Folkstuudio alustab oma kolmandat hooaega alustab mehega, keda meie lainepikkustel veel kuigi palju ei tunta. Kui 10 aastat tagasi olid folgi esinumbriteks Bob Dylanit Jomba ees siis praegu võib taoliseks sega paariks nimetada melanexahkati Jondendarit. Kuna see on meil juba juttu olnud, siis järgnevad minutid kuuluvadki Jon tämmerile. Millega see noormees siis silma paistab? Kõla tundub olevat küllaltki tagasihoidlik, ei midagi väljakutsuvat, pass kastiga, kitarrid, suupill. Ometi on siin tunda mingit eraldatuse üksilduse, veidralt nukraid toone. Nagu folgis ikka kipub olema, on igal uuel kanna kinnitajal oma üpris kindel stabiilne platvorm nii-öelda oma laul, sest ainult nii saab end meelde jätta Sestakse väljenduse leidmine muutumistele maailmas ning inimeses olegi kõige turskem. Ühesõnaga, panna paberile ja muusikasse see, mida teised ei oska veel sõnastada. Kuid mida nad juba tunnevad, mille kallal piinlevad. Programm lauluks, millega John Denver läbi lõi, on lugu nimega kotkas ja kull. Ma olen kotkas, elan kõrgel Kalju katedraal ides, mis puudutavad taevast. Ma olen kull ja mu küüntel on veri kuid läheb aeg ja nad on jälle kuivad. Kõik, kes mind näevad, minusse, usuvad, kõik jagavad mu vabadust, mida lennates tunned. Tulge, tantsige läänetuultega, tulge katsuge mägede tippe Lewalgi üle kandionide tähtvereni välja ning püüdke kõrgemale homsesse, uskuge kõigesse sellesse, mis võiks olla ja mitte sellesse, mis on. See Jondembri küllaltki optimistlik resümee pole tekkinud tühjale kohale, vaid on nii-öelda vastu kaalusta ehituslauludele, kus praegune Ameerika elulaad hindamist ei leia. Nii nagu legendaarse voodika aafri kangelased seiklakatsiondennar laulus New Orleans kaubarongil läbi Ameerika. Tere hommikut, Ameerika, kuda elad? Kas mind ei mäleta oma vaheti saanud poega? Hea on sõita 500 miili päevas, rongil nimega nivoole. Mööda vilksatavad tehased, majad, autode surnuaiad, rongid hülgavad, autod annavad gaasi, inimesed tõttavad ümberringi pidev vool, liikumine Denveri, küsi kuhu. Ta maalib ainult pildi mis aga kogu tormamise mõtlekuses kahelda laseb. Et oma filosoofilise laadija poliitiliste võrdlustega mitte liialt targaks ning tundeliseks minna ütleb John Denver oma mõtteid, mõnikord ka üpris rämedalt ja otse. Löö katkema televiisor, viska ära. Magnetofon. Mine maale, tee endale kodu, muretseb palju lapsi. Õpetame neid iseenda eest otsustama, elama omal käel. Oma vahekorra sõjaga Deptember selgeks kere vihaga. Ta ei räägi sõja julmustest, selle mõttest või mõttetusest. Ainult näitab, et rõhutud inimesed merede taga ja Ameerika noorus on paljuski sarnane sest vaenlane on neil üks. Et sellele arusaamisele jõuda, vaatate emmer Ameerikat puhkusel oleva sõduri silmadega. Olin jälle erariides. Tundsin end muretama tõelise linnakodanikuna. Jalutasin mööda tänavaid ja järsku tundus mulle miski tuttavana. Muidugi see on Washington. Olen TV-s neid kohti kui palju näinud. Seentel loosungid, lipud lehvivad, taamal rahvamurd. Nähtavasti paraad. Ligemale jõudes nägin, et kolonnides käib mingi imelik kähmlus. Üks tüdruk ütles, et see on demonstratsioon sõja vastu ja inimese eest. Nüüd nägin sõdureid mundrites, mida ka mina olin äsja kandnud. Nägin tuttavaid püsse just selliseid kui sealpool ookeani. Ainult et nüüd olen mina, linnakodanik ja relvad olid suunatud minule. Kõige huvitava ausaja hinnatava kõrval ei saa Jond endale ometi andama keskkonna meeleoludes lahus hoida. Ja praegu kannab Ameerika noorus nagu paljud muudki elualad, sõjajärgse väsimuse pitserit. Pettumused teevad ettevaatlikuks, enam ei toetata nii palju ümbritsevale, kuivõrd otsitakse iseendast väärtusi, püütakse leida mingit salajast sidet iseenda, looduse ja olemise vahel.