Kõikidele nendele, kellele on südamelähedane ooperi- ja balletikunst on kindlasti juba silma hakanud müürilehed, milledest võib lugeda, et 12. jaanuaril on Estonias järjekordne juubelietendus. Seekord pühitseb oma viiekümnendat sünnipäeva Eesti NSV teeneline kunstitegelane Estonia teatri dirigent Vallo Järvi. Ette kantakse Vallo Järvi kõige viimane dirigenditöö. Rodion Triin ballett Anna Karenina. Raske on võrrelda praegu, mida kokku üldse Vallo Järvi on oma teatriaastate jooksul ära teinud, sest neid on juba üle 20. Aga tänasel päeval või nagu juubelivestlusringis oleks, ma arvan, kindlasti veelgi toredam ja huvitavam, kui me püüaksime. Meelde tuletada mõningaid pidepunkte sellest perioodist, mis eelnes Vallo Järvile kui dirigendile mis eelnes temale kui muusikaõppijale. Jaa, noorukile mulle tundub, et meie hulgastest Ülo Raudmäe on kõige täpsemalt kursis selle perioodiga enne teatrisse tulekut toenglise palju. Pille. Tantsuorkestrites kitarr, tantsuorkestris, ksülofon ist solist. Väga mitmel pool sõjakooli orkestris, mängisin temaga koos 40. aastal. No muidugi seal nagu džässorkester siis niisugune nantsurgest. Mina tean, seal esimene orkester, kus ta mängis, sõitsid, mängis kitarri, klaverit, kitarriorkestris ja miks ta seda oli siis õppinud kusagil või mismoodi selle arvestuse algus oli? Oi, see on nende perekonna traditsioon. Isa ema ju mängisid kitarri ja mandoliini ja ja nii nagu hiljem noorem vend Neeme, nii ka Vallo juba õppis kodus ära, samuti ksülofoni mängu. Palo järve ei olnud. Siis ta mängis saade sümfooniaorkestris löökriistu, olgu siis sellel ema meenutuste järgi Vallo ei ole minu käest saanud materiaalset toetust, tema koolitas ennast ise, töötas orkestrites õhtuti tantsuorkestrites, päeval raadio sümfooniaorkestris ja kogu ülalpidamise teenis ta täielikult, kusjuures isegi oli emale andnud. Kui konservatooriumi üliõpilane minu meelest ta tuli kolmanda kursuse üliõpilasena juba teatrisse tööle. See oli 49. aastal Vallo Järvi on minu mäletuses 50.-st aastast, mäletan teda müüdud mõrsja ettevalmistamiskäigust. Enne seda oli ta toonud juba Estonias. Iseseisev töödirigeerimise klassis tol ajal töötas õppejõuna dotsent Jakobson. Vallo diplomitööks olnudki Borodeni vürst Igor matsu enda lavastus, millega siis vist diplomitööks lasi juhatada Vallo järvel Illimegi vürst Igor vallu repertuaari. Vallo Järvi, kolida just see mees, kes otseselt andis esimest korda üle dirigendikepi oma nooremale vennale Neeme Järvile. See oli vist 53 või neli. Kui teatris oli üks kontsert noorte. Lauljate ja tantsijate osavõtul ma mäletan seal täpselt siis Vallo Järvi juhatas kogu seda kontsertkava aga esimeses osas mängis Neeme Järvi kui ksülofoni solist ja teise osa algus juhatas ta avamängu Johann Straussi opereti-le öö Veneetsias. See oli Neeme Järvi dirigendidebüüt üldse esimene ülesastumine sümfooniaorkestri ees ja selle avamängu ta oli nii-öelda pähe õppinud just Vallo juhatavad etendusi ja proove vaadates. Vallo just see mees, kes teda siis nagu juhendas ja selle kontserni otse andis Neeme kätte selle keppis, mis nüüd siis ja hiljem juba kahe perekonnaliikme ühiseks omaduseks. Publiku poole pealt on midagi hoopis muud kui orkestrikoolidelt. Kui publik näeb temas meest, kes teeb avalikuks orkestri kaudu sele muusikalisi ime siis orkester näeb temas kõigepealt partnerid kellega koos musitseerides tehakse teoks seeme. Publikule on esitatud juba valmis töö. Aga ennem sellele järgneb õige pikk ja pikk töö. Kus on omavahel Ja mille jooksul ma ütleksin, nad õpivad ennast väga põhjalikult tundma. Peale selle nad selle protsessi jooksul kritiseerivad väga karmilt teineteist. Ja kui nüüd küsida niisuguse karmi orkestrandi käest, keda tema kujutab siis õieti dirigendi alla, siis niisugune mees võiks vastata et dirigent on mees, kes on nakatatud patsiinist mis tekitab tõve, mida nimetatakse maania grandi osaks. Sellel on oma välised tunnused ka. Kui te näete näiteks meest, kes käib pea umbes 30 kraadi paremale, viltu vasak käsi pardituuriga surutud, vastu rinda samm oli Hice kõnnak, edevavõitu näol äraseletatud, kirgastunud ilme, siis te võite kindel olla, et see on dirigent. Miks ma täna seda räägin? Ma räägin seda sellepärast, et meie tänase jutuajamise peapõhjustaja Pallo järvil ei esine neid tundemärke, aga nähtavasti temal on küllaldaselt antikehi, mis võimaldavad tal jääda siiski normi piiridesse. Ja minu arvates see on väga suur voorus. Teiseks, kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis dirigenditöö on väga raske töö. Ta on väga närviline töö, seal tuleb tööd teha suurte kollektiividega. Kui võtta konkreetselt näiteks Estonia orkestrit, siis seal on viimasel ajal väga palju noori inimesi. Kuid siin noored inimesed on tihtipeale siiski noh, täis lõbu ja lusti, nalja ja naeru ja nad on elurõõmsat ja ühesõnaga nad on pisut distsiplineerimatut. Kui nüüd vaadata ja arvestada, et selle juures töö võib olla, ei lähe tihtipeale niimoodi, nagu on vaja, siis tuleb niisugune tigedus. Ja siin ma peaksin ütlema, ma lihtsalt imetlen Vallo Järvid. Tema võimet jääda igas olukorras rahulikuks ja mitte endast välja minna. Kas nendelt mõtetelt edasi minnes juures kõige puudutada veel ühte tahku Vallo Järvi Loomingu töös nimelt tema pedagoogitööd Tallinna riiklikus konservatooriumis, kuna arved Jakob ja ütles, et Vallo Järvi on suur annus rahulikkust pedagoogilist talenti ja võib-olla ka omamoodi tänu sellele, et Vallo Järvi on Tallinna riikliku konservatooriumi orkestriklassi õppejõud, on neid noori orkestri mängijad olnud ka võib-olla kergem vanade kolleegidega suurte kollektiivi sisse lülitada. Tõepoolest, see on imelik. Peale selle me teame, et meil on ju suuri raskeid kaadriga, aga selle tõttu Estonia teatril nagu oleks karatooriumiga ist eriline kontakt. Et Vallo Järvi töötab seal Ivo juurde ja kõige rohkem ja praktiliselt seda proderi. Mina olen muidugi ka Vallo Järvi käe all saanud oma esimesed orkestritunnid. Peale sõja vist ilmselt esimest korda oli täielik suur sümfooniaorkester Tallinna konservatooriumis 61. aastal, kus Vallo Järvi moodustas Tallinna noorte koondorkestri. Kuna konservatooriumi üliõpilastest ei saanud täit koosseisu, siis rakendati võimekamaid, muusikakooli õpilasi ja anti mitmedki avalikud kontserdid Estonia kontsertsaalis. Viimased kaks aastat töötab Vallo Järvi jälle konservatooriumi orkestriga. Ja selle töö on hea minek, sest kaks aastat järjest esineb konservatooriumi lõpuaktusel konservatooriumi oma orkester saadab paremaid soliste, esitab noorte heliloojate uudisteoseid. Pillimehed räägivad, et ta on hea dirigent, pedagoog, mina pean ütlema, et minul on üks niisugune tore mälestus. Kunagi tegime troska proovi ja niisugune