Tervist mina olen Urmas Vadi sellest, kuidas VAT Teatris võitlevad Ühed poisid pool tänava krundi eest diabraid, Talestik. Aga kui krundile kerkib monstrum, mis kaotab meie suuna ja ajataju ja kõik muu, nagu ütleb Hasso Krull. Mida siis teha? Üks võimalus on lugeda muidugi religioosset luulet. Antoloogia on Indrek Hirv kokku pannud, aga võib oma maailma korrastada ka vembuvana triksteri lugudega. Jääge meiega. Pirita kloostri vaimuliku Vello Salo kirjastus maarjamaa on andnud välja eesti religioosse luule antoloogia pealkirjaga lauluallikas selle sisult ja vormiltki väga ilusa raamatu koostaja Indrek Hirv rääkis kultuurikajale, et kuigi suure osa no eeltööusuliste luuletuste kogumisel tegi ära Vallo Kepp, tuli antoloogia ikkagi üsna palju hirve enda nägu. Kuid kas sellistele teemadele nagu usk saakski läheneda teisiti kui isiklikult seda küsiski, Sven Vabar, Indrek hirvelt kirjastajalt Vello Salo olnud. Alustuseks aga loeb Jaan Tooming ühelt vanalt vinüülplaadilt Uku Masingu teksti. Kui vanasti räägiti tuulest Kui vanasti räägiti tuulest siis kõneldi vaimust sest ei olnud vahet hinge vahel ega tuule vahel ei vaimu ega maru vahel, kes jookseb oma otsatud rada. Aga keegi ei teadnud selgesti, kelle hing oli tuul ja kelle hingetõmbed viskasid lendama. Maru. Mõni mõtles, et tuul pole muud kui igavesele maale minevate surnute elu, õhk ja teised arvasid, et maa elab just niisama nagu ta lapsed ja hingab sedaviisi nagu nemad. Ja oli neidki kuu all. Arvasid, et jumal hingab tuult. Ja seda, et tema hingeõhk jookseb Maruna üle lageda maa. Ja nemad arvasid, et kui tuul läheb inimese sisse, siis tema hakkab tegema vägevaid jumala meelepäraseid tegusid. Sest jumala vägi oli tuules, jääb marru igavesest ajast igavesti. Aga keegi ei tea, kus on ta kodu ja tema sünnipaigal ei ole nime. Ja kuhu ta läheb, seda võib ainult küsida. Kuid vastata ei mõista sellele keegi, lind ega kunagi mitte sees. Kes kuulab tuult ja mõistab ta häält, see mõistab jumalat. Aga see, kes läheb tuulest mööda ja ei pane teda tähele, kuidas see võib teada, mis on jumal. Võib-olla et armastab tähele panna kõrk tarku sõnu meeles pidada lauseid, mis endile uhked nagu iidsete koletiste varjud, kui nad tulevad inimeste une, nendesse. Aga kui tema ei kuule seda, mis tuul räägib rohule ega hooli jutust, mis ta kõneleb pilvedele siis ta on otsekui tühillest just nagu ussitanud õun, sest tarkades sõnad on surelik, kuidas sõnad. Aga tuul on igavene. Seesinane, kes kuulab, tuur, kuulab ka jumala hingetõmbeid. Ja jumal räägib temaga vahel tasakesi siis valjusti, et inimene mõistaks, et ta saaks aru sellest, mida tuule läkitaja tahab ja ei arvaks, mitte, et tema on üksi maailmas ja ainutähtis. Ja siis tuleb tuul temast sisse ja võtab elada temas. Ja ta saab jumala hingeõhutempliks, sest tuul on pühitsenud, ta kehad endale majaks ja tuule räägib tema seest, teistele tervele maale ja taevatähtedele. Ja ei ole paikega kohta, ei andmega ülal ei paremal ega vasakul, kuhu ei ulatuks tuulelaul. Sest jumala hingeõhk on kõikjal ja neile, kes hingavad teda endasse, tema on tõotanud igavese elu ja rahu millel ei pea olema lõppu. Indrek Hirv, teie kirjutasite selle loogia järelsõnas, et alguses oli plaan teha Eesti kristliku luule antoloogiat, kui kristlik see raamat nüüd sai? Seal on mõned väiksed vigurid sees, millel on kristlusega suhteliselt vähe pistmist. Näiteks on Ilmar Labonitia, Ilmar Mikiveri. Ma panin need vigurid nimelt keskele ja mitte lõpu, nagu oleks võinud oodata, tähendab, mitte praeguse 30 või 20 aastasi ei pannud tagumisse otsa pidurdama. Võtaksin selle viguri Sis loobuni, Dora. Ma ilmal laevani tundsin KS-i ja oleme temaga vaielnud ka siis usuküsimuste üle, kui me veel noored olime, aga mina arvan, et see varisenud luuletus elada vabana või surra on puhtalt kristlik teema. Sellele me võlgneme kõik märtrid, kes eelistasid surra enne oma arvamusest oma usus loobuda. Ja sellepärast ma loeksin teda nagu sinna kuuluma lisaks ja Ilmar Mikiver omavahel Imps teatas mulle neil päevil, et temal on valminud ühe kristliku inspiratsiooniga luuletuste koguma, et kas seda saaks välja anda ja mina hea meelega seda teen, kui ma jõuan. Aga miks võttas sedasama kristlik nii hirmus kitsas mõttes, et ainult see, mis piiblis on või mis mõni kristlik kirik tunnistab, ma arvan, kõik vaimuliku inspiratsiooniga luule on kuidagimoodi Kristuse esindatud ja esindab teatud mõttes ka kõigi usklike maailmavaade, siis see on ikkagi tubli osa kogu maailma elanikkonnast üks kolmandik. Kes niimoodi mõtleb lisaks loobanile jaamikiverile. Kui siin näiteid tuua, siis Kaplinski on ka sees, kes on tihti isegi teravalt kristluse vastaseid mõtteid mõlgutanud ja kirjutanud. Nõid ka Jaan Kaplinski suhtes oleks mul üks mälestus, kui ma elasin Mossulis Iraagis, siis saatis mulle Hellar Grabbi, kes oli suurt vaeva näinud kirjutusmasinal, kirjutades Jaan Kaplinski luuletusi, mis ilmusid siis kogus tolmust ja värvidest. Mida mina peaksin puhtakujuliseks kristlikuks luuleks, kus on ka Jeesusest Kristusest vihjamisi sees Puusepapojast, keda nähtavasti tsensor pidas prolentaarlaseks ja niimoodi see luule ilmus, nii et temal on ka, kuidas nüüd ütelda kitsamas mõttes kristlikku luulet olemas. Kui ma ei eksi, siis ta on aga pärastpoole rääkinud väärnähtustest või siis kristliku lipu all purjetavatest mereröövlitest niisugustes, mitte et tal oleks Jeesuse Kristuse kui konkreetse isiku või tema õpetuse suhtes midagi ette heita ja Ta on nimetanud ennast udistiks, ma ei tea, kuidas ta praegu sellest mõtleb. Aga igatahes mina peaksin ka budistliku inspiratsiooni, luuletusi vaimulikuks luuleks. Ka Uku Masing, kes siin sees on? Kes ennast kahtlemata kristlaseks pidas, et teda võib siis samamoodi noh, Jaan Kaplinski ka võrrelda, et ka tema kriitika kristluse suhtes on ilmselt samalt pinnalt lähtunud kui Kaplinski No ja mul on ikka Uku Masinguga tuttav olla, tõstan esile, seda just ütles, et tema on usklik ateist. Ja ma arvan tõsiusklik. Nii et kuidas me neid sõnasid nüüd defineerime või mis etikette me külge paneme, nad on kõik nagu rohkem või suuremad kui need etiketid, mis meie tagantjärgi neile külge kleebime. Indrek Hirv sellesse enda järel sõnaste seal lõpus hästi huvitava asja kirjutasite. Võtsite nüüd siia nende kaante vahele kokku luuletajad alates Christian Jaagust ja lõpetades Doris Karevaga oli vist. Ja sealt edasi justkui lõppes üks ajajärk, ära kirjutasite, nooremad kah väga head metafüüsilised luuletajad, nagu te ütlesite, et nemad jäid välja, et nemad kuidagi ei mahtunud siia. Kas tõesti on mingi nii drastiline pööre toimunud? Ma arvan, et on ja ma arvan, et see mõte ei ole väga värske, et seda on teisedki öelnud. Et möödunud sajandi lõpuga lõppes eesti luules üks aeg ära ja noh, ta ju kestab natukene edasi ja pöörang algas varem. Aga riimiline, rütmiline luule või mõnegi muu märgi järgi tehtud jaotus võiks nagu olla ja lõppenud. Ma ütlen, et mul on kahju, et summer ja Allan ja ringlejaid välja ja mul oleks tegelikult kiusatust teha veel üks antoloogia ja mitte nüüd alustada summerist, vaid alustada näiteks 60.-test. Alusta Laabanist ja lõpetada praeguste 20 aastastega. See oleks hoopis teise näoga, see oleks siis nüüd raamat nendest luuletustest, mis ei avane siin selles raamatus ei avaldu on siis ikkagi murrang luules või isegi veel kitsamalt luulevormis kui nõnda võib öelda või võib seda laiendada ka noh, võib-olla ka sisu religioonile näiteks ei keerelema laiendaksin küll keel muutub kiiresti ja, ja mulle mitte armsas suunas ja selline muutus on just praegu väga suur. VAT teater on Rahvusraamatukogu teatrisaalis teinud ei vähem ega rohkem kui Paal tänava krundi, mille eest võidelda ja surra. Molnari hittloo on lavale seadnud Toika vanamehi ja kümneid poisse kehastavad Janek Sarapson, Tanel Saar, Margo Teder ja Kaspar Jantsis kes on teinud ka lava ja helikujunduse. Et panna punki lavastust käis vaatamas teatrikriitik Rait avastik. Ja me vajame. Ja. Me võidame. Me vajame. Me vajame Perens Molnari Pal-tänava poisid peaksid suuremale jaole praegu täiskasvanud eas olevatele inimestele midagi tähendama vähemalt midagi meenutama. Kindlasti seda, et sellel kohustuslikku kirjandusse kuuluval teosel oli mõnevõrra ootamatult karm lõpp. Tänu selle 1906.-le aastal ilmunud noorsooraamatu sotsiaalsele tundlikkusele leidis aset omamoodi muutus ka Eesti teatris. Nimelt jõudis 1932. sel aastal draamastuudio teatrilavale Andres Särevi dramatiseeritud ja lavastatud Pal-tänava poisid millega toodi esmakordselt eesti lasteteatrilavale kaasaegne, eluline ja sotsiaalne temaatika. Teatri värske lavastus tuletab meelde, et peab jälle imestama miks pole taolist väärset ja vajaliku materjali aastakümneid suurtele teatrilavadele toodud. Üheks põhjuseks võib muidugi olla tänasesse päeva sobiva dramatiseeringu puudumine. Samas peaks sobima ka näiteks Särevi dramatiseeringus, kui see üldse olemas on. Sest see, millest lugu räägib aususest, sõprusest, vaprusest, õilsusest, headusest paratamatu, sest ei aegu ei sõltu rassist ega soost ega vanusest. Ka sellised mõisted tänapäeval just trendikad on, on iseasi. Paraku tundub, et ega eriti ei ole ning taoliste omaduste meeldetuletamine lastele ja lastevanematele on meie riigis juba möödapääsmatu. Kui teatriga mõjutamine oleks efektiivne, siis võiks lavastus olla umbes kümneaastastele poistele kohustuslik. Lavastaja Aare Toikka on romaani dramatiseerinud muidugi väikese ja mobiilse teatri jaoks. Mitmeid tegelasi pole mitmeid, tegelasi esitab üks näitleja olukordi ja tegevusi on kärbitud, ühendatud ja nii edasi. Samas pole sellega midagi ette heita, sest lasteteater ei ole vahetab millegi juurde suunaja abimaterjal kohustuslikule kirjandusele. Toikan teinud temale ja VAT teatrile omase lavastuse, rõhutades just seda, mida ta on hetkel õigeks ja vajalikuks pidanud. Lavastaja on ise öelnud, et huvitaval kombel sarnaneb üle sajandi tagasi Ungari tegelikus tänases Eestis kujuneva klassi ühiskonna kontuuridega. Nüüdki kiirustab keskkond lapsi tagant et neist võitlusvalmis täiskasvanud saaks Jääks mõistva teadlikkusega nad seda ka teevad. Irooniline, et muidu nii tõetruu lugu eemaldub tegelikkusest vaid sellega, et tänavapoisid peavad kinni reeglitest, mida tänases ühiskonnas enam ei järgita. Kuna Pal-tänava poiste tegemised on siinkõnelejale hästi teada, siis tahes tahtmata tekib võrdlus raamatu ja lavastuse vahel. Erinevalt raamatust lavastus silmatorkavalt mänguline, teatraalne, ekspressiivne, paroodiline ning karikatuur nägi seda muidugi eelkõige vormiliselt, sest lugu püsib meile kõigile tuntud raamides. Samas on oht, et lugu mittetundvale lapsele jääb asi mõnevõrra segaseks, sest ühelt sündmuselt hüpatakse liiga märkamatult teise ning pea olematu, kuigi väga multifunktsionaalne kujundus ei pakuga tuge. Taoline teguviis ongi tegelikult VAT teatri tugevus, aga vahest ka nõrkus. Teatri teadlik inimene peab seda tugevuseks, sest nii nagu paljud teised lavastused, nõuab seegi lavastus publikult kaasamõtlemist, interpreteerimist Mantaseerimist ei lasta tuimalt ära vaadata. Neli näitlejad annavad lihtsalt suuna kätte ja loobivad märke. Ja häid lavastuslike leida jätkub kuhjaga. Kuigi ma ei ole kaugeltki psühholoogilise teatri austaja, oleks siiski sellele lavastusele õigemini noor publikule kasuks tulnud psühholoogilised rollilahendused ja arengud. Kõik olulised tegelased olid küll olemas ja tegutsesid üsna loogiliselt, aga ikka ilma nimetasidki äärmiselt pingelist siseeitlusteta ja Pasi pisut kõledaks. Lihtsalt näitamine, mitte läbielamine ei ole selle tüki puhul vooruseks. Kas näitlejad tõsiselt meisterlik füüsiline tegevus seda korvab, on kahtlane. Kas paroodia mõeldud, aga üsna efektne oli muidugi muusikali teema sissetoomine. Kosmoriancise helindatud ja näitlejate endi poolt esitatud punklod andsid peale kõige muu edasi ka informatsiooni tegevuse kohta. Ja olgu see nüüd hinnang või mitte ja olgu see positiivne või mitte, aga tähelepanu, Khanoneid kummardavad kirjanduse õpetajad, huvijuhid. Meie lasteteatri kontekstis on tegemist ebakonventsionaalsusega. Seda eelkõige vormilise poole pealt. Loole endale ollakse truud. Lihvimine proovida? Juurde köömned soojendaat, no sillakoodi. Ja meil. Soos vaidlema. Nõnda läkski, ütlesid, poisid seisid nukralt oma endise krundi kohal. Nüüd kõrgus seal hiiglaslik hoone. Ühest küljest betoonist, selja tagant klaasist otsa mees, aga suur silt virukeskus. Loodus ei salli tühja kohta, hüüdis neile keegi kõrgelt. Poisid surusid käed tasku, nende seas ka Eero Epner tõmbasid traksid pingule ja tampisid nukralt nõmmele Hasso Krulli juurde ja rääkis neile libahuntidest ning külmkingadest. Vaata, poisid mõistsid, et nad pääsesid napilt. Enne intervjuud sa ütlesid, et see, mis, Toimub Eesti linnades, see meenutab sulle ühte liivi muinasjutu, millist juttu see meenutab ja miks ma mõtlesin jah, seda 10 kingaliste klientide lugu, kus kümnegi kallistan, pulm ja libahundid tulevad neid segama. Aga enne kingalised on ehitanud endale kaevanud maa alla juba suured pulmasaalid, valmis koopad. Ja kui libahundid neid väljas valitsevad, nad panevad koopasuud kinni, nii et ei ole lõhnagi tunda väljaspool, aga seal sees justkui mingi pidu ja süüakse ja isegi rebane ja jänes, kes olid nende pruutpari vankri hobusteks vedajateks. Efekt, et need hooned kesklinnas nüüd nagu näiteks Viru keskus, mina sealt läbi käima, sest noh, kuna ma elan nõmmel, poisid lähevad need sealt alt. Ja kui mul ja siis satun kohe sinna Viru keskuse külje alla. Ühesõnaga, niimoodi tahes-tahtmata hoone on mulle muutunud oluliseks väljastpoolt üldse mitte midagi, sest et ma ei ole üldse siis hakati ehitama, siis ma küll vaatasin, et kas mingeid garaasi ehitatakse. Ei saanud sellest betoonist nagu pilti, aga nüüd, kui struktuur on kinni kaetud, et ma saan väljapoolt sellest hoonest Pähe mõnu ilmuta, noh, kuigi põhimõtteliselt on ju loodud sellise vana modernistliku arhitektuuri võtmes kõik sihuke kandiline struktuur peaks nagu väljast näha olevat, aga ostukeskused ju tehakse teistmoodi. Et mingit niisugust pau haudiliku ideed seal enam ei ole, et nagu väljast võiks struktuuri ära arvata või tegelikult lihtsalt modernistliku väljanägemisega või või sellest tuletatud ornamendiga kaetud karp ja sees on midagi hoopis muud. Ühesõnaga, nende ostukeskuste välimus ei reeda midagi sisu kohta. Ja siis, kui oled seal sees, siis on jah nagu nagu mingi palun, maailm, siuksed, 10 kinganiste pulmasaalid muidugi ka omamoodi nagu labürint, aga ta ei ole mitte nüüd see vanamoodne sihuke keskmega labürint reaalne, vaid seen, mida Umberto Eco nimetas realistlikuks vägaks. Siis kui ta kirjutas Roosi nime postskripte ja ma ei teadnud, kas see on eesti keeles olemas selle romaani taga. Et seal ta iseloomustas Raamatukogu, millest Roosi nimed juttu, raamatukogu on ka niisugune labürint, lik ehitas igasuguseid trepid, mudeleid. Asjalik pilt tekib sellest ja minu meelest see film, mis Roosi nime järgi on tehtud, seal ongi nagu sihukest asjalikku arhitektuuri vist mõeldud. Nii palju kui ma mäletan sellest aga see mõneristlik Räga ilma keskvõtta ja talle on see ka oma nüüd. Tasandid on isegi, et ei saa aju isegi sellest, kas ollakse maa all või maa peal ja kuna see on siseruum, siis peamiselt põhielamus või tundmus on ikka see, et sa oled kogu aeg maa all ja satub mingi akna või lifti juurde, kust näeb hoopis sellist kauget panoraami, oled hoopis kõrgustes. Siis elab jälle niisuguse filmi või videoklipi tunde seal nagu päris kuigi seal tegelikult näed reaalselt fon ümbrust, aga seal need sõitsid vertikaalsem tasandil ebareaalne. Autoga sõites on, eks ole, selle filmitunne, mis on erinevatest linnadest kokku, aga niimoodi ilmselt liikudes on siis umbes see tunne nagu rongisõnad, rong hakkab liikuma, tegelikult ei olnud nii, saad aru, et hoopis teine rong hakkas kõrvalt liikuma või noh, laevaga võib ka see tunne olla. Et siis tuleb selline mõte, et noh, seda linna panoraami liigutatakse seal lifti seinal või, või aktsendina akna taha kuidagi prioritiseeritud. Ja siis, kui nagu tagasi pöörduda, siis oled kohe jälle selles maa-aluses maailmas või selles mõnalistlikud gaasi ja seal sa tegelikult ei tea, mis korrusel sa oled, sest neid Pepikesi ja madalike siia igasuguseid tõuse ja langusi pöördeid muidugi ilmakaartest ei tea ka seal sees mitte midagi. Linnas linnas üldse, kui sakraalehitisi lähedal ei ole, muidugi on tihtipeale ilma käest raske aru saada, päikestki näha ja olla seal maa-aluses maailmas siis seal ilmakaared ei kehti ja need tasandid ei kehti, see on selline 10 kingaliste peosaal, aga muidugi naljas on siis nagu need libahundid ja ja sellepärast või sealt lihtsalt ühest uksest lõpuks välja saata, et kunagi ei tea, aga Juku, sa, need saated, mis tänavale siis on selline jäik toon kohe see võõra linnatunne. Ja mingi hais on ja ja tuul viib prahti mööda tänavat edasi. Noh, tihtipeale ka mingit sellist kodutati inimestel näha või juba sellised ohu ohumärgid. Ja ühesõnaga sealt algab nagu libahuntide maal. Kui Hasso Krull rääkis vanast Liivi muinasjutust ja libarebastest siis Krull on tõlkinud ka Loomingu Raamatukogu raamatu jagu ühe Põhja-Ameerika vanarahva mine paagode lugusid kus tegutseb kangelane või pigem Antiga kangelane, vembuvana jänes, kes mõtlevad välja kõiksugu trikke ja lollusi, on alatud ja julmad. Katkendi vembuvana lugudest loovad näitleja Mait Malmsten. Seal külas oli kaks hobust. Kui jutt oli seal abiellunud ja sinna elama jäänud vembu vanal oli kange himu kui otile kätte maksta. Koiott aga tahtis omakorda talle tempu visata. Vembuvana sai asjast teada ja see ei meeldinud talle sugugi. Küll on ta mulle kurja teinud ja mina lasin sel sündida, aga seekord ma ei lase seekord kiskunud tal. Ise tembu ütles vembuvana. Vembuvana läks kõnnumaale, kus tavaliselt liikusid küla hobused. Üheda, leidis ja uinutas magama. Kui hobune juba raskelt magas, läks vembuvana hiire juurde ja ütles. Kuule, seal on surnud loom. Minek, oi, jeti juurde, ei ütle talle pojapoeg, seal on üks looma korjus, aga mina ei jaksanud teda paigast liigutada. See on siin küla lähedal. Tule ja tõmba ta külili, siis saame hea maitsta. Hiir läks kohe koioti juurde ja ütles. Pojapoeg, sina oled väga tugev. Seepärast räägingi sulle küla lähedal on üks looma korjus. Oleks väga hea, kui sa tõmbaksid ta külili. Tahtsin ise teha, aga ei jaksanud. Ta, tulin sulle ütlema, sest mul on sinust kahju. Koiott rõõmustas ja läks kohe vaatama. Samal ajal jooksis vembuvana tagasi külla ja jäi ootama. Hiir ja koiott jõudsid hobuse juurde ja hiir sidus hobusesaba koioti külge. Ta tõmbas sõlme kõvasti kokku. Siis ütles koi, et mina olen väga tugev ja tean, et jaksan sellist looma liigutada. Selle nimi on põder hirv. Hea küll, kõik on valmis, tõmba nüüd. Ütles hiir. Allvoo ütles koiott ja tõmbas. Seepeale ärkas hobune üles ja ehmatas kangesti. Ta hüppas üles ja nähes, et mingi loom on tal saba küljes, hakkas tal kole hirm ja ta pistis täiega pakuga jooksu kui jett lohises, otsekui puuoks tema järel. Hobune jooksis külasse ja vembuvana, kisendas täiest kõrist. Hääbee hääbee, vaadake ometi, mida teeb koiott meie väimees. Rahvas tormas välja ja nägi imestusega, et koiott on seotud hobusesaba külge ja hüpleb üles-alla. Viimaks jõudis hobune oma peremehe juurde ja saadi kätte. Koiott seoti nüüd lahti. Istukile tõustes tõmbles ta suu. Tal oli nii häbi tagasi oma kotta ta ei läinudki enam kunagi ei nähtud selles külaskoioti oma naise ja lapsed jättis ta maha. Sellest ajast peale pole kui ette inimeste seas elanud. Kui keegi teda näeb, on kui otil alati häbi ja kui talle lähemale minna, hakkab ta suu tõmblema. Koiott häbeneb ikka veel seda vana lugu. Nendes vinnebagode lugudest, mis on nüüd ilmunud Loomingu raamatukogus, on peategelaseks trikster ehk trikimees kes on väga energiline ja loll, kättemaksuhimuline, kitsarinnaline ja alatu. Talle justkui ei ole mitte miski püha. Aga samas ta loob ka korda isegi ühes jutus ta loob maailmale oma peenisest terve hulga vajalikke asju nagu riis, kartul ja nii edasi Argo Moor, kes on see tegelaskuju trikster, mis ülesanne tal on, kuidas ta on seotud inimestega? Minu jaoks Brixtoni kuju on selline loov energia esindaja ja võib-olla ta ise nagu mingit korda maailmas ei loogiaid, loomine toimub tal nagu koos kellelegiga ja juhtub sageli kuidagi poolkogemata. Ja võib-olla eesti sellises soome-ugri sellises vanemas usundis diktori kuju kõige paremini kannab välja kurat, et ega meie usus ei ole kunagi olnud selline kurjuse kehastus ja kui võtta isegi meie vanad sellised loomislood, siis jumal ja kurat loevad sageli koos maailma, et ta on nagu maailma mingisuguse vastaspooluse esindaja, nii et taga võiks olla mingisugune selline arusaam, et jõud maailmas ongi polaarsed ja nende populaarsete jõudude nagu kokkupuutes maailm sünnib üks loomislugu, mulle meenub, et jumala kurat, loovad kahekesi maailma kurat siis kaunina sukeldub vee alla ja otseselt muda ja siis jumal puhub selle muda peale, siis sellest tekib maailma kurat, tahab endale ka nii-ütelda oma maad saada ja peidab osa seda muda siis endale põske ärevusse, siis hakkab paisuma ja ta põsest paisutab lõpuks ta välja sülitama ja siis noh, sellest tekib selline kehv Mäginema, kui inimene hakkab seda maailma nägema järjest enesekesksemalt, siis tegelikult koos sellega suureneb ka hinnangulisus vanades usundites üldiselt asjad ei ole ei head ega halvad ongi sellised noh, ambivalents, et noh, nii nagu tegelikult inimesed ja ja asjad ka maailmas pigem on ja noh, ütleme selline vanasõna, et nii nagu mina metsale, nii mets mulle kui kasvad selline minakesksus või enesekesksus selle maailmanägemisel, siis vot siis see hea ja halb noh, hea ja halb, me saame alati küsida, noh, ütleme niimoodi, et mille jaoks hea või mille jaoks halb ja abstraktselt üteldes on see siis noh, inimese enese suhtes hea või halb, et võib-olla see enesekesksuse tõus on tegelikult selle hinnangulise põhjustaja. Võiks ju tegelikult arvata, et need triksteri lood, mis on ühelt poolt rõvedad ja teiselt poolt naljakad, et nad justkui käiksid õllelaua juurde, kus mehed saavad kokku, räägivad mingi tropp lugusid või anekdoote kuid tegelikult peetakse neid Põhja-Ameerika lugusid või just neid triksteri lugusid pühadeks lugudeks, mida jutustasid just ainult teatud inimesed ja jutustati Su eest. Milline on see nende lugude kontekst? Kui see jutustamine on nagu ritavaliseeritud ja mingite kindlate viisidega nagu piiratud. Me võiksime nagu üldisemalt vaadata, et jutustamine ja üldse mitte ainult jutustamine, vaid ka teatud riitust korraldamine. Et see on nagu koos hoidud nendes skulptuurides inimeste arusaama maailmast võiks ütelda, et see on nende 500 maailma luua ja ja kinnitada, nii, et ta on omamoodi, nagu selles reaalsuses orienteerumise tehnika paku ühisevat hektari kuju, nagu vaadata siis sageli ta kuidagi seab naerualuseks sellesama kultuurireeglit. Ühelt poolt inimesed elavad kindlates piirangutes ja kindlate arusaamadega aga teiselt poolt on midagi selles skulptuuris mingi kloun või, või tola või võtame või kaardi pakkis narr, kui kõige tugevam kaart. Et midagi alati nendes vanades looduslähedase skulptuurides on, mis pakub vabadust jälle nendest samadest piirangutest. Ja noh, võib-olla näitena võiks tuua ahiliuse, et Achilleus on haavatav oma kannast. Aga minu meelest sama hästi kõlbaks achilleuse kohta ütelda, et kui tal seda haavatavad kohta ei olekski sisafilisel polekski seda väge ütleme see erand on nagu ühelt pidi vajalik selles, et et see loom, energia ja värskus kultuurist säiliks, aga teiselt poolt on tõesti see inimese sõltuvus nendest kultuurinormidest ei ole nii jäit, nagu ta eemalt silma paistab. Kui sellest orienteerumisest veel edasi rääkida, siis Hasso Krull kirjutav triksteri lugude järelsõnas, et nii nende lugude kui loomisloo ülesandeks anda inimesele kosmos ehk siis korrastatus maailmast. Aga mulle tundub, et noh, sel kujul neid lugusid enam ei jutustata. Millest on muidugi kahju ka see vajadus kuulata või rääkida lugusid, et kas see on muutunud või hoopis ära kadunud või siis mis veelgi huvitavam või on see maailm niivõrd segaseks muutunud, et ükski lugu enam ei korrasta seda? No minu meelest nii ühte kui teist vanades skulptuurides inimese mõtlemine iseenesest on palju sellisem. Noh, ma ütleksin, et mälukesksem ja situatiivse on, et et ega seal sellistel suurtel abstraktsetelt kategooriatel mingit erilist rolli ei ole, et võiks ütelda, et inimese maailma kirjeldus koosneb sadadest ja tuhandetest sellistest üksikutest pisiasjadest mille vahepeal nähakse või siis vahetatakse seoseid. Ja et selles mõttes tänapäeva inimese mõtlemisest palju suuremat kaalu omavad igasugused sellised suured abstraktsed kategooriad füüsika ja ja bioloogia tundidest pärit arusaamad, ühelt poolt aga teiselt poolt mudelid juttude nüüd kindlasti Pole ka seda kaasusest, kui noh, mingis mõttes iga elujõulise kultuuri oluliseks tunnuseks on see, et