Kui kogu rahvas Me oleme oma eelmistes saadetes koos kuulajatega mitmel korral lehitsenud hitlerlike maavägede kindralstaabi ülema Franz Halder sõjapäevikut ja nentinud, et esimeste sõjapäevade bravuuritsevaid toon järk-järgult taltus tagasihoidlikumaks, kohati isegi murelikuks. 29. augustil oli see natslik kindral sunnitud oma päevikusse märkima. Meie üldkaotused 22.-st juunist kuni 13. augustini 1941 olid 389924 inimest mis on 11,4 protsenti kogu idarindel tegutsenud armeedest. Jah, ligi 400000 hästi väljaõpetatud hitlerlaste oli kuue esimesel sõjanädalaga rivist välja langenud. See pidi murelikuks tegema. Seda enam, et raegutsev füürer nõudis üha rangemalt oma kindralitelt aru, miks on idarindel välja kujunenud niisugune olukord, et Saksa sõjamasin järjest aeglasemalt edasi liigub. Miks on kaotused, elavjõus ja tehnikas nii tohutult suured? Olid ju fašistide kaotused 1941. aasta esimesel poolel, kui teostus Balkani operatsioon olnud ainult 9000 meest mida oli kindralitele vastata, võib-olla tunnistada seda, mida fašistlike ajakirjandus oli juba sunnitud tunnistama. 29. juunil, seega nädal aega pärast sõja algust, kirjutas poolametlik Völkischer Beobachter. Vene sõdur ületab meie vastaseid läänes oma surma põlguse poolest. Enesevalitsus ja fatalism sunnivad teda vastu panema seni, kuni teda ei tapeta kaevikus või ta ei lange käsitsivõitluses. Või nagu nädal hiljem, kuuendal juulil kirjutas Frankfurter Zeitung. Niisugust psühholoogilist halvatust, mis tavaliselt järgnes sakslaste välkkiiretele sisse tungidele läänes ei saa täheldada idas, kus enamikul juhtudel vastane mitte ainult ei kaota teovõimet vaid hoopiski püüab sakslasi ise ümber haarata. Nagu näeme, oli fašistlik propaganda sunnitud hakkama rahvale selgitama, miks paraad marssina kujutletud Venemaasõja käigus järjest rohkem tõrkeid ette tuleb. Ja neid tuleb ette hoolimata sellest, et füürer oli lubanud oma sõjameestele väga palju oli ta ju lubanud kõigile Leningradi vallutajatele kolmeks päevaks piiramatu voli röövida Paia vägistada. Bolševistliku pealinna ründavate hitlerlaste meeltes aga terendasid suured maalahmakat, mida füürer oli lubanud neile pärast võitu pärus mõisadeks Ukrainas, Venemaal ja Baltikumis. Kuid Leningradi ja Moskva ettenähtud ajaks vallutada ei suudetud. Kuid täna 40 aastat tagasi 11. sõjanädala lõpus oli vaenlane veel väga tugev ja avaldas endiselt kõigis rindelõikudes järjekindlat survet. Just Üheteistkümnendal sõjanädalal vallutanud lüsselburgi blokeeris armeegrupp Nord maa poolt Leningradi. Lõppemas olid ägedad heitlused Kiievi all, kust punaarmee oli sunnitud tagasi tõmbuma. Kõigi tunnusmärkide järgi otsustades valmistus vaenlane suur pealetungiks Leningradile ja Moskvale. Me teame, et sõja alguses ei rakendanud vaenlane kohe kõiki oma ressursse. Hulk diviise paiknes endiselt Lääne-Euroopas ja Balkanil. Peaaegu kogu Euroopa sõjatööstus andis hitlerlikele armeedele päev päeva kõrval tanki, väike lennukeid, suurtükke ja sõjamoona. Läänest itta veeresid katkematu vooluna Esselonid meeste ja sõjavarustusega. Veel ei suutnud nõukogude maa sõjatööstus võrdväärset sellele vastu panna. Kuigi kogu rahvas tegi ennastsalgavalt jõupingutusi punaarmee abistamiseks. Partei ja valitsuse rakendatud meetmed hakkasid alles aasta lõpus märgatavat vilja kandma. Sõja esimestel kuudel muutus mõndagi rahvusvahelises olukorras. Sel perioodil seisis ju Nõukogude Liit tegelikult üksinda, silm silma vastu fašistliku agressoriga. Ainukese