Tere õhtust, siin kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand. Pakun kuulata midagi mulle endale väga kallist, lootes, et see puudutab ka paljusid teisi. Jüri barje jutte võiksin ikka ja jälle kuulata. Nad kuuluvad minu lapsepõlve, mil isa neid meile ette luges. Mida küpsemaks sain, seda rohkem leidsin neist elu, ilu ja valu, mida on nii palju ilma sees. Ja nüüd, mil ma neid Juhan Viidingu esituses kuulan Veelgi sügavamalt kirjutatud on Jüri Parijõe need jutud 70 aastat tagasi. Esimene trükk ilmus 1926. aastal. Ja see lindistus, mida praegu kuuletun tehtud 1992. aastal. Loodetavasti aga loetakse ja esitatakse neid jutte ka edaspidi ikka jälle. Head kuulamist. Isaga laadal. No nüüd, mina tean küll misuke, sel laat on. Kui isa käis laadal hobust müümas, siis olin mina kaasas ja vaatasin kõik laada läbi. Aga ma enne küll ei teadnud, et laat niisuke on. Arvasin, et ei tea misuke ana. Seda teadsin küll, et laadal on saia ja vorsti ja uusi saapaid, aga seda ei teadnud, et seal taga seal tuuleveski pool on mustlaste laat ja et ees on kometi maja pildi näitus ja õnne vanamees. Ma nüüd tean küll, nüüd vaatasin kõik läbi ja rahvast on nii palju, et kui isa pintsakust kinni ei hoia, siis kaovad ära. Siis pärast, kui laato ju vähe tunne, et siis võib küll pintsakus lahti lasta ja ise käia. Kui José kometi majalipp meelde jääb, see paistab ikka üle laada, siis võib ka üksi laadale luusima minna. Pärast tuled sinna kommeti maja juurde tagasi, ootad nii kaua, kui isa sinna tuleb. Kui meie laadale saime, siis viisime kohe noore hobusevankriga rummu hoovi. Seal on majade ja niisuguste kuuride vahel lage, justkui õu, see ongi siis hoov, seal käivad hobused. Siis võttis isa vana hobuse oheliku pidi käekõrvale ja meie läksime hobust müüma. Meie tahtsime nüüd selle vana Ruuna ära müüa, sest jõud ei anna kaht hobust pidada. Suvel oli küll kaks hobust, nii kaua, kui see noorem õppis tööl käimise selgeks kevade poole, isa käiski veel vana ruunaga tööl, et uus ei oska veel, et kardab masina vilet ja vintsi auru. Aga vähehaaval õppis uus töö ära ja vana jäi päris jõude. Aga see oli muidu ikka päris ilus hobune veel, muudkui jalad olid tantsid. Isa ütles, et tema jalgade all ei edene maa enam sugugi. Jaksu ei ole ka enam. Et ei aita enam midagi, peab mihklilaadal ära müüma, kahte hobust jõud ei anna pidada. Meie läksime esiti sealt heade hobuste laadalt läbi, aga isa ütles, et meil ei ole siin midagi teha, et peab tahapoole minema, kus vanemad hobused on kus siin hobused hirmusid ja norskasid ja kraapisid jalgadega. Tore oli. Aga siin laadal on kohe sedasi, et igal hobusel on oma paik, kus head hobused seal head, kus vanad, seal vanad ja seal taga seal tuuleveski lähedal on mustlaste laat. Seal laadal peaks edasi kõndima hobune käe kõrvale, siis teised näevad, et hobune müüa. Kellel parem hobune on, see peab vanduma ja justkui hobust pahandama, siis teised näevad, et hobune kipub. Mõni jälle jookseb ise ees ja hobune oheliku pidi järel siis jälle teised näevad, et vaata, kui hästi hobune jookseb. Meie käisime ikka kaua edasi-tagasi, aga keski ei tulnud ostma. Mõni küll küsis, et kas ruum, müüja vaatas suhu, katsus jalgu, kergitas saba ja läks jälle minema. Isa ütles, et vanaks põlgavad. Siis meie läksime sinna tahapoole, sinna, mustlaste laada poole kus seal kihas ja kus kõik mustlased menusid, nii mis kole. Pisikesed poisidki pakkusid hobuseid müüa ja naised jooksid sealsamas ringi, lapsed kottidega seljas, ise Sagasid ja rääkisid oma keeli. Üks mustlane tuli kohe meie ligidale, hakkas ühele piibuga mehele oma hobust pakkuma, osta, ära telemees, osta ära vaata, kus hobune on justkui