tore töömeeleolu kohe proovi algusest peale ja eriti on jäänud mulle meelde Taskaarja juures. See töö oli väga asjalik ja väga teadlik. Väga õpetlik lauljale. Vallo Järvi puhul peab kindlasti märkima ära tema tohutut praktiliselt igapäevast töökoormust Estonia teatris. Kui me heidame pilgu meie mängukavale, siis 30-st erinevast nimetusest, mis meil umbes hooaja jooksul praegu vähemalt viimasel hooajal kavas on peaaegu üks kolmandik Vallo Järvi juhatada. Peale selle neli viis teost on tal veel teiste dirigentidega kahasse, nii et ühesõnaga pool Estonia teatri jooksvast repertuaarist on vallu Järvil selge suur koormus. Ja kui on õpilasetenduste periood või niisugune Castroli tingimused, siis praktilist alati Vallo Järvi on, on kõige enam koormatud. Ja tõesti peab imetlema tema vastupidavust ja ja isegi seda just rahulikku närvi selle suure koorma vedamise puhul. Sest lisaks nendele on tal veel tulnud nagu igal teiselgi dirigendile küllalt sageli mõne kolleegi haigestumise korral ka veel eks trump või kuidas vallum käitunud selles situatsioonis, kui ta pannakse, et uus partner ja homme on vaja kohe üks võõras. Just seda enam teame teda kui, kui niisugust inimest, kes, kes armastab väga põhjalikult ise tema töö ette valmistada, ennem kui ta orkestrile läheb. Me teame, milline õhkkond valitseb sellise ettenbubled vaheajal kontsertmeister ja ja osaliselt kõik löövad takti ette, millises tempos see või teine on meil läinud politsei teadete laual selle koha peale. Siis opereti puhul ma tean, alatise klaverimängija kontsertmeister, kes orkester istub, tema ütleb, noh, nüüd on vaja peale hakata, eks ole, sest seal teksti repliigid vahepeal märgusõnad, mida loomulik dirigent sellise etenduse puhul ei omandada. Aga igal juhul mulle tundub, et see näitab demonist operatiivsust ja, ja kiiret muusikalist reaktsiooni ülesannete lahendamisel. Keegi ei tunne ennast peataolekus. Dikteerimine on selge, vahelduvad taktimõõdud tal käest ära ei lähe, olgu see siis niisugune seda poolsatsioon, kui üldse tänapäeval armastatakse kirjutada, tema tuleb sellega toime. Kuna meie tänane jutt algaski Vallo Järvi juubelietendusega ukse trenni balleti Anna Karenina ümber siis mulle tundub, et sellega peakski võib-olla lõpetama, sest vaevalt, et see valla eri poolteistmoodi on. Kui tavaliselt ühe interpreedi või kunstniku käest küsitakse, et mis tema siis kõige õnnestunum töö või kõige armsam laps on siis alati on vastuseks peaga šablooniline etnike kõige viimane teos või kõige viimane lavastuste osa. Ja tundub, et Vallo Järvi puhul on see mitega teistmoodi ja võib-olla šedrini balletiga seoses. Eriti võib-olla võib-olla see trenni balletiga seoses on eriti tema need omadused ja head küljed, millest me siin oleme rääkinud nagu juubeliväärselt kokku võetud. Sest ballett on ise ju kaasaegse väga rütmika muusikaga. Sama, samal ajal esitab nii mängijatele kui ka dirigentidelt küllalt suuri nõudmisi jääd autor ise. Me teame, Rino täpsust nõudev helilooja et autor nii oma ajalehe väljendustes kui ka vahenditus sõnavõtus pärast esietendust Estonias väga selle teose ettekandmisega rahul jäi. Ma arvan, et see on ka kõige toredam sümpaatsem. Juubelikriitika juubelihinnang Vallo Järvi senisele tööle. Ja kui inimene alles viiekümneaastane on, siis ma loodan, et tal on neid toredaid kriitikaid veel palju ees ootamas.