suurriigina oli fašistliku Saksamaaga sõjaseisukorras Inglismaa kuid sõjategevus nende vahel piirdus vastastikuste õhurünnakute ja allveesõjaga. Seepärast seadis Nõukogude valitsus oma välispoliitika peaeesmärgiks ülemaailmse fašismivastase koalitsiooni loomise ja tugevdamise. Heitkem põgus pilk selleks ette võetud sammudele. Me oleme juba rääkinud, et 12. juulil 1941 kirjutati Moskvas alla NSV Liidu ja Suurbritannia kokkuleppele ühise tegevuse kohta sõjas Saksamaaga. Ehkki leping oli üldise iseloomuga, tähendas see siiski liitlassuhete loomist, millele Inglismaa avalikkus pani suuri lootusi. Keerulisemad olid suhted USAga. Kuigi Ühendriikide valitsus juba sõja alguses oli deklareerinud, et ta abistab Nõukogude liitu, ei järgnenud sellele mingeid praktilisi samme. USA valitsusringkondades olid küllaltki tugevad need jõud, kes lootsid Nõukogude Liidu abiga rivist välja lüüa oma ohtlikemat konkurendid Saksamaa ja Jaapani. Kuid selle hinnaga, et ränk sõda kurnaks ka Nõukogude Liidu niivõrd ära, et see minetaks oma tähtsuse suurriigina. Toonane senaator, hilisem president Harry Truman teatas avalikult. Kui me näeme, et võitma hakkab Saksamaa, tuleb meil abistada Venemaad. Kui aga võitma hakkab Venemaa, tuleb meil abistada Saksamaad. Kuid üldsuse meeleolud USA-s olid teistsugused pooldati liitu Nõukogude Liiduga. Seda tuli valitsusel arvestada. Niisuguses olukorras võttiski USA valitsus teisel augustil vastu otsuse anda kõikvõimalikku abi NSV Liidu tugevdamiseks võitluseks agressiooni vastu. Nõukogude valitsus tugevdas suhteid emigratsioonis asuvate okupeeritud maade valitsustega. Juulis kirjutati alla Nõukogude Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Poola kokkuleppele. Vastastikuse abistamise kõrval nõustus NSV Liidu valitsus oma territooriumil looma Tšehhoslovakkia väeosi ja Poola armeed. Viiendal augustil taastas NSV Liit diplomaatilised suhted Belgiaga. Päev hiljem Norraga. Need sammud otseselt ei kergendanud olukorda Nõukogude Saksa rindel. Küll aga oli neil tohutu mõju okupeeritud maade rahvaste vabastus võitlusele. Peatugem ka ühel Nõukogude-inglise ühisaktsioonil. Nimelt, 25. augustil algas nõukogude ja inglise vägede sissemarss Iraani nõukogude valitsuse noodis Iraani valitsusele märgiti, et see aktsioon toimub mõlema maa vahel 1921. aastal sõlmitud lepingu alusel ja et selle kutsus välja Iraanis asuvate saksa agentide ägeneb nõukogudevastane kampaania. Noodis edastati, et Hitlerliku agendid tahavad Iraani muuta plats Tarmiks kallaletungiks Nõukogude liidule. Analoogilise noodi esitas Iraanile ka Inglismaa. Sellele sammule olid eelnenud korduvad hoiatused, millest võimul olnud Aliimann suuri valitsus ei teinud mingeid järeldusi. 28. augustil läks valitsus erru. Ametisse astus valitsus eesotsas ali Forugiga kes andis omamaasõjajõududele käsu mitte osutada relvastatud vastupanu Nõukogude Ir Inglise vägedele. Seitsmeteistkümnendal septembril astusid Nõukogude Inglise väed Teherani. Nüüd, kus me oleme käsitlenud üldist sõjalist ja ka rahvusvahelist olukorda, rääkigem eestimaast täna 40 aastat tagasi möödus kaks kuud sellest, kui esimesed hitlerliku väeosad tungisid Eesti territooriumile. Nad lootsid siin kergesti toime tulla, kuid alles augusti lõpuks suutsid nad Eesti mandriosa okupeerida. Meie eelmistest saadetest on teada, kuivõrd nõrgad ja kurnatud jõud olid siin rinnet hoidmas. Kuid regulaararmeega liitusid vabatahtlikult rahva hulgast. Hambuni relvastatud vaenlasel tuli