ta ei ole liialt avatud. Et temasse tuleb uut informatsiooni, aga see uue informant ei, no ütleme, et tuleb nagu kuidagi piiratud. Neid lugusid on lõputult palju ja neid tuleb idast ja läänest ja lõunast ja põhjast. Siis ega sellises situatsioonis vist ükski lugu ei saagi eriliselt püha olla. Ja võib olla üks põhjus, miks jutustamiseks Ma nii väga rolli pole, on, on see, et meie suhe informatsiooni ilmselt on ka palju sellisem tarbijalikum, et me mitte niivõrd ei loo seda maailma oma juttude kaudu, vaid me lihtsalt teeme televiisori raadio lahti ja meil need jutustused tulevad ise selliste kildude ja hinnangutele ja kätte ja ega meil ei olegi vaja siin midagi palju teha. Ja nüüd üks teadaanne, romaani ühing annab teada, et esimesest detsembrist kuni 15. detsembrini võetakse vastu 2004. aasta romaanivõistluse käsikirju mis tuleks saata aadressil Tallinn Harju üks, postiindeks üks, null üks neli kuus. Tänase kultuurikaja panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi, kuulake meid, vikerraadio koduleheküljelt kirjutage meile lugusid kosmosest elektronposti aadressil. Padi, äpp, err, punkt. Ee. Kohtumiseni nädala pärast. Ma olen Mall Johanson, jutustan kolmest põrsakest. See lugu on muidugi niivõrd tuntud, et tekib küsimus, mis häda mul seda nüüd jutustada on. Aga mul on sellega oma vahekord. Mul on kodus riiulis üks peotäis vanu raamatuid oma lapsepõlveraamatuid ja vahelma ja neid Zorin. Aga ma olen saanud nii targaks, et ma ei tüki neid lugema enam, sest siis ma kaotan selle kauni mulje, mis mul lapsepõlves neist raamatutest tallima bet on tavaliselt. Aga vahel ikka vaatan ja mõnikord Loen isegi oma lapselastele midagi aitäh. Ja ühel heal päeval ma võtsin siis sealt Loogolmespersakesest välja antud 1936. aastal looduse lasteraamatu poolt ja tõlgitud inglise keelest. Algus ehmatas mind juba täiesti. Hea küll, ei alanud see niimoodi, et ühes metsas servas elasid ükskord kolm põrsakest, kelle nimed olid Nif, Nif, Napnafia, nuh, nuh ja nii edasi. Algas teistmoodi. Ja see algus kõlas niimoodi kordel taas bana emis kolme väikese põrsaga, ta oli liiga vaene, nende ülalpidamiseks saatis nad laia maailma endile õnne, siis ma. Lapselaps läks kuidagi tähelepanelikuks, sest tema oli ka seda lugu juba kuulnud enne. Ja teatavasti lapsed on niisugune rahvas, kes tahab, et kõik oleks täpselt nii sõna-sõnalt nagu nemad kuulnud on. Noh, ma rahustasin ta maha ja ütlesin, no kuule edasi. Ja läksid need põrsakesed siis õnne otsima ja ehitasid nemad endale majad, nii nagu selles looski, mida meie kõik teame. Ja siis tuli hunt ja hunt hakkas puhuma, nagu meiegi teame. Puhus nad väga kergesti need majad laiali ja panin põrsakest nahka. Mida meie ei tea. Oh, laps muutus, hüppab väheke õnnetuks. Tema teada pidid põrsakest edasi elama ja jõudma sinna oma suure venna juurde oma kõige vanema venna juurde, kes ehitas ja see oli väga virk ja ehitas kividest maja. Ja lõpuks läheb kõik tavalistesse ridadesse. See tähendab, et, et hunt üritab korstna kaudu sisse saada. Põrsake on muidugi nii tark, et paneb sinna keeva veepoti alla, hunt kukub sisse. Ja nüüd me teame, et et hunt kargab sealt uuesti välja ja paneb röökides metsa poole. Aga mis on selles jutus? Lõppeb niimoodi. See siis on happy end. Otsekohe pani väike põrsas kaane jälle Earle keetis hundi pehmeks ja sõida õhtusöögiks. Pärast seda elas ta alati õnnelikult ning tuletas vanas eas kibel meelde, kuidas ta hundist jagu said. Ja et vastupidi, nende hunt Ossa söök, see muidugi on natuke kummaline mõelda. Aga lõppude lõpuks siga on kõigesööja.