Lapsepõlves elasin vanematega kitsukeses toas Vassili saarel. Juba tollal armastasin väga loomi ja mõtlesin, et kui ma just elevanti koju ei toosis koera ikka olgugi, et meil ei jätkunud isegi inimestele ruumi. Olin seitsmeaastane, kui meile tuli etendusi andma tsirkus Saksamaalt ühte numbrit nimega kujud mäletan tänaseni. Kaks üleni valgesse riietatud resseerijat teid areenile valge hobuse. Hetkeks kustus tsirkuse kupli all valgus. Aga kui prožektorid uuesti helendama leid, puhkes aplausitorm. Nimelt olid nii dresseerijad kui hobused seatud liikumatusse poosi, nõnda et nad näisid marmorkujudena veel mitu korda söödeti ja kustutati tulesid ja hobuste paigutuse, tähendab kujud olid teised. Minu meelest oli see lihtsalt ime. Selsamal etenduse päeval otsustasingi, et minust Saatrisseeria. Kõigepealt läksin kohaliku sooklubisse ja palusin end liikmeks võtta. Kuid nagu oma südames juba olin kartnud, hakkas mulle esimestest päevadest peale viltu vedama kõik loomad ja linnud, kelle eest ma nii kangesti ise tahtsin hoolt kanda, olid usaldatud juba teistele, nagu kiuste kõik metsa kodujänesed, isegi kajakad ja tollal veel nii haruldased merisead. Lõpuks ometi sain oma hoolde alla merisea, keda hüüti Margaks. Kõige tavalisema valge merisea, nagu neid on hulgi igas sooklubis. Ainult selle vahega, et Mashakese tagajäsemed olid halvatud. Ent kuni loomakesel siiski veel püsib hing sees, tuleb tema eest ka hoolitseda. Iga päev pärast koolitunde käisin need oma hoolealust söötmas, viisin teda õue jalutama ning raseerisin halvatud tagajäsemeid ja ime sündis. Maasakese haiged jalad hakkasid paranema, ta sai terveks. Ma arvan, loom lihtsalt mõistis, et keegi teda väga armastab. Ja see kiirendas paranemist. Ega asjata öelda, et armastus on kõige parem rohi. Siis ilmus meie koju merikaru Jaska tigedavõitu olend, keda kõik kartsid. Lisaks veel täielik huligaan. Kõige enam meeldis talle tüdrukute sukki rebida. Kui oska toas oli, ronisime kõik laua otsa. Lõpuks aimule tollest loomast kõrini. Kaua lõpuks võib talude sellist korralagedust. Võtsin julguse kokku, hüppasin laualt maha ja silitasin ettevaatlikult loomakese kõrva. Selline ootamatus lõi Jaska tummaks. Saime sõpradeks. Hiljem hakkas koolipuhvetipidaja mulle kangesti peale käima, et ma ei oska tema hoolde, annaksin. Loomal olevat tema juures paremad elutingimused ja süüagi lahedamalt. Kuid kõik osutus pettuseks. Puhvetipidaja ei himustanud mitte Jaskaat ennast, vaid tema nahka. Nõnda sain esimest korda elus tunda, mida tähendab reetmine. Kindlasti olete juba märganud, et ma ei alustanudki oma jutustust päris karudest ja see pole juhuslik. Ühestki inimesest ei saa dresseerijalt korrapealt alustada, tuleb väiksematest loomadest õppida, neid põhjalikult tundma alles pärast seesugust proovi oskad endale aru anda, mida õieti tähendab dresseeri amet ja keda sa üldse kavatsed dresseerida. Nüüd siis lõpuks karude juurde. Olen oma elus töötanud 16 karuga, mäletan neid kõiki. Esimene oli puh, kes oma nimed jäädagi sai. Tuntud lasteraamatu järgi. Kui ma selle karupoja oma hoolele võtsin, oli ta üheksakuune ja alles hiljuti tsirkusestuudiosse toodud. Varsti sain sinna tööotsa ka. Mina läksin nimelt takinaat aasale, kes oli tookord dresseeria õpilane. Kuid kummalgi meist polnud siis