kanda suuri kaotusi. Eesti NSV territooriumil peetud kaitselahingutes ilmnes täie selgusega võitluse üldrahvalik iseloom. Sellesse võitlusse andsid oma panuse mitte ainult mehed relvadega, vaid ka töölised, tehastes, põllumehed, saagikoristamisel, haritlased oma veenva sõnaga. Enne tänase põhiteema juurde minekut tahaks teieni tuua meenutuse sellest, kuidas eesti kirjanikkonna tegutses sõja alguses. Sõna on rahvakirjanik Aadu hingil. Ma olin sel ajal 50 ka toimetaja, kõik meie tormites liikmed, püüdsime organiseerida ka neid kirjanikke, kes otse otse ei kuulunud meie toimetusse või toimetuskolleegiumi. Püüdsime organiseerida neid kirjutama. Rahvas oli sattunud, nii hakkaski ilmuma noorte hääles kirjutuste sari eesti kirjanikud fašismi vastu. Üks esimene nendest oli Marie Under fašismi vastu. Palusin veel Marie Underid, et kas ta on sellega nõus, kui toome tema need luuletused ära ja tema oli sellega nõus ning taga seal oli veel mitu teist kirjanikku, kes kirjutas fašismi vastu. Sirge, Semper ja Jurna. Ka Jaagutson oli, ma ei mäleta, Ruuben tõsta umbes tosin kirjanikke, kes kirjutas, et võtsid tulejaid, ütlesid eesti kirjanikult fašismi vastu. Muidugi võtsime osa ka Tallina kaitsetöödest. Ma isiklikult mäletan niisugust asja, et tol ajal oli väga palju haavatuid sõdurid ja oli vaja doonoreid oli vaja verd ja siis mul oli niisugune veregrupp, mis sobis mitmele maaliliseks Kadoonriks ja väga palju verd, et vaja, siis ma mäletan, et andsin talle kaks korda järjest aga ise jäin kaunis nõrgaks, nii et hiljem, kui ma evakueerisin suurtel luga tagalasse esiteks Leningradi pärast, siis Tšeljabinskis siis andis tunda teatav nõrkus, noh, kus siis nüüd sõjani toidud olid, mis oleks aidanud verd taastada ja frumplites noh, tegime mis, mis me jõudsime ja mis me, mis me saime. Tahaks veel peatuda ühel olulisel propagandistlikult dokumendil, mis avaldati 23. augustil 1941. See on Tallinna kaitselahingute haripunktil üheaegselt ajalehtedes kommunist ja Sovetski Estonia. See oli nimelt viisnurgatoimetaja Aadu Hindi kiri NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse sekretärile Aleksandr Fadejev-ile. Mis kiri see oli? Sisaldas õieti tänu Aleksandr Fadejev üle selle eest, et ta meie viisuga toimetust aitas varustada teistest liiduvabariikidest tulnud informatsiooniga. Viisnurganumbrit tõendasime järjepanu igale liiduvabariigile ja meil oli neid materjali raske hankida. Aga Kirjanike liidu kaudu oli see asi hõlpsam. Tulin Tallinna kaitsetöödelt ja läksin toimetusse. Mugate juhtus kaust, milles viisnurga kirjavahetust teiste liiduvabariikidega selles kaustas on palju teie kirju ja telegramme. Teatasite neis meile kord gruusia kord ukraina kord Aserbaidzaani materjalide teele saatmisest, andsite nõu, julgustasid olid abiks. Viisnurk oli võtnud endale ulatusliku ülesande kirjanduse, kunsti ja kultuuri kaudu, süvendada sõprust noore Eesti NSV ja ta vanemate vendade teiste liiduvabariikide vahel. Ilma teie abita oleks meil raske olnud oma tööga toime tulla. Veel kord Visuga arvuka lugejaskonna nimel aitäh silmis, vaid Fadejev. Nõia edasi Sist. Viimane kiri saabus meile 22. juunil päev enne seda, kui Hitler tungis kallale meie rahva rahus elavatele rahvastele. Teateste oma kirjas, et lisaks senistele saadetistele olite pannud posti Valgevene kirjanike töid. Meil oli ettevalmistusel Valgevene erinu Rinumber. Ja sel ajal, kui post tõi meile kunsti küpset kõrgekvaliteedilist Janka kupale luulet, kiusid röövlid, kirved