Lugupeetud raadiosõbrad üleeilses stereo ABC saates tutvustasime võimalust luua kodustes tingimustes stereo ambiofooniline taasesitussüsteemi. Nüüd jätkame juttu Kvatro foonia teemadel, jällegi mikrofoni ees on helirežissöör Heino Pedusaar. Stereo foonia on hakanud kahekordistuma, ka kuulaja taha on asutud kõlareid paigutama. On sündinud ja levima hakanud uus stereosüsteem, kuvadrofoonia heliülekanne ja salvestus korraga neljas iseseisvas, kuid identsuskanalis. Võrreldes senise kahe kanalilise stereoülekandega, kus kuulajale pakutakse kahe frontaalse kõlari vahendusel tekitatavad Panoraalset helipilti eest lisanduvad rofonia puhul veel ka helipanoraam kuulajad taga. Sealgi on kaks sümmeetriliselt paiknevat kõlarit. Tänu sellisele seadmestikule on nüüd kuulaja helidest totaalselt ümbritsetud. Siin kerkib otsekohe põhimõtteline küsimus, milleks ja kas üldse vajavad kahe kõrvaga kuulajad neljakanalist heliülekannet. Senisele kahe kanalilisele ülekandele. Vaatamata seadmestiku täiuslikkusele on siiski omased mõned puudused millest seni stereo foonia levimise levitamise juurde mõtlemise ja reklaamimise perioodil teadlikult pool vaikides mööda mindi. Need puudused tulenevad süsteemi enese olemusest, olles põhijoontes järgmised. Stereoefekti eksisteerimise ruumiline piiratus, kuulamiskohas mõnevõrra nõrgalt avalduv helli allikate sügavuti Nelokaliseeritavus ja ülekandekoha, akustilise atmosfääri mitte piisav tunnetamine. Stereo foonia toetus originaalselt umbes sellisele teooriale. Kaks kõrva, järelikult ka kaks ülekandekanalit. Kahest kõlarist pidi piisama helisündmuse rep produtseerimiseks selle kogu ruumilisuses. Tegelikkuses on aga situatsioon mõneti erinev, sest helid saabuvad meieni ju igast suunast. Kontserdisaalis tabab suur, kui mitte valdav osa helienergiast meie kuulmiselundeid külgedelt ja tagant nimelt seintelt peegeldunud helilainete näol. Tavaline stereoülekanne kätkeb eneses küll osa nendest peegeldustest, kuid suudab neid süsteemist tingituna reprodutseerida ainult kuulaja ees ikka sellessamas heli Panoramis, mille piires toimub ka otse helina tajutav heliline tegevus vaid seal, kus täiesti tajutavalt paiknevad heliallikad. Vist selles asjaolus peitubki tavalise stereo foonia suurim puudus. Kuigi ta pakub monoülekandega võrreldes väga suurt parenemist subjektiivselt ajutavas heliülekande kvaliteedis ei suuda ta kuulajale siiski pakkuda täieliku osavõtuefekti. Samade ülekandekanalite paariti dubleerimine kuulaja taga asetsevatest täiendavatesse, kõlari desse, püüdega avardada helipanoraami ka tahapoole on tegelikult vastunäidustatud juba kahe kanalilisesteriofoonia enese põhimõtte poolest. Kuulaja ees selgesti tajutav helipanoraam, milles kõik heliallikad paiknevad omal kohal valgub laiali ja kaotab niisiis mõtte. Enamasti võib sealjuures täheldada ka panoraami katkemist auku selle keskel, nagu see tekib kahe kanalilise stereoülekandekõlaritele nende vahekohale liigselt lähenedes või kõlarite asjatult suurel eemaldamisel teineteisest. Niisiis saab kuulajat totaalselt ümbritsevat loomutruud helivälja luua rohkema kui kaheülekandekanali rakendamisel. Kvatro foonia kasutab selleks nelja kanalit ning loob niiviisi reaalse kuulamissituatsiooni või eemaldub teadlikult sellest ja üsna kaugele. Esimesel juhul asetatakse kuula ja kontserdi või teatrimiljöösse antakse esikõlaritest üle kaalukamate otse komponentidega heli, milles peegeldunud lainete tähendab ruumi kõla. Energeetiline osatähtsus pole suur ja tagakõlaritest just põhiliselt ruumist seintelt tagasipeegeldunud komponent lisades nendele võib-olla isegi mõõduka annuse publiku oma müra. Kui