Vikerraadio Reporteritund. Tere, kas eesti muusik sureb oma esindaja tagaruse või riigi ükskõiksuse tõttu nälga, kas praegune eesti muusikute põlvkond on üks viimaseid, mis suudab ots otsaga kokku tulla vaid muusikaga tegelemisest? Algab reporteritundi ja hea meel on viker Raadios tervitada muusikut, lauljat, heliloojat Vaiko Eplik kud, tervist ja hea meel on tervitada ka tänase saate kontekstis Eesti muusikaettevõtete esindusorganisatsiooni ja muusikatööstuse arenduskeskuse Music Estonia tegevjuhti Virgo Sillamaad. Tere ning autorite ühingut esindab Maarja Kivistik. Tere ka teile. Tervist. Mina olen saatejuht Mirko ojakivi. Aga Eesti muusikatööstuse tulevik on tume, eratelejaamad keelduvad autoritele autoritasude maksmisest, rahvusringhääling ei jaksa enam kokkulepitud tasusid fonogrammitootjad ühingule tasuda ja on asunud eesti muusikat asendama siis tasuta välismaiste kataloogi muusikapaladega. Riik ei pea ausaks või võimalikuks maksta niinimetatud tühja kasseti tasu. Ka nende digitaalsete seadmete pealt, millelt kunagi ei esitata muusikat, aga lisaks on siis muusika kuulamine kolinud internetti, kus raha jagamist püüab reguleerida opoliit. Aga kriitikud ütlevad, et internetivabaduse hinnaga väga palju alateemasid, aga see kõik tähendab seda, et lihtne muusik teenib salvestatud muusikalt tulevikus ja juba praegu üha vähem tema esindamise eest küsivad siis esindusorganisatsioonid suuri summasid, nii tekib olukord, kus siis korraga käib ühiskonnas mitu erinevat diskussiooni, kes on pahased Youtube'i ja internetihiidude peale, kes riigi, kes esindusorganisatsioonide peale, olgu siis tegu autorite, ühingu, esitajate liidu või fonogrammitootjatega. No ma sissejuhatuseks küsiks Vaiko Eplik, kelle peale teie pahane olete? No mina olen pahane selle üle, et sai ühel hetkel otsustatud, et minust saab täiskohaga muusika Eesti vabariigis ja ma olen noh ennekõike olen nagu pahane iseenda peale ja et ma ei näinud ette, mida see nagu endaga kaasa toob, sest mina oma naiivsuses arvasin, et noh, omal ajal mina muusika, ettevõtlust ja omal käel nagu oma muusika siis realisatsiooni ja alustasin võinud seal Ansipi ajal sure majandus mühina optimismi tingimustes. Aga sellest ajast saadik on kogu muusika tarbimine muutunud noh, 100 protsenti, isegi 100 protsenti nagu vähe öelda. Kuigi nendest nagu muudatustest on nagu räägitud juba aastaid ja on räägitud, et tulevikus näed mudel, muud dub ja, ja tarbimine kolib, eks ole, eemale füüsilisest meediumist ja ja muusika, noh, äri kui selline üleüldse liigub nii-öelda õiguste omaja poolt nii-öelda hoopiski siis tarbija poole rohkem siis praegu me oleme olukorras, kus see kõik on juba aset leidnud meie selja taga, noh kõik arvasid, et see on nagu tulevik, et mingil hetkel selline sellised probleemid tekivad ja meil on aega neid lahendada, aga praegu tundub, et me oleme selle revolutsiooni muusikatarbimises. Oleme maha maganud. Kirjeldage võib-olla millest see muutus sissetulekute mõttes on seisnenud, et häbi on küll võõras rahakotis sorida, aga millest muusikusissetulek koosneb kas või teie enda näitel, no mina olen selles mõttes. Võib-olla väga hea näide just kõigi nende probleemide puhul ka olen ma agaralt sõna võtnud sel põhjusel, et ma osalen muusikaturul kõigis nendes rollides. Ehk siis ma olen nii Eesti Autorite Ühingu, Eesti fonogrammitootjate ühingu, Eesti esitajate liidu liige, ma olen püüdnud olla nii-öelda sõltumatu autor, esitaja, fonogrammi tootja ja seetõttu ma näen nagu kõiki neid muutusi, nagu ei tunne neid omal nahal, sest et noh, kui sellest hetkest, kui eratelekanalid enam tasusid ei maksnud, on ikkagi kõigi minu tutvusringkonna autorite tasud on kukkunud märgatavalt. Vähe sellest, et me juba aastaid kannatame selle all, et me enam füüsilise nii-öelda toote müügist enam väga midagi ei teeni, sest sõltumata näiteks sellele, et minu autoritasu seal näiteks eelmise aasta keskmisega võrreldes niivõrd-kuivõrd autoritasud, on üldse võrreldavad, sest nad, eks ole, nii paljudest asjadest sõltuvad, sa ei saa eeldada, et sa ühel aastal saad, eks ole, ma ei tea, selliste keskmiste kuist autoritasu ja see jätkub umbes sinu elu lõpuni siis ikkagi rääkides ka teiste Adri ühingute liikmetega. Mina isiklikult olen kaotanud umbes poole ja ma ütleksin, et ma olen tegelikult praegusel perioodil palju aktiivsem muusika ajaliselt ja leian ka, et minu muusikat tegelikult kasutatakse, nagu mingis mõttes on rohkem, kui näiteks sellel võrreldaval perioodil. Aga selle poole siis kõikides kategooriates, nii esitajate liidu autori praegu. Kuulge, kas see on veel teine, keeruline asi, sest et fonogrammitootjana ma kannatan näiteks. Ma toon hea näite, kui öeldaks r-i, kasutab minu muusikat, kuna ta ei saa kokkuleppele fonogrammitootjate ühinguga, siis ma kaotan juga autorina. Ma kaotan ka esindajana, noh see on nagu ühendatud anumate efekt. Siin ei ole sellist olukorda, et nüüd ma ei tea, ühed elavad hästi, teised halvasti, et see on selline spetsiifiline nagu äri meil siin Eestis, kus nagu kõik on omavahel seotud ja ei ole nii, et kui ühe läheb halvasti, siis kõigil teistel nagu ilus elu läheb edasi, et me oleme kõik ühendatud ja kõik kannatavad nii-öelda võrdselt. Aga noh, ütleme selline lihtne käsitlus ütleb, et muusika annab kontserte, ehk saab Flivide pealt raha annab välja plaate, teenib plaadimüügi pealt, kirjutab filmidele, reklaamidele, Maida muusikat soundtrack ja, ja nii edasi, et, et see on selline teooria, aga praktikas raha saab nagu suhteliselt vähestest kohtadest. No praktikas on nii, et igalt poolt midagi Tilgub, aga tunduvalt vähem kui varem see jutt, et nagu tulevad nii-öelda näiteks füüsilise nagu formaadi müügitulude asemele tuleb digimüük, seda ei ole juhtunud, sest et kui ma teenin näiteks Spotify'st, eks ole poolaasta peale näiteks 400 eurot, siis ei asenda mulle nagu seda nelja tuhandet varem teenisin plaadimüügist, eks ole, noh kui piltlikult öelda ja kuigi noh, mul on väga hea meel, et autoritasusid ikka veel laekub, ma eelistaksin, et ma saaksin ka näiteks osa sellest rahast, mida eraDeletis keelduvad maksmast, lootes et nendest hakkab maksma keegi teine. Eriti veel arvestada, et kudel, kui me lisame siia tühja kasseti tasu noh, ikkagi normaalsetes riikides nagu ikkagi ühel hetkel nagu täiendati seda loetelu, eks ole, meil praegu korjatakse ju sisuliselt analoog seadmetelt ja võib-olla CD toorikutelt seda kompensatsiooni maksu siis erinevalt meist, näiteks Lätis ja Soomes, nagu seda nimekirja täiendati, autoreid saavad tasu ja neil on ka lihtsam üle minna üle elada, seda turu muutumist. Virgo Sillamaa, kui palju Eestis võiks olla selliseid muusikuid, kes vaid oma muusikaga tegeledes ära elavad, et kas me räägime siin ainult Epliku probleemist või kui suur see ring