Janka kupala ja rahva vastu ning asusid järgmisel päeval neid tarvitama. No ja edasi ma kirjutan siis selles kirjas eesti rahva kannatustest pikkade sajandite jooksul saksa ristirüütlite läbi, kes meile tulid siia tule ja mõõgaga tulid ristiusku tooma, Anastasid meie maa, nii et rahvas elas palju sajandit ilma maata pidid orjama saksa isandaid, näiteks niisugune lause on see Läti Henriku kroonikast eestlaste kohta, siis läks sõna läbi kogu Eesti ja Saaremaa Nad võideldud taanlaste ja sakslaste vastu. Ja nad tegid oma, kandsid väga tugevaks, eesti rahva valdav enamus on terve, uhke ja ise tead. See ei saagi olla teisiti rahva juures, kes on sünnitanud Lembitu, andnud Jüri ja Mahtra sõjakangelased. See ei saagi teisiti olla rahva juures, kes süües paganast leiba ja trotstes paruni pitsa on loonud ja kinkinud oma järglastele ja teistele rahvastele imeteldava rahvaluule. Et eestlastes voolab Jüriöö kangelaste ja Mahtra meeste väriseda tähendavad meie vabatahtlikud punaarmeesse hävituspataljonides töölispolku astujad. Seda on hõlbetele ennast täisröövlitele tunda andnud ka esimene Eesti Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri. Tõsi, vaenlane on roomanud edasi, kuid iga jalatäis maad, iga põllulapp, iga niit, asuleja, külon, maksnud talle palju värdja jõudu. Armastan Fadee anti edasi meie eestlaste palavaimad tervitused Karjala soomlastele ja meie teistele nõukogudele, inimese lutsevatele suguvendadele. Tervitage kruusijate mitega Ukrainat, Torioriterlitega suurt. Vene NSV-d. Tervitage kõiki meie liigub iduvabariike ja rahvaid. Öelge neile, et kui nad loevad Nõukogude informatsioonibüroo, tead test, visad võitlused toimusid ka Eesti ründesektoris siis meie, eestlased, kaitseväe koos punaarmeega oma palavalt armastatud kodumaad. Selle kirja propagandistlik tähtsus seisnes selles, et Tallinna kaitsel olnud paljudest rahvustest sõjamehed lugesid siit meie sünnima minevikust eestlaste sajandeid kestnud võitlusest saksa orjastajatega samuti kõlasse kiri üleskutsena liita veelgi kindlamalt oma jõud võitlusse vaenlase vastu. Nüüd siis Tallinna kaitsmise viimased päevad, meenutus kild tolleaegset rahvakomissaride nõukogu aseesimehelt, Edward Pällilt. Lina viimastest päevadest on mul meelde jäänud, et meie raadikuga käisime 27. ja isegi 28. hommikul veel Tallinnas, vaatasime, kuidas ajalehed ilmuvad, ajalehed veel viimased ikka ilmusid. Tallinnas olid mitmes kohas barrikaadid ehitanud veel sõjamehed, valvasid kut, lahing tol ajal käis juba Lasnamäel. Ärevus oli kõikjal. Sellepärased, fašistid pommitasid Toompea lossi ka, kus asus valitsus ja kaitsekomitee. Paanikat mingisugust kusagil näha ei olnud. Kui ma juba asusin laevale, see oli 28. hommikul vara, siis nägin, kuidas toimusid viimased evakueerimist laevadele. Laev laevadele toodi väikeste laevakestega kogu aeg sõjaväge ja inimesi, keda oli vaja evakueerida. Kuna väikesed laevad ja suured oma tulega kaitsesid, siis seda taganemist ma esimest korda loomulikult nägin seda lahingupilti, kus laevad kursseerisid Tallinna lahes Naissaare ja Tallinna vahel. Fašistlikud lennukid ülevalt püüdsid neid pommitada ja peale selle Lasnamäele toodud kahurvägi püüdis tabada, aga tulistamisega laevad manööverdasid, tulistasid vasturaskus oli see, et neil ei olnud enam oma lennukeid pää kohal pea kohal olid ainult fašistlikud lennukit ja neid tuli tõrjuda ainult seniitkahuritulega. Niimoodi algas evakuatsioon nähtuna eraisiku silma läbi. Aga kas me kujutleme, kui suurt tööd ja vaeva nõudis see kõik eelnevalt balti laevastiku juhtkonnalt mõni sõna selle kohta kontradmiral Boriss Romiancevilt, kes evakuatsiooni ajal juhtis ühte neljast konvoist Evakuatsiooniettevalmistamiseks anti väga vähe aega. 26. tuli käsk ja juba 27. pidi Balti laevastik koos tema kaitse all olevate laevadega suunduma Kroonlinna. Ilm korrigeeris neid plaane. Tormi ulatuv tuul sundis lahkumise 28.-le üle viima. Ikkagi jäi aega väheseks. Laevastik ei olnud kunagi nii palju inimesi vedanud. 67-le transpordilaevale ja 115-le sõjalaevale oli tarvis paigutada üle 20000 inimese. Vähem kui ühe ööga tuli need inimesed laevadele vedada. Kaks ööpäeva tuli neid sööta ja joota. Ühe ööga tuli laevadel valmistada narid ja trepid, et inimesi saaks ära mahutada suurtele transpordilaevadele. Vironia taraja, Pietiletka ja Kasahstan oli igaühele ettenähtud paigutada kolm kuni 4000 inimest kuid ka see polnud veel kõik. Selle ajaga tuli ette valmistada niisugune lahinguoperatsioon, mis võimaldaks väeosi rindelt ära tõmmata. Esmalt aga tuli retke plaan viia vahetute täitlejateni. Mingisugust kollektiivset instruktaaži polnud võimalik korraldada ajal, mil äärelinnas käisid lahingud. Seepärast tuli sadu sõjaväelasi suunata laevadele sõjaväeosadesse evakueerimisplaani teatavaks tegema. Pidid ju kõik täpselt teadma, kes, millal, kuhu laevale pidi minema. Vägede lahtitõmbamist vaenlasest toetasid laevad oma suurtükitulega. Lahtitõmbumine toimus vasturünnakutega. Jah, mõnes kohas olid vasturünnakut isegi nii tugevad, et vaenlane paisati mitu kilomeetrit tagasi. 28. hommikuks olid kõik väeosad, välja arvatud mõned salgad paigutatud laevadele. Vaenlase tule alla sattunud transpordilaevad viidi üle reidile. Partei keskkomitee ja valitsuse liikmed viidi valve laevaga piker ette nähtud laevadele. Osa Vironiale, Osamiinilistlejatele. Sõjanõukogu liikmed asusid ristlejale kiirov. Kell 12 hakati laevadele võtma neid üksusi, kelle ülesandeks oli olnud mahajääva sõjavarustuse ning vanade aeglaste laevade hävitamine. Kell 12 lahkus ka esimene konvoi 10 transpordilaeva, mida kaitsesid kaks miiniristlejat ja torpeedokaatrid. Kell 16 liivasid ankru kõik konvoid ja laevastiku peajõud eesotsas kiiroviga. Nii algas see ränkraske kangelaslik teekond, seda väljasõitu meenutab Eduard Päll. Õhtuks tõmbusid laevad juba merele, Naissaare juurde, eemalt oli näha mitmest kohast musta suitsu, pilved ja mitmelt poolt põles. Kui rääkida laevades, siis hakkasime 28. õhtupoolikul liikuma. Selle liikumise suund oli muidugi Kroonlinnas. Meie oma suurel põllul läksime peaaegu kõigi ees, meie ees oli terve rida väiksemaid laevu miinitraalerid. Ja meie järel tuli otse koiki Row tema järele siis Jakosherlov siis Volo, Tarski ja terve rida teisi miini ristlejaid, tagapool tuli veel väiksemaid laevu, siis olid allveelaevad. Ühesõnaga, ma ei olnud kunagi elus nii palju laevu korraga näinud merel, kui kogu aeg siin või sealt käis üks mürin ja kui nii rääkida, siis sellest merelahingust hästi. Lühidalt siis kui ööpimedus jõudis kätte, siis laevad jäid seisma, nagu meile öeldi, et me jääme kusagil miiniväljade keskele seisma ja alles järgmisel hommikul hakkasime minema. Nüüd siis taas rahvakirjanik Aadu Hint, kes selle retke kaasa tegi. Mul oli selge, et et mina siin elada sakslaste ajal ei saa võimati ja ei tahtnud ei mäleta, kes mulle andis korralduse, et tuleb minna, Suur Tõllu peale oma pere olin juba varem ära saatnud. Isa oli, mul ka, oli