on tegemist avaliku ürituse ülekandega. Teisel juhul see sobib rohkem efekti muusika ja sellega sisult olemuselt ning teostuselt võrreldavate raadiosaadete nagu kuuldemängude või muude selliste teostamisel paigutatakse ülekandekuulaja akustiliselt lausa esinejate või muude heliallikate keskele. Nii üks kui teine printsipiaalne lähenemine Kvatro fooniaga avatud helitehnilistele ja heli režiilistele võimalustele on kahtlemata õigustatud ja vajalik. Ning selles ehk tulebki näha uue süsteemi elujõulisuse tagatist ja tema kindlustatud tulevikku. Paraku ei taha aga Kvatro süsteemid veel kuidagi mahtuda praeguste koduste heliseadmete madalama ja keskmise hinnaklassi piiresse kuid algus on tehtud ja tulemused on üsnagi paljutõotavad. Kui veel mõne aasta eest oli põhjust skeptitsismi yks uue heliülekandesüsteemi leviku võimaluste hindamisel näiteks viitaksin artiklile raadiolehes number 7971.-st aastast siis tänaseks on juba olemas Kvatro heliplaadid, kavadro magnetofonid ja mitmedki muud kuvadrofonilised heliseadmed. Kvatro foonilist heliülekannet ehtsal kujul Me olemasoleva stereo seadmestikuga muidugi demonstreerida ei saa. Küll aga on võimalik jaotada Kvatro helipilt nagu pooleks ja anda esmalt stereokanalite kõlaritesse quattro ülekande esipanoraami ja seejärel taga panoraami. Näitena esitame lõigu orkestrimuusikast sealsansi kolmandast sümfooniast. Salvestatud on see Kvatro süsteemis, kuid nii-öelda klassikalisel printsiibil eriliste efektideta selle Eestis esimese quattro foonilise ülesvõte on sisse mänginud meie sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel Estonia kontserdisaalis helirežissöör ja seega ka meiega. Trofoonia pioneer on Hannes Valdma. Esmalt kuuleme heli esipanoraami, see on kõlalt väga lähedane tavalisele stereoülekandele. Olemas on ilmne suunatunnetus ja akustiline perspektiiv. Kuid ainult kuulaja eest. Nüüd aga sama muusika katkendi kadrofoonilistest tagakõlaritest saadav helipilt. Et meil on ainult stereoseadmestik, anname sellelegi raadiovastuvõtja samadesse kõlaritesse. Kusjuures kasulik oleks pöörduda nende poole seljaga tagakõlarite loodud helipilt annadki kuulajale lausa täiusliku tunnetuse ruumist. Loob osavõtuefekti, toob kontserdisaali akustika lausa koju. Nüüd tuleb pisut kujutlusvõimet pingutada ja liita need eraldi kuuldud Kvatro helikomponendid ühiseks kõlapildiks selleks, mida tavaline stereoseadmestik üle kanda ei suuda. Usutavasti piisab sellest, mõistmaks neid suuri eeliseid, mida Kvatro fooniline Ülekanne pakub. Praktiliste nõuete hulgas, mis quattro süsteemile esitatakse, on ühel tähtsamal kohal maksimaalne ühildatavus olemasoleva stereofooniliselt tähendab kahe kanaliliselt salvestatud materjaliga ja stereo seadmistikega. Laiemale tarbijaskonnale saab põhimõtteliselt pakkuda kolme quattro foonia süsteemi diskreetne nelja kanalisüsteem niinimetatud puhas Kvatro foonia. Siin käsitletakse salvestuskanaleid individuaalsetele terve ülekandetrakti ulatuses mikrofonidest kõlariteni. Siis teiseks maatrikssüsteem, mille puhul neljaülekande või salvestuskanali signaalid kodeeritakse kahte kanalisse muudetakse just sellisel kujul kättesaadavateks. Pean siin silmas eeskätt heliplaate ja teekodeeritakse taasesitamisel kodusel seadmel jällegi nelja kanaliliseks. See süsteem kannab nimetust kaakvaasiikuvadrofoolia. Ja kolmandaks on veel tuletatud nelja kanalisüsteem, mille puhul tagapoolse helipildi informatsioon tuletatakse regulaarsest stereomaterjalist. See süsteem kannab nimetust pseudoohkuvadrofoonia. Diskreetses nelja kanali süsteemis hoitakse terves ülekandesalvestuse ja taasesituse protsessis Kvatro helikanalit