tuli. Aga see hobune ei olnud kellelegi, tuli oli päris setukas veel viletsam kui meie ruum, mustlane ise sähvas talle piitsaga vastu jalgu, hobune vähe pelgas, siis tema jälle justkui tuli. See oli ikka pagana mustlane, ajas aga peale, et osta ära joosta, ära ise vahetevahel nähvas piitsaga. Mees esiti ei öelnud midagi, aga kui mustlane ikka peale siis võttis piibu suust ja ütles, kus ta sul tuli, on Tanja jalust vigane. Mustlane kukkus nüüd sõimama ja manama, aga mees ei lausunud enam sõnagi, pani piibu jälle suhu ja patsutas edasi. See mustlaste laatoniga naljakas naised ka, justkui asjamehed Sagavad meeste hulgas ise popsutavad piipu. Ei mina seda veel ole näinud ja pisikesed poisi põnnidki suitsuotsas suus ega kedagi. Kui mustlaste juurest ära tulime, siis tuli ka meie hobusele uuesti ja ikka päris ostja, kes hobuse ära ostis. Enne vaatas küll kõik läbi hambad ja jalad ja saba. Siis lõi isaga käed kokku ja ostis vana Ruuna ära. Tingis ikka küll katsus vahel hobustes, tingis jälle, ikka vanaks, põlgas aga pärast lõi käed kokku ja ostis 25 rubla eest ära. Temal jälle jõud ei kandnud nooremat osta. Mis sa teed, kuidas kellelgi inimesel seda jõudu on? Kui raha oli makstud, andis isa oheliku mehe kätte ja ütles. Noh, vana ruun, mine siis. Kui mees oli ju tüki maad edasi läinud, hõikas isa teda tagasi, läks siis veel Ruuna juure, patsutas kaela pealt laudja pealt ja tuli siis tagasi. Nüüd mina nägin, et isal oli hale hobusest. Hääl värises sedasi ja silmad läikeid, justkui oleks nutt tulemas. Siis tuli ka minul hale meel ja mina ei saanudki nuttu pidada. Pisarad jooksid üle palge, pühkisin varrukaga ära, uusi tuli ühtepuhku. Vaatasin isa otsa ja ütlesin. Nüüd on siis ruun läinud. Isa ei vaadanudki minu poole, vaatas kõrvale ja ütles just küll võõra häälega. No kuidas sa saad? 18 aastat nurjanud? Oleks suur koppel vai palju heinu annaks armuleiba surmani. No ei ole jõudu, kuidas sa ikka saad. Siis tulime ruttu ära ja läksime rummu hoovi, isa tõi sinna saia ja vorsti ja me hakkasime sööma. Pärast läksime laadale jälle tagasi. Siis isa ei olnud enam kurb ja minul oli nuttu möödas. Isa läks kraami ostma ja ütles mulle, vaata, sina nüüd laator ja tule siis siia kometi maja juurde tagasi ja oota mind. Andis mulle 10 kopikat raha, et osta mis tahad, ehk mine pildinäitust vaatama. Aga kometi majas ei lubanud minna, et mis laps ikka seda kometit vaatab. Mina vaatasin seda kommeti maja väljast, seal oli niisugune kõrgem koht ja seal seisis üks mees ja kutsus rahvast sisse. Aga sees mängis keski pilli ja tehti kommendit. Vahel tuli see ometi tegija vaid tsirkusetola ka välja, sinna kõrgema koha peale. Temal oli niisugused tola riided seljas. Tegi siis väljas comedy't, näitas pudelite, karjus. Vaadake, vaadake, mis siin pudeli sees. Aga mina küll ei näinud, mis seal pudeli sees oli? Pildi näitus küll käisin vaatamas, see maksis viis kopikat. Seal oli niisuke putka, kus pildid sees olid, putka küljes olid klaasist augud, justkui suured silmad. Sealt vaadati sisse. Need pildid tulid ette, läksid eest ära kohe ise masinajõul. Või kes teab, ehk oli sees mõni mees, kes lükkas pildid ette kus olid ikka ilusad pillil ikka sõjamehed, ilusad majad ja võõramaa loomad. Aga üks pilt oli alasti naisterahvas, no päris alasti, võta või jäta justkui saunas või ujumas. Kui see pilt minu meelest ära läks, selle mehed, kes minu kõrval oli, siis see mees hakkas kähinal naerma ja ütles assa kurat, kus alasti kai assa, kurat. Mina enne ei teadnud, et selle nimi on gay. Kui pildi näitus läbi oli, vanad pildid jälle hakkasid tagasi tulema, siis tõusin üles ja läksin edasi. Ühe kaubaputka juures oli niisