Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mis ansambel on kriminaalne elevant ja mis asi rajada filmikunstiga. Mida, kuidas ja keda puudutatakse Taavet Janseni tantsulavastuses puutumatu vanalinnastuudios. Heiti Talvikust kui pätt luuletajast teeb juttu Jürgen Rooste. Millega kellad, Mati Unt oma uuslavastuses Ehitusmeister Solnes küsib Sven Karja. Jääge meie lainele ja te saate sellest kõigest osa. Üks keskealine arhitekt, kellel on paaniline hirm noorsoo ees, kohtub aga ühel päeval 23 aastase tütarlapsega, armub ja leiab enese jaoks. Muuhulgas nõuab tüdruk arhitektilt, et ehitusmeister ehitaks temale talle lubatud kuningriigi, mida ta ehitab. Mati Unt. Järgmise nädala reedel Vanemuise teatri väikeses majas esietenduvas Henrik Ibseni näidendist Ehitusmeister Solnes küsib Matti Undilt. Sven Karja. Kui on teada, et tuleb välja uus Mati Undi tükk, siis ilmselt vähegi mundi lavastusi vaadanud inimene teab, et ta ei osa sellisest Literatuursest teksti esitusest. Et isegi öeldakse ju, et minnes vaatame mõnda Undi lavastust, vaatame, mida hunt on seekord teinud. Vaata, mida hunt on Shakespiriga teinud, mida hunt on Tammsaarega teinud. Mida hunt on ipzaniga teinud. Sipsenist on palju alles jäänud. No on küll tõesti mõttes on enamus alles jäänud nagu ikka on tehtud mõningaid kärpeid ja mõningaid tihendusi ja võib-olla mõnes kohas natuke stiili transponeeritud, aga see on suhteliselt ebaoluline, me kanname kogu näidendi teksti ette, vist võib nii öelda. See peaks olema hundi, kolmas Ibson, on siis olnud kummitused päris lavastajatee alguses 10 aastat tagasi, siis Noora või ümberpööratud Norbert. Niiviisi pealiskaudsel pilgul justkui tundub, et IPS on tegelikult ei peaks siis tulema väga lähedane autor selle hunditeatrile, et ma mõtlen just seda, et seal hundimaailmas on, on väga palju olnud sellist irratsionaal reaalsust või mängu mängukategooriaid või mingisugust tiitjat või isegi sellist sürrealistliku süüdimatust, et sellega väga orgaaniliselt haakuvad poolakad, eks ole, kambroovitš Vitkeevitš või eestlastest vahing. Et Ibseni puhul on öeldud, et ta nii konstruktivistlikult üles ehitatud, et koguni ühe lause kärpimine võib nüüd midagi muutuda arusaamatuks ühe või teise tegelase sisemistes motiveeringutes. Kas sellist materjali vastupanu või sellist konflikti sa ise ei tunnetanud? No ma vanasti mõtlesin ka tippseal on väga matemaatiline aga ega see nii ei ole ja seal ei pea võrdselt kõiki motiive rõhutama, noh tavaliselt räägitakse palju minevikust, seal, mis need täpselt olid asja meiel teada ka ilmselt ei, ei teadnud. Aga ma arvan, et oma isikuna, välisele korrektsusele ja plaanipärasusele vaatamata oli ta ka suhteliselt ratsionaalne kirjanik, seda leidub ka teistes põhjama klassikutest kohtades, kus on pimedad ööd ja lumi, uluvad hundid. Ma olen ikka küsinud sult uue tüki puhul, et kui sa oma lavastusi kuidagi grupeerid või rühmitad, et see valmiv, mis võiks tema, need sugulased sugulased olla Tajudes südamed täis, raske öelda, ma arvan, et mingit Ibseni tsüklit mul küll ei ole, aga ta mingis mõttes võiks ju mahtuda sellise paramodernismi alla, ma olen teinud mõned stenterdid ja veedekindi sihukesi autoreid ja küllap ta sinna mahub, see mul ikka huvi pakkunud, see 20. sajandi alguse sellele eelnes vahetult järgnev tihedus. Kui nad lähemale minna Solnessilas, siis mul isiklikult on millegipärast tunne, et see näitemäng vähemalt Eesti kontekstis on, on kuidagi seotud mingisuguste hirmude või, või jängidega, noh, on ka teada, et Panso lavastus kujunes lavastajale väga kurnavaks väga