piinlikult lahus ja ainult salvestuse kandjal, olgu siis magnetlindil või heliplaadil, on nad nii-öelda lähestikku. Ühel juhul rööbitiste salvestus radadena ja teisel erilise ultrahelisageduskande võnkumise modelleerimise vahendusel plaadile salvestatuna magnetsalvestuse puhul on olukord siin põhimõttelt lihtne. Lindil tuleb senise kahe salvestusraja asemel võtta kasutusele neli raskusi tekitavast ainult see, et laiatarbeseadmetes tuleb sellega seoses kasutusele kaheksarajaline süsteem. Neli rada ühtepidi ja neliteistpidi radade laiused lindil jäävad väga ahtateks ja süsteemi elektroakustilised parameetrid halvenevad märgatavalt. Selle kompenseerimine võib toimuda senisest parema kvaliteediga magnetlindi kasutamisega. Kvatro ja stereosalvestused lahtisel poolidega kasutataval magnetlindil on omavahel ühilduvad ainult ühes suunas. Kvadro magnetofonid mängivad kahe kanalil isi stereolint kuid vastupidine juhtum pole võimalik. Kahe kanalilised stereomagnetofonid ei mängi quattro foonilise linte. Kahe stereokanali surumine heliplaadi ühte salvestusvakku kasutades selle kumbagi nõlva iseseisvalt oli insenerimõtte tubli saavutus. Nüüdseks on olemas ka laiatarbetehnikas kasutamiskõlbulikud Kvatro heliplaadimenetlused. Üks usutavasti perspektiivsemaid on Chapen Victor Company vastav süsteem. Selle Kvatro foonilise heliplaadisüsteemi puhul rõhutatakse kõigepealt täielikku ühildumist tänapäeval üldkasutatava heliplaaditehnikaga. Siingi on tegemist salvestusega, kus nagu normaalses skisteriofoonias plaadis spiraal vao kumbki nõlv kannab vastavalt vasakpoolsed ja parempoolset informatsiooni helivälja esiPanoramist. Niiviisi saab Kvatro foonilisi heliplaate kuulata stereo foonilistena ka seni kasutatavate kahe kanaliliste seadmetega ja muidugi ka stereoplaate Kvatro seadmestikul. Ikkagi stereofoniliste nagu Isis tuletatud nelja kanali süsteemis. Uute plaatide ja uudse seadmestiku eduka turustamise huvides on just ühildatavus probleemi otstarbekas lahendamine. Esmane tehniline nõue. Põhiprobleemiks, mis vajas otstarbekad ja nii tehniliselt kui ka kunstiliselt igati rahuldavat lahendust oli nelja iseseisva signaali salvestamine plaadile ühises spiraal vaos. Et neid saaks taasesitada spetsiaalse helipea ühe ainsa muidugi keerukat hunt liikumist sooritava kompiv teraviku abil. Selleks avardati salvestatavate signaalide sageduspiirkond seniselt 15-lt või 18-lt kilo hertsilt 45 kilo Jeltsini ja rakendati erilist kande võnkumise modelleerimise meetodit. Plaadile salvestatakse täiendav konstantne 30 kilohertsise sagedusega võnkumine. Teatavasti on see sagedus juba väljaspool inimese kuuldepiirkonda ja järelikult mitte tajutav. Kandevõnkumist mõjutatakse kahe vasakuülekandekanali eesmise ja tagumise signaalidega ning salvestatakse saadud signaali kombinatsioon täpsemini nende summa ja vaheplaadi helivao ühele nõlvale. Samal viisil salvestatakse vao teisele nõlvale kummagi parempoolse kanali signaalide kombinatsioon. Kvatro heliplaadi nelja kanaliliseks taasesitamiseks vajatakse põhimõtteliselt normaalset kahe kanalist stereohelipead ja erilist dekodeerimis süsteemi mis kõrvaldab abi kande võnkumise ning taastab kõik neli iseseisvat Kvatro signaali. Esmaseks tingimuseks, mis sellisele heli peale esitatakse, on muidugi tavalisest märksa avaram ülekantav sageduspiirkond. See peab küündima 45 kilo Herzini. Plaadi endiseks jäänud pöörlemiskiiruse puhul võimaldab seda senisest peenema kompiv teraviku kasutusele võtmine. Kvatro foonilistes helipeades võib kõne alla tulla ainult elliptiliselt lihvitud tehist eemandist kompiv teravik mille ümarus raadiused on alla viie ja 