meremees ja tema oli ka juba laeva käinud. Leningradi oli muidugi oli hea meel, et ma sain suure suure Tõllu pääle. See reis oli muidugi väga keeruline ja hiljem ma olen veel käinud, et enamus, kuid kapten Tõnisson veel elas. Ta oli suur tänu, kapten. Ja ma mäletan seda, kuidas suurtel võitles sakslaste pommide eest kõrvale. Lennuk tuli, tekkis niisugune mulje, et ta just just vaat nüüd laseb pommi juurde peita. Aga laev pandi seisma maantee tagasi, täik ja pomm kuskil pool Kukusust laeva nina ees kõrvale kui ka taha ja, ja kogu aeg laev manööverdades tänu just sellele laeva võimsatele masinatele ja, ja kapteni nisusele rahule. Ka väliselt oli niisugune kapten kapten, peab olema rahulik, asjalik mees. Ja tänu temale meie laev jäi terveks. Aga mäletan selgesti veel, kuidas üks meie taga sõitev laev sõitis. Tekkis korraga suur-suur veesammas ja paari sekundi pärast laeva lihtsalt enam polnud. Ja nii oli ka paljude teiste laevadega. Vaat see on imelik asi, et kui sa näed, et kui, kui ta su ümber kõik aga mindi pärast mingisugust erilist, oli küll hirm, aga nii et säärast vedelema panevat hirmutunnet, et ei olnud, millest see tulenes? Kas tõesti siis oli see kapteni ja laeva vastu nii suur usaldus? Aga vot niisugust erilist hirmutunnet ei tekkinud, passiivne hirmutunne kuskil pool sees oli. Aga, aga nii, et ta, et oleks kuskil pool nii paanikasse ajanud, valt seda tunnet ei olnud, kuigi oli täitsa pommirahe hulgas. Oli seal inimesi ka, kellel olid jalgrattaõu kummid olid ümber täis pumbatud. Aga minul, minul ei olnud midagi kaasas ja muidugi mõtlesin, et kui kui laev põhja läheb, et siis tuleb siis katsuda laeva sellest vajumise voost kaugele minna, tuleb kasvõi sisse hüpata ja katsuda kaugemale ujuda. Aga kaua sa ennast seal püsti hoiad, vees hoiad seal? Muidugi see on, näitab aeg, võib-olla pool tundi, tund, suur ujuja ma ju ei ole, aga natuke sellele mõtlesin selle peale. Muidugi oli suur hea meel, kui lõppeks hakkas paistma Kroonlinna ja siis Leningradi ehitused ja oli jälle uuesti kindel maa jalge all. Kuid selle kindla maani oli veel palju aega. Kui ma admiral Rumjanssevilt küsisin kõige raskema teelõigu üle järele, siis nimetas ta miinivälja keri majakast kuni Mohni saareni. See miiniväli tuli läbida kõikidel laevadel. Sakslased panid sellele miiniväljale suuri lootusi, kuna sinna oli paigutatud üle 3000 miini. Nad lootsid, et ükski sõja ega transpordilaev sealt läbi ei lähe kui pealegi neid ründavad õhust lennukid ja kaugelaskekahurid. Nad olid kasutanud uut tüüpi miine nagu magnetmiinid, akustilised miinid ja mitmesugused aegsütikuga ja viguritega. Miinid oli miine, millest võis kasvõi 10 laeva üle sõita ja midagi ei juhtunud aga 11 10. viis miin põhja. Nii juhtus ka sellel retkel. Allveelaev S riis sõitis ristleja kiirust, kiil vees ja hukkus miini läbi. Kiiru aga oli miinist vabalt üle sõitnud. Üksteise järel uppus mittu sõja- ja transpordilaeva. 28. augusti õhtul kell 21 null viis hukkus miiniristleja Jakov svert Low mille lasus osa vabariiklikust kaitsekomiteest. Seal oli ka Johannes Lauristin, kes läks ristlejaga põhja. Esimesel retke päeval ei jõutud miinivälja läbida. Traalerid oli vähe. Neid hukkus ka miinide läbi. Seepärast oli läbi traalitud varvaater kitsas ja kolonn venis pikaks. Õhtupimeduse tulles andis laevastiku juhtkond käsu jääda ankrusse, kuna pimeduses oli miinioht eriti suur. Ja hoolimata ankrusse jäämisest võitlesid laevade meeskonnad öö läbi ujumiinidega. Need