Tervist, mina olen Urmas Vadi ja ma tahaksin meelde tuletada ühte seika vanast vene filmist suuriku seiklused, kus suurik liisterdab üleni kokku suure ja kurjahuligaanid veidia keerata siis tapeedirulli sisse, lõikab välja suu ja silmaavad ning hakkab siis huligaanid tümitama. Mis peale Fedja palub Moosetuidsin elada. Kuid surik on juba otsustanud ja ta vastab Nada Fedja nada. Tänases skulptuuri kajas küsimägi. Miks ja kas on vaja tülitamist, lammutamist ja muid pahu poolusin, mis on selle lõhkumise taga ning milline peaks olema positiivne programm Eesti kultuurile ja kultuuripoliitikale, küsib Veiko märka telesaate tegelikkuse keskus staaridelt Juku-Kalle Raidil ja Sven Kivisildniku. Milline osa oli roppustel rahvaluulest, teab Mare Kõiva. Jaan Kaplinski arvab, et vägisõnadel on puhastava toime. Miks eestlased panid arhitektuuribiennaalil üles peldiku ja mis moel saab šokikunstist ja hullutamisest armastatud kunst? Küsib Eero Epner. Jaak Kangilaski. Jääge kuuldele. Tere, minu nimi on Veiko märka ja ma olen selleks siin, et rääkida juba vägagi tuntud tandemiga, nimelt Kivisildniku ja Juku-Kalle raidiga eelkõige sellest, milline peaks olema positiivne programm kogu Eesti kultuurile ja kultuuripoliitikale, mis avaks tema ees senitundmatult vägevad horisondid. Kultuuripoliitikas või kultuuris need asjad ei pruugi sugugi kattuda ja tihtipeale, kui on tegemist miski kultuuripoliitikaga, on see seotud paljuski mingi tavalise poliitikaga, millel ei ole nagu, ütleme, vajaliku kultuuriga kattumist. Ehe näide on see kuradi koloss, uus kunstimuuseum, mis oli puhas poliitiline otsus, eks ole, ja mitte sugugi eriline kultuuriline nõudlus. Nii et kultuuripoliitikas positiivsest kindlasti raskem otsida, sellepärast et siis peab vaatama, kuhu poliitikale, mis parasjagu on nii-öelda vabariigis kehtib ja sealt siis saab aru, miks üks või teine kultuuripoliitiline otsus on tehtud, aga kultuuris on kindlasti positiivseid asju, inimesed ju tegelevad sellega. Varoufakis ongi positiivne, see on kindlasti positiivne, aga selle programmist asi on selles, et Ta kultuuris positiivses, kas ta tuleb või ei tule, seda on väga raske programmeerida. Kui on tegijad, siis ta tuleb, kui ei ole tegijaid, siis ei tule, aga sa saad programmeerida tegijate Decketta. Ei saa, loomulikult ei saa minu meelest ka. Ja ka kultuuripoliitikasse peaks siiski olema, samas samal ajal nagu väidetakse, et kultuuriministeerium ei tegele muuga raha jaotamisega, jada on üleüldse mõttetu selles suhtes oma nime poolest. Noh jaa, täitsa õige, sellepärast et kultuuriministeerium on tegutsenud erinevate valitsuste erinevate koalitsioonide ajal täiesti iseendale vastu või mis tähendab seda, et ta on ikkagi päevapoliitika käepikendus olnud enamasti, mitte siis täitnud oma mingit põhifunktsiooni, noh tõepoolest, et oleks nagu mingi pikaajaline kultuuristrateegia olemas, ma küll pole sellest midagi kuulnud. Minu meelest peaks positiivne programm väljenduma selles, et oleks selline töötu abiraha, millest kõik karvased saaksid ära elada, sest et noh, on selgemast selgem, et ükski žürii ikkagi ei ole nagu pädev ei saagi olla ja, ja ei ole vastuvõtlik igasugustele uutele tuultele ja veidrustele ja haiglustele ja eriti just haiguse mustus näiteks häirib ja vanainimesi, häirib noorused, neid pidureid, takistusi on nii palju, et noh, Soomes on ju väga hea olla bändimees või luuletajad, seal lihtsalt on olemas töötu abiraha ja kui sa saad veel midagi juurde kuskilt fondidest, mida sealmail on ka tunduvalt rohkem seal eeldama, et noh, siis on ju veel eriti hea. Aga ma arvan küll, et kõik algab sellest, et on sotsiaalpoliitika, on olemas täiesti normaalne ja siis võib tegelikult olematega olla see kultuuripoliitik ikka üks inimene, kes seda ilmselt ei pidanud või ei mõelnud seda avalikkusele väljapaiskamist selle tõttu jätame ta anonüümseks, aga