13. Micromeetri. Võrdluseks olgu öeldud, et seni kasutatavatel stereohelipeadel on reeglina ots lihvitud sfääriliselt ümarus raadiusega tootjast olenevalt 25 kuni 13 mikromeetrit. Helipeast saadakse kaks liit signaali, millest kumbki sisaldab ühe helisagedus ja ühe ultrahelisageduspiirkonda kuuluva signaali. Need on Kvatro kanalite kodeeritud matritseeritud informatsioonid. Need teisendatakse võimenditesse ning kõlaritesse juhitavateks Kvatro signaalideks juba täiendava elektroonikaplokis maatriksis ja tee modulaatoris. Kõikides Kvatro fooniliselt heliplaadilt taasesitatava helikanalites pakutakse kvaliteedilt võrdset 15 kilohertsi nii küündivat ülekantavat sageduspiirkonda kusjuures parasiitne üle kostvus kanalist kanalisse, mis ka kahe kanalilise ülekande puhul teatavasti oluliselt halvendab. Stereofoniliste efekti on samasse külge kuuluvate näiteks vasaku, eelmise vasaku tagumise kanali vahel 20 detsibelli, see on 10 korda ning iga vasaku ja parema kanali vahel 25 detsibelli. See on umbes 20 korda. See vastab praegusele keskmise kvaliteediga stereoheliplaadile. Plaadi kahina kohta on avaldatud, et see on vähemalt 50 detsibelli madalam signaali maksimaalsest tasemest. Ja seega siiski võib-olla pisut halvem stereofoniliste heliplaatide osas praeguseks väljakujunenud maailmastandardist. Lõpuks tuleb veel rõhutada kirjeldatud printsiibil valmistatud Kvatro fooniliste heliplaatide taasesitamisel. Tavalise stereosüsteemiga liituvad omavahel selle vasakpoolse eesmise ja tagumise kanali signaalid. Need reprodutseeruvad üheskoos stereoseadme vasakust kõlarist ning vastavalt Parempoolse eesmise ja tagumise kanali signaalid. Need taas esituvad ühiselt stereoseadmel muidugi paremast kõlarist. Mõeldav on isegi monofoniline taasesitus, siis summeeruvad kõigi nelja kanali signaalid. Maatrikssüsteemi ehk kvaasi Kvatro foonia puhul teisendatakse algselt esinev nelja kanaliline informatsioon ülekandmiseks või salvestamiseks kahe kanaliliseks ja taasesitamisel taas nelja kanaliliseks. Peab märkima, et lõpp-produktina saadud neli Kvatro signaali võivad siiski ainult üsna ligilähedaselt matkida originaalsignaale. Ehkki ka sel puhul läheb ülekantava heli ruumilisustamine eriti orkestrimuusika korral võrdlemisi hästi korda. Üldiselt loetaksegi maatriks süsteemi kui odavamat laiatarbehelitehnikas praegu kõige perspektiivsemaks. Stereo kvadrole üleminekul vajalike täiendusseadmete suhtelise lihtsuse juures saadakse ülekande ruumilisuse mulje tunduv lähenemine loomulikule. Et heliülekandeks ja salvestamiseks vajatakse siin ainult kaks kanalit, nagu stereo foonias varemgi, on see meetod pikemata senise stereotehnikaga kohandatav. Täielikule nelja kanaliliselt Ülekantava Lekvadrofooniale lähenemiseks kasutatakse maatrikssüsteemi vastuvõtu poolel tüüritavaid võimendeid, mis vastavalt signaalide amplituud-ide vahekordadele võimenduse tasakaalu kõigis neljas kanalis reguleerides otsekui rõhutavad liikumisi helipildis. Muidugi saadakse see taasesitusseadme märgatava kallinemise arvel ja tulemuse efektsus või efektiivsus oleneb igal üksikjuhul kõigepealt sellest, millise iseloomuga ülekantav heliinformatsioon üldse on. Matrix süsteemid, samuti ka pseudoKvatro foonia süsteemid on võimelised ka tavalist stereoülekannet või salvestust vastuvõtukohas täiendavalt kvadrofoniseerima. Mõned sellekohased tehnilised võimalused on võrdlemisi lihtsad ja neid oleme üleeilses saates ja ka viimases raadiolehes asjast huvitatud heliamatööridele juba tutvustanud. Tuletatud nelja kanalisüsteem on Kvatro foonia seisukohalt umbes midagi sellist nagu varem kahe kanalilisele stereoülekandele siirdumisel