Mina olen Urmas Vadi. Iga päev võib kuulda teateid džunglist, kus Kadi Toom on nüüd veelgi saledam hüüatus hüüdeid, kuidas nii kaunis naine nagu Carmen kass oskab malet mängida. Mõni räägib naise objektistamisesti ahistamisest, mõni emantsipeerumise stjatenismist ja sellele libedale teele läks ka seekordne kultuuriga. Tartus peeti eile konverentsi teemal esiemaga silmitsi, kus otsiti vastuseid küsimustele, nagu kas esiema on meie positiivne ideaal, mille poole püüelda või hoiatav eeskuju. Ja seda küsib ka Riho Lauri Saar. Margit Sutrop. Pilt. Reet Varblane räägib Karin Lutsu kunstniku eksiilis. Kauksi Ülle kirjutas näidendi seto kuulsast laulikust hiilanud Aarkast. Kadri Tüür mõtleb naise mudelitele läbi aegade Muhu saarel. Jääge meiega. Ah, need kolmekümnendad, ütlevad paljud limpsi joomine, keksumängud, sunnid, roosid, muhedad, amplid, et nagu öeldi kuuekümnendatel, paljastage maskid. Üha enam on viimasel ajal meie toimetustes kõlanud küsimused. Miks teame nõnda vähe eesti naiskunstnikke? Miks on omaette sündmus juba see, et Karin Luts enne teist maailmasõda suutis esile kerkida, kellel siis tegelikult oli hea elada? Hakkasime nõudma vastuseid, kuid ainsana oli nõus vastama Reet Varblane, tema rääkiski Eero Epnerile. Millal hakati kunsti jagama mehelikuks ja naiselikuks. Milliseid riideid kandis Karin Luts ja miks me võime tema puhul rääkida mitmekordsest eksiilist? Reet Varblane, kui me enne seda intervjuud arutasime eesti naiskunstnike küsimust, siis mina väitsin hoogsalt. Kummaline, et Eestis enne teist maailmasõda oli nii vähe naiskunstnikke, et Karin Luts oli peaaegu ainuke ja siis te vaidlesite mulle vastu, ütlesite, et naiskunstnike tegelikult arvuliselt oli palju, aga samas olite nõus, et nad kuidagi jäid tahaplaanile. Kuidas te kirjeldate siis eesti naiskunstnike rolli enne enne teist maailmasõda ja, ja mis sellest naiskunstnike rollis sai hiljem? Jah, tõepoolest pead kohe võtma kaks niisugust tasandit ja ilmselt nende tasandite sees veel terve hulk niisuguseid väikseid nüansitasandeid. Üks on tõepoolest see, et see noor Eesti vabariik. Nii nagu teised noored vabariigid kahekümnendatel aastatel oli demokraatliku suunitlusega ja kui oli demokraatlik suunitlus, siis naistel oli sisuliselt samad õigused kui meestel pisarais kahekümnendatel aastatel. Ja kui tõepoolest vaadata, siis neid nimestikke, keda kui palju, millises kunstikoolis õppis, siis iseäranis esimestel kursustel või nii, nagu siis kooli astuti, on noore tütarlapsi hästi palju ja siis tulebki samm-sammult edasi, et mina, kursus edasi, seda vähem on tütarlapsi. Tegelikult ega ballast lõpetas ka päris palju naiskunstnikke jälle, kui võtame nimestikud ette, siis on mingid aastad, kus on tõepoolest vaated, ainult tütar lapsed. Ja siis, kui jälle natukene edasi vaadata, siis näitustel hakkab järjest vähem neid esinema. See on see, mille kohta Karin Luts on öelnud et seda lapsed, kui nad siis kooli tulevad esimesel korrusel on nad kõik kenad, peene pihalised tütarlapsed, niisugused tüüp riietusega nagu noorele daamile kohane oli, siis võtavad, vahetavad nad oma siis selle sipelgapihaga kleidike siis niisuguse Lagarsooni boheemlaslik riietuse vastu, et olla keegi ja näidata, et nad on ka kunstnikud. Ja siis lõpuks viimasel kursusel lähevad nad mehele noh, kuskilt see on niisugune päris klassikaline skeem, mis eelkõige oli ju mõttemallides armas noor tüdruk või tütarlaps, noor naine ei ole midagi ühiskonnas väärt, kui ta mehel ei ole saanud, noh, kõik need naljad 22, vana tuliku taks ja nii edasi ja nii edasi, mis aastakümneid on ju ju teadvuses olemas, olid ju siis 2000 kolmekümnetel aastatel väga tugevasti olemas ja kui nad ka lõpetasid ja kui nad siis kunstist tegutsema hakkasid, siis tõepoolest, need ei jäetud otseselt kõrvale, see on ka jälle vale öelda iseenesest, kui mõtleme Karin Lutsu peale, mida tõepoolest algusest peale väga tugevalt tähele pandi. Aga neid ei võetud ka nii tõsiselt kui nende kolleege meeskunstnike. See on siis niisugune üksta saad ja teine, mis tegelikult räägib võib-olla veelgi peidetumalt seda niisugust suhtumist naisesse on see, et kui näiteks vaadata kas või neid näitusi, mis siis Tallinna kunstihoones alates 34.