viisid põhja mõnegi aluse. Nagu admiral Remjansse meenutab, oli Juminda poolsaarelt tulistanud kaugelaskepatarei. Tuli mitte eriti tabav kuid selle peaeesmärk oli sundida laevu miiniväljal manööverdama. Mõnel määral see eesmärk saavutati ja see viis jällegi laevu miinidele. Me ei hakanud pikemalt meenutama ööd miiniväljal, see sööbis retkest osavõtjatele alatiseks mällu. Kuid öö järel tuli hommik ja retk jätkus ainult pool teed. Kõrgessaareni oli läbi sõidetud. Raskused jätkusid hommikul uue jõuga. Taasilmusid välja vaenlase ründelennukit. Alguses rünnati vahetpidamata kiiruvit, oli see ju vaenlasele magus suutäis. Kuid vaenlasele üllatuseks oli laeval nii tugev õhukaitse, et juba esimestel rünnakutel kaotasid fašistid mitu lennukit. Kirovi ründamist nägi oma silmadega pealt ka Eduard Päll. Kristlikud lennukid seadsid oma ülesandeks kõigepealt tabada suuri laevu, kõigepealt Kirovit, aga pommid Kirovide tabanud, miks ükski minu teada nad ründasid Kirovid üks paarkümmend korda ja kordagi nadi tabanud Kirovid. Ainult pommid langesid? No Kirov tuli meil umbes paarisaja meetri või 300 meetri kaugusel meil või võib-olla natuke kaugemalgi. Need pommid meid ei tabanud. Kõige suurem võitlus oli liikuvate või nende ujuvate miinidega kiivrovil k ees. Veepinnale oli organiseeritud mingisugused nisukesed seadeldis, kus madrused olid peale ja tõukasid keppidega ujuvaid niine eemale. Siitpeale võtsid nad sihikule sanitaar ja transpordilaevad. Kaotused jätkusid. Kaotati tubli laev, Kasahstan kaotati taraja Piet diletka tabamus viis põhja, Vironia ja nõnda edasi. Kuid juba oli midagi õpitud. Kogemustega kaptenid taipasid vaenlase taktikat ja tabamustest pääsemiseks ennetati vaenlaste osavate manöövritega. Seepärast oli retke teisel päeval kaotusi vähem. Kõrgessaare lähedal tulid appi päästelaevad. Mõningail andmeil päästeti retke ajal veest uppuvatelt laevadelt kuni 13000 inimest kusjuures mõnda tuli päästa mitu korda kuni neli korda. Kuid ka sellele retkele tuli lõpp kokkuvõttet teekonnast. Tallinnast toodi ära üle 22000 inimese, sõjalaevastik kaotas sealjuures 13 protsenti laevadest ja kaatritest. Transpordilaevastiku kaotused olid suuremad, 76. transpordilaevast kaotati 34, hukkus umbes 5000 inimest. Sellegipoolest ei olnud selle erakordse retke tulemused halvad. Hoolimata vaenlase kavatsustest jäi Balti laevastik rivi. Teise maailmasõja ajaloo sakslasest uurija Belcer on kirjutanud pärast reboli vallutamist tekkis ainuvõimalik moment, kus Saksa sõjalaevastik koos jala ja lennuväega oleks saanud hävitada Nõukogude balti laevastiku kuid laevastik säilitas oma lahinguvõime. Hitlerlik propaganda muidugi pasundab retke ajal ja pärast seda, et Balti laevastikule on lõpp. Et ükski elav hing Tallinnast Leningrad ei pääsenud, see siiski jäi vaid soovunelm, maks. Laevastik andis ennast peatselt tunda Leningradi ründava vaenlase hävitamisel. Laevadega pääsenud sõjamehed aga täiendasid Leningradi kaitsjate ridu rindel. Laevastiku kangelaslik retk jääb alatiseks ajalukku. Sellega päästeti fašistide küüsis ka tuhanded eestlased, kes olid osa võtnud Tallinna kaitsmisest. Suure Tõllu kapten Hermann Tõnissoo on oma meenutustest kirjeldanud, kui suur oli inimeste meeleliigutus, kui nad kroonina smaale astusid. Ehkki oli üle elatud õudusi, ehkki hinges kodunt lahkumise kibedust. Need inimesed tantsisid rõõmu pärast, kuid samas olid nad taas valmis astuma võitlusse vihatud vaenlasega. Sõja algusest oli möödunud ainult 11 nädalat.