauljale ebatüüpiliselt palju küsimusi. On näha, et seekord ei ole tegu mitte üksnes väljapaistva muusikuga, vaid ka tüüpilise saksa näitlejaga kes peab kõigepealt kõike mõistusega hoomama. Ooperilauljad jagunevad jämedalt võttes kahte ossa. Sellised, kes üldse ei süvene asjade olemusse ja on huvitatud ainult sellest, kuhu minna, kus seista. Ja sellised, kes tahavad üliväga kõike välja selgitada. Ja ei või teada, kumb variant on parem. Sest tuleb ette, et need esimesed täidavad ja motiveerivad. Igamisansseini juhtub muidugi pigem vastupidine mehhaaniline tampimine. Nende hulgas, kes süvenevad, tuleb ka selliseid ette, kes tabavat teksti loogikat, täiesti autistliku sõna sõnalisusega mis võib lavastaja hulluks ajada. Isegi parimate ooperite libreto ei ole mingid dramaturgiliselt pärlid. Tavaliselt on need amatöörliku sigrimigri, mille peale on pandud geniaalne muusika. Ja siis tulevad ooperilauljat, kes on, olgem ausad amatöörnäitlejad sest draamanäitleja haridust ei ole neist ühelgi. Täiesti sajaprotsendiliselt, mitte ühelgi. Ja siis toimub see ajalooline kohtumine, geniaalne muusika, kahtlane dramaturgiline materjal, rahvateatri näitlejad, kes seevastu on võimelised andma helisid mis vahel võrreldavad võlukunstiga. Ja lavastaja, kes peab kõik selle kokku panema. Kullake. On muidugi ooperilauljaid, kelles peitub näitlejanna ja see on ainus pääsetee. Sest Draamateatris saab ka andetud näitlejat esitleda nii, et see ei traumeeriv vaatajat. Ooperis on seda raskem teha. 24. november. Proovidega liitub viimaks tõeline Me fistoffedes. Seni olime proovinud Kaberiga asetäitjaga. Veel üks mega superstaar on kohal. Brin tervel valsi bassbariton. No tema on lihtsalt vägev nii inimese laulja kui ka näitlejana nende hulgast, kes küsimusi üldse ei esita. Kuid mida iganes ta ka teeb, kõigel on mõte ja kõik on tõeliselt huvitav. Juba kostüümiproovis näen, troll tähendab tema jaoks luua tegelaskuju, kes on temast enesest väljaspool. Kaufman töötab näiteks vastupidiselt, temal on omaenda orgaanika, mida ta ei muuda kunagi nii-öelda nina ette antud olukorras ka nii võib. Keegi ju ei nõudnud Shanga päänilt, et ta lõpuks midagi muud välja mõtleks. Kõik tahtsid ja ootasid ainult ühte ja sama. Kummaline, et kõiki neid erilisi kunstnikke, kellega olen tööalaselt kokku puutunud, ühendab üks ja see sama asi. Nii Barrüsnikov kui ka need Treco putke, Kaufman, Mironov, Domingo, tervel Nad on kõik nagu loomad, kes ei kuulu mitte ühtegi liiki. Igaüks neist on nii väga ebastandartne. Nii väga eriline ja unikaalne. Neid võrdlusmeetodit kasutades analüüsida ja kirjeldada on võimatu. Nad on väljaspool üldiseid, loodusseadusi. Nad on igaüks iseeneses unikaalne ja selles on midagi traagilist, ka mingi üksindus, mis saadab vaid valgeid vareseid ja keda ka mõista suudavad ainult valged varesed.