vihjeks öelda, et on Eesti kultuuriajalehe toimetaja ütles sinu kohta, eks ole, et väike vahva telejeesus ja siit minu arust otseedee positiivse programmiliste keelses tõi kosest tervele inimkonnale, aga vähemalt suurele osale inimkonnast väga positiivse programmi. Kas sa tunned ennast mingi misjonäri või tulenäitajana selles suhtes, et sa tead, vaata kuhu peaks ühiskonna areng minema, et asjad läheksid paremaks. Ma tean seda toimetajate, see on täiesti haige, sedastas see. See ei vasta mingil juhul tõele. Ei, ma ei tunne ennast missionärina, sellepärast et misjonär eeldab ka mingit väga kindlat ülevaadet minu jaoks vähemalt sellest publikust, kellele ta räägib, elik siis peaks nagu mingi sekt olema, ma ei tea. Minu meelest ei ole sekt, ma käsitlen seda lihtsalt, et sa ilmselt pidas seda tegelikkuse keskus silmas ja see on, pigem on see lihtsalt vaba sõna oaas muud midagi, et seal on nagu iga nädal tekivad, et erinevad asjad, mis on üks päevapoliitikas või lihtsalt ühiskondlikus elus niivõrd napakad, et nendele tuleb nagu tähelepanu osutada läbi siis kas või mingid kõverused. Friedrichi tüdrelmat on kirjutanud, et ühiskonnale toob alati rohkem kasu, kui haritud inimesed on ohtlikud. Kuidas sa leiad, kas Eestis on haritud inimesed piisavalt ohtlikud, et ühiskonnale kasu tuua ei ole? See on üks jama, meie intellektuaalid kipuvad olema kahjuks siuksed, pehmed ja vasakpoolsed, aga ma olen täiesti veendunud, et õigel kohal, kuri ja ütleme, konstruktiivselt destruktiivne intellektuaal toob tõepoolest kasu, nimelt siis, kui selle Testruktsiooni taga on mingi mõte, miks seda tehakse, ütleme, et sa ei saa midagi uut ehitada, kui sa ei ole mingit vana saasta ümber lükanud vundamendi, nii, eks ole. Siin ei saa rääkida tervest ühiskonnast, aga siin saab rääkida kindlasti mingitest nähtustest, olgu siis selleks kasvõi näiteks kultuuripoliitika puudumine. Ma ei kujuta ette, et sa ehitad, et 20 aastat mingile samale mädanud vundamendiluud kultuuripoliitikat nonsens ajab kogu ehitusele vammi sisse, ennem tuleb sellest saastast lahti saada. Nii et ma soovitaksin küll olla Eesti intellektuaalkonnal veidikene jõhkram, veidikene jätkame siis, kui on midagi tõesti sitasti tulla, julgeda sellest rääkida. No ma arvan, et pärast loominguliste liitude kongressi on täiesti ohutud, täiesti hambutud ja täiesti taltsas ja see minu meelest ei ole heaolukord, ma ei taha öelda, et kõik peaksid need minema barrikaadidele, kõik peaksid olema kogu aeg ääretult kriitilised. Aga mõned võiksid olla, ütleme, et meil küll, onju noh, ka kirjanikke, kes võtavad lehtedest sõna, ütleme noh, Rein raud ja nii. Aga mulle tundub, et nad võtavad alati sõna tugevama poolt esindavad globaliseerumisest poliitilist korrektsust, sionismi ja noh, selliseid liikumisi ja mõtteviise, mis isegi on väga tugevad ja mis saavad väga hästi hakkama ilma eesti ja eesti intellektuaalide. Minu meelest nagu niisugune õilis intellektuaal hoiaks ikka nõrgema poole noh, näiteks Eesti rahva poole võiks ju kasvõi Eesti kultuuri mingeid positsioone kaitsta. Kas sa selle loominguliste liitude pleenumi all pidasid silmas 80 kaheksandat? Et ma tahtsin tegelikult sinu käest alguses küsida, et mida sa oled oma elus eriti positiivset teinud, Eesti kultuur ja kultuuripoliitika jaoks, mis sul kunagi meelest ei lähe, aga nagu ma aru saan, et sa kogu aeg teed ühte asja. Ma praegu näiteks loen ette ühe Tammsaare tsitaadi tsitaadi algus, ma hoiatan vägivalla eest, karjus kauba pakkuja, olen peremees, vastas Jürka, kui, siis ilma vägivallata. Et noh, see nagu noh, on väga tore, kui keegi loeb Tammsaaret ette ja õilis klassik näiteks põhjendab vägivalda, mis on suunatud kaubitsejate vastu. Kaubitsejad on üks väga hirmus inimkonna kiht, kes praegu valitseb mitte ainult riita, vaid valitseb kogu maailma. Selles mõttes oleks ju tore, kui vähemalt mõni eesti kirjanik nagu