on üldse, et kes tahaks ja kes on suutelised muusikast ära elama, aga lihtsalt muutunud ärimudelid enam ei võimalda seda. Need ärimudelid on muutunud ja kindlasti seal on omad kaotajad, omad võitjad on kogu aeg ja selles mõttes on väga kahju, et leplikum on raske, sest mul on väga hea meel, et Eplik seal otsesse kunagi tegi, muusikuks hakata, aga noh, nihukest numbrit puusalt tulistada muidugi noh, ma ei hakkaks seda tegema. Aga Mulleneid või sadu sadu no selles mõttes, et kui klassikaline muusika jällegi jällegi me peame aru saama, et muusikutel on päris erinevad profiilid, et sellist tööd nagu Vaiko teeb neid muusikuid on meil mingil määral, kes ise kirjutavad oma repertuaari, tegelikult isa annavad selle välja, fonogrammitootjana juhivad ise oma iseenda muusika, plaadifirmat, mõnes mõttes kirjastavad oma muusikat, esindavad seda ise, võtavad pilli, võtavad kõne vastu, võtavad mängu vastu, võtad pilli kätte, lähvad mängivad ära. Neid muusikuid on mingi hulk, aga siis on väga palju selliseid muusikuid, kes nii nagu mina kunagi olin. Kui ma veel pilli mängisin, et ma võtsingi telefoni vastu, aga ma tegin siis väga erinevaid asju. Ma ei olnud ise võib-olla oma nime ja brändina nähtav, eks. Selliseid muusikuid on endiselt väga palju. Mingil hulgal nendest muusikutest on tööd kogu aeg kulmudeni, et et ega see ka kuskile ära ei kao. Muusikaturg on niivõrd mitmekülgne asi, et see vaade, mida Vaiko kirjeldab, on on võib-olla üsselise autori oma fonogrammipealt oma muusika pealt raha teenima muusiku vaade. Ja see on kindlasti suur väljakutse sellist muusiku elu elada. Väga palju teisi variante, et kui ma hakkasingi numbreid ütlema või, või kas me üldse tahame panna mingisugust sellist, et noh, prognoos, et mitu muusikut peaks Eestis, ma ei tea, minagi tahaks muusikute tahaks Eestis ära elama, et pigem võib-olla räägiks sellest, et, et just, et millised need, milliseid keskkond peaks olema, et millised need keskkonnaregulatsioonide, olgu see tühja kasseti seadus, mismoodi meie ühingut peaks töötama, milline see turg peaks olema, millal seal muusikud konkureerivad? Aga kui see küsib, mitut inimest see puudutab, siis juba ainuüksi autorite ühingul on 5000 liiget. Kui me lisame sinna veel kõik esitajate liidu liikmed ja kõik fonogrammitootjate liidu liikmed ja kõik inimesed, kes näiteks tulevikus võiksid teha selle otsuse, et nad tahaksid muusikaga tegeleda ja inimesed, kes professionaalselt ei taha muusikaga tegeleda, vaid tegelevad sellega oma lõbuks ka nemad väärivad oma töö eest tasu. Maran Kivistik, teie näete Autorite ühingusse, seda küll siis jah, ühe kitsa seltskonna peal, mis puudutab siis autoreid, need on heliloojad ja sõnade autorid nende tasude laekumist, et kas see on siis ajas hakanud kahanema ja põhimõtteliselt, kui näiteks 10 aastat tagasi oli nende autorite ring, kes suutsid heliloojate ja sõnade autoritena ära elada, et nüüd nende arv on oluliselt väiksem. Huvitaval kombel ei ole, sellepärast et ma võtsin isegi need arvud välja. Võime võrrelda siin viimaste aastate jooksul, näiteks aastal 2013, kui me võtame, siis selle jooksul sai meie liikmetel autoritasusid välja makstud ligi poolteist miljonit eurot ja saajaid ja tookord ka ligi 2602 aastat hiljem oli see summa tõusnud 1,67 miljoni, sae tuli 2900 ja nüüd möödunud aastal 2017 oli see summa ligi kaks miljonit eurot ja saajaid oli rohkem ligi 3200. Kui me jagame summad omavahel ära huvitaval kombel välja, et ka per iga liige on tegelikult autoritasude suurus on tõusnud mitte küll väga palju, aga siiski pidevalt ja märgata. Ja ma pean selle kommentaari teeks, kui ma olen ennem lugenud vaika, mis sa oled kirjutanud ja kus need temaatikat keeranud, et võib-olla siin ongi meie vaatepunkti kõige suurem erinevus on see, et sina vaatad, eks ole, tegev muusika seisukohast sa kliiniliselt analüüsi, neid probleeme ja väljakutseid, mis sul on. Ja mina vaatan tervikut koosseisukohast ja näen, et Ma ei näe seda konkurentsivõime probleem praegu häda, miks me peame rääkima tunnetuse põhjal, on see, et Eestis meil ei ole väga häid annestika ealist Maarja saab öelda, mis, mis seis on. Aga meil ei ole väga head statistikat näiteks kontserdikoha pealt, palju inimesed kulutavad raha, me ei tea, tegelikult kui väga täpselt, kui palju füüsilise plaadimüük Eestis me ei saa öelda, nii nagu teised arenenud riigid. Ma teen kogu aeg kätega neid jutu, markisin, kuidas meil läheb. Kui me need numbrid oleks olemas, siis me saaks öelda, et me näeme, et ta tõuseb. Aga kui mingit huvigrupid, nagu nendes selles digipöördes revolutsioonis jäävad kuidagi. Aga huvitav, kes oleks pidanud siis tegema, kas siis nagu äkki need kolm organisatsioon oleksid pidanud ühel hetkel looma selle süsteemi, et meil oleks normaalne statistika, et meil oleks mingi ülevaade, aga meie istume siin ja meil ei ole isegi statistikat, me ei tea tegelikult, millest me räägime, meil ei ole nagu millega võrrelda. On hea, et autorite ühingul on, eks ole korralikult teada nagu, mis need laekumised on aastast aastasse olnud, aga millegipärast. Ma kardan, et nagu pärast seda, kui eratelekanalid juba hetkel, kui me siin räägime juba, eks ole, kümnendat kuud ei maksa, eks ole, teoste eest, mida nad kasutavad ju edasi, siis ma ka ei usu, et järgmine aasta on näiteks hea, rekordiline nagu laekuvus, eks ole, või et Eesti autor nagu siis talle jääb meelde see, kui väga tore Ma ei tea, ma prooviks võib-olla selle probleemi sõnastada, et millest me siis järgneva saate räägime, et miks me siin oleme, et seda saadet ette valmistades ja neid kümneid selleteemalisi artikleid, mis siis on viimastel kuudel, aga tegelikult ajas ka eelnevatel aastatel avaldatud võib teha sellise Maide lühikeseks. Kokkuvõte, et Eesti inimesed küll tegelevad aktiivselt vaba aja veetmiseks, kuid üha vähem ostetakse füüsilisel kujul plaate Eestis pole väga palju artiste, kes suudaks end elus hoida pidevalt tuuritades ja erinevaid kontserte andes siis live idega muusika on tasuta kättesaadav paljudes elektrooniliste keskkondades, esmalt siis jõutiub. Lisaks on siis need erinevad organisatsioonid, mille peale siis autorid, esitajad, fonogrammiõiguste omanikud on kurjad, ütlevad, et võiks paremini saada, neid tasusid kokku koguda ja võib-olla see komisjonitasu või vahendustasu on liiga suur. Kas selles kokkuvõttes on midagi puudu veel, et kuigi digi? 10 Eestis noh, näiteks meitcheritele suurtele plaadifirmadele nad umbes teavad, mis see digitarbimine Eesti turul on ja noh, kui kui nende turuosa Eestis on, peegeldab seda, mis ta mujal maailmas on siis võib-olla mingi 80 protsenti. Võib-olla see müüt võib-olla ei oleks aga et et ei saa kuidagi öelda, et, et Eesti inimene järjest rohkem kasutad tasuta muusikat, et me oleme küll võib-olla selles digipöördes