Kandlemängu huvi tuli peale, ma kuulsin, ma olin väikene poisikene, eks naabrimees läks mööda ja õed olid vanemad ja mängis nendele kannelt ja läbi puuseina oma une pealt kuulsin. Mulle oli ta nii väga ilus algust, ma ärkan üles ja ma mõtlesin, et näen unes. Aga pärast ärkasin üles ja vaatasin, et see on ikka ilmsi. Ja, ja siis ma hakkasin omale taotlema, et mina pean saama kandlemängija. Ja nii ma siis kuigi palju siis olen nüüd saanud, aga millal see aegsest olid? Mina olin siis vahelisteks viis-kuusteist aastat vana, kui kui ma juba hakkasin, kui palju ma siis mängisin ja vahepeal Ma olin paremini, mängisin vahepeal ja nüüd jälle läheb tagurpidi. Ise lähed vanemaks ja nüüd alles sellel kevadel hakkasin siis selle raudtee koos mängimist, eskort mängisime jälle selts, šovi haiga läks mööda ja jälle ei mänginud ja nüüd siis jälle uuesti hakkasime. Palju pille on läbi mängitud. Pille on elus küll palju läbime mängitud, aga mitte ühtegi, õieti ma oma nooruseaja olin puhkpilliorkestris ja suurem jagu, see aeg läkski sinna tehasest. Puhkpill peab olema iga päev vähemalt 15 20 minutit. Hooldaja juures. Muid hoole Te ei pea ja mina olin talupidaja ja siis seda võimalust leidis vähe, aga ma ikka katsusin. Ja muidugi, kui üksinda seda pupilli lööristad, siis teised peavad toast välja, pagevad. Millalgi selle pilli tegite, mis praegu siin laval on, see selle pillima tegin nüüd aasta tagasi vahest. Aga ega see mind ei rahulda veel sellepärast, et mul tuleb seal natuke puudus. Mängust ma tunnen, tarvis on täiendust. Mõtlen juba uue pilli peale. No siin on ju ka täiendusi tehtud. Jah, on küll, jah, ega ta enam külakannel ei ole, tegelikult aga aga ta minna veel ei rahuldada jätma, eks tahaks kell koigini. Vähe mängin, aga, aga ma tahaks ikka rohkem tonni. Üks tuur Dohandad juure teha ja siis tahan pandade. Mollyt saab mull tuuridega, saatas siin ma saan ainult viiest uurist, aga siis ma tahan juba üheksast tuurist. C-moll g-moll-d-moll ja teen seal niisama nende vahetustega, lihtsalt viskad alla ja tuur muudetud. Ja neid ma tahan siis teha ja see oli niimoodi ka teadet algusest, kui ma tegin selle, ma ei mõtle nende helipeade peale. Need peavad teist moodi, oleme tehtud, hääl jäi tuimad niitma, juba kavatsen teistmoodi teha. Põispill on haruldane pill, põispilli mängijaid nagu peaaegu polegi, põispill. Sain minule juba imekombel juba aastat 40 tagasi. Ime juhuse läbi, tol ajal sai elatud ka Maal metsade kolkas ja tol ajal ei olnud muusikat kuskilt saada. Mõnes rikkas kodus oli alles raadio, mõnes oli võib-olla grammofon. Ja aga üks hea minu onu nägi, et minul oli väga viirusele muusika järele. Käisin küla peal otsimast pille mängimas omale ühtegi muusikariista ei olnud jaa jaa. Siis ta ütles, et kuule, ma teen sulle ühe viiuli. Ja ma ei uskunud seda, ta mulle ühe riiuli võib teha. Riist juba viiuli, teadsid, mis asi see viiul on ja? Ja olime üks talvel isaga metsas puitu vedamas ja suli nii talvisel ajal uue aasta ringis ja sead olid juba tapetud ja Velimuslid ära söödud ja aga tema oli seda asja ette plaanitsenudki, oli juba selle põie ära omale peitnud ja valmis teinud ja. Nii oligi, tulin mina üks õhtu metsast koduja. Bakteri mulle viiul valmis ja