-st aastast oli, kui kunstihoone valmis sai, siis üksjagu on siin ka niisugust noh, ilmselt ka laiema publiku peale naiste peale mõeldes need nii-öelda kunstinäitusi. Ja tüüpiline on see, kui vaadata arhiivis praegult neid filmikatkendeid. Kui neid avamisi on jäädvustatud, siis nendel näitustel näidatakse ekstra naisi, nii et ka suhteliselt on ära jagatud ka see, missugune näitus, kelle jaoks on ja kui on niisugused tõsised väliskunstinäitused, kus on siis ka selle riigi esindaja, Ajad on siis peaminister isegi, või on siis mõni muu minister või igal juhul suursaadik kohal siis on ikka need meie juhtivad mees Kusti tegelased juures. Nii et niisugune ühiskonna arusaamu ja hoiak tegelikult on küllalt tugevalt sees ja jälle veel mille peale ilmselt tasub ka mõelda, kui ma mõtlen oma suurte ilusate rahvuslike vaadete peale siis Tõnisson, keda kõiku siiani hirmsasti hindame ja loomulikult hinnatakse ka õigusega, siis tema suhtumine naistesse oli ka üksjagu niukene üheselt mõistetav. Naise koht on kodus ja naisel on tõepoolest niisugune väga tähtis ühiskonnas väga arvestav roll ja see on eelkõige selle uue põlvkonna laste kasvatamisel roll. Kas on õige, kui ma väidan tegelikult mõneti teie enda intervjueelset väidet, et ka mitmed naiskunstnikud või need, kes kunstnikeks tahtsid saada, olid endale need ühiskondlikud hoiakud omaks võtnud ja, ja ei hakanudki kuidagi protestima nende vastu või neid muutma ja, ja siit edasi, et kui see on õige, et kas siis Karin Lutsu esiletõusmine on tingitud just selle tõttu, et kolinud ei pidanud eriti seda ühiskondlikku hoiakut määravaks. Ja ma arvan küll, sest mida enam on nüüd kas või nende väikeste näituste kaudu ja nende ajal toimunut seminarides väljaöeldut arutluste käigus välja tulnud, et ikkagi üksjagu ka nendest naiskunstnikest, keda aga üldiselt tähele pannud ja kes ka siis esinesid üksjagu nendest hoidis ka ennast kuidagi teadlikult tagasi Gavinusse peale mõtleme kogu ütleme nende teiste tema kolleegide naiskunstnike taustal on ta kindlasti üks niisuguseid tugevamaid ise teadlikumaid ja iseäranis tema niisugune iseteadlikkust tuleb välja just nimelt siin Eestis olevatel aastatel. Karin Luts oli Eestis üksik, sest abielus vahetult enne emigratsiooni sõitmist oma 44. aasta suvel ja võib öelda, et see oli ikkagi noh, ta oli juba siis ka 40 aastane, väga teadlik, intelligentne, haritud naine, kelle jaoks ka see samm oli ilmselt tõepoolest niisuguse lähedase kaaslase, lähedase sõbra otsimise Sambi leidmise samm eelkõige. Ja see on ka ikkagi vist üks niisugune, ta ei pea olema, aga mingit pidi ta vist ikkagi on ka üks niisugune tegu. Kas inimene on abielus või ei ole abielus või kuivate kellelegagi seotud, on mis tegelikult ka Karin Lutsu-le niisuguse iseteadlikkuse sellist jõudu andis. Kui vaadata Karin Lutsu loomingut, siis võib küsida just selle eelneva jutu taustal, et kas seal on kas teemades või, või mingites muudes lahendustes midagi spetsiifiliselt naiselikku, sest üks suurim müüt on see tõsi või mitte. Naisterahvaste poolt tehtud kunsti kohta ongi ju see, et seal on mingid iseäralikud naiselikud väärtused esil. Kellel tekib küsimus, mis on naiselik väärtus ja kes on öelnud, et see on naiselik väärtust, noh, see on seesama niisugune kultuurne diskursus, mis hakkab välja kujunema renessansi ajal, kus nii paradoksaalne ta pole inimene Pisas Itaalias, kus inimese inimene on mõõdupuu ja, ja vastavalt inimese kaudu siis seda maailma nähakse, maailma defineeritakse ja samal ajal väga selgelt kujuneb välja, et see inimene on siis mees, eks ole. Ja naine on ikkagi see, kes siis sõltuks siis sellest inimesest ja väga selgelt hakkab juba siis jagunemaga kogu see kultuur sellest mehelikuks naiselikuks kultuuriks. Ja seesama niisugune selge jaotusmehelikuks naiselikuks mehelikuks, naiselikuks kunstiks. Et see kunstonid mehelik, seda, seda teevad naised naiselik, see sobib meile, see kujuneb välja 19. siis, kui me räägime kapitalismi väljakujunemisest siis on ka selge, et ka juba need žanrid on ju need on niuksed naiselikud žanreid. Et 19. sajandi niisugune õnnetus ei olnud isegi mitte see, et neid tütarlapsi, kes olid Pariisi tulnud eelkõige Pariisi näitena Pariis kui kunsti meka, Pariisi, kuhu tuli tulla, kui sellest kõige uuemast ja paremast ja, ja huvitavamast ja kesklinnas kunstist midagi keegi teada tahtis ja mitte see, et neid enam kuist akadeemiatesse ei võetud, vaid tegelikult see, et need tütarlapsed ise, need naised ise panid ennast sinna seisukohta, et kui ma olen naine, siis ma ei tohigi või noh, polegi minu asi neid suuri kompositsiooni teha, vaid noh, minu asi ongi neid lillepilte teha just nimelt seesama müüt, mis ju tegelikult kuskilt mõttemallis siiamaani meil ju olemas. Kui rääkida Karin Lutsu sõjajärgsest loomingust, siis te olete kasutanud topelt eksiili mõistet. Mida sa täpsemalt lutsud? Puhul tähendus ühelt poolt muidugi see, et kui me räägime Lutsust üldse, tase, aga siis on nii nagu kõikidest nendest kunstnikest, kes siis jätsid koduma maha muud võimalust neil ka polnud, eks ole, sunnitud härrased, see oli ja lahtiseks kuhugi mujale, noh, tema on niisugune tüüpiline näide, kes Rootsi läks ja ja võib-olla on isegi kõige niisugune klassikalisem näide, sellepärast et seda seltskonda oli kõige rohkem. Ja siis seal tekibki, kui need Karin Lutsu materjale vaadata, neid on tõesti palju, siis tekibki siis nagu kaks niisugust tasandit just tema puhul vaadata, mis ongi pannud meid kasutama seda topelteksiili mõistet. Üks on see, et me mõtleme selle peale, kes ta siis vaimselt oli või mis olid tema vaimsed püüdlused tema kui kunstniku püüdlused, kui ta siis sinna Rootsi sattus, siis on selge see, et vaimselt ta tõepoolest püüdis olla nii palju kui võimalik, kursis kõige sellega, mis tola maailmabussist tekkima hakkas, vaadanud päevikuid, kuidas ta siis modernamisetis ei külasta sugugi mitte ainult seda, mis ta nüüd tegelikult ka suhteliselt omaks võtab seda abstraktset kunsti, mis talle on iseäranis prantsuse eksistentsi ristide mõtteviisi kaudu suhteliselt omale tegelikult käibe külastaka. Kui Hausenberg siis modernamis jättis omadele kuulsa perfomance läbi, viib endast edasi, ta nüüd püüab kogu selle asjaga kursis olla. See on see üks niisugune tasand. Teine on, on see, et puhtalt niisuguses reaalsest kunstielust või sellest, kuidas kunstieluga hakkama saada, selles jääb ta tegelikult nende vanade mallide juurde, nii nagu kole nendel aastatel Eestis kõik see asi toimus, ta ei oska selle Woodsi kunstieluga mitte midagi peale hakata, pigem oleks tulnud tal siis lähtuda kogusis sellest galeriide süsteemist ja galeristidest ja selle kaudu nüüd ennast ka kuidagi rootsi kunstielus nähtavaks teha, aga sealt on tal nagu mingi luuk ees või see ei ole see tema tee. Ja siis tekib see niisugune vastastikune see rektsioon. Ühelt poolt ei jõua tema või tema kunst kuidagi sinna Rootsi ühiskonna nii. Ja teiselt poolt on ta juba algusest peale juba päris kuskil 50.-te aastate käevikutest jaga kirja mustanditest näha, et rootsi kunsti on tema jaoks tüütu ja igav ja, ja siis hakkab ta otsima endale seda uut eksiili, seda ideaal eksiil. Ja selleks on siis Pariis ja Itaalia. Aga kui ta Itaaliat ja Pariisi kirjeldaks, ta kirjeldab ikkagi eelkõige nende sõnadega, nagu tal ta ideaalis ka kolmekümnendatel oli, nii et noh, see uus eksiil on niisugune teatud niisugune niukene päästerõngas, kuhu ta siis varjub. Ja veel muidugi üks, mis on täiesti mõistetav, ta ei oleks saanudki teistmoodi teha või, või ta on niivõrd sellest teisest ühiskonnast ka tulnud, et see kunstnikupositsioon jälle on tema jaoks mitte selline, et ma olen naine ja ma sõidan kõrval. Ei, aga, aga tema jaoks jääb ta selle sajandi alguse modernistlikku kunstnikku, voolsektsiooniks, kunston, ülima tõe otsimine. Noh, ma elan kunsti sees, aga ta ei võta tegelikult ka seitsmekümnendatel seda niisugust uut positsiooni. Kas helistame maailma niisugust lahti mõtestada? Kriitilise lahtimõtestamise positsiooni seda ei võta, sest see ei ole kunstniku asi, kunstnik on apoliitiline, Rootsis loodu läheb järjest igas mõttes abstraksemaks, pealkirjad lähevad niisuguseks üksildus, melanhoolia, noh, nihukesed ülimalt abstraktsed. Ja kui ta kasutab veel figuurov, inimese kuju, siis see muutub ka niisuguseks Äraolevamaks niukseks, metafüüsilise, eks abstraktseks või no väga raske selle inimese järgi moderjaid, naine või mees, aga suurelt jaolt on ka naine natuke, ta kasutab samasugust näoplaani, aga temas ei ole enam sees seda tugevat kohaloleku tunnet. Karin Lutsu loomingu suur ülevaatenäitus on Tartu kunstimuuseumis avatud järgmise maini. Oodake ka peatset tema monograafia ilmumist. Eile otsis seltskond kirjandusteadlasi õpetlasi ja muidu mõtlejaid Tartus taga üht müstilist esiemad kes kuskil eesti kirjanduses või kultuuriloos pidavat peidus olema. Filosoof Margit Sutrop räägib Riho Lauri saarele, kus ja kuidas seda müütilist esiema leida võiks ja kuidas esiema tegelaskuju kaotsi läinud esiisade kõrvalt maa käekäiku tegelikult kujundanud on. Kui arutleda selle üle, kes või mis esiema on, siis ilmselt ei ole mõtet selja taga ühtegi konkreetset asja ka inimesi näha. Aga võib-olla võiks kõigepealt küsida niipidi üleüldsegi, et miks esiema on vaja üleüldsegi otsida? Selles, kuidas me oma esiemast mõtleme, tuleb tegelikult välja üsna palju meie enda kohta. Meie enda iseloom tegelikult on seotud tud meie mäluga, ütleb Jaan Kross ja ma arvan, et see on üsna õige mõte ja võib arvata, et see, mida me täna soovime, tegelikult on väga palju seotud sellega, mida me nii-öelda tagasivaates näeme meie eelkäijaid teinud. Et kui te küsite nagu täpset kirjeldust, et kirjeldage seda esiema, siis see on iseenesest nii provotseeriv küsimus, et selle niukseks mõtlemiseks või, või arutlemiseks selle üle. Tegelikult see konverents Tartus ongi kokku kutsutud. Et me pakkusime välja väga mitmeid erinevaid võimalusi inimestel selle üle järele mõelda, kes esiema on. Pakkusime välja ka selliseid kujusid nagu Johannes Aaviku loodud Ruti kuju, kes oli ideaalkuju siis kolmekümnendatel aastatel niisugune ka praktiliselt ebamäärane ebaselline realistlik kuju. Ideaal on alati ilmselt veidikene ebarealistlik ja teostamatu selle kohta on öeldud, et see on selline soovunelm. Siis Johannes Aavik on sellest, missugune ta ise oleks võinud olla, kui ta oleks naine olnud ja see pakub üsna palju sellist mõtteainet, sest see on iseenesest väga provotseeriv kuju dollastes oludes. Ja võiks mõelda, missuguseid provokatsioone suudaksime mõelda tänapäeval välja, et missugused niisugused esiemad. Me ise tahaksime tegelikult olla, sest see ei ole kindlasti ainult mitte mõtisklemine selle üle, et millised need naised sajandi alguses eelmise sajandi alguses olid, millised Need olid 50 aastat tagasi, ma arvan, et see on palju rohkem mõtlemine selle üle, millised meie ise tahaksime olla, et sellel on tõesti nagu kaks poolt ühelt poolt minna tagasi, avastada neid naisi, millised tegelikult olid, me teame neist kindlasti liiga vähe ja mõistame ka liiga vähe, miks nad olid sellised, nagu nad olid. Miks räägib tollal kultuuriloos 100 aastat tagasi leemekulbi liigutaja, miks Kreutzwald kirjutas nii etteheitvalt luuletuse Koidulale kui tema kippus selleks suleneitsiks kirja neitsiks kui tema tegelik koht on pliidi ääres ja ta peaks olema leemekulbi liigutaja? See on kindlasti üks küsimus, mis me tahame nii-öelda mõista, et kuidas need naised siis sellistes oludes, kus neile kirjutati, et nende roll olla leemekulbi liigutaja tegelikult hakkasid üldse neid oma esimesi suleproove tegema ja kuidas nad siis kultuuriloos mingit rolli mängisid. See on üks küsimus, kuidas mõista seda, et miks sellises õhustikus sai naine mingisugust asja teostada väljaspool oma kodu ja miks teda suruti, ma lugesin just täna hommikul Helmi Mäelo raamatust, mis ta kirjutab karskusliikumise ajaloo kohta räägib sellist põhjendust, et naised ei olnud kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ikka veel kuigi valmis oma perekonna rüpes tegelikult välja tulema ja aktiivselt ühiskonnas kaasa lööma ja seal pannakse konkreetselt süüks isegi seda, et naised tollases karskusliikumises vähe kaasa lõid ja et see on nende süü, et mehed nii halvasti käituvad, et noh, nii palju joovad ja annavad lastele halba eeskuju ja naised liiga vähe võtsid nii-öelda oma kätte, et selle niisuguse kasvatamise rolli ja eeskuju andmise rollis on, ma arvan, päris huvitav aspekt ja me võime isegi tänase päeva puhul, kus naised on väga aktiivsed ühiskonnas nii-öelda täidavad väga olulisi rolle, kõik peaaegu 100 protsenti töötavad ja kasvatavad lapsi ja igasugustes muudes rollides löövad kaasa, kui palju nad tegelikult nii-öelda tunne võtavad oma vastutust ja kui palju nad tegelikult mõjutavad seda, kuhu suunas meie ühiskond liigub. Kui me näeme suuremaid diskussioone, siis ikka istuvad mehed ühe laua taga koos ja arutavad tähtsa näoga. Olgu seda siis, kas Tallinna Ülikooli võib asutada või seda, missuguseid seadusime, teisipäev vastu saame võtta, ikka on enamasti see niisugune juhtroll meeste käes ja ma arvan, et see tegelikult, et viib ühiskonna suhteliselt tasakaalust välja ja et oleks üsna õigega tänasel päeval naistele öelda, et nad võiksid ühiskonnaelus palju palju suuremat rolli mängida. Sellega seoses üks, teine, võib-olla ka pisut provotseeriv küsimus, et palju räägitakse siin sellest, et kuidas eestlased otsivad oma juuri ja kes on kes on kust tulnud ja nii edasi esiisa temaatikaga tegelikult lahti rääkimata, et kas selle kõrval hakkab siis tekkima nagu paralleelselt diskussioon selle esiema üle või kuidas esiisakuju nagu selle esiema kõrvale nagu üldsegi mahub ja kas nad mõlemad mahuvad korraga ühte pilti üleüldsegi. Peaksid ikka mahtuma, kui asi on tasakaalus. Aga kui vaadata tõesti inimeste endi kirjutatud elulugusid, siis tuleb sealt välja tõepoolest enamasti ka naised alustavad oma elulugu sellega, et räägivad kõigepealt, kes nende isa oli. Et nende lugu algab nii-öelda sellest peale, et minu isa töötas niisugusele niisugusel kohal ja ta oli väga auväärt inimene ja meie perekonnas toimusid asjad nende reeglite järgi, mille isa seadis. Aga siis, kui asja lähemalt vaatama hakata, siis tegelikult ikkagi väga paljude elude puhul ka selliste väljapaistvate ja tähtsate meeste elulugude puhul tuleb siiski välja kui olulist saatuslikku rolli tegelikult ema mängis, kuidas tema niisugune mõju inimese iseloomu kujunemisele ja ka väga paljude selliste eelistuste ja, ja niisuguste eetiliste valikute langetamisel on olnud just nimelt emal, sest et ema kontakt ilmselt lastega vähemalt traditsiooniliselt eesti perekonnas on kindlasti olnud emal suurem kui isal, et isand jäänud selliseks tõe poleks eeskujuks, kelle tegusid imetleda takse, aga kellest võib-olla perekonnas väga palju ei teata, sest et ta on suurema osa ajast eemal ja isade nisugune suhtlemistraditsioon perekonnas on ka väga paljudel juhtudel olnud palju tagasihoidlikum kui emadel, kes oma lastega nende elu üle rohkem arutlevad. Nii et selles mõttes ma arvan, et oleks iseenesest väga huvitav just vaadata seda, et mida näiteks kas või needsamad suured mehed siis räägivad oma esiema kohta, et missugune on nii-öelda poja pilgu läbi tegelikult see ema, kes teda on mõjutanud, mismoodi poegade silma läbi tegelikult need niisugused kultuuriloolises ruumis liikunud naised ja rohkem akadeemilised naised siis oma poja niisugusi väärtuseid ja, ja eluvalikuid kujundasid ja eriti huvitav on seda vabadust Ta just siis mis toimus nõukogude ajal, kus lihtsalt püüti siis just nimelt emaliini pidi säilitada neid väärtusi tegelikult mis ühiskonnas üldiselt kippusid juba kaduma minema, mida siis nii-öelda ajaloos tagasi vaadati, mida me võinud seal eesti ajal siis hoidsime aus ja kuidas neid siis poegadele edasi anti. Kauksi Ülle mõni aasta tagasi võis näha Vanemuise teatris sinu kirjutatud ja Sven Kivisildniku kirjutatud näidendit tantsija pühalik. Ja selle näidendi aluseks oli tõestisündinud ja tõesti elanud inimene. Ilma kuulus Tom küüdener, kes siis peatus mingil hetkel enda elust ka Võrumaal. Nüüd on seal valmis saanud näidend ilanotoorkast, kes oli seto üks kuulsamaid laulu emasid ja see näidend kannabki pealkirjatarka. Ja see näidend on nüüd ka raamatuna välja antud. Ja Peeter Laurits on selle kujundanud aga enne kui me räägiksime sellest, et mis rull oli ühel laulikul naislaulikul tollases ajas, kui ta elas enne seda, sa võiksid tutvustada, et kes ta üldse oli seilanud Arka, Kauksi Ülle. Taarka un peri Hilana, Külest, Hilana küla, Obinitsa lähk küll praegu jas Võru maakonna alla kunagi öelda, sest setomaal Mukornulga küla ja sinna perre sündi 1000 katse sa 56. aastal tütyclazz taoll ellujäänutest vist kõge vanem paga, muidu oli nagu hinne teda vähemalt neli last ja paraku oluks. Ja algul oli väga jõukas talu tarkad, kasvatati Imudu hään vaimule nagu laululises ja töökas ja talle naaberkülast kõik võtja poiss juba väljavalitu suguvõsa poolt ja aga ese jõi ma maha ja sessi juhtu niiviisi. Et kui targal jõudse mehelemineku haig-s oled talle kaasa varratandajad, ime peigmehele slastad, teda naases võtta ja siis Setumaal olla tuuker, sääne kõrd, ET Kuies sale maad ja kaasa varra sanda siis too vähene maa, mis tollel perel oli sajumisest nagu alale jäänutu jäi, sest nagu Welle'le ja Taarka ja time sõsar Teppa pidi jääme vana tüdrikus aga vana tüdrikile latsi olla ja sisse Taarka, kui ta sai kattekümne kuue aastases ja time esal juba ära koolu, sest ta sai vallalise pääst, sai nagu üte Ladze poja ja Perand sünnitiil. Neli kõrda, neist viimane kord 40 ütteaastaselt, kolm last kuuliva nälge väega, väikestena, rinna latsina ja ellu jäises Üts boik, Kesopsa uur, Maakress. Tun kellessepas ja läks kohegi Venemaale ära kaotsi. Ja tütar, kes Piram poole nagu hulluslats Etoolsest imesane ajalik naisterahva elu. Sellises kinnises ühiskonnas ja sellel ajal elada, noh see on ikka päris õudne ja kõik see, mida sa praegu just rääkisid. Aga tegelikult, mis on sellega tema elus ka seotud, on see, et oli laulik, kuidas sobisid kokku see, et üks naine On loomulik ja teenib sellega endale leiba. Praegu räägitakse mingist feminismi-ist, et kuidas seda nimetada. Taarka oldavaste esiäralik, laulik setu laulikum, midagi hoopis muud kui luulet luuletaja käest nõudas muudkui skandaali ja skandaali, kuigi äkki ei loe aga tuud haigu olla setu laulik, laulu imeväega, korge positsioon ja ainult kõige auväärsem Piia kõge, rohkem setu kommete perre, elan laulu, immi kutsutises näitesse pulme laulma ja pulma oli setu kultuuri üldse kõige tähtsam sündmus, üteldi, et pulmarongile anud Esidki kuningTiid. Ja noh, paraku Taarka jäise suma pulmadest ja seda ilma. Nii et tegelikult Taarka, Olli esiäralik laulik time Aini kussene sõimata tuia, põlualune time, hüüdnimi Taarka ja lauluga leibediimine on tegelikult suhteliselt kerjamine, et kõneldastest nii mudu, et tuiassetel nagu no ettuma elatist saia maanteel on maru vähe. Kui talle nimme panti eestlased tulivad Setumaa Eesti Alla Lätisse nakati nime pandmases pantigitele nimesse. Pisuma käest küsiti, et kas sul maa tumm tarkajatele pisu ummi spanti pisumaa tolle nime all tihti kuulsastest saatel läks, kuulus nagu Hilana tarkana ja Maatele käsi, tiitel ehte hulkse ja laulse ja olgi sääne nagu veidikese, nagu külahullu muuduva isane nagu sõimualune või seebiooper või mis Nimudu, et Inemise nagu essallik teda õigele, aga sama laulda neile meeldivat imelaulu ja time juttu ja ta oli nagu selline tegelane, kes sai, sest nagu oma palka, sest tuistetes eriskummaline. Mis oli see vastuolu siis tema ja selle ühiskonna vahel või seda ei olnud vä? No loomulikult oli tolle pärast, et mida rangemate nõudmistega kultuur ja mida korge toda rangema omava nõudmise üksikisiku suhtlen. Ja tookord ja too võim oli nii kussane, perekeskne