veel aimu, et möödub aastat paar ja me kõik töötamegi koos. Puhilali hea süda. Kuid teda iseloomustas lausa kohutav laiskus. Kõige lihtsamalt tegi trikkide õppimine, võttis temalt meeletult aega sellestega armastajast puhtmeenete Ashaga, täpselt samamoodi nagu meie teda. Ja seepärast andestasin talle ka kõik apriisid. Aga just neid oli tal nagu varnast võtta. Oh kui kaval, mõistab üks väike karupoeg küll olla. Nagu kõik mammid, armastas temagi kangesti küpsiseid. Treeningutel kasutasime selle nõrkuse muidugi ära. Kui ma puhile küpsisekillu suu pistsin, hakkasite peagi taipama, et nüüd tuleb kohe tagakäppadele tõusta veel samm edasi ja ma hakkasin kipsist temas liigutama kord vasakule, siis paremale, siis hoopis tema selja taha. Ja nõnda hakkaski puhomo maiuspala otsides tiirlema. Seda harjutust tegime puhiga kindlasti oma miljon korda, enne kui ta kipsist otsides peaaegu juba valsi tiirutas. Kindlas veendumuses, et sel vaevarikkal moesaate lõpuks ometi maiuspala kätte. Aga vaevalt olime selle nipiga mõned lasteetendused andnud, kui puhmul oma karupoja kombel selgeks tegi, et on küpsistest juba tüdinenud. Noh, treeningul võib siiski neid veel kugistada, päris etenduseks, aga varukuma torditükk. Muidu ta minuga enam ei tegele, lihtsalt ei viitsi. Õnneks nõudis puhoma torditükki alles siis, kui oli juba areenilt lahkunud. See tähendab kulisside taga, mistõttu vaatajad sellest iialgi teada ei saanud. Kuid oma nõudmistes oli puh järjekindlal. Kui torditükki ei saa, siis numbrite heide. Hea veel, et lasteetendusi on tsirkuses vähe, muidu poleks meil Puhhi tordilõikude tarvis enam rahagi jätkunud. Aga süüdi olime ainult ise. Meie olime ta ära rikkunud, lihtsalt sellepärast, et meil polnud veel kogemusi. Puhhi tavalist toitu jagas meile zooklubi. Konservpiim, suhkur, küpsised, leib, värske köögivili, porgand, peet, kapsas, kartulit ei võtnud puh suu sissegi, ükskõik kuidas me ka ei püüdnud talle seda serveerida toorelt, keedetult või praetult. Igal õhtul kiitsin talle suurega astril, teie Herkula punud. Eluasemeseadsime puhile sisse dekoratsioonikuuris. Mõnikord läks tal korda end ise puurivõrede vahelt välja libistada, siis tatsas ta mööda kuuri ringi ja ootas, millal ma tulen. Niipea kui ukse lahti, tegin, kahmas puhmu koti hammaste vahele, ise tegi lahti, ise tühjendas ehk täpsemalt sõi kõik toidu ära. Ausalt öelda ei meeldinud see komme mulle põrmugi. Mõnikord püüdsin koti tema käest tagasi saada. Kuid ma ei teadnud siis veel, kui ohtlik see on. Karudele ei meeldi, et keegi nende eest toidu ära võtab. Vahel saavad nad kurjaks, mõnikord muutuvad lausa agressiivseks. Pean ütlema, et selles suhtes on mul vedanud. Puhkemõnikord mu peale küll pahaseks, kuid lausa mässu ei tõstnud. Alati ei pruugi muidugi nii hästi minna. Dresseerijalt mäletavad veel üht Puhhi-eelset lugu. Tsirkuses asus tookord nimelt suur karupuur. Ühel ööl sai üks suur karu riivi kuidagimoodi lahti. Ja oli muidugi koega puurist väljas. Hommikul vara tuli tsirkusekoristajatädi, kes teel oli ostnud endale võrkkotitäie toitu. Koristajat karu küll lausa rünnanud, kuid koti rebima sus siiski. Nii nad seal kahekesi ja keelesid. Karu rebis koti ühele naine teisele poole, kuni loom lõpuks vihastas. Ja koti omanikule kallaletungis. Naine muidugi jahu, kus. Niisiis pean ikka ja jälle kordama, et selles suhtes on mul vedanud. Nagu elus üldse puhile meeldis kangesti mu kätt lakkuda. Veelgi enam, ta haaras mu käe peaaegu küünarnukist saati oma lõugade vahele, et oleks hõlpsam lakkuda. Kui ma tema soovi leida, arutlesin endamisi. Siis ta kahtlemata solvub. Niisiis olin sunnitud järele andma, õigemini pakkusin talle seda võimalust ise kätt lakkuda tahad. No mis ma sinuga ikka peale hakkan, kui sul nii kange imon võtta ja laku mu kullake. Ise aga teadsin, kui halvasti see lugu võib lõppeda. Kui hetkel, mil mu käsi tema lõugade vahel oli miski oleks ehmatanud vali hääl või väljast kostev äkiline müra oleksite kahtlematult mu käe alla kugistanud. Karu kihvad on siiski midagi muud kui beebi piimahambad. Nüüdki tagantjärele, kui ma oma toonasele hulljulgusele mõtlen. Ta on südamesopis külmavärinaid, aga tookord ma ei kartnud, tuli see siis mu rumalusest või lihtsalt teadmatusest. Ja ometi läksid asjad nii, et juhtus õnnetus mitte minuga, vaid Puhhiga. Ja täiesti ootamatult. Lugu ise juhtus just enne järjekordset esinemist. Öösiti oskas puh oma salakaval moel puurist välja tulla. Õnnetuseks oli tol ööl kuuris hiigelsuur kokkurullitud plakat mida kavatsete üles panna kultuurimaja fassaadile. Puhrullis plakati lahti. Kuna selles aga polnud midagi söödavat, siis vihastas ja plätserdas plakati oma poriste käppadega täis. Järgmisel hommikul nagu tavaliselt läksin puhile süüa viima kuid teda polnud kusagil. Küsimise peale tehti mulle teatavaks, et kultuuripalee direktor on andnud korralduse puh loomaaeda viia. Ikka sellesama rikutud plakati pärast. Teadsin väga hästi, mis minu armsad Puhhi loomaaias ootab pruunkarusid seal eriti hinnata. Varem või hiljem tuleb tal niisiis eluga lõpparve teha. Lihaga söödetakse sisse teistele väärtuslikumatele loomadele. Muidugi tormasin kohe loomaaeda. Vähe puudus, et oleksime seal taksoga peadpidi kokku põrganud. Ka tema oli Puhhi pärast mures. Noh, hästi, ütles loomaaia direktor, kui oli meie palved ära kuulanud. Püüame talle siis leida mõne muu võimaluse lihaloomaks Puhhi lähe, selge. Käisin nüüd iga päev loomaaias oma kallist karu vaatamas. Ta tundis Mamba kaugelt eemalt ära, hakkas kaeblikult ulguma, otsekui oleksin Emagede laps oma hädas, appi. Hüüab. Oli ta ju harjunud, ma hellituste meelitustega muidugi rippusid igal pool sildid palutakse mitte üle tara ronida elukardetav. Kuid mina astusin keelust üle ja ulatasin puhlage, mida te otsemaid lakkuma hakkas? See näis looma natuke rahustavat. Loomaaia töötajad pragasid minuga muidugi kõvasti, kuid ma ei teinud väljagi. Lugu lõppes sellega, et mul keelati loomaaias käimine ja koguni rangelt. Sellele ei pidanud mu närvid enam vastu. Mind Taras hüsteeriahoog, ma ei tahtnud enam elada. Surmani kohkunud vanemad ei osanud ettevõtte muudkui saata mind maale vanaema juurde. Seal ma siis tookord jänesele teotasingi dresseerijat ei saa minust kunagi. Ma vihkan tsirkust. Just seepärast, et olin näinud inimeste julmust ja lähedalt. Kas tõesti võib nõnda rängalt karistada looma, kes paljast teadmatusest ühe totaka plakati ära määrib. Aga pohhise oli vahepeal saadetud juba ühte linnast kaugel asuvasse jahimajandisse, kus assitati noori jahikoeri loomade peale et nad oma tulevast tööd õpiksid puhile, koerad siiski kallale tunginud. Küttidele jätkus südant, et neid mu lemmikust eemale peletada. Olen kuulnud, et Puhhiga käituti jahimajandis isegi hästi. Nüüdseks olen oma vana hea sõbra jäljed ammu kaotanud. Öeldakse tingimustes, mis puhile jahimajandis anti, võivad mõned karud elada kuni 60 aastaseks. Mulle on räägitud karust, kes elas üle Leningradi blokaadi ja suri 78. aastal. Tal oli siis turjal tervelt 56 aastat. Võib-olla elab ka minu puhvel kusagil, kes ainult. Kuulsin temast hiljem veel ainult korra. Nimelt olevat jahimajandist jalga lasknud pruunkaru mingil imelisel kombel lähimasse raudteejaama jõudnud ja seal ooteruumi nahkdiivanil end mugavasti sisse seadnud. See sai olla ainult minu puh, kellele omal ajal kangesti meeldis tsirkuse diivanil lesida ja just nahkdiivanil muud kattematerjali täi tunnistanud. Kuid see on ka kõik rohkema Puhhist ei tea. Ja seegi on vaid oletus. Nõrk, pidev punkt. Mina ise läksin lõpuks ikkagi tsirkuse tagasi ja mitte sellepärast, et ma nii väga loomadest hoolin vaid tõsisest huvist dresseeria ameti vastu. Nõnda säigi minust elukutseline dresseeria. Kust see minna on lihtne. Tarvitseb vaid kassast pilet osta. Kuid kes kord tsirkuseetendusel on sattunud see käima, jääki etendustel näen aina tuttavaid nägusid. Ja ma ei tea neist inimestest midagi peale ühe. Meie tulek on neile pidupäev. See on tõeline tsirkuse publik. Mida siis rääkida veel neist, kes tsirkuses töötavad ja seda elu nii-öelda seestpoolt näevad. Kes kord sirkusse tulnud, sellel pole enam nii lihtne siit lahkuda. Lõpetasin kooli, minust sai moeateljee õmbleja, rääkisin kõigile tsirkusesse, tagasi ei lähe ma enam miski hinna eest. Kuid need olid vaid sõnad. Tegelikult tõmbas mind sinna nagu magnetiga. Õmblesin majateljees kleite, kuid mõttes mõlkusid aina uued ja uued tsirkusenumbrid. Möödus veel viis aastat. Ja ühel ilusal päeval otsiti mind ülestähena lauses juba varasematest tuttatresseeria mättasse. Ühel artistil on parajasti karud müüa, ütleb, et juba välja õpetatud loomad mul mõte nad ära osta, pealegi pakub tereid päris odavalt osta, kui tahad, mis mina siia puutun, aga niipalju, et hakkame jälle koostööle. Valmistame, et ühe vahva numbri karudega ja esineme seekord juba päris tõelisest tsirkuses, mitte enam laste omas. Ma ju ütlesin sulle, andsin sõna, et ma enam mitte kunagi. Nad tasa katkestas mind poolelt lauselt. Tean neid sinu sõnu andmisi. Tule vähemalt minuga kaasa, vaatame karud üle, eks. Punnisin vastu, kuidas oskasin. Teadsin, et tarvitseb mul vaid korraks lüüa pilk karudele, kui juba tunnen kiusatust, teadsin seda hästi, liigagi hästi. Kuid nad äsja käis niikaua peale, kuni jäin nõusse. Ainult vaatan neid karusid ja kõik. Kärude peremeheks oli akrobaat, kes tegutses dresseeriana, et oma numbrit huvitavamaks muuta. Nähtavasti laabunud ta loomadega päriselt nõnda, nagu ta ise oleks tahtnud ja sellepärast tuligi tal mõte loomad maha müüa. Ja nagu te juba ise võite kujutleda, läksingi Nataarsele appi. Täpselt nõnda nagu kunagi varem. Korrapealt olid kõik mu tõotused ununenud. Karude elamispaigaks oli suveteater, nimeks oli neile pandud meta jämerra. Nad olid õed. Akrobaat tuli karupojad, Donald, sure teatrisse, isaga ei öelnud, et kiirustav rongile mistõttu on kõik punkthaaval kirja pannud. Hakkasime siis üheskoos paberit uurima, esimene punkt kõlas enne suukorvi panemist tingimata lutiga pudelist piima anda. Selge, taipas nad kaasa. Kui meid piimapudeliga on harjutatud, siis muidu nad tööle ei hakka. Lehmel tsirkuses veel puudus, järgmine punkt oli juba meeldivam. Müttaya nõrra mõistavad puid saagida, see on nende leivanumber. Hästi kui leivanumber, siis muidugi tegime koeproovi, teeme lavale pukki, asetasime sellele palgi ning andsime karudele sae. Kuid metaja müra uudistasid viinast nii nagu näeksid seda esimest korda. Säh sulle siis leivanumbrit, tuli välja, et tegelikult ei osanud karud mitte midagi ei ainsatki trikki nendest, mis paberile kirja pandud. Alles nüüd saime aru, miks akrobaadid ärasõiduga nii kiire oli? Ta polnud neile loomadele absoluutselt midagi õpetanud. Pidime alustama nullist, valsi pirueti ja nõnda edasi, kuidas karudega tavaliselt käib? Ja harjutusteel muidugi lutiga piimapudel. Koordi juhtused, bee ununes ostmata, mul polnud kaasas, muudkui sai. Millega neid muidugi kostitasin ja minu suureks üllatuseks saime hakkama. Siitpeale otsustasingi piimaga maiustensi jätta etenduse lõpuks nii-öelda tasuks ja tänutäheks. Meie töö jätkus Valgevenes, seal võtsin kätte ja hakkasin mürale jalgrattasõitu õpetama. Proovisõitu tegime kell kuus hommikul, sest nii varasel tunnil on tänavaliiklusele hõre. Upitasime müra sadulasse. Nataša hoidis nii juhtrauda kui ka Norrat, et see ilmaasjata Isebiks ja asetas tema tagakäpad pedaalidele. Mina jooksin ees õhku, palju kilomeetreid, meil on, tal isegi jooksime, sest teisiti seda meie esialgset tegevust nimetada ei saa. Lõpuks läks asi korda. Merre õppis sõitma ja veel, kuidas, isegi vanad vilunud tsirkuseartistid, kes oma jalgratastel kõikvõimalikke trikke tegid, ei jõudnud meie saavutusi ära imestada. Mütta samal ajal õppis sõitma tõukerattaga ja tegi ka seda meisterlikult. Oli aeg, kus arvasin, et karud on kõva peaga ja mõtetki nende ajus sünnivad aeglaselt. Kuid oma käitumisega tõestasid loomad, et see pole kaugeltki nõnda. Esimene, kes mind tõeliselt hämmastas, oli meta. Ühe etenduse ajal otsustasin temaga nimelt korraldada väikese mängu. Mina teen, nagu põgeneksin tema oma tõukerattal ajab mind taga. Pind, mida kasutasime, ei olnud tolleks trikiks kuigi suur. Ja korraga tõmbusin ehmatusest kaameks, sest nägin, et mütta kihutab otse lavaaluse orkestri ruumi. Pealegi niisuguse hooga, et pidurdada pole enam võimalik. Orkestrit lavalaudade all hetkel küll polnud. Ent kui, mida tõepoolest peaks alla prantsetama, võid vigaseks jääda, katsin näo kätega, mõtlesin lõpp. Ja just sel hetkel puhkes saalis maruline aplaus, tegin silmad lahti. Nüüd ta oli siiski suutnud käpaga pidurdada ja seisis oma tõukerattaga nüüd otse poodiumiserval. Siis keeras rattaaegamööda ringi ja tõukas end pikkamisi tagasi. Etendus võis jätkuda. Kuidas ta küll teadis, mille järgi aimas, et on kõige viimasem aeg mis vaist talle ütles, et võib allorkestri ruumi prantsetada? Minu meelest polnud ta varem kordagi sinnapoole vaadanud. Ent ohutunne oli olemas. Midagi umbes samalaadset juhtus ka müraga, kui see oma kaherattalise nii hasarti läks, et äärepealt oleks publiku hulka saali põrutanud. Temagi hüppas maha ja seda tõepoolest viimasel hetkel alla saali lendamas