ole lahke, mängi no see viir oli muidugi ime, primitiivne hääl sai sisse küll, aga see oli selline imeline hääl, et tema ei oska kise mängida ja mina ei oska tammugi ja aga aga jätame niisugust häält tegi siis sellest ma hakkasin kohe kinni ja siis hakkasin seda siis oma nii mõtlerilt, kuidas seda võiks tõesti mängida. Ja läks aega metsas käisime osised kõvera puusärk, mis mulle sobis metsaveol roika kadaka ja tõin koju ja, ja meisterdasin omale esimese põispilli. Ja vot siis sabaga siis need heli tulema ja tõesti andis muidugi palju vaeva, hakkaks aasta kaera, tuli igat kiisutada, kodus teistele närvidele pingutada, aga hakkasid heli tulema ja ma leidsin, et põispilli saab mängida. Ta peab tahtmist olema ja, ja püüdlikkust ja nii saigi teoks põispill. Ja meil olid seal külapoistel juba kandled olemas kitarret ja tol ajal oligioon simmanit moes. Maarahvast käis tantsupidudel ainult simmanitel ja nii oligi meil simmaniorkester, kus tuli juba mul kaasa mängida põieviiuliga. Aga vahepeal meie valda moodustati juba puhkpilliorkester ja, ja siis sain juba õigete muusikameeste juure ja läks, jäigi see põie pillu unustusse. Nii, tema oli nüüd vähemalt üks, 35 aastat. Aga nüüd aastat mõned aastad tagasi hakati meil propageerima seda rahvapillimuusikat rahvamuusikapäevi korraldama ja nagu ärkas üles rahvamuusika ja ja, ja siis mul tuli äkki meel, et otototoot ma haige katsun ka. Tegin omale jälle uue põie pilli juba olid need põiepillid, on küll praegu ma tean aida lakas isa kodus veel praegu minu esimesed olemas, aga need ei olnud mitte veel minu nõuetekohaselt. Ja nüüd Monteerisin uuesti ja konstrueerisin ja nüüd on minul praegune põiepilliga, ma võin juba rahule jääda ja ma usun, et kui seda nii meie tänapäeva noortele just leidlikke kost pess kooli poosikestele näidata, siis ma usun, et nii mõnigi vast leiaks sellest omale sellise ideed, kellel on tahtmist muusikat. Sest ebasee, tänapäeva kaasaskantav moosiga see nagu enam ennast ei õigusta, vaid tüütab ära meie inimest. Olgu peale, et mul kodus on kõik raadio ja televiisor ja muusikamaja täis aga siiski ma tulen vahest õhtu kodu ja, ja ma võtan oma põie pilli kätte ja tõmban teda kaks tundi ära. Tulised, ja siis ma tean, et ma olen ikka muusikat ainult minu oma muusika. Ma otsisin omale mängukaaslast mitu aastat siin ja, ja mul ei õnnestunud ja ma ei teadnud, et mõnisada meetrit minust eemal elab siin Robert Luik. Ja nüüd tuleb hakata seda asja meil ajama, kuidas see siis välja tuli, et peaaegu naabrimees hangib loogia? Kuulujuttude kaudu sai tema teada, tuli mulle enne külla. Ja siis alles mina tulin pärast emale külla. Saime tuttavaks ja mina leian, et väga palju kasu on sellest, kui see inimene, kellega sina koos töötada tahad, midagi saavutada, kui tema sellest asjast huvitatud, siis sellest asjast saab asja. Aga kui sa kedagi paluma või sundima mada, siis sellest mitte midagi välja ei tule. Nii et plaanis on edasi mängida, ikka edasi mängida meie niikaua kui meie elame nii kaua me mängime, see on alles algus. Ega meie oma mäluga tänagi rahule ei jää ja mitte sugugi harjutamine teeb meistriks ainult harjutamine, pidev järjekindel, hea tahtmise juures. Me loodame, et me saavutame paremat.