ja noh, tal toda võimu teostivaks noh, tegelikult vanema naisterahvaga niimoodi, et nagu mul on mulje jäänud naist, vanem Pitest laule Steve riikidest ja kuna Taarka Elli siis lihtsalt niimodi Võte majast pidi ära minema etesse passisin lapsega tütryk. Ja sest ta hellisel tollen perekonna Saus annakas on maanteele tähendas, et kerjajana ja suguvõsa essiivi Ta lisas ka latsi kasvata, ega noh, tal sest nagu lindprii ja tüügotust seal muidugi mõnestki-s olles selle kõik Deutsche vahinnast Nimude telliva uma talun ja alluva oma perekonnale, nii et teatud sunnismaisus kõgen. Ja siis tal ainukene Ta levitseski hindele väljapääsu, siis niimoodi tolle laulikunasses üks hinnast kuigivõrd ära toita ja lõbusalt veel elada. Rahva laulikuna luuletajana oli ta tolle poolest eriline, et ta tegi alati vastse sõna ta kõik haigmatel sõnu välja ja ta käbe igal pool laultel. Et tass oledki nagu peahaigus säänest proosa juttu kõnel, noh et kui ta kohegi tull ta tervik lauldan esitama soovi, lauldendad ennast lauldenud õnnist laultenda sajat laulden et ta nagu noh tudub hästi ilusti üles kirjutanud just soome rahvaluuleuurija Armas Otto Väisäneni, kes kate kümneaastase noormehena rahvaluulet koguda, sattusis pime jälile ja sest nagu elu haigoldega sõberundest, kirutanu essee ja avitab eranga Soome. Tänu väikesele ta saigi tegelikult kuulsas ja väisenenumises kirjeldanud, odad, kuis ta sest nagu kõrra päält õtva tegi laulud olles sugulasrahvastest, kuda ütele tähendab soomlane ja ja sest kus ta tegi talle tole hüvestajatu laulu ja tervitas laulu ja, ja sest kus ta Väisäneni tegi, sest see nagu ajaloo Hedi metsarahvalaulu uurimise eksperimendi kutse, sest säält küljest Tõse rahvalauliku toom ka kohale ja ses käskse nail vastastikku sõimeldavitele tollevi soome, kes parem pale sõimlas. Toom kas taha üldse sõimelda? Tonka tahtis rahulikult kattunella ja tahtsid Sikkasid märmine aeglases meelitasid teda tantidele tubakud, toom tegi suitsu jaajasõstrale tubakaperest tonka iga nõus. Ja see sungi väisasel üles kirjutatud nagu setu sõim ja noh, tubedicum muidugi ka noh, siin raamat on olemas ta näidendum nagu tragöödia, tolen, mõtlen, et õigus nagu tollel nagu noh, rahval ja ühiskonnal tuiasse nagu ellu jääksid kõike kõrt olles maja on, et on vaja noh, niimoodi elada. Ja õigus on ka tarkal Kulaulikul ja naisterahvale, et kui time tahtsa ummilatsija ja tahtis laulda ja elada Väätsas ka Dimela õigus, nii et lihtsalt siin põrkuse nagu traditsiooniline ühiskond ja inimene, kes s olen nõus oma õnnest loobuma ja oma emadusest lihtsalt väga palju oli nõus, sellepärast et kõrda nii range ja nii mõnitav ja nii sääne, et noh, et väga palju, noh, üks tõesti olimegi tollega nõus. Kadri Tüür, sina elad Muhu saarel, sump külas ja oled väga palju rääkinud kohast ja kuidas end kohale järgi määratleda. Aga samas noh, räägitakse igasuguseid asju, räägitakse feminismi-ist, eestikeelsena hakkab ilmuma ajakiri, politan ja ajast aega võib kuulata selliseid tobedusi, nagu mees on pea ja naine, kael ja noh, jumal teab veel mida. Aga kui mõelda, no näiteks 18. sajandi peale ja Muhu saare peale siis olid kindlasti olemas väga ranged reeglid kuidaspidi elama ja mida pidi järgima ja kui neid reegleid siis rikuti, läks sel inimesel arvatavasti väga halvasti. Aga tänapäeval, kus toimub naise selline tõeline objektistamine, kas see on mingisugune uute mudelite kehtestamine või on need reeglid täpselt samad, mis noh, 18. sajandil ainult lihtsalt midagi ümber pööratud? Kui nüüd hakata sellele vastama Muhu vaatevinklist siis tõepoolest, nii palju, kui mina oma teadmiste põhjal julgen öelda, siis siin on nii-öelda eluaeg olnud väga selgelt kõik eluvaldkonnad jaotatud meeste ja naistevaldkondadeks aga ka näiteks vanad laulud jagunevad Muhus üsna selgelt meeste lauludeksija naiste lauludeks. Ilmselt oli just nimelt see asustuse mudel ka see, mis tingis selle, et igaüks tundis oma piire väga täpselt ja istunud nendest kõrvale ei püüdnud nendest piiridest välja minna