ilmutaks mingisugust vastupanu võimet sellele turufundamentalismile. Kas võiksin korraldada mingisugust sellist organiseeritud ühiskondlikku lepet, et näiteks kõik need struktuurid, kes kultuuriinimestele raha jagavad, et need järsku paneksid rahakraanid kinni, siis läheksid kultuuriinimesed, haritud inimesed läksid nagu vaesekese vihaseks, aga ma arvan, et, Kibestuks kohutavalt, vaat siis oleks nagu see asi, et riik on sitt riik. Et aga see ei ole nüüd küll niukene konstruktiivne tigedus, eks ole. Ja peale selle, mis puudutab ühiskondlikku leppesse, siis ääremärkuse korras siis kaks uljast printsi Aadu ja Arnold, eks ole, ju on sellega tegelenud poolteist aastat, sellest ei paista tõusvat mitte Mülligi seepärast tegelikult see keegi aru, mida kuradit see tähendama peaks või kes siis meie ühiskonnas nii väga need sõjas on, keda peaks lepitama? No ma usun, et igale haritud inimesele on see juba algusest saadik selge olnud. Aga ikkagi, mida, kus on see positiivne programm, mida tuleb teha, et haritud inimesed Eestis ohtlikumaks? Harku inimesed saavad seda teha endaga ise. Ega sa ei saa vägisi tekitada mingit programmi, et mingit ühiskonnakihti muuta nonsens seda on ajaloo vältel üritatud ja küll see lõppeb kraavis kummuli lihtsalt. Aeg-ajalt võib siin ja seal kuulda hüüatusi vihmis hirmus vihmis ropp. Ja tihti kuulab neid hõikeid kui kaasaegsest eesti kirjandusest. Tundub naljakas, et see teema tänasel päeval üles kerkib. Kas selle taga on teadmine, milline on hea ja õige kirjandus ja mida see hea kirjandus sisaldama peab ja mida mitte? Ja kindlasti mitte vulgaarsuseid. Kuid juba antiigist rahvaluules võib kohata krõbedaid, sõnu ja teemasid. On need ainult selleks, et lugejaid neid ärritada või on selle taga veel eesmärke. Mis vajadus on roppuste järele? Küsisin folklorist Mare kuivalt. Palju vajadusi ja tegelikult kasutatakse neid tohutu erinevates situatsioonides. Üks toredaid teooriaid ongi sarnaned tegelikult nii nagu on olemas rituaalne nutmine, rituaalne vaikimine või rituaalne naermine. Et täpselt samal kombel on olemas situatsioonid, kus tuleb rituaalselt ropendada või sõimata, mõne liigi näol on nad väga selgesti olemas. Näiteks loitsude puhul on terve rida loomi ja inimesi situatsioon taha, et sa saad mingisuguse halva kontakti. Teise inimese mõjuvõim hakkab su peale, et sul tekib näiteks pahandus sellest, et pronk või vares lendab üles karja või sa saad näiteks hundiga metsa vahel kokku. Ja küsimus on nüüd, et kumb teist siis läheb, nagu õige mees teed mööda edasi, siis üks lahendusi on seesama, et sa sõimad teda rituaalselt siis loits, millega teisele öeldakse, et päris koledaid roppusi näkku. No seesama rituaalne situatsioon tuleb vastu ka vanas pulma tavandis, mille juurde kuuluvad absoluutselt lahutamatult see, et sa pead teise hõimu esindajad Loitma pulmade käigus põhjalikult. See tähendab, et esinevad terved oma pruudi peiu ülistamise laulud aga teist poolt. No see on üsna mõtlemapanev, mida öeldakse selle teise noore inimese kohta, aga see laieneb ka häiadeleja emadele ja õdedele ja vendadele. Niiet suguvõsad nagu proovivad mingis mõttes, kes oma sõnaosavust proovitakse ka oma mingit väge ja kindlasti tõrjutakse või proovitakse, kumb jääb, kumb jääb selles kunstis olla. Sama kohtab põhimõtteliselt muudegi reaalsete situatsioonide juures ja muidugi kõigil aegadel on ka selles, mida on nimetatud eesti varase luule kõrgluuleks või kõrgklassikaks nagu regilaul. No sealt on, praegustes väljaannetes on kõrvale tutt päris mitmed liigid või osade laulutüüpide puhul on jäetud kõrvale need lauluvariandid, mille kohta me võiksime öelda mehed omavahel või need võiksid esindada nii-öelda meestelaule. Kuigi see ei ole päris täpne, kui lähemalt vaadata, siis samasugust ropendamist sõimu esineb ka naistel ja naiste lauludes. Akoloog tinglik stereotüüp on pigem meestega seotud, ka seal on üsnagi fantaasiaküllast ropendamist. Ma pakun, et väga paljud kaasaegsetest luuletajatest ei ole sellise kõrgpoeesiani ulatunudki. Seal on ääretult huvitavaid klišeesid ja kokkupanekuid, mida võib-olla tõesti tuleb lihvida aastasadu. Kahtlemata igasugused kimbatuses olemised on need, millest üks lahendus peale palve lugemisel on ka see, et sa vannud südamest või ropendanud südamest. Nii et paljude juttude juures lisaks sellele, et viidatakse, et tuli lugeda või loeti mingisugune imepärane vormel või lausuti midagi, tuleb mängu ka ka ropendamine või, või mingi viimane sõna, mida meie tajume praegu võib-olla võib-olla rohkem isegi niisuguse rappusena kui omal ajal. Ja eks need eesti eri piirkonnad on rahvaluule mõttes olnud tohutu erineva arengukäiguga ja see tähendab seda eri piirkondade eestlaste kodule. Murdekeelne vestlus omavahel võib tunduda kirjakeelsele eestlasele nii ehk naa absoluutselt lubamatu ropendamisena tuletagem meelde kasvõi seda, et saarlastel vanemal põlvkonnal, eriti aga ka keskealistel käib näiteks raisk, söögi alla ja söögi peale. Ja sellel ei ole mingit tähendust, see on umbes samasuguses sidesõna tähendusest. Aga ausalt öeldes on nii läänesaarte kui ka Lõuna-Eesti põhilised kategooriad, et inimesed jagunevad Emostakse isasteks. Ja selle rakendamine ka kirjakeeles mõjub väga väljakutsuvalt, nii nagu terve rida muudki tavakeelset, mida mõnigi kord inimesed küll rahastavad nii päris romantilistest situatsioonides kui ka tõsise töö juures, mida nemad ei taju mingil juhul ropendamise või ropu sõnaga mida stiilitundliku arendatud stiiliga kirjakeel paneb päris pahaks. Noh, et see on nagu mingisugune tabuteema, et kas see on tulnud viimasel ajal või mis ajal see tekkinud on? Ei saa sugugi öelda, et ta oleks omane ainult mingile kindlale perioodile. Pigem võib-olla on niimoodi, et, et on olnud olukordi, kus lisaks neile rituaalidele mitmel muul põhjusel vähendamine on olnud võib-olla see väljund, millega onu vahel stabiilsele seiskunud ühiskonnale annab üldse märku anda, et miski asi on väärasti, midagi tuleb muuta. Ja ausalt öeldes eks üks osa ka vanemas rahvaluules ju ropendab, pilkab Dago rõvedalt näiteks. Seiskunud paadunud väikekodanlus või sellist kivistunud idülli, mille üle naermine pakun, oli, oli vägagi vabastav. Mis ülesanne on roppustel, arvab kirjanik Jaan Kaplinski. Kui kirjandus on igav ja tuim ja lihtsalt labane, aga see on muidugi paha, aga igavaks tuimaks labaseks see, mida nimetatakse rappuseks, kirjandust üldiselt ei tee. Kui selle peale mängitakse, loodetakse sellega ainult profiiti lõigata ja see on väga ajutine ja väga rumal. Profiidi lõikamine need on muidugi on, aga üleüldse ja ma olen mõelnud, aga ma ei ole midagi selgelt välja mõelnud. Ma arvan, et, et ropendamine on nii palju, kus on peale ikka kõigis kultuurides levinud tähendab mingi niisugune reeglipetrotsimine. Muidugi iseasi on, mida sinna alla loetakse. Prantsuskeeles näiteks oli vald vandesõna, oli Noon töö jumala nimi või saksa Sakkerment katoliku maailmas sakramente. Meile ei tohtinud kasutada, prantslane ütleb oma foorumis sõna-sõnalt, on maaomaniku, on seda või umbes niimoodi nagu ma ei hooli sellest see noh, see ei ole just kõige viisakam väljend, aga täiesti tavaline noh, nagu eesti perse või kurat. Ja ma arvan, et ropendamine seal on kaks funktsiooni. Üks on see, et inimene tahab vahel kuidagi vabaneda kõigist neist reeglitest mööda, iga päev peab täitma, ta tahab olla mingil hetkel täiesti vaba, et reegleid ignoreerida ja neil on nagu vastu hakata. Need on karnevalid ja kõik muu selletaoline oma satub laanenädalaid kohe lausa rituaalsed ettevõtmised kus, nagu maailm pöörati pahupidi kus orjad said päeva või kaks olla peremehega peremehi kamandada kus kuningale anti vitsa näiteks Babüloonia pattude eest, mis ta teinud oli. Keskaja karnevalidel valiti narride paavst samuti ropendati, tehti igasugu vigureid. Aga sellel on ka olnud oma mingisugune sügavam rituaalne, lausa religioosne taust. Kõige paremini seletada, kui võrdleme mingisuguse hästi tammitatud ja lüüsitatud ojaga, kus vesi voolab ja selleks, et võib-olla tervet seda värki natuke puhastada. Võib-olla mingi hetk on hea, kui need tammid ja lüüsid avatakse, lastakse lehvi pahinal voolama. Või antud juhul ütleme elu ürgjõult kuidagiviisi valt voolama ja seeru ürgjõud, nagu me teame, see trotsib igasuguseid reegleid. Vanadel rahvastel on need asjad olnud tunnustatud, nad on olnud omal kohal, meil on ette nähtud aeg ja koht. Aga meie kultuuris on, on väga kaua olnud. Väga palju selliseid tabusid. Ma ei ole inimene, kes ütleks, et tabusid ei tohi olla lõpuks tabud, on igasuguse kultuuri igasuguseid religioon Jaanus ilma tabuduta, isa ei kultuur ega ühiskond toimida. Aga mingile hetkel ja mingis kohas peab olema nähtavasti võimalus mõnedest tabudest pääsetavusega ignoreerida. Vahel tundub meile, et elame ohtlikus ja Ärevas maailmas. Neil hetkedel maksab võtta üks soe kakao maha istuda ja meenutada aega 19. sajandi lõpul mil Prantsusmaal möllasid ennekuulmatut meeleolud. Väike inimene neist asjust raadios ei räägi. Ent ometi peame meenutama, et tol ajal maalisid end kunstnikeks nimetanud kodanikud päikeseloojanguid. Ja oleks asi vaid sellega piirdunud. Oh ei, nad tegid seda veel nõndamoodi, et täppisid õrnad pintsliga, ütlesid seal impressionismi. Muidugi puhkes skandaal. Kunstiajaloo professor Jaak Kangilaski räägibki Eero Epnerile kuidas päikeseloojangut tõstani jõutud viilutatud lehmadeni ja mida sellest kõigest arvata. Jaak Kangilaski. 20. sajandi kunstiajalugu on mõnes mõttes pidev šokeerimist ajalugu olnud võime rääkida kõikvõimalikest sürrealistlikke straktsioonidest, aga ka pärast teist maailmasõda levinud häppeninge test kasvõi näiteks roppude teemade tulekust, kunsti ja, ja muudest nähtustest. Mis te arvate, miks on sedasi kujunenud ja mida need šokeerimised on kaasa toonud? Jah, no see on väga pikk ajalugu on sellel probleemil, sest kunstis on tegelikult olnud igal ajastul erinevad eesmärgid ja jaa, kuid neid võib põhiliselt nagu kahte tüüpi või kahte liiki jagada, tähendab üks ja enamasti kasutusel olnud eesmärk on olnud tõesti inimesi ühendada ja mingite ühiste väärtuste nimel me siis koos hoida. See olnud kunst, mis on aeglaselt muutunud nagu vanas Egiptuses või keskaegses Euroopas. Aga olukord muutus tõepoolest siis, kui romantikud 18. sajandi lõpul tõstatasid üksikisiku vabaduse ja tema isikliku eneseväljenduse õiguse nii-öelda kunsti üheks ja mõnede arvates lausa peamiseks eesmärgiks siis sellega koos sel ajal muidugi levis ka uski või niisugune lootus, et niisugune inimese loovust näitav kunstniku eneseväljendus aitab ka publikus siis loovust ja hinge ja vaimu arendada ning sellisena inimest ja kokkuvõttes ka ühiskonda paremaks muuta. See niisugune mõtteviis oli omane just nagu tänapäeval tihti öeldakse valgustuse plaanile või valgustuse projektile mille kaudu siis kunsti uuenemine ja seal sisalduvad uudsed, niisugused mõtted ja tunded pidid siis ühiskonna paremaks muutmisele kaasa aitama. Sedasama valgustuse projekt muidugi on paljude postmodernistid arvates siis lootusetu, kuid nende arvates on ikkagi endiselt väärtuslik seb romantikutelt päritud mõte, et kunst peab pakkuma midagi, mis raputaks inimeste lahti tema igapäevasest banaalsest kogemusest ja standardsete mõtetest ja tunnetest. Ja vot see on nüüd olnud 20. sajandil tõesti kunsti üks keskne teema, kuid muidugi mitte kogu kunsti, sest kunstis on tegelikult läbi kogu 20. sajand olnud pluralismi, on olnud ka sellist kunsti, millel on olnud kindel soov inimesi rõõmustada inimestele lihtsalt meeldivaid kogemusi panda meenutame silmatisse, kes ütles, et kunst peaks olema nagu mõnus tugitool, mis väsinud kehale annab samasuguse puhkuse ja üks ilus pilt pakub silmarõõmu kaudu siis inimese hingele ja vaimule samasugust lõdvestust ja rahu. Aga samas on paradoks on see, et, et Matisse'i kunst tegelikult šokeeris ka paljusid tema ajal, kuigi ta tahtis pakkuda õnnestavat rahutunnet. Aga siiski tema kunsti uuenduslikkus oli nii suur, et seda peetiga šokeerivaks. Aga kui nüüd hästi lihtsustatult öelda, siis 20 sajandi esimesel poolel see kunsti šokeerivus seisiski peamiselt uutmoodi maalimises uutmoodi vormi loomises, tähendab ja see uutmoodi vormi loomine muutus mõne aja pärast vastuvõetavaks ja, aga vaadake, see muudatus toimus 20. sajandi keskel. Tegelikult hakkas ta tõepoolest nagu sa nimetasid suurealistidega ja dada istidega peale, kes leidsid, et selline ütleme siis kunsti vahenditega ainult kunsti sisemiste uuendustega, uutmoodi kogemuse pakkumine ja inimestele tuttamine või nende maailmapildi kirgastamine ei ole enam tõhus või ei ole piisav, arvestades ühiskonna seisundit ja inimeste tuimumis astet ja nii edasi, leidsid, et on vaja rünnata just sedasama kunsti kaudu ka uuenduslikku kunsti, sellepärast et see nende arvates siis piirdudes üksnes kunstisiseste uuendustega on ikkagi liiga rahustav ja liiga ühiskonda nii-öelda koos hoidev, aga nende arvates oli vaja kunsti, mis muudaks inimeste suhtumist olemasolevasse maailma ja sunniks meid teistmoodi sellele vaatama ja nii edasi. Teeba mainisite lühidalt teist huvitavat nähtust nendes keerimistega seoses, et tõepoolest, kempressenistid olid omal ajal tõelised mässajad, aga praegu on nende maalide reprot igas saunas samadiga realiste, isegi sürrealist. Nende teosed on muutunud kodukaunistamise kunstiks. Kuidas muutuvad teie arvates varem šokeerinud teosed tarbimisobjektideks? No eks siin on see üks kõige lihtsam seletus on muidugi harjumuse jõud, kuid tegelikult on võimalik ka seda romantikutele omast mõtteviisi toetada ja öelda, et et need mõtted ja tunded, mis uuenduslikkus kunstis sisaldasid on aegamööda saanud inimestele omaseks ja arusaadavaks, lähedaseks. Ma kirjeldaksin ühte oma isiklikku kimbatust ja mulle mulle tundub, et ka teie olete vähemalt aeg-ajalt seda kimbatust jaganud, et et ühelt poolt ma mõistan kunstnike soovi seada kahtluse alla kõikvõimalike normide üldkehtivust ja väiteid sellest, et on olemas mingisugused igavesed tõed, mida keegi teab. Aga teisalt, teisalt ma püüan mõista ka seda nii-öelda lihtinimest, kes, kes ei peakunstnik eesmärkidega, nõustume, kes tahavad leida kindlaid väärtusi mille küljes siis enda elu hoida. Teie, kui ma ei eksi kunagi kirjeldaksite vist ühtama Londoni käiku, kui te käisite galeriides ja nägite, kui ma ei eksi, oli see vist viiludekssaetud loom või keegi. Ja siis te ütlesite, et see ületas teie jaoks teatud eetilised piirid. Kuidas te seda kimbatust kommenteerite? No tähendab kahtlemata see, see mõjus mulle šokeerivalt, ma ei eita seda ja, ja ega see kunst ei ole kunagi meeldinud ja ka ei meeldi, kuid ma mõistan selle kunstniku taotluse ja kommentaare, kus ta tema mõttekäiku lühidalt, selline, et et kuna tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonnas urbaniseerunud keskkonnas, eriti ka sellises ühiskonnas, kus enamik inimesi elavad nendes nii-öelda perekondades, kus on ainult omaealised, kus vanad inimesed on eraldatud noortest, seal haigused ja surmad on tegelikult muutunud Labstraktsiooniks, kus, kui ütleme kunagi talus inimesed, elasite kõik põlvkonnad koos ja kus iga aasta tapeti loomi ja surm oli, oli loomulik osa elust, siis enamik inimesi tänapäeva maailmas on surmast lahutatud ja samas surma üks meie elukaaslane, ütleme sinisellisena. Et seda meenutada, siis kunstnik seda teeb, see on noh, tema seletuses ei tarvitse ikkagi muuta tema loomingut sümpaatseks, tähendab, ega surm, ma arvan, kunagi sümpaatseks kellelegi ei saa, aga selle meenutamine võib ometigi mõnel juhul võib olla vajalik olla, tähendab see inimese surelikus või Memento mori on tegelikult ju olnud kunstis ka möödunud aegadel väga oluline teema keskaja kunsti meenutama. Nii et see on tegelikult selle teema variatsioone nüüd sellises uusaegses ühiskonnas, aga samas on selge, et niisugused asjad ei saa meeldida inimesele, kellel on teistsugused ootused kunsti suhtes. Ka minu enda ootused on siiski üldiselt teistsugused olnud ja ma täiesti respekteerin neid inimesi, kellel selline kunst ei meeldi, tähendab jaa, aga samas tuleb leppida minu arvates selle pluralismi ka, mis on, on demokraatliku ja isikuvabadust austava ühiskonna paratamatu kaasnähtus. Et ühiseid väärtusi on suhteliselt vähe neid käsu korras rakendada, nii nagu totalitaarsete ühiskondades ilmselt keegi ei taha veel, tähendab, mis on siiski tähtis, et kuigi ühesõnaga Eesti taolised kunstnikud ja teised šokeerijad leiavad kas tõelisi või usutavaid põhjendusi oma loomingule on paraku see läänemaailm tänapäeval niivõrd oma selle pluralismi tolerantsusega muutnud ka igasuguse šokeerimise üha üha keerukamaks, sellepärast et ta väga kergesti just selle tunnustusega selle šokeerimise tunnustumisega selle tolerantsiga muudab. Ta šokeerimis üha raskemaks ja muudab selle teose, mis Volgas tõeliselt mäelt väidetavalt on mõeldud inimesi raputama tegelikult ajaviitekunstiks meelelahutuseks, mida ja mingit raputamist efekti tegelikult ei ole või on see tegelikult palju väiksem kui kunstnikud lootnud. Ühesõnaga, see, see on ka põhjus, miks mõned kunstnikud, kes sellel teel siiski loodavad midagi korda saata üha mängemaidia ühas skandaalse ma ei tea, üha nüüd enamusele inimestele vastuvõetamatut võt nõkse kasutavad, aga samas ka nende saatus on olla varem või hiljem jällegi tolerantsiga lammutatud. Eesti noored arhitektid panid Veneetsia arhitektuuribiennaalile üles peldiku esto tee veega, kurja kuulsust kogunud grupp tegi sellest filmi. Tõnu Karjatse rääkis filmist ja selle taustast, kunstiteadlase Andres kurega. Endise laste maailmavaateakna alla praegusest disainigalerii vaateaknal saab näha väljapanekut Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti noortearhitektile kompositsioonist ja on ühtlasi dokumentaalfilmi Surm Veneetsias, autoriteks siseRain Tolk, Andres Maimik, Marianne Kõrver ja nüüd räägime sellest samast filmist ja Tennaalist Andres kurega kes on käinud nii Veneetsias ja olnud ka seotud nii tõlgi kui Maimiku filmi tegemistega. Mida sa ütled, kas film oli selline nagu paljastav film, et nagu tõlkija Maimiku projektid senini? No natuke ilmselt seda käekirja oli seal näha, et püüti nagu ajada sama ridamisi Esto-TV või, või nende pikemate filmide puhul, aga samas ütleme ausalt, et see on tellimustöö selleks et arhitektuuri populariseerida ja sellisena on see idee kindlasti hea, et arhitektuuriga kipubki olema, et alati see küsimus, et miks seda peaks minema näitusele vaatama, kui tegelikult on palju põnevam linnas hulkuda ja ja kas või Veneetsia puhul on ju Linnise palju huvitavam sellisena üritada nagu väljuda sellest tavapärasest ja traditsioonilisest arhitektuuri näitamise viisidest, et on plaanid ja maketid ja fotod näidata sinna juurde filmi, mis tegeleb kõige sellega, mis on arhitektuuri ümber, võib olla kuulge sellise seltskonnaelu ja nende tegelaste enditega kuulsate arhitektide ja inimestega tänavalt, kes situvad seal filmis, et nad ei tea ühtegi arhitekti või neil ei tulegi Ühegi arhitekti nimi meelde lihtsalt turistid Veneetsias. Samal ajal siis kui käib suur arhitektuuribiennaal ja linnatäis tähtsaid arhitekt, et, et sellisena. Ma arvan, et see idee on igati tänuväärt, et noh, iseasi muidugi, et, et kui palju ja neil oli aega ja vahendeid seda filmi teha, et eks natuke kumab läbi, et, et seda on kiiruga tehtud, aga mis seal ikka, et see ongi niisugune väike ja kiire projekt See filme juhtis aga tähelepanu sellisele probleemile, et selliste biennaalide puhul on teinekord tegemist iseennast tootvate süsteemidega, et lihtsalt tehakse projekte biennaali tarvis, et sellel biennaalil taas osaleda ja projektid ei pruugi üldse kunagi ellu rakendada. Seal võivad erinevaid põhjuseid muidugi olla, aga just et see on selline väga elukauge süsteem. Jah, siin on see probleem, et arhitektuurinäitused üritavad tihtipeale olla sellised suured vaatemängud millel ei ole siis seost arhitektide igapäevase tööga. Ja teine asi on ka see, et on tekkinud väga palju sellist arhitektuuri nagu kaugemalt traditsioonilises mõttes puudutavaid nähtusi, nagu igasugused sellised kontseptuaalsed projektid, ruumi ja heliruumi ja visuaalsuse ja, ja kunstidega tegelevad projektid. Et Veneetsia kunstibiennaal on tõepoolest suurte tähtsate kunstnikke ja ülevaatenäitus ja iga riik püüab sinna nagu saata oma mingi esindusega, siis šokeerida või, või näidata mingit tasetud siis arhitektuuri puhul jah, tehakse närite sellised projektid, mis liituks otseselt selliste ehitustegevusega nüüd ja praegu siin ja praegu vaid et nad püüavad nagu müüa mingit riigi imidžit või, või kuvandit, et nagu Eesti projekt seostavale Selles suhtes on Eesti projekte vägagi ju teretulnud või revolutsiooniline, et ta nagu juhtis tähelepanu sellistele paas teguritele ja sidus need ka jõuarhitektuuriga. Ja teiseks seda konteksti silmas pidades, kus näitus oli, ta oli hästi-hästi kaugel suure pika galerii lõpus ja tõeliselt teistsugusena mõjusta nagu vabastavalt, sellise mitte eriti tõsiselt, ühelt poolt, aga teiselt poolt nagu teatud mõttes tuletas meelde sellist argist või igapäevast arhitektuuri ümber, aga sellest pole muidugi midagi uut, lihtsalt ma arvan, et sellel Veneetsia biennaalil oli sellest argieluga suhestuvad arhitektuuri lihtsalt väga vähe. Tegelikult sellega tegeldakse üsna palju, aga ma arvan, et võib-olla selline meeldetuletus ei olegi isegi mitte nii oluline kuivõrd selline julgus mõelda ümber sellist väga ranget ja hierarhilisi asja nagu arhitektuurinäitus, et võtta endale see vabadus on minna siis täiesti teistsuguse ideega ja ma arvan, et see sellisena oli õnnestunud, töötas. Seda näitas ka film, et nad püüdsid lahata mõistet arhitekt kui siis Demi urg kui selline positiivne looja. Ma arvan, et nad läksid teadlikult seda teed, et natuke nagu tilkusid nende suurte staararhitektide kallal, kes olid sinna linna kokku kogunenud ja võib-olla püüdsid, nagu ma ei tea, kas selle kaudu meelde tuletada, et tegelikult, et ega see arhitekt ei ole nüüd keskne arhitektuuri puhul, vaid vaid see, kellele see maja ehitatakse või linn ehitatakse ja arhitektuur pole ju ainult selline suur kunst, vaid me peame selles ka paratamatult elama selle sees. Kui arhitektid ise tahtsid, võib-olla võrrelda siis omavahel filmifestivali, mis samal ajal toimus Veneetsias ja siis arhitektuuribiennaali. Et siis need kaks asja, et ei ole eriti võrreldavad ühelt poolt siis selline staaride maailm, mis filmitööstuse ümber keerleb võib-olla arhitektid soovivad, et selline asi hakkaks toimuma arhitektuurimaailmas, aga ma arvan, et see tuleb ainult arhitektuurile. Kahjuks. Selles ongi tegelikult see filmi Surm Veneetsias. Positiivne sõnum tapetakse filmi skini sümboolselt. Üks sümboolne arhitekt. Jah, võib siin viidata kas või autori surmalugudele, mida on jutustatud üsna ammu, ma arvan, et arhitektuuris ei ole seda autori surma vist võib-olla siis tõepoolest piisavalt palju teadvustatud ja ehk tõlki Maimik nagu püüdsid veel kord siis ka arhitekti surmata nüüd eraldi uus lahus kõikidest teistest autoritest, sest et jah, see on üks võimalus seda filmi kindlasti vaadata. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage meile elektronposti aadressil vadi, et R punkt eekultuuriga ja tänab omalt poolt ka Toomas Lõhmuste, et kõike head ja kohtumiseni.