sealmaal, kus füüsilise plaadimüük kindlasti on kukkunud jõhkralt. Aga digitarbimine ei ole veel märkimisväärselt tõusnud, ta kindlasti tõuseb. Noh, võib öelda seda. Tehnol vaidlen vastu, ma arvan, et ta on märkimisväärselt tõusnud täiesti kaheldamatult lihtsalt me ei oska sealt teenida, me ei saa sealt teenida enne, kui Euroopas ei võeta vastu mingisuguseid otseseid. Mario Kivistik, kes autori jaoks on vahet või noh, ütleme plaadi väljaandja jaoks ka on vaheta kas müüakse elektrooniline plaat või müüakse füüsiline plaat, et sissetulekute vahes on seal kuidagi teenimise mõttes. Loomulikult sellepärast, et ütleme siis niimoodi, et ühe loo hind autoritasu, kui ta läheb plaadile, on kümnetes kordades kõrgem või see, mida saab nüüd ühe loo kasutamise eest digitaalsel kujul kõrgem allalaadimisteenuste puhul, aga see on tegelikult juba nagu hääbuv trend, nagu me teame, ja dreaming, teenuste puhul on see ühe stream'i väärtus tõesti mikroskoopiline, aga tegelikult siin on üks probleem veel. Probleem on selles, et kui palju nende pidevalt lisanduvate suurte rahvusvaheliste voogedastusteenuste puhul, kui palju üldse kuulatakse eesti muusikat selle valiku puhul, mis seal on ja siis ma võin tuua niisuguse huvitava võrdluse, et need pärinevad kaks aastat tagasi vanusest perioodist, aga norralased tegid oma uuringu, et kui palju siis Spotify's näiteks konkreetselt on kasutatud ühe kvartali lõikes norra autorite muusikat, see protsent oli 12. Ja ma palusin siis firma, kes meie eest teostab, nende andmete töötlust välja võtta näitaja ja ühe kvartali kohta Eesti puhul. Ja tulemuseks oli kuus protsenti. Ehk teisisõnu, meie autorite osakaal meie territooriumil kasutatavast kogu repertuaarist on tegelikult väga väike ja sinna ei ole ilmselt eriti midagi parata. Kuna see valik on aetud nii suureks ja mingit pidi, on see muusika Eestis kohalike Eesti muusika ikkagi kättesaadav, kasvõi ühesõnaga sama faili kujul kas või mingite kodulehtede kaudu, eks ole, tegelikult on nii, et kes teenib digimüügi pealt? Ma ei ütle, et need on sellised summad, mille pealt nüüd ühesõnaga autor või ka loo fonogrammiõiguste omaja saaks ära elatud. Aga mis on siiski neljakohalised, on need, kes on suutnud mingit pidi läbi murda rahvusvahelisel areenil. Noh, teine asi on see, et me peame nägema natuke tuleviku, ütlesin muidugi romantika, eks, aga digikanaleid on Eestis uued, spordis on küll viis aastat juba turul olnud kassades Spotify kuulamine, kasvatajad on päris madal, endiselt ei ole Spotify haige kuulatavuse Eestis suur Ada, kas abikaasa tõenäoliselt Eestis kuulatakse siis selle võrra rohkem Youtube'i jah, on on juhtinud Youtube on juhtinud digikanalites kindlasti nüüd see tähendab ka seda, et paljud Eesti artistid ei ole väga aktiivselt hakanud oma muusikat sinna üles panema ja nad ei ole ka viinud oma fänne sinna üle, siis ka see võtab aega, et see väga palju on näha siukseid asju, et sa paned oma uued lood kõigepealt Youtube'i üles, kunagi keegi organiseerib sulle selle Spotify kaja ära, aga sa kuulajan juba Youtube'is ja noh, teatavasti sealt sa saad natuke jälle. Aga eks ole, või noh, palju vähem raha või tegelikult ei saa üldse raha, kui sa ei ole. Sa ei ole seda noh, nii-öelda kanalit enda jaoks tööle saada, nagu ma ennist arutasime. Väikse tegijana sa otse seda kanalit Youtube'is niimoodi tööle ei saagi, et ühesõnaga, et see on, see on pikem protsess. Ma arvan, et Eesti muusika osakaal kindlasti tõuseb siis, kui eesti muusika liigub rohkem sinna. Eesti, kuula, liigu rohkem sinna. Teine asi, mida ma ei taha öelda, on see, et digiEestis Eesti turul hakkab asendama plaadi, kes seal lihtsalt ei ole nii see, see kogu dünaamika on. Kuule, tule vaata mu keldrit, mul on selle üle 10000 CD, mis kukkusid ümber mu kui jalgratta peale Lõmmastades selle ja ma isegi ei vaevunud neid tagasi nagu kuidagi gruppidesse organiseerimises. Ma tean, et neid plaate ma ei müü, mitte kunagi. Kas need on uued kiles, Uuelgi, Vaiko Epliku plaadid aastate jooksul nii-öelda laojäägid ja nii edasi? Teen midagi teha nende pealt maksnud tiražeerimisse tasu, ma olen nende pealt maksnud, eks ole riigimakse ja nad seisavad seal keldris, ühel hetkel ma näen, hakkan Toompea lossis põletama. Ma saan aru, et põhimõtteliselt kõik esindusorganisatsioonid teevad kõike selle nimel, et Vaiko Epliku muusika oleks kaitstud ja selle pealt saaks teenitud tasu, nemad on oma tasu kätte saanud, aga ei saa. Vaat no okei, kui tahta, siis võib ju seda asja ka niimoodi serveerida, aga tegelikult noh, mulle tundub, et nagu minu jaoks nagu peamine probleem on ikkagi see. Ma näiteks ei saa siiamaani aru, miks ei täiendatud seda nende seadmete loetelu, milles korjata kompensatsiooni, et korvata siis nii-öelda füüsilise müügi kadumist. Jah, võib-olla on artiste, kes liigutavad suuri kogusid, CD-sid täna Eestis, aga ma millegipärast arvan, et kolme aasta pärast näiteks enam ei ole. Aga tulemegi selle tühja kasseti tasu juurde, sest rahaliselt ma saan aru, autorid, muusikud on lootmas arusaamas, et siin on võib-olla see koht, kus on kõige suurem ebaõiglusriigi poolt tehtud, et ümberringi siis makstakse. Ja Eesti on üks väheseid riike, kus lihtsalt ei maksta, on jäädud sellesse vanasse analoogtehnoloogiasse kinni. Et praegu on siis läinud kohtusse ühisnõue erinevad esindusorganisatsioonide poolt ka autorite ühingu poolt, et saada riigilt nelja aasta eest saamata jäänud seadusejärgselt niinimetatud siis tühja kasseti tasu summas 38 miljonit eurot mis siis on siis ligi 10 miljonit eurot aasta kohta, et Mario Kivistik, mille eest üldse raha tahate saada? Tegelikult esimene hagi sai meie poolt kohtusse esitatud koos nüüd f ja esitajate liiduga juba aastal 2013 ja see puudutas aastal 2010 kuni 2013 saamata jäänud tasud ja nagu Eesti kohtupraktika puhul tavaline, see venib erinevate instantside puhul aastaid. Alles seitsmeteistkümnenda aasta lõpus tuli lahend ja seni, kuni seda ei olnud, ei saanud me esitada loomulikult uut hagi ja nüüd on selle taga siis juba üheksa erinevat ühingut ja, ja loomeliitu Ma vahepeal veel täiendaks, et see hagi lõpes autorite võiduga, aga summa, mis neile välja ma lihtsalt oli 10 korda väiksem kui mõnisada 1000. Ja see oli 800000 minu arvates nii-öelda nelja aasta peale ja kolme organisatsiooni. Pealegi maksti lõpuks siis vist 80000, no see on, vabandage väga, see on mõnitamine. Sel absurd. Aga nüüd see hagi aluseks ja seal kasutatud metoodika ta hõlmab praktiliselt kõiki seadmeid ja vahendeid, millele on siis võimalik teoseid salvestada, aluseks on võetud siis needsamad protsendid, mille alusel siiani on. On see regulatsioon toiminud, tõsi küll, nii-öelda null euro väärtuses. Salvestusseadmete puhul, kui on kolm protsenti salvestusvahendite puhul kaheksa protsenti, on siis