või teistmoodi olemisega oma elu palju raskemaks teha. Seda võib vaadata kas või Raissa kõva mehe muhu ainelistest romaanides, mis käsitlevad peamiselt 19. sajandi lõpu ja osaliselt ka 20. sajandi alguses naiste eluringi. Tema romaanide põhihulk tegelasi on naised ja nende naiste elu suurim. Selline sündmus on reeglina mehelesaamine ja kõik, mis mehelesaamisega seondub. Ja kui me vaatame seda, mil moel see traditsiooniline naise roll on edasi kandunud Muhus 20 esimesse sajandisse siis tegelikult tuleb tõdeda, et ega väga palju muutunud ei ole. Ja nüüd ma räägin jällegi raamatute põhjal. Räägin põhiliselt Muhu naisluuletajate naiskirjanike teoste põhjal. 2004. aasta kevadel esitlesid Muhus oma ühisraamatut kodused õhtud ema ja tütar Irena tarvis Elina tarvis. Nad on kokku pannud üheda kaante vahele siis selliseid koduluuletusi juba pealkiri vihjab sellele kodused õhtud, et naise koht on kodus. Et see, mida väärtustatakse, on, on kodus olemine ja üheskoos olemine ja siit tuleb ka väga selgelt välja minu meelest see naiste erinevate põlvkondadevaheline väga tihe side. Et ema ja tütar annavad üheskoos oma luuleraamatu välja. Kogu raamat lõpeb pulmapeo kirjeldusega ja õnnesooviga neil möödugu päikeses aastad ja kuud ning sündigu kümmekond last, Naerusuud. Teine väga oluline omadus, mis tegelikult on tähtis mitte ainult mu naistele, vaid ka meestele on käsitööoskus, sest Muhus ei ole peetud õigeks inimeseks seda, kes oma kätega midagi valmis ei oska teha. Ja väga sujuvalt jõuavad käsitöö tegemisega seotud jutud 19.-st sajandist välja 20 esimesse sajandisse, kus tutvustatakse praegu Muhus tegutsevaid noori käsitöötegijaid kelle sünniaastat on kusagil 1970.-te enamasti, et noored inimesed see on nüüd ütleme see positiivne pool naise traditsioonilisest rollist, mis on kandunud tänapäeva, kui sa mainisid enne ilmuma, hakkab ajakiri Cosmopolitan. Ja noh, ei saa salata, et nii naisteajakirju kui naistele orienteeritud reklaame, saateid, mida iganes, on ju Eestis tegelikult väga palju. Siis tõepoolest ilmselt on sellest sajanditetagusest, sest tänapäeva kandunud ka mõningat naise objektistamisega seotud negatiivsed mallid mis on üsna hästi säilinud ja, ja elujõulised. Paraku kui me võtame kas või telesaate naistevahetus, seda vaadanuna, tekkis mul tõesti küsimus, et miks see just naistevahetus peab olema, miks ei või miks ei või näiteks mehed vahetusse minna kas see on tõesti seotud sellega jällegi, et me kõik kujutame ette naise väga olulist rolli laste kasvatamisel, ehkki samas võib ka mehe roll laste kasvatamisele äärmiselt oluline olla ja naisest tehakse objekt, keda vahetatakse kellega manipuleeritakse ja ütleme, naistevahetuse tüüpi saates võib-olla see paistab välja pisut jõhkramalt, kui ta paistab välja näiteks naisteajakirja veergudelt. Sa tõid välja selle, et tegelikult traditsioonid justkui jätkuvad ja teiselt poolt see kaubastamine, aga et kui tahta neid mudeleid muuta, kuivõrd üldse on võimalik neid muuta, see on üks asi. Aga et kui ikkagi tahta neid kuidagi muuta, kas siis muutuvad nii-öelda need traditsioonid ja kui ka see nii-öelda see paha asi, et kas need on omavahel kuidagi väga seotud? Kindlasti mõlemad pooled on ühe ja sama, sellise alusmudeli osad jäänudki, kindlasti on omavahel ühendatud, nii et kui muutub üks, siis peab muutuma ka teine küsimus on selles kummast otsast, millisest otsast see muutus toimuma hakkab. Ja millises suunas selles mõttes, et praegu vaadates asja väga globaalselt vaadates, kuidas kõiksugu Parem äärmused üle kogu maailma järjest jõudu koguvad võib arvata, et võib-olla läheb asi hoopiski nende traditsiooniliste rollide tugevdamise ja tugevnemise suunas. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadil. Saates kõlas ansambli Väike-Hellar laul. Kultuurikaja saab kuulata ka vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutada saab meile elektronposti aadressil padi ät r punkt ee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval. Seni ilusathomset isadepäeva.