päästis ainult sekundi murdosa. Kas pärast kõiki neid lugusid võib veel rääkida pisikese aruga karudest, aga vaatajad ilmselt ei taibanudki ohu suurust. Saalitäis rahvast naeris küllalt, mõeldi, et tegemist on imeosavate trikkidega. Veel mitugi korda demonstreerisid karud oma tõelist arukust. Meenub järjekordne lugu. Tookord elasid metaja müra lava taga suures ruumis, mida millegipärast hüüti taskuks. Muidugi olid mõlemad puuris, kumbki omas. Ühel hommikul tsirkuse tulles aga märkasin, et müka ja müra tatsavad taskus ringi. Kellel küll oli mõttesse tulnud neid puurist välja lasta. Küllap võttis keegi nõuks lihtsalt nalja teha, teadmata, millega selline nali võib lõppeda. Muidugi ajasin loomad kohe puuri tagasi ja lükkasin riided. Kuid järgmisel hommikul kordades sama ja nõnda mitu päeva järjest. Ühel õhtul tegin kõik nii nagu kavatseks siin ära minna, panin ukse väljastpoolt kinni, isaga jäin lukuaugust piiluma. Noh, ja läkski lugu lahti. Norra oli esimene, kes ajas oma käpa nii osavalt puuri võre vahelt välja, et küüsulatus riivi kriipima. Ja sisetarga aruga karu nüüd nii kaua pusida, kuni rii lahti. Oodatud vabadus oli käes ja mürasus monuga oma suures taskus ringi tatsama. Kuid miski oli puudu, üksinda hakkas igav. Niisiis suundus müra nüüd juba oma sõpra riidekant päästma. Väljastpoolt oli vilunud loomal seda ju lihtne teha. Kus nüüd alles kukuti, kaheksime jälle, vajame etama. Mütel ja merre oli korraga nii lõbus, et no mitte kuidagi ei tahtnud neid segada. Otsin ainult nõks hiljem teha, nõnda, et nad omapäi riivi lahti ei saaks. Muidu on õnnetus käes. Sest olles tuba taskus, käisid peale minu joga veel teised dresseeriad. Võõrastega jaganud loomad juba nalja ei mõista. Jalgrattaartistidest metaste mürrast said meie tookordse tsirkusetähed, neist kirjutati ajalehtedes. Neid kasutati filmivõtetel. Kuid saatus oli juba valmistumas oma raskeks löögiks. Lugu ise juhtus Uuralites, kuhu sõitsime tookord terve trupiga. Etenduste tee kulges ühest linnast teise iseseltsimees, karud kõige tagumises spetsiaalselt nendele kohandatud bussis. Järsku tekkis vist elektrisüsteemis lühis, igatahes olime karude buss silmapilkselt leekides. Väljas oli ilus, soe suvepäev ja suitsu märganud, meie esimeses autos keegi isegi lõhna ei tundnud. Küllap viis tuul selle teisele poole. Kui lõpuks nägime välja hüppasime, oli juba hilja. Tulest õnnestus päästa vaid kaks karutamm ja jonn kuid need ei kuulunud minu lemmikute hulka. Mõlemad olid saanud raskeid põletushaavu. Parimad loomatohtrid tegid, mis suutsid ja päästsid küll karude elu. Kuid tsirkuses polnud nendega enam midagi peale hakata. Mometaja nõrraga hukkusid leekides, sest sattusid olema tule koldel kõige lähemal. Matsime karud mändide alla. Kalmule istutasime kollased akaatsed. Mida te näete ässaga neil kurbadel päeval üle elasime, sellest ei ole mõtet rääkida. Kõik artistid, mütsid. Mõnikord aga juhtub, et satume samadele radadele, kus tookord juhtus õnnetus. Iga kord viina oma hukkunud lemmikute hauale lilli. Ja teate, mis mind hauale minnes kõige enam üllatab. See, kui liigutavalt hoolitsevad kalmu eest kohalikud inimesed. Nad mäletavad veel hästi oma hukkunud sõpru, mötet ja nõrret. Ning mis seal imestadegi, kui palju rõõmu need loomad oma etendustega valmistasid.