võetud nende seadmete andmemahud kokku statistikaameti väliskaubanduse väljavõtete alusel. Aga te olete saanud summaks 9,5 miljonit eurot aastas, et see oleks umbes sama suur rahaline väljaminek kui Soome riigile, et miks nii, et rahvaarvult, aga ka majanduse suuruselt on Eesti oluliselt väiksem. Ütleme siis niimoodi, et see nõue, mis ehitatud metoodika põhjas, on muidugi maksimumnõuet, sest lõpliku vahendite ja seadmete loetelu kinnitab ikkagi, kes vabariigi valitsus ja see seadmete vahendite loetelu, mille pealt seda nii-öelda tühja kasseti maksu kogutakse, ta ongi ka riigiti erinev. No, ja kui see lõppkokkuvõttes haged riiki 800000 eest saad lõpuks 80000, siis sul ei jäägi muud üle, kui esitada maksimum hagi, eks ole. Aga see ajab jälle nagu tavatarbija nagu marru, et kelleks nad ennast peavad, eks ole, autorid nõuavad, ma ei tea, mis tasusid. Et noh, see on, see on keeruline teema, seda enam on keeruline see, kui me nimetame seda siiamaani tühja kasseti tasuks ja tegelikult tahame ju kompenseerida hoopiski nagu mingisugust nagu turukäitumise muutust, siis ta ju absoluutselt ei kanna ju oma algselt nagu nii-öelda mõtetesse seadus, seda enam, et me oleme selle seaduse täiendamisega nii palju hiljaks jäänud. See on väga keeruline olukord, ausalt öeldes noh see huvitaks mind küll, kelle siis oli, et see omal ajal nagu läbi läinud. Mul on nagu imelik mõelda, et nagu Läti ja Soome nagu tegid seda mingil hetkel ja meie ei teinud No enamus Euroopa riike on teinud nii et siin ma julgen küll öelda, et me oleme kenasti kuskil siin Babe tasemel, mis, mis nagu meiesugusele digiriigile, sugugi. Riigikohus olema, aga ma saan aru siin laua taga, kõik on sellel meelel, et riik peaks hakkama ikkagi kassetitasu maksma, ehk siis see on õiglane kompensatsioon autoritele selle eest, et inimestel on õigus enda tarbeks soetatud muusikat, et kopeerida noh, ütleme siis kassetid elemendid riskidele CD-plaatidele, aga ka nüüd siis uue käsitluse järgi mälukaartidele ja kõvaketastele, riigile. Ja see on ilmunud justiitsministeeriumi enda tellitud nagu analüüs sellele probleemile, kus on otsesõnu öeldud, et praegusel kujul on tühja kasseti tasu Eestis on ebaõiglane. Ja seda on öelnud ka muuseas riigikohus oma lahendis, et vabariigi valitsus on sisuliselt jätnud oma kohustused täitmata. Nüüd käib kogu küsimus selles, mis on siis õiglane tasu, mis on see summa, mille autorid ja muud loomeinimesed lõpuks kättesaadav. Mida mina näen, selles probleem on see kommunikatsiooniprobleem, et tühja kasseti tasu on halb sõna. Privaatse kopeerimise seadus, mismoodi seda mujal ingliskeelses keeleruumis nimetatakse ka natukene justkui aegunud tarbija tunneb, et teda süüdistatakse eos varastamises nii-öelda, eks ole. Et tegelikult see raha nagu vaika ütles, et me üritame kompenseerida turu restruktureerimist seda, et on raha teatud valdkonnast ära läinud ja mõnes mõttes meie ühiskonnale tahavad muusika jätkuks ühiskonnana tahame, et meie kultuuripilt, et oleks mitmekesine ja kas mäki tahame mingit sellist süsteemi, kus me saame maksuraha ümber suunata spetsiifiliselt, eks olla sellesse sektorisse selle jaoks, et kompenseerida. Ühesõnaga, te kindlasti panite tähele, kui see kassetitasu teema jälle tõusis, siis erinevates portaalides ajalehtedes ilmus kümneid kümneid artikleid, kus võeti sõna, öeldi, et noh, see on ju jabur, et maksu alla panna kõik mobiiltelefonid, televiisorid, külmkapid, autod, siin hakati Tesla näidet levitama, et kasutatakse ju ka mälukaarte kõvaketas vaid niimoodi, et mitte kunagi sellele ühtegi autoriõigustega kaitstud teost ei salvestata. Noh, ma võin ka öelda, et ma kasutan neid samu seadmeid ka, et luua autoriõigusega kaitstud teoseid nagu, eks ole, mul on ka mälukettaid ja kõike, mida, eks ole, pool elamist, täisstuudiot, eks ole, mis on minu jaoks jabur, on see, et inimesed, kes on harjunud kaheksa euro eest kuus tarbimine kogu maailmamuusikat nagu kiljuvad nagu ärevusest, kui sama palju umbes umbes keskmiselt see hinnang oli vist viis kuni kaheksa EURi, tuleks keskmise nutiseadme nagu nutitelefonihinnale otsa selle maksu tõttu. Et noh, see on minu jaoks absurd. Et kuidas on nagu võimalik, ma saan aru, et meil on juba teine või kolmas põlvkond sirgunud, kes ei ole harjunud muusika eest maksma. Kelle jaoks muusika ongi mingisugune tasuta asi. Aga vabandage väga pikas perspektiivis nagu seda sisu ei taha enam keegi tootena seda denti ei viitsi enam keegi pakkuda, kui seda on harjutud nagu tasuta tarbima. Ja kui ka riik siin mitte midagi ei tee, siis ühel hetkel ongi nii, et me siin istun, eks ole, aga noh, kus see uus eesti muusika peaks siis tulema, mis on meie riigi nagu point või ütleme, eratelekanalitest ma võin aru saada mingis mõttes, et nad nagu loodavad, et nad tõesti maksavad ja tõenäoliselt väga suurt, eks ole, tasu, eks ole, telekomi kompanidele, kes annavad nende eest nende programme eetrisse ja nii edasi. Aga kui näiteks rahvusringhääling eelistab, eks ole, välismaist kataloogi muusikat Eesti muusikale sest väidetavalt liiga kallis, mida ta muide ei ole eesti muusika fonogramm on ikkagi odavam kui välismaa muusika näiteks fonogrammi sekund siiamaani siis nagu tekib see küsimus, et nagu, mis on siis meie nagu selle kultuuri järjepidevuse ja selle nagu rahvusriigi nagu siis mõte, kui ka riike mitte midagi ei tee. Ja kui rahvusringhääling ei taha eesti muusikat eelistada, noh, see on absurd minu jaoks. Noh, võib-olla teekski siin kassetitasu, siis selle kõrvalpõike räägiks nendest eratelekanalitest ja ka rahvusringhäälingust, et Mario Kivistik, kas Vaiko Eplik, Tanel Padar või Aapo Ilves elaks palju paremini kui Kanal2, TV3 ja teised vabalevist lahkunud telekanalid maksaks fonogrammitootjatele tasusid eesti muusikast. Antud juhul autoritele, mis, mis käib meiega anora, mida sa sõid, erakanalid maksavad. Aga autorite ühingule ei maksa. Jah, ja see põhjendus on iseenesest äärmiselt jabur ja põhineb kahel pehmelt öeldes mitte eriti õnnestunud Euroopa kohtulahendit, kus on siis leitud, et ühesõnaga, kui telekanalid ei ole kättesaadav vabalevist ja nende kanalid on siis kättesaadavad üldsusele ainult taas edastajate kaudu. Et sellisel juhul jah, nagu seaduse mõistes edastamine puudub, mis on muidugi tore absurd selles mõttes, et, et kuidas on võimalik taas edastada teost, mida ei ole üldse edastatud. Aga selline seisund praegu praegu on ja selles mõttes meie praeguses seisus oktoobrikuu jooksul oleme võtnud eesmärgiks anda sisse hagi, see saab olema keeruline ja teine moment on see, et praegu on seesama probleem ehk nõndanimetatud direktiivis eksinud, mille puhul siis televisiooniteenuse osutaja sajad jah, ei lase mitte oma signaal enam üles kuskile masti Vaidze lähedki ainult kaabli või IPTV kaudu teenust osutavate operaatorite kaudu vaatajateni. Sellisel puhul käsitletakse neid mõlemaid siiski selle protsessi edastamise osalistega, aga mõlemad on sel juhul vastutavad. Kas te saateaega võtab see, seda me ei tea, aga ilmselt me peame oma hagiga edasi minema, ei saa ootama jääda seda lõplikku lahendust Euroopa tasandil. Aga kas siis telekomifirmad noh, antud kontekstis Eesti kontekstis siis maid Levira Elisa Elion võtma praeguse nimega Telia, nemad maksavad teile rohkem selle eest või nende tasud on jäänud samaks. Nad ei maksa rohkem, nad ei maksa rohkem, küll aga telekomifirmadega, kes tegelevad teleprogrammide praeguses sõnastuses siis taas edastamisega pluss lisaks osutavad veel mitmeid lisateenuseid, nagu järelevaatamisteenus, video, digitaalne videolaenutus, et see teenuste hulka täieneb pidevalt. Et nendega oleme saanud täiesti normaalselt kaubale. Muide ka see võttis aega suurte tilkadega, läbirääkimised kestsid mõnel puhul poolteist kuni kaks aastat, aga me saime tagantjärele kaubale. Siit on ühesõnaga nüüd nagu ka võti, ühesõnaga selle probleemi võimalikule lahendusele ja need summad suurenevad pidevalt, sest nende uute teenuste kasutajate arv pidevalt kasvab. Ja kui sa võib-olla panid tähele Vaiko äkki siis selle aasta märtsikuus tegime mäe pealt 100000 euro Eesti autoritele väljamakse just nimelt nendest tasudest, mis on laekunud nende teenuste pealt lisaks mis on ja mille ma aluseks võtsime, aluseks võtsime just nimelt ühesõnaga televisioonide ühesõnaga repertuaari aruande, tõsi, aastal 2018 Me oleme raskemas seisus, sellepärast et meil ei ole tegelikult enam seda ülevaadet. Eratelekanalite puhul ma saan aru, et kohus otsustab, kohus lahendab, aga need kohtuveskid jahvatavad aeglaselt ja sinna võib minna mitu aastat kindlasti. Aga rahvusringhäälingu puhul, kui pahased muusikud on, et tõesti, siis see puudutab, ma saan aru fonogrammitootjate vaidlust rahvusringhäälinguga, kus on ka mitmeid kohtumisi oldud ja, ja ma ei tea, millised need viimased arengud täpselt on, aga aga see suur muutus oli siis see, et 60 sendi asemel sekundi eest siis ühel hetkel telekast ma tea, Epliku lugu, pommivöö või natsid koju mängides tuli maksta 75 senti, ehk siis selline üks kolme minutiline lugu maksaks siis rahvusringhäälingule koos käibemaksuga 162 eurot, pooletunnine muusikasaade maksaks seega 1620 eurot. Saate eelarve rahvusringhäälingus on tihti seal poole tunnikoht Ta 3000 eurot, et see tähendaks siis seda, et muudeks kuludeks jääb sama palju kui muusikale, et kelle peale peaks. Pahane oleme olukorras, kus nagu fonogrammitootjad, err ei suuda nagu kokku leppida ja lõpuks ei kasutadagi eesti muusikat, et noh, ma võin olla pahane R-i peale, et ta kasutab, eks ole, kataloogi kaupa nii-öelda põhimõtteliselt välismaised pool produkte, eks ole või siis ma võin olla pahane fonogrammitootjate ühingu peale, sest ma oleksin eelistanud, et ma saan näiteks sama tasu, mis seni, selle asemel, et muu teoseid ei kasutata üldse ja kui kasutad üldse mu teoseid, siis ma ju kaotan veel lisaks fonogrammiomanikuna ka autorina paratamatult. Nii et ma olen nagu mitut pidi nagu selle olukorra nagu vahel. Nüüd ütle sina mulle nagu, kelle peale ma peaks pahane olema ja kas sellest oleks nagu kuidagi konstruktiivselt kasu selle probleemi lahendamiseks ma ei usu. Aga ma loodan, et see probleem laheneb, sest olukord, kus Eesti rahvusringhääling kasuta eesti muusikat, noh, kes siis peaks, kas tõesti peaks siis muidugi Rootsis ja ringhääling, eks ole, kasvatame Eesti muusikat või ma ei usu. See olukord on jabur, see olukord on jabur ja, ja mina püüan seda teemat nagu hoida õhus, mina seda lahendada ju ei saa, mis ma teen, lähen härra Rose kabineti ukse taha lõhkuma ja täna siin pärast seda saadet ja ennem ära ei lähe, kui kui ta siis võtab aru pähe. Ei no ma ei tea, vaevalt, eks ole. Samas ma saan aru, et see on ka jabur, et kui keegi, kui aktuaalne kaamera laseb, eks ole, 15 sekundit, eks ole, minu lugu oma saates ja peab selle eest maksma, eks ole, kümneid eurosid, seal on ka natukene. Samas reporter terve oleks midagi selle vastu, samas reporter, eks ole, terve saate rasutab, võib olla. Eks ole, aga tema jaoks näiteks fonogramm, mida sa ei ole liiga kõrge, fonogrammitasu maksavad ju eratelekanalid edasi, aga nad ei maksa mulle autorina Kumpsis, nagu hullem on. Kas ERR, kellel on põhiseaduslik kohustus Eesti muusikat nagu eelistada või siis eratelekanalid, kes nagu fonogrammi eest leiavad, et ei ole liiga kõrge tasu, sest noh, väidetavalt mul ei ole küll mingit Allikalist tõestust, aga väidetavalt ikkagi Eesti muusikasekund on jätkuvalt odavam kui rahvusvahelise muusika sekund, kui sa ei võta seda just mingisugusest kataloogipangast. Te oskate kommenteerida, Marko, kellele tahan mina. Keda ainult Meheq Eesti Autorite Ühingu eest ja meie seisukoht on alati olnud see, et striifib poliitika peab olema tegelikult nagu mõistlik. Mis puudutab nüüd ERR-i, siis meil ei ole siin omavahel kana kitkuda olnud, meievaheline leping kehtib, meil on kokku lepitud konkreetne summa, ühesõnaga ei mõõda seal sekundiga, kui, kui palju kasutatakse ühte muusikat ja lisaks ei ole absoluutselt mingit vahet, kas tegu on nüüd eesti autori teosega või on tegu mõne välismaale Autorite ühingu liikmega, kelle vastavaid õigusi Eestis samamoodi esindama, nii et siin ei ole meie seisukohast nagu mingit vahet. Võib-olla hea kokkuvõte olekski see, et kõigile esindusorganisatsioonidele, et väga tore on, ma saan täiesti aru sellest soovist tõsta näiteks tasusid ja ka läbi selle ju teeniksid ka kõik organisatsiooni liikmed, eks ole, rohkem, aga kui ühel hetkel nagu ei tunnetata seda turusituatsiooni ja jõuab asi sinnamaale, et isegi rahvusringhääling nagu enam eesti muusikute kasutaja on ta ka väga, ma eelistaksin, et ma oleks mõne teise organisatsiooni liige. No mina võin tuua siin ühe näite kuue aasta tagusest ajast, meil oli pikka aega teema see, et kui meie poolt esindatud muusikateoseid salvestati nii eratelenagu ERR-i puhul kolmandat osapoolt ehk nimetame sõltumatuteks tootjateks stuudiod, kes teevad konkreetse telekanali jaoks mingit programmi, aga see ei ole oma saada selles mõttes, et see on väljastpoolt sisse tellitud ja seda nüüd meie raamleping televisiooniteenuse osutajatega ei katnud, et selle muusika sinna salvestamise eest, see on ju ärimudel nende äritegevuse osa, et selle eest tuleb eraldi maksta ja see oli pikka aega vaidluse teema ja muide r-i toonase esindaja soovitusel me vaatasime omad olla, kehtivad tariifid ümber. Me võrdlesime neid ümberkaudsete ühingute tariifidega, võtsime aluseks sisemajandusliku koguprodukti per capita ja jõudsime tulemusele, et need tariifid, mida me saaksime sel juhul kehtestada, olid tegelikult kolm korda soodsamalt kui need selleks läbi. Ja need teletootjas hakkasid maksma. Summad olid täis oluliselt igas kuus. Nad olid viiekohalised, kui, kui me arvestame kõik kokku, nii et ma arvan, et autoritel oli sellest olulist tulu. Nii nagu kuulsime siis probleeme, lisaks tühjal kassetitasule on veel tühja kasseti tasu juurde veel tagasi tulles, siis ma ei tea, Virgo Sillamäe teie Music Estonia palvel olek, et siis koos Emoriga kahel aastal järjest muusika kuulamise harjumusi lasknud uurida ja selgub sisuliselt, et raadio ja internet, et on need, kus inimesed kõige rohkem muusikat kuulavad, tarbivad ja kõik muu jääb natukene kaugemale maha, et kuivõrd palju neid inimesi on, kes ostetud plaate endale kopeerivad, rippivad ma tea MP3-sid või wav, et seda see uuring vist küll ei uurinud täpselt vä. No ja seda on võib-olla nagu tobe küsida, et vabandust, et palju ta siis tegelikult privaatselt kopeeriti, illegaalselt endale muusikat, et kui paljud vastavad, kui pole, ta vasta, pigem see uuring tegelikult küsis, et millised järgmistest praktikatest on teie arvates legaalsed ja millised need on teie arvates moraalselt? Okei, ja siis sealt selgub, et tegelikult on ikkagi veel palju hall ala, ehk et ma nüüd täpseid numbreid enam ei mäleta, aga valdav osa inimestest, kes vastas nendele küsimustele vähemalt ühes küsimuses eksis, ehk et nad ei saa täpselt aru kusele kaalse mitele kaalse digikasutuse piir. Et me peame lihtsalt natuke veel seda õpetustööd tegema, ilmselgelt oli näha nooremas vanusegrupis nii-öelda see piraatkasutuse osakaal kukub selgelt noored inimesed enam ei viitsi tegeleda mingite failidega niikuinii üleüldse nad kasutavad streaming teenuseid ja noh, väga palju Youtube'i kindlasti. Ja noh, küsimus on, et mis hetkel need noored inimesed hakkavad siis maksma nende teenustest paremini, kui nad on 11 aastased, võib-olla ei maksa, võib-olla vanem maksavad? Ei, aga põhimõtteliselt just ütleme maailmas digitarbimisest tasumine ikkagi kasvab, et teda ei kahane, aga, aga kui nüüd tagasi tulla selle selle küsimuse juurde et kuidas tegelikult selle selle piraatlusega või, või, või nende muude asjadega on, et sa mainisid, raadio on ees ja digiteenused on ees ja küsisime ka just salvestatud muusika kasutamise kohta tegelikult laiv on ju eraldi veel täitsa elus ja, ja toimib. Et ei saa öelda, et elavat muusikat ei kuulataks, kuulatakse ikka. Maran Kivistik käsi pesta jah, ma saateks valmistudes juhtusin lugema ajalehe Independent ühtegi septembrikuist artiklit ja seal on viidatud uuringule näiteks ühendkuningriigis üks kolmandik 16 kuni 24 aastastest elanikest laadib alla muusikat Youtube'ist ja selleks on olemas kümneid, kui mitte sadu rakendusi, mis on veebist vabalt kättesaadavad, mis on täiesti tavaline praktika, mis tegelikult nagu täiesti probleem ühesõnaga Youtube enda jaoks, kuigi huvitaval kombel ei ole midagi sellist väga ette võtnud, et seda seda tegevust takistada, eks ole. Ja, ja tegelikult sama käib ka, ütleme selliste keskkondade nagu vime all sound cloud kohta. Kõike on võimalik tänapäeval alla laadida, isegi kui see teenusepakkuja sule ise seda võimalust kätte ei anna. Nii et tegelikult see tendents, ma julgen öelda, mitte ei kao, vaid vaid, Samas nagu ainukene põhjus, miks keegi peaks seda tegema, sest Youtube'is on ju nagunii muusika tasuta, üleval on see, et ta saaks näiteks kuulata Youtube'is harjunud lemmiklugusid olukorras, kus tal ei ole näiteks netiühendus ja ilma reklaamid, et noh, siin ongi küsimus nagu selles, et on ju selge, et kui sa ostad omale CD, sa võid ju sellest teha ju koopiaid enda tarbeks, kui ükskõik, kui palju sa tahad, eks ole, sa võid kopeerida, CDd, et sul on igas nii-öelda nagu mängijas on, eks ole, koopia ja see ei ole ebaseaduslik. Nüüd küsimus ongi selles, et kui sa nüüd Youtube'ist nagu tõmbad alla, eks ole isiklikuks tarbeks, eks ole, et siis ma selle asja nagu segamini, et noh, meie jaoks Youtube on siis nagu võrdne meie poolt ostetud plaadiga, eks ole, või siis selle põlvkonna Kas see on illegaalne kuma Youtube'ist? Salvestan endale kõvaketta peale laulu ja autos kuulan seda siis tegelikult legaalne tegevus ei ole. Youtube seda oma kasutustingimustes ette ei näe, minu mäletamist mööda isegi ütleb, et ühesõnaga kasutajatel selline tegevus ei ole lubatud. Aga kui me nüüd vaatame seda, et mida loetakse ühesõnaga aluseks siis isiklikuks tarbeks kopeerimise puhul, et see peab olema pärit legaalsest allikas, siis minu mäletamist mööda on siis ebalegaalne allikas, kuna teos on tehtud üldsusele kättesaadavaks legaalselt ja seda ta kahtlemata on. Ja sellepärast ma tahaksingi öelda kogusid, piraatlusega tegelemine on nagu eilne probleem, sellest ei ole isegi mõtet selles mõttes rääkida, sest et ka inimesed, kes ostavad näiteks neid tulevikus loodetavasti maksustatavaid nutiseadmeid ja mälupulki ja nii edasi nad ostavad neid legaalseteks tegevusteks. Ehk siis lühikene kokkuvõte, kui öeldakse, et kassetitasu puhul, et noh, ma ju maksan Spotify ma kogu aeg kuulan kusagil onlainis seda voogesitust siis ma kuulan raadiot ja põhimõtteliselt minul kokkupuudet selle muusika salvestamise ja illegaalsete või legaalsete koopiate tegemisega ei ole, et see jutt tegelikult ütleme ei vasta päriselt tõele. Ei, ta tegelikult ei ole nii, sest kui me vaatame ka Turu-uuringute aktsiaseltsi poolt 2016 aasta läbi küsitlust, siis seal olid sellised tulemused, et 41 protsenti vastanutest ütles, et nad olid teinud muusikast audiosalvestusi ja 33 protsenti ütles, et nad on teinud salvestusi audiovisuaalsest sisust, nii et nähtus on täiesti elus. Täiesti elus kindlasti, aga ta kindlasti muutub koos sellega, kui palju hakatakse kasutama legaalselt digikanaleid. Kui vaadata põhjamaid, kus tõesti see digikanalite kasutus on 80 protsenti 90 protsenti siis sealse piraatlus on järsult kukkunud. Sinna veel maad minna ja selles mõttes eriti, kui me vaatame meie nõue, eks ole, ulatub tagasi veel ajaliselt neli aastat, eks ole, tagasi, kus pilt oli veel teine, eks ole, siis. Kuulge, aga äkki selle tühja kasseti tasuga ei peaks tegelema, kui me liiguks sammu edasi, saate lõpuosa võib-olla pühendaks siis tulevikule, ehk siis sellele internetile, kuhu muusika kuulamine on liikunud ja liigub veel iga päevaga edasi, et kas praegu on niimoodi Vaiko Eplik, et kui artist, et ei ole ja ma ei tea Spotify's Youtube'is, siis seda artisti tegelikult masside jaoks ei ole olemas. Võib nii öelda küll, sest et küsimus on ka Sa pead tundma oma publikut, noh tänapäeval on artistile on tohutu suured nõuded, nõudmised, et sa pead teadma, kes on sinu kuulaja. Sa pead igatepidi nagu oskama ennast turundada neid iga iga aastaga, seda need nõuded ainult tõusevad, sa pead oskavad projekte kirjutada noh, mida iganes sa pead olema väikest viisi raamatupidaja nagu omadustega, et sa