oli monofoonia suhtes pseudostereo foonia. Kas või näiteks selline, kus monosignaal laotati sagedusest sõltuvalt pano raamiks ühte valjuhääldisse, rohkem madalaid ja teise rohkem kõrgeid komponente. Siin kasutatakse põhimõtteliselt ära resiilist tehniline olukord et stereoülekandes kummagi kanali signaalides sisaldub lisaks otse helikomponentidele ka rohkemal või vähemal määral selliseid ehtsaid ruumi helikomponente, mida vastuvõtuseadmestikku saab võrdlemisi hõlpsalt üldisest stereosignaalist eraldada. Kui neid sobivalt pakkuda kuulajale tagakõlaritest saabuva helina õnnestubki sageli võrdlemisi edukalt imiteerida heli suuremat ruumilisust, kui ilmneb tavalises stereo reproduktsioonis. Ehkki subjektiivselt tajutava kvaliteedi parenemine eriti orkestrimuusikaülekandel on lausa ilmne ei suuda niisugune pseudoKvatro foonia siiski konkureerida ehtsa üleni nelja kanalilise Kvatro heliülekandega. Muidugi tuleb öelda, et reprodutseerida saab ikkagi ainult seda, mis tegelikult ülekandes on olemas. Taasesitusel tuletatud nelja kanaliga pseudoakvadrofoonia ekstraheeritud kahe ülekandekanali ja esikõlari kaudu antavast stereofooniliselt heli Panoramist sellesse kätketud ruumiheli ja suunab selle kuulajale ka tagantpoolt. Heli ümbritseb siis tõepoolest kuulajat, kuid ruumiheli osas siiski täpsema suunataju Ta elektri ning elektronmuusika ja kuuldemängude pöörlevatest roomavatest pingpongi taolistest kõigi nelja kanali vahel muidugi plahvatuse sarnaselt paisuvatest ja muudest sellistest heliefektidest siin muidugi eriti midagi kõne alla tulla ei saa või on need kasutatavad ainult piiratud ulatuses, ikkagi esikanalite baasil, kus on täpne suunataju olemas. Järelikult kõlab siin kõige paremini orkestrimuusika. Ilmselt põhjusel, et ka subjektiivselt oleme selle puhul harjunud kuulama ruumiheli osas avarat suunalt diferentseerimata või vähe eristatavat reverbereeruvat kõla. Popmuusikat seevastu ootame rohkem konkreetsust ja seda pseudoakvadrofoonia ehk nagu seda nimetatakse stereo ambiofoonia meile siiski ammendavalt pakkuda ei suuda. Küll aga lisandub siis tavalisele stereokõlale uudseid efekte. Väga palju oleneb tuletatud pseudoKvatro foonia puhul ka algmaterjali, stereosaate või salvestuse heliplaadi resist. Kõigepealt sellest, kui heades kindlates ja teadlikes kätes on olnud kõlaorientatsiooni tüürimine. See on helirežissööri panusest. Sageli ilmuvad stereovõtete pseudokvadrofoniseerimisel heas mõttes jahmatavad küll mitte realistlikud, kuid huvitavad multidimensioonilised kõlakujundid. Käesoleva ülevaate kuvadrofooniast lõpetame tsitaadiga väljapaistvalt akustikateadlaselt Nõukogude stereoringhäälingu süsteemi loojalt Levkonna Novitšilt. Ta on kirjutanud. Võib oletada, et lähema 10 aastaga omandab Kvatro foonia muusikasõprade kodust laialdase leviku ja asendab teataval määral praegu populaarse kahe kanalilise stereo foonia. Seadmete massiline tootmine algab niipea, kui fikseeritakse standardit plaatidele, magnetofoni teleringhäälingule ja see toimub ilmselt lähema paari-kolme kuni viie aastaga. Tõenäoliselt jääb algul peamine osatähtsus pseudo ja Kraasikuvadrofoonia süsteemidele millest paljusid variante võivad konstrueerida ka raadiohuvilised ise. Seejärel lülitub tähelepanu täieliku Gladrofoonia seadmetele kui kõige täiuslikematele. Suurima leviku osaliseks kujuneb ilmselt Quattro fooniline heliplaaditehnika, jättes väiksema osatähtsuse Kvatro magnetofoni tele- ja ringhäälingule. Kuivõrd raadioülekandes kaotab nelja kanalisüsteem siiski märgatava osa kvaliteedist. Pealegi nagu näitab praktika, eelistab muusikasõber sellist repertuaari, mida ta ise võib valida.