rasketes oludes valmis ja on selline tunne, et lavastajad kuidagi natuke pelgavad seda näitemängu siis mingi äng või, või hirm Nalja põeliselt tunneb hirmu küll peategelane, kel on üle halvenenud see kompleksse, kes tüki jooksul meeleheitlikult vannub. Olen absoluutselt kõiges süüdi kõiges, mis üldse on nendele selle pähe võtnud ja sellest ta paistab, nagu lahti ei saagi tal mingi lootus, muidugi on sellest lahti saada, aga paistab, et mitte. Ilm on neist tegelastest küll suures osas olemas, aga mina nagunii eriti ei karda. Muidu Gibson on öelnud, et see näidend on tema kõige isiklikum näidend. No siin on midagi mulle ka isiklik. Niisamuti peab ikka elama sisse peategelastest, seisa juhul näiteks loome ja Juulia puhul Kivirähki tükk elasin ma sisse nii kitsasse kui loomesse. Kas mingil määral selle valiku Justus olles nüüd lavale panna tingis ka näiteks see, et peaosatäitja Kaljujärv on nüüd sellises eas? Jah, muidu ta näeb hea välja, teda tuleb võib-olla natukene isegi vanemaks teha, see on lihtne ja et jah, et mul nagu niisugune või noh, see välja öelda niisugune lemmikpaar siin on see muidugi väga paljudest, mõjutas, aga tükki ennast ma olen aeg-ajalt ikka aastate jooksul on ta mõtte sinna vilksatanud, aga nüüd sai ta siis teoks. Et nimetavas käratseb peaosaliste kolmik, kes seda tükki kannab, on küllaltki ootus, et kes vähegi hundi Tartu töid näinud, mõtleks ka ise selle ilmselt välja. Et siis Hannes Kaljujärv, Raine loo Aliine ja Kersti Heinloo Hilde. Kas ei olegi liiga ootuspärane valik? Ei tahtnud nagu üllatada? Ei tea, no vahel võtta uusi näitlejaid, näiteks mind kutsuti külalisena draamateatrisse, kus mul on nagu naispeaosa mängib, et Toompeale, selle ma üldse ei ole töötanud. Aga üldiselt sellised suuremad, raskemad ja kuidas öelda isiklikumad, sellised asjad, ma eelistan töötada näitlejatega, seda meenuta, aastaid tunneme ja kes mõistavad mind kuidagi poolelt sõnata stiilist, karu ja kellele, noh, tundub mulle aeg-ajalt head meelt teeb, kes on altid see ole kindla peale minek, vaid nii on endal huvitavam ja ei ole mõttetute energiakulu, ütleme, niukse skeptilised negativistlikult isiku kujuteldava, ma mõtlen ümberkasvatamise, ümberveenmise ja kõiksugu muu jama peale. Ma ikka ajaks seda Ibseni hundi vastuolu rida natuke edasi, et ka on Ibseni näidendid määratletud kui idee draamasid ja hundi kohta on öeldud, et tema suurus ongi selles, et ta ei lähe ühegi ideega kunagi kaasa. Sellel põhjusel muutuvad lavastused suurejooneliseks haamatuteks. Kas siin ei ole midagi ületamatut? No ei tea, tähendab raske oleks defineerida, mis Sonnessi idee on. No tundub, nagu oleks seal mingisugune idee, tuleb joonid hästi kõrgele alla kukkuda, see väga tore. No näiteks, aga mis sa selle ideega ikka peale hakkad? Nii et naasta a'la tuntud teoreetik Jean kattunud? Seda küll jah, et tipsani didaktika tegelikult võrdlemisi lame, aga tema tükid on kahekordse põhjaga, neis peitub siiski mingi saladus ja noh, mida me enne nimetasime ka irratsionaalsuseks. Nii et see mind nagu võlub selle juures, ega me teda nii tume mees sealt ka tegema või no ütleme, et lugu on sünge küll, aga eelist raskuse vaimu ka ei tahaks nagu niisugust vaimunärimist. Ja noh, eks eks tulebki. Nimetatakse ka väiksed tsitaadis kaval lehelt, kus sa oled ise ka selle näitemängu kokku võtnud. Sa oled öelnud, et see on lugu permanentses, süütundest, mehe hinges peituva stanimast, generatsioonide vahekorrast, dialooja elude eest. Et võib-olla sa avaksid seda permanentses süütunde osa, kas see on nüüd ka selline metafüüsiline või ka kuidagi Sealse tegelikkusega seotud, kas Solnesid on ka Eestis praegu? Ma julgesin sotsiaalsele pinnale minna, see on kaunis ohtlik viibida, lappa ka viia, nii et ma ütleks, et see käsitleb nüüd päris elu, mis teatri ukse taga väljas. No pärispatt on mulle ka kaunis kauge asi ja niisugune konstruktsioon, millega ma ei oska midagi peale hakata, mille järgi siis kõik oleks tõesti nagu süüdi milleski ei tea, milles. Aga on ka loomulik, et, et inimene tihti ja väga paljud inimesed ilmselt pööravad oma mingisuguse neiks kogunenud vaenumaailma vastu, pööravad iseenda vastu niisugune autoagressioon, noh see ongi nagu see tunne. Ja kui on vähegi nagu teravnenud närvisüsteem, siis ma arvan, et iga inimene tunneb hommikul õue või bussi peale minnes mingisugust süütunnet, millegipärast ainult sellega ei tohi ilmselt liiale minna, see takistab tööd. Kui kogu aeg, Antsiidi ollakse lõpmatu. Kornegi Kaspar Jantsis üht kummalist und, kus tema ülesandeks oli tappa jääkaru, kel oli Stalini pea. Viimaks õnnestus Jantsisel Stalini pea karust eemaldada kuid pea veeres suurel kiirusel minema trammi peale, kus istus Vladislav Koržets, kes ütles Jantsisele, et kinotsirkusepeatus oli juba eelmine peatus. Sellest unenäost saigi ansambel kriminaalne elevant enesele plaadi nime, kinod, tsirkus. Kosmoriantsis sind teatakse enamjaolt kas siis operatsioon, öö või ansambel vennaskonna muusikuna või visatakse sind kui animafilmi režissööri. Tegelikult see ansambel kriminaalne elevant ongi nii-öelda filmimuusikaansambel. Et mõlemad, need poolused on justkui siin koos muusika ja film. Aga et võib-olla sa räägidki kõigepealt selle nimega ja ansamblisaamisloost, mis ansambel see selline on? Tähendab, ansambel tuli kokku, siin vaja paar aastat tagasi esialgu teleolnud küll nime, me hakkasime siin Elindama sõbra Ülo pikovee filmi ahvi aasta. Ma olin nagu oma kursuse koolitöid ka ikka ise niimoodi üritanud muusikat kirjutada. Ja siis oligi nii, tülole meeldisid need, mis mu koolitöödel tehtud oli, see muusika, onju, ja siis ta tahtis, et me teeksime muusikat, siis sain tuttavaks siin Henri Tiismakaga oskas kontrabassi mängida. Mul oli kontrabassimängijat tarvis ja nende Wendre edasi rääkida. Mina otsisin ka nadi bändile ägedat kitarristi. Kaspar oskas hästi kitarri mängida ja siis me niimoodi kahekesi hakkasimegi tegema otsisime ülejäänud poisid ka. Tegelikult kõigepealt tuli muusika ja siis tuli alles pärast nimi, kriminaalne element. Kuidas suhtuda sellesse positsiooni, et filmile mängite taha muusikat, et kuivõrd oluline see film on, ma tean, et te olete mänginud Nosberaatule tahab muusikat, kuidas sellesse suhtuda, et on see film primaarne või muusika või kuidas? Et noh, kui me konkreetselt räägime Nosharaatus, siis kuna antud hetkel on tegemist nagu tummfilmiga, siis ta on mingil määral siiski tasakaalus nagu omavahel, et, et ei ole, et kumb oli enne, kas muna või kana, et kui rääkida mõnest siinsamast Ülo pikovi animafilmist, et siis on muidugi teine lugu, et film on kindlasti esiplaanile. Jah, ma arvan, et see on niimoodi just tänu sellele, et me intripperreteerime seda vana tummfilmi nagu uuesti. Ja me ei ürita olla mingilgi määral autentsed, vaid lihtsalt, et see on selline fenomen, et sa teed õudust filmist näiteks komöödia noh, meie enam-vähem sinna kanti rihtisime. Samas võiks öelda selle plaadi kohta teie ansambli muusika kohta, kuna ta on filmimuusika, et see oleks justkui hästi visuaalne, vaid näiteks minul küll isiklikult, kui ma kuulasin seda muusikat, mul tekkisid mingisugused pildid silme ette, et kas siis mõnest vene filmist või Leoni filmist võib-olla see on selline visuaalses, mida sa mõtled, et kust ta selle tõuke saab? Selles muusikas on ka väga palju selliseid tsitaate, no see ei ole otseselt, Me tahaksid tsitaatidega plagiaat öelda, onju. Aga ma olen nüüd nende filmide kujundamisel lähtunud mingitest teataval määral juba olnud asjadest, ehk siis nagu ütleksime heas mõttes klišeedest. Et teatav tuttavlik tunne aitab nagu mõista seda stseeni. Et selles mõttes tehes ma usun, et seal on väga palju mõjutusi jah, igasugust olnud filmimuusikast, mis õnneks on siin. Kriminaalne element ongi justkui mõne määraski eklektiline soust kõigest sellest, et. Meil on nagu kõikide lugudega olnud niimoodi, et enam-vähem kõikide lugudega proovis, keegi on ära tabanud, kustkohast see käik nüüd online vilistab selle ette, onju siis mõned lood on umbes viis lugu kõigil meeletult, mida nad meenutavad, see tähendab seda, et need viis lugu kõik on omavahel seotud mingil määral. Ma arvan, et see Neuga kaleidoskoobi värk, mis sul seal peas keerleb, et mõned pildid tulevad sarnased, mõned pildid tulevad väga erinevad, et noh, et peas keerlev kaleidoskoop Päikeseloojang ei ole tingimata just päikseloojang, punane värv võib olla küll punane värv, minu meelest kõige tähtsam selle juures on just huvitav, selle juures on see väike kõver peegline prisma efekt, mis kõik läbi niisuguse kriminaalse elemendi. Möödunud nädalal esietendus vanalinnastuudios Taavet Janseni lavastus puutumata kus tantsitakse sellest, mis jääb alles siis, kui lõpus seisab ainult üks mees. Selle sündmuse puhul lendas Saksamaalt kohale ka näidendi autor Kristo Sagor kes ühel hämaral pärastlõunal kohtudes ühes hämaras lokaalis lavastajaga meie supersalajane mikrofon koos Eero Epner iga ootas neid aga juba laual. Näidendi autor alustamegi kõige lihtsamast, miks sa kirjutasid selle seal alguses nõnda, et ma olin ise ühes saksa juttude laos ja kohtasin seal ootamatult kedagi, kes esines tõeliselt pööraste fantaasiatega. Suhtlesin temaga mõnda aega ja mida edasi, seda enam tundus mulle härraste inimest ei saa lihtsalt olemas olla, säärased inimesed kusagil. Ja minu fantaasia hakkas tööle. Mul võttis aega sellega harjumiseks ja umbes pool aastat hiljem hakkasin ma tööle. Tavaliselt kirjutan ma väga kiiresti ja ka selle näidendi puhul alustasime veebruari alguses ja lõpetasin juba kuu lõpul. Näidendi peategelaseks sai siis Saša ja teised kuuluvad tema nii-öelda sotsiaalsesse võrgustikku. Pojaks kasvasid siin näidendis välja kaks erinevat sõltuvuse kihistust. Ühte esindab see vanem naine, kes sõltub kõigist, keda kõik haletsevad, sest ta on nii armetu. Teisalt on keegi teine teine tegelane, kes tahab ise olla sõltuv. Minu arvates õnnestus sul tõesti hästi, see, kuidas sa tõid välja need erinevad sõltuvuse kihistused. Näiteks see, kus nii vanem naine kui ka see inimene, kes ise sõltuvust otsib, liigutavad ühtemoodi. Sa oled väga hästi minu näidendit analüüsinud. See ei olnudki väga analüüsitud, see tuli pigem läbi oletuste Jah, ka mina ei saanud alguses näiteks aru, kes kehastab peategelast, kes kõrvalliine ja nii edasi. Nii et sa tõesti ei pidanud täpselt kinni Tekstist, vaid lõid mingi oma maailma. Mulle kui lavastajale oligi oluline ka selle tegevuse ümbertõstmine, selle paigutamine Eesti konteksti. Minu arvates on eestlased natsirahvas äärmiselt konservatiivsed äärmiselt sallimatud. Homoseksuaalsus on siiani tabu. Võtame kas või Eesti teatripildi. Minu arvates on siin lavastatud vist ainult neli viis teksti mis rohkem või vähem räägivad sellest teemast. Ma ei arva küll, et homotemaatika peaks olema omaette eesmärk aga seda ei peaks ka nii paaniliselt vältima. Minu kodumaal Saksamaal on asjad jah teisiti. Viimaste aastate jooksul on olnud meeletult arutelusid televisioonis kõikvõimalikud vähemused, mida varem peeti imelikeks, on nüüd saanud sõnaõiguse ja see on loomulikult väga meeldiv. Isegi mitmed poliitikud on nii-öelda kapist välja tulnud. Vestlesin kord ühe parlamendiliikmega ja tema ütles, et noh, umbes 30 protsenti meie seast on homod teeb umbes 90 inimest. Neist ainult kolm on seda avalikult tunnistanud, kuid tegelikult juba see on suur edasiminek. Üks iseloomulik näide ka kaasaegse elutunnetuse kohta ja selle kohta, mis seda kujundab. On fakt, et Saksamaal jookseb äärmiselt populaarne rahvaseriaal Pärna tänav Lyndonstrasse. Ja ühel hetkel 1900 üheksakümnendatel tekkis siin esmakordselt tegelane, kes oli homoseksuaalne. See oli äärmiselt silmatorkav sündmus, andis märku, et mingid üldised hoiakud on muutunud. Kahtlemata proovisin oma näidendis rääkidega rassismis šovinismist, mis on endiselt ja on vist igavesti aktuaalne. Kas või näidend on saksa kontekstiga siis otseselt seotud? Eriti, ma arvan, need küsimused on universaalsed. Tõsi, üks mu tegelane on türklane teisest rassist ja rahvusest. Noh, mõistate Saksamaal türklaste küsimus, aktuaalne, nende vigade ja minu tekstis on koht, kus vanemana mine nimetab türklast minu ahviks ja näidendi lõpus kiindub oma ahvi. Säärane rassistlik ja rahvuse alusel inimestele otsustamine tundus minu jaoks oluline. Kuna olen isiklikult umbes säärases olukorras olnud ja olen, ma olen nimelt pooleli horvaat, kes elab Saksamaal siis mõtlesingi algul teha peategelasest pool horvaat. Ent probleem on üldisem. Seetõttu ma mõnes mõttes ootasin, et sinu lavastuses on türklane asendatud venelasega. Seda ei olnud? Ei olnud jah. Me mõtlesime isegi selle peale natuke, aga see teema ei tundunud minu jaoks üldse oluline. Me kaotasime isegi praegu kõik viited sellele, et tegemist on türklasega ja venelaste olukord pole kindlasti võrreldav türklaste omaga. Meil on pigem nii, et kaks rahvust elavad kõrvuti ja ei tea ega taha teada üksteisest midagi. Üks mu sõber luges Viljandit ja siis ta tegelikult ütles, et see ei ole huvitav, sest see on isiklik ja mittepoliitiline. Tuleb öelda, olin siis väga kurb ja olin omakorda väga õnnelik, et teie juures need küsimused, need sõltuvuse küsimused muutusid ikkagi poliitilisteks. Saksamaal ja mujal Euroopas on nii, et kõik ütlevad jah, näinud olen juba olnud, olen juba kogenud, siin mõjuvad need päris uutena. Mulle meeldis see, et oled oma näidendis teatud äraspidises võtmes sisse toonud jõuluteemadel, mis suhe sul kristlusega on? Ma arvan, minuga on sedasi nagu paljude teistega. Ma usun, aga ma ei usu, kristluse dogmasid. Ja ma vihkan seda. Kui kirik kirjutab sulle ette, viisid, kuidas oma elu elama pead. Aga kuidas sinuga on? Mul on sama arvamus, mind kasvatati võrdlemisi ranges kristlikus Atmos, vääris, käisin pühapäevakoolis ja mu õde luges mulle piiblit, et ma usun, et tean umbes 95 protsenti piiblilugudest. Nii et minuga on sedasi, et ma ei usu paradiisi ja põrgusse. Aga kui keegi ütleb reinkarnatsioon, siis ma leian, et hea küll, olgu paradiisi ka nii nagu on, aga reinkarnatsioon on ikka täiesti mööda. Olin kristlusest mõjutatud umbes kümneaastaseni. Seejärel tulid peale juba jalgpall ja sellest peale on minu suhe usku sarnane sinu omaga. Seetõttu jätsime oma lavastusse jõuluteema sisse. Aga mu suhe Kristlusesse kui säärasesse on tegelikult keerukam. Tänaseks on kristlus noortest kadunud, aga ma arvan, et Jeesus teeb veel Kambeki 95 protsenti minu eakaaslastest, keda ma tunnen oma eluga ummikusse jõudnud. Neil ei ole uskuda millessegi. Nad ei tea, mis tegelikult toimub ja neil puudub eesmärk. Seega tahad midagi, mis oleks kindel? Taavet, sa ütlesid, et siin on vähe homonäidendeid lavastatud. Kas näitlejaid oli raske nõusse saada? Ma ei usu. Mulle kui kirjanikule tundub, et primitiivselt esse eelarvamustes on vist väga kerge tagasi langeda. Aga sa küsisid, miks ma kirjutasin, mina küsin, miks sa Taavet selle puutumata lavastasid? Kui ma esimest korda su näidendit ettelugemisel kuulasin, siis see ei meeldinud mulle. Sõnakasutus ja teemad, millega tegeleti, ei tundunud mulle huvitavad. Ent kui läks tund aega mööda, sain ma aru, et see on mingil moel minusse kinni jäänud ja näidendi puudused ei sõltu näidendist, vaid minust. Ja kui ma läksin tekstiga näitlejate juurde, siis nad suhtusid sellesse pikka hambaga ja eelarvamustega. Ja ma sain aru, et meistriga vahel on mingit teema, mingi vari või saladus, millest on vaja üle saada. Nii et algul võtsid näitlejad tegemist naljaga, üks ja teine koht tundus neile naljakas, aga edasi seda vähem. Praegu on tantsijatel põlved, jalad ja õlad tantsimisest kukkumisest sinised. Minu jaoks oli üks olulisemaid küsimusi siin lavastamise juures ka enese vastu suunatud vägivalla küsimus. See on puhtalt isiklik. Kui mul oli koolilõpupidu, jalutasin läbi linna, mis mulle anti päris tugevalt kere peale. Mind viidi haiglasse ja ärgates olin loomulikult algul vihane aga seejärel sain aru, et mingid asjad said paika. Et minu mitu kuud kestnud depressioon on läbi. Seetõttu ei ole ma ka päris kindel, millal lavastus ütleb inimestele, kes ei ole ise säärast kogemust läbi elanud. Nii et kui ma ise näidendist selle teema üles noppisin ja kui me nägime esimesi reaktsioone, siis olin ma kindel. Seda ei saa minna, ma pean sinu teksti lavastama. See on väga huvitav, minul säärast kogemust ju ei ole. Minu jaoks oli küsimus samuti piinamisest ja vägivallast vaimsest vägivallast, mis on sotsiaalsetes struktuurides kogu aeg olemas ja tegelikult masendavalt palju olemas. Ma olen sinuga täiesti nõus. Eestis on näiteks endiselt väga palju levinud arvamus. Sõjavägi teeb poisist mehe, et see, kui sind käsutatakse ja sallutada oma vaba tahte, teise inimese või süsteemi käsule see teeb sinust mehe, iseenda peremehe. Kui ma kirjutasin näidendi kudumata, püüdsin ma selle seisukoha ümber keerata. Minu tekstis otsustab piinatav tegelikult ise, kes ja kuidas teda piinab. Selles mõttes on ta palju vabam ja iseseisvam kui need, kes istuvad publiku seas, peavad teda perverdiks ja lasevad järgmisel päeval oma ülemusele neli korda sõimata. Kui naljakas puutumata lavastamine sinu jaoks oli? Ei olnud väga, ma tundsin end isegi süüdlasena, kui vahepeal naljakas hakkas. See, kes tegelikult perioodidena algul oli kõigile naljakas. Aga kui me hakkasime videosid tegema, siis oli juba asi tõsine ja mida lõpu poole, seda ausamaks asi läks. Ent minu arvates jäi siiski midagi puudu. Ma soovisin teha mitte jutu Westmist, vaid avatud lava ehk seda, et näitlejad paneksid oma arvamuse samuti sisse. Tüdrukud, kes tantsisid, neil on oma arvamus rohkem olemas. Aga poisid, kes just lõpetasid kooli neile ikka mingi distants sisse. Teatav, et ma arvan, et on siiski hetki, kus saab nalja ja seisukoha võtmist sinu lavastuses ühendada. Kui näiteks Ott Sepp mängib naljakalt mõjuvaid kohti, mõned monoloogid näiteks ja siis see koht, kus ta teeb mingi klassikalise armastusloo saatel striptiisi siis tekib iroonia ja tal avaneb võimalus isikliku seisukohaga avaldamiseks. Või hetked, kui näitleja monoloog räägib seksuaalsetest, fantaasiatest või ka videod mida tegemised mõjusid ilmselt kõige turvalisemalt. Keegi ei vaata mind otse saalist, siin on ainult kaamera. Minu arvates olid sinu lavastuse videotes näitlejad kõige ausamad. Siin distants kadus. Puutumata viimased kaks etendust on üheksandal ja 11. novembril. Vanalinnastuudios. Järgmisel nädalal tähistatakse luuletaja Heiti Talviku sajandat sünniaastapäeva. Heiti Talviku peale mõtleb poeet Jürgen Rooste. Britid on ju, ütleme, selles mõttes vahva tegelane, tema mitte küll ainuisikuliselt ei toonud, aga kinnistas ütleme, eesti luulesse joodik ujuv alkohooliku kuju, et arvatavasti andeks ehedam joodiku luulekirjutaja ja seal mõtlesime dekadentsi ning tema eksistentsiaal maastik on sageli mina ja mu pohmakas juba pealkirjadele pohmeluslike mõlgutusi siis pohmelus siis luuletus poeet või lauliku hommiks, need räägivad sarnast storyt ja, ja pärast seda on sellist joodikluuletaja kuju eesti luules nagu päris palju korratud ei taastoodeta seda, võtame kasvõi pohmeduslike mõlgutusi, sellise enesehaletsuse selline kuidagi alla piinlik, aga samas püsikindel joodiku kuju, heroiseerimine, juhi muutmine traagiliseks. Need vead hästi, kuulsad vead, ah ma teadsin juba noorelt lahe roos, mu laps toorelt ja ma kukun valmimata kõrgelt elupuust, kukkun viljaks valmimata ja mu laulja psalmimata igavesti salmimata laulmu lõikuskuust või mis ta on valinud juba moto samas luuletuses teises osas Dostojevskil siis minia bob mütsil, Dostojevski, katke on see, et sellise eneseloomana heitliku meeleheitliku olendina tajumine selles on muidugi taolises ka müüvat enesehaletsuses, sellist ta, mis on omale Bukowskile näiteks Ameerika kirjanduses ja et selline alkohoolset kõrgkultuuri tegelikult on meil väga palju somine, igiomane, kui me võtame kas või võtame eesti luuletipud viimastest aastakümnetest, võtame selle keskme Jüri Üdi, Juhan Viidingu või võtame ott tarderi kuju näiteks mis on nagu elukestev iseenda luuletuseks vormimine ühtlasi ennastele alkoholiga läbi ilmutades. Selliseks luule heeruseks kujutamine. Iseenesest aga öelge, kas see on positiivne või mitte, igatahes niisugune suund on olemas, näiteks külast pohmelongis Heiti Talvik, sil alavat pohmeduse luuletuses. Kui sälk on eluliikmed hallahigis kõhn, joomar köie heitnud Gazedi puu käes, väriseb ta silmus, tuhmub sügis ta üle musta langetama lippu. Ja sellega muidugi kaasneb sellised just nimelt enesekõdu. Luuletaja tajumine on tegelikult minu arust, arbujad olid kõdu, luuletajad, need on ikka liiga stiitiline, liiga ilusaid, ülejäänud neist ei väljendanud sellisel roiskuval kujul selles mõttes talvikanist minu jaoks kõige parem Stali nagu siiras Nad peitsid oma sihukese Troiskumuse eestiitilisel läbi imbumuse. Vaatlesin mõttetuse, pritsid sellise lillelise tapeedi või, või ilusa maski taha ülevalpõhise taha. No eks siin ole ka ma alles viimase tahad võib-olla Alverist rohkem hakanud aru saama ka mõned arvu eest on siiamaani minu jaoks sellised mõttetud ilutsevad, nagu ütleb heiti, talliksin poidis. Ma iial polnud eht ei elusega luules kui oksalt langenud Lehtmatriiminigast tuules. Sellist hõng on väga palju või võib-olla kõige rohkem vastab sellele kujutlusele poeedile nii üldiselt lauliku hommik, milles on väga palju eneseirooniat, aga samas seda uhkust. Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus. Ah naeruväärselt elu õnn, mul nurjus jälle kortsu. Heldus äratas mus looma, ime veel, et rentslis mao lima ei rooma udust, talihommik virgub sula rõske. Äkki tabas laksu lumepall mu põske noodi kiljuv kari, rõõmsaid piima kärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. Jõve eneseklassikuks nimetamine ühtpidi selline jällegi veel hommikuses isegi mitte pohmeluses vait laseb veel hommikul purjus poeet õigupsis kodupoole, seal on eks armastus, sellist ei mingit jälle kortsu heldus, äratus, must loomaaegsele, sellist iha perversiooni, natuke plassweemiat, eneseteostust just nimelt segast lapsed viskavad lumepalliga, aga samas ikkagi nad lähevad koolimajja veerima, mu värsse ikkagi käivad koolis, seal õpikus õpivad seda ja see annab nagu väga paljudes laupäeva sellistele joodik luuletajatele ka lootust, nagu sest olemasolu põhjendus ja ma isegi mõtled et ainult luuletajatele seal eesti rahva üldine hädasi, alkoholism praegu, et see võib-olla annab päris paljudele eesti meestele eesti joodikutele, annab selline joodiku hädaliseerimine lootust, ainult et nemad seda Heiti Talviku tekstist enam ei loe. Siit raamatust. Eks selle Navassiga suhu ja kodund. Ise. Veel vilistes alla käin täna val veel vält vibu. Kultuurikaja panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi. Kuulake meid ka vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage elektronposti aadressil vadi ät r punkt ee kohtumiseni nädala pärast. Minu nimi on Maria Tilk ja mina räägin järgmise loo. See juhtus õige mitmeid aastaid tagasi, mul on pikk staaž olnud õpetajana töötada ja juhtus kunagi nii, et jäin vist neid, oli seitse, kaheksa väikest esimese ja paar tükki oli teisest klassist õpilasega bussi ootama, metsa lähedale ja kuna meil oli aega, ma otsustasin lastega metsa minna. Ilm oli väga ilus, rahulik väike, tuuleke oli. Ja metsas lapsed vaatasid suuril silmil ringi, aga ma nägin, et mingil hetkel hakkas igav ka, nad hakkasid nagu laiali valguma ja ja siis ma ütlesin lastele, proovige metsa kar rääkida. Vaadake, kas mets hakkab teiega suhtlema. Lapsed ei saanud algul aru, küsisid, mis nad peavad ütlema. Võitlesin esialgu ainult teretada metsa ja ütlesin, et mina ka ei tea, mida peab ütlema, aga proovigu ühtteist Üheteist ainult arvestagu, et kui nad on metsas küll taas, siis nad peavad metsast lugu pidama. Ja tõepoolest, lapsed esialgu käisid natuke kartlikult ringi ja siis ma hakkasin eemalt kuulma, kuidas üks ja teine hakkas rääkima, ega õieti aru ei saanud, mida nad küsisid, nad küsisid ühte ja teist. Kõige kummalisem oli vaadata, kuidas nad hakkasid jälgima, kuidas mets nendega suhtlema hakkab, sest et aga hetkel midagi toimus, mingi toiming oli just õigel ajal, oks praksus õigel ajal, varesk raksatas õigel ajal või lendas üle või kuskilt, kus midagi või kuskil mühatas midagi või sahises või ja lapsed hakkasid aru saama, et midagi toimub ja vaat siis oli, oli huvitav nende nägusid vaadata. Ta eemalt aru oli saada, et nendele On see midagi võõrast, midagi uudishimu tekitavat. Ja Vaher läks asi põnevamaks. Ja mul oli kiusatus küsida, mida te kuulsite, mida te nägite taimsest, kiusatusest võitu ja ma sain aru, et see oli mingi kogemus, mis oli sõnadest rikkam ja lapsed, need olid linnalapsed. Nad tunnetasid imet. Nad said aru, et saab olla midagi, millest kohe aru ei saa, aga mis ikkagi toimib ja mis, mis avab sinu maailma ja siis mul tuli meelde, see käib väga sageli ka mitmete kirjanike töödest läbi. Kui kõrvalt vaatad, tuleb meelde, kuivõrd väheme tegelikult imedesse usume. Kunagi ammu inimene nägi imet seal ka, kus imet ei olnud. Ja nüüd selles kiires elus me ei näe imet seal ka, kus ime tegelikult on.