suudad kõigist nendest eri kanalitest, kus sinu diginäiteks sissetulekud kokku tilguvad, silma peal hoida. Ja selle kõige juures tegelikult ei saa öelda, et nagu sisse nagu teeniksid nagu rohkem või noh, ma olen seda ka varem öelnud, et minu meelest kõige suurem hirm ongi see, et ühel hetkel minust saab kurioosum. Et ma hakkan käima umbes mööda Eestit rääkima noortele muusikutele, sellest, kuidas vanasti asjad olid, muusika eest maksti ja samas on kultuurianalüütikud, kes väidavad, et salvestatud muusika aeg ongi üldse läbi saamas ja üldse kogu see 100 aastane periood tegelikult see on ju väga lühike periood, mis on olnud, kus üldse muusika autor on olnud. Ja kui muusikat on üldse nii-öelda noh, vanasti enne kui salvestatud muusika leiutati, ju heliloojad töötasid õukondades, nad olid nagu teenrid, eks ole. Põhimõtteliselt esimene kutseline helilooja üldse oli ju, jällegi peame Soomet kiitma, siin oli Jean Sibeliuse, see oli esimene inimene, kes rahulikult, eks ole, sai riigilt nii-öelda sissetulekut ja lihtsalt eks ole, lõi. Ja pärast seda on meil olnud need 100 aastat sihukest toredat salvestatud muusika nii-öelda nagu sellist perioodi ja osad leiavad, et see on nüüd saamas nii-öelda läbi ja, ja mulle tundub, et mingis mõttes sellega võib-olla täitsa nõus, et salvestatud muusika osakaal ka tema nii-öelda nagu juba sellega, et ta margiliseerub, eks ole. Et keegi väga enam ei kujuta ette, peaks maksma, näiteks ma vaatan oma esimese mingisuguse muusikali koori osa, palga ma kulutasin, nii kui selle kätte sain 10 minutiga laseringi poes, eks ole, mask kuust CDd ja see oli minu kahe kuu, eks ole teenistusse, kui CD maksis, eks ole, 270 krooni, eks ole, see kõik on nagu põhimõtteliselt läinud ei suuda praegu nagu mingisuguseid omal ajal tegemata jäänud asju tagantjärgi ära teha või siis pakkuda välja paremad uued lahendused kasvõi sellelesamale tühja kassetitasule siis tulevikus nagu ongi muusika, midagi muud. Kas internetis on võimalik artistile oma muusikast raha saada, et me oleme kuulnud Youtube? Väga ei maksa Spotify midagi, maksab. No mina pean ütlema, et praegu, kui ma võrdlen oma füüsilise plaadimüüki ja seda neid nii-öelda sissetulekuid kokku, mis ma internetis saanud, siis ütleme nii, et võib-olla praegu on veel selline olukord, kus ma veel 60 protsenti sellest on nii-öelda nagu füüsiline produkt ja umbes 40 protsenti on see, mis ma digikokku saanud, aga see ei ole ainult fonogramm. Noh, see on autoritasud ju kõik. Kuigi uuringud ütlevad, et umbes 70 80 protsenti muusika kuulamist toimub internetis. Tulude jaotumine võiks olla. Nii jaotamine tuleb ka sellest, et, et ikkagi füüsiline müük on nii palju langenud paar aastat tagasi need numbrid ei oleks olnud võimalik nagu kõrvutada, et noh, siin ongi küsimus pigem selles, milline artist sa oled, mul ei ole isegi nutitelefoni, ma ei ole sedasorti artist, kes võib-olla ka oskab väga hästi nagu realiseerida oma muusikat, ma kardan, et see peab muutuma, ma pean leidma omale inimene, kes hakkab tegema seda minu eest või eks ole mingisuguse teenusepakkuja või siis ma pean ise nii-öelda vaatama ümber kogu oma tegevusmudeli. No praegu on autoriõiguste direktiivi Euroopas koostamisel, selle väljatöötamise käigus on kõlanud siis Euroopa komisjonilt ka väide, et kui jõutuubil on umbes üle maailma miljard kasutajat, et siis nemad maksavad muusika tegijatele aastas 600 miljonit eurot, samal ajal on Spotify L 30 miljonit kasutajat aga teenitud rahasumma, mida makstakse siis on 1,6 miljardit eurot, et need on siis globaalsed numbrid, et Mario Kivistik, et internet tuleb maksma panna, ütleb lihtne arvutusloogika, et, et see on see, kus on lahendused siin rahvusringhäälingu ja kanal2 ka nemad maksma. Muidugi, aga. Tegelikult ta ju maksabki, küsimus on selles, et kes, kui palju ja see sõltub loomulikult käri mudelist. Spotify play? No võtame siia juurde, mis on veel Eestis rohkem kasutajate Tiizar, Apple Music nüüd ka omas on ta aidanud, mis pakub siis kõrghelikvaliteedilist lahendust, nad kõik on tasulised teenust ja neil on tõsi küll olemas ühesõnaga oma oma prooviperioodid, oma ateiste teenuse kuradid, aga valdav sissetulek sealt tuleb ikkagi juba puhtalt tellimistasu vead, Youtube'i ka on asi teistmoodi, Youtube on ju tasuta teenus ja nemad maksavad ka autoritasusid teatud protsendi oma oma reklaamikäibest. Miks Youtube'ist raske raha kätte saada ongi see, et selleks sinna saada, pead sa olema kas sinna üles pandud mõne suure plaadifirma poolt oleme siin nii-öelda nende nende kataloogis või läheb see sinna mõne nende poolt aktsepteeritud agregaatori kaudu, kes ei võta ka väga väikseid tegijaid, jutul, sest vastasel juhul puudub Youtube'is info nii fonogrammi, täpselt õiguste omaette kohta ja puudub ka infoautorite kohta, mis tähendab seda, et seda teost jah küll on kasutatud ja kuulatud ja võib-olla isegi väga palju, aga teda ei ole olnud võimalik tuvastada, järelikult õiguste valdajad ei saa selle pealt tegelikult mitte midagi. Võrdluseks tuua nagu globaalsetele numbritele nagu midagi väga lokaalselt, nagu aastaid enne siia tulekut ma just logisin siis oma siis hea kui keskkonda ja ma võin võrdluseks tuua, et näiteks kahekuuse viimase aruandeperioodi jooksul Spotify'st ma teenisin suurusjärgus 200 eurot Soome Youtube'ist siis 0,1 eurosenti ja Norra Youtube'ist vist 0,2 eurosenti. Nii et see ongi see probleem, et tegelikult nagu Spotify iga aastaga nagu maksab järjest rohkem. Ja kuigi alguses nagu Spotify tõmbas harja punaseks, sest ta sõi ära Aition siia sissetulekut, sest sinnamaani oli võimalik täiesti nagu lahedalt teenida aidsjundis MP3 müügiga, aga sellesse, kes, kui voogedastuse ka Spotify tuli nagu see, noh, need ei ole enam nagu samas kategoorias. Eraldi reporteritunni võiks veel teha autoriõiguste direktiivi 13.-st artiklist, mis küll siis põhimõtteliselt tagab selle, et autoritele tuleks hakata maksma ka jõudu peaks hakkama maksma. Aga seal luuakse ka siis selline eelfiltreeringu süsteeme, et autor peab olema nõus tema poolt esitatud või loodud sisu ülespanemisega, et ma ei tea, kas praegu juhtub. Vaiko Eplik teie käest küsib, kui koolinoored laulavad siis Soorebased ja kas siis tuleb kiri, et kas lubada üldse üles laadida? Kohane küsimusest prom praegu just tegelen igapäevaselt sellega, et võtan Youtube'ist maha oma muusikat, sa, seda olukorras, kus mulle selle eest ei maksta, ei ole sellel mõtet ja kuna see on kõikide erinevate nii-öelda suvaliste kasutajate poolt üles pandud, ei ole hulga kunagi võimalik seda raha tagantjärgi sisse tõmmata. Ja mind väga üllatas, nagu, kui palju muusikat on seal kuulatud. Sest ma alguses mõtlesin, et võibolla mul on seal kokku kõigi lugude peale võib-olla mingisugune pool miljonit, võib-olla kuulamist. Aga juba esimese kolme luulooga oli miljon täis ja kui ma olin jõudnud viienda looni, mille, mida ma siis reportisin neile, et võtke alla, siis oli juba kuulajate arv oli juba poolteist miljonit. Nii et kusagil, eks ole, Youtube'is on kuulata minu muusikat, noh, hinnanguliselt rohkem kui Eestis on elanikke, eks ole. Ja samal ajal mul on garaazh täis CD-sid, mis lõõgastavad mu jalgratta ja mida mitte kunagi maha. Ma lihtsalt täiendangi, et Youtube täna ei peagi, küsin Vaiko Epliku käest, kas ta tohib seda lugu üles panna, sest et niikaua kui Youtube On reguleeritud viisil, nagu ta täna Euroopas on reguleeritud, ehk et on see neutraalne internetiplatvorm, mis ei ole vastutav selle sisu eest, mis siin üles laetakse ja see ongi kogu selle suure võitluse teema, eks ole. Et nii kaua ta ei pea küsima nüüd see, see direktiiv, 13, loodetakse. Jah, aga see ei takista neil müümast vähemalt kolme reklaami iga minu laulu esitus korra jaoks. Ja see ongi üks üks osa sellest argumentatsioonist, et miks nii-öelda ka muusikatööstusega laiemalt sisu tööstus ütleme siis püüad nende suurte platvormide suhtes nagu jõuliselt rakendada seda, mida siis Euroopa Liidu direktiivi rakendab. Vastutama. Siin ma ei ole päris nõus, sest tähendab Youtube ei ole selles mõttes ikkagi, et ei olda bay jagamisplatvorm, vaid ta on teenusepakkuja, vastasel juhul oleks Youtube ei olnud mitte mingisugust põhjust sõlmida litsentsilepinguid meiega kui ka kõigi teiste riikide ühingutega ja mis puudutab nüüd ühesõnaga seda teoste sina ülespanekut, siis Youtube enda kasutustingimused ütlevad ju sõnaselgelt, seda küsimust on küsitud, ma soovitan alati kõigil lugeda peenikest kirja, on see, et Youtube'i võib üles laadida ainult seda sisu, mille kõigi õiguste omanik Sa oled ise, eks ole. Videokapilt, eks ole, ja muusika fonogramm esitus kõik peavad olema sinu käes või sa pead olema kuskilt saanud selleks nõusoleku, eks ole. Aga meie leping Youtube'is hõlmab ainult teoste kättesaadavaks tegemist ja põhimõtteliselt on loomulikult õigus nõuda selle mahavõtmist. Küsimus ongi selles, et sellega iga autor ühesõnaga ise vaeva nägema fonogramm õiguste omanik nende liigade partmendiga suhtlema, eks ole, ja selles mõttes Eeeffilteeringu süsteem, kuigi kuidas see toimima hakkab, seda kujuta vist keegi praegu hästi ette. Aga see on väga asjakohane. Kuulge, mul on väga kurb, uudisaeg hakkab läbi saama, aga teeks ühe lõpuringi ka, et milline see teie sõnum on, et mida teha, et Eestis saaks siis muusikat teha uued Eplikud, uued Erki Pärnojad, Maarja Nuut saaks välja anda ka järgmise plaadi, et sellele leiduks kuulajaid. Autor saaks õiglase tasu. Mina ütlen, et kolm asja üks on teha head muusikat, sellepärast. Et ma olen püüdnud kogu eluga, lihtsalt ei õnnestu, Maarja okei. Ütleme niimoodi, et võib-olla on, mõned ongi hea siin ei ole küsinud, okei, aga ma tahan ühe huvitava võrdluse siia juurde. Kui me võtame läbi aegade, kui palju on igal aastal müünud seesama füüsiline CD kõige edukamad paadid, siis see number jääb vahemikku 15 kuni 20020 aastat tagasi meie mees ja nüüd, kui me võtame viimased aastad, siis on väga naljakas, aga see tipunumber on sama ja kui me räägime siin Jaak Joala plaadiprojektis. Me räägime nähtusest nimega Köölist ringis, räägime Trad Attackist, Danny tähendab, need müüvad üle 10000 sellised projektid. Loomulikult need ainult tipud, aga tähendab, see on põhimõtteliselt võimalik. Teine asi on see, et mille eest saavad hoolt kanda esindusorganisatsioonid, on kõik needsamad asjad, seesama ebalus nimega tühja kasseti, tasu vaidlusi ära Teledega ja nii edasi ja ei saa ju, aeg on näidanud, et, et see loksub paika, see võtab aega, aga ta loksub paika nagu musi näited, tõin teiste kasutajatega, nii et ma olen selles suhtes optimist ja kolmas asi on tegelikult ka see, et kui me räägime nüüd oma organisatsioonist, siis liikmed võiksime natuke rohkem usaldada. Ja kui neil on mingeid küsimusi ja pretensioone, siis tulla neid küsima meie juurde või käia aastakoosolekul mitte lahendada neid. Iga kord, mina soovitan ikkagi vahele, mina seda võib ka, aga enne tuleks taustatöö ära teha. Nii Eplikke sillamaa ka veel lõpetuseks. Mulle tundub, et Eestis on asjad ikkagi väga hästi, see ei tähenda, et probleeme ei ole. Väljakutsed on palju ja tegelikult see kohanemine selle uue maailmaga, kus plaadimüük paljude sõltumatute tegija käte jaoks ongi ära kukkunud, siis ei tule kunagi tagasi, et sa ei hakka kunagi niimoodi oma salvestatud muusikast teenima, see tuleb kompenseerida teiste tegevustega, nagu ütles, et peab hakkama võib-olla mingeid nutiturgu kasutama ja keegi peab appi tulema ja nii edasi, et minu jaoks see võtmekoht, mis täna veel on väga puudulik, ongi see professionaalne meeskond, ehk seesama muusikatööstus, mida paika on öelnud, et meil ei ole. Et see peab tekkima sinna artisti ümber, mis aitab siis kõiki neid administratiivseid tegevusi teha, aga me peame ja me olemegi tegelikult ju praktiliselt jõudmas või jõudnud ka sinna, et meie parimad artistid saavad käia välismaal. Me ei räägi enam sellest, et, et need tuurid on kuskil Eesti esindustesse, kus Eesti inimesed kuulavad, me räägime päris festivalidest, päris klubidest ja nii edasi, seal on väga palju tööd ära vaja teha, aga sellega me tegeleme. Jääte tegelikult, et mõnes mõttes kõik noh, tundub hästi, me peame olema kannatlikud, me peame olema ka töökad ja need oleme ka nii-öelda aktiivselt kodanikuaktiivsuse mõttes, nagu Vaiko on olnud, et kutsume üles seda, et need autorid peavad aktiviseerunud peadki minema üldkoosolekule ja oma ühingut korda tegema, kui nad sellega rahul ei ole, et, et see kõik on väga positiivne. No väga hea, lihtsalt selleks tuleb oodata kuni järgmise üldkoosolekuni, eks ole, mis toimub üks kord aastas ja kus 5000-st liikmest tavaliselt käib 38 inimest, eks ole, mingil põhjusel ma loodan, et sel aastal ja see on ka tõesti asi, mida tahaks siinkohal rõhutada, et kõik eesti autorid, Eesti esindajad, Eesti fonogrammitootjate liidu liikmed, käige koosolekul, kuid ei ole rahul, tulge teeme siis koos asjad paremaks, sest ainult nii on lootust, et midagi nagu lõppkokkuvõttes muutub ja et äkki meil lõpuks tekib mingisugune muusikatööstuse ja vähe sellest, et ehk on ta siis ka konkurentsivõimeline. Aga alustuseks võiks ikkagi riigikogu teha ühe asja ära, mis nagu neli-viis aastat tagasi jäi tegemata. Et kuuled, selline sai tänane saade, kindlasti saaks veel eraldi tunnised saated teha nii kassetid, asust kui ka autoriõiguste direktiivist ja ka nii eraldi telekanalitest kui minu pärast ka rahvusringhäälingust, aga aeg on tänaseks otsas, stuudios olid Vaiko Eplik, Virgo Sillamaa, Maarja Kivistik, mina olen saatejuht Mirko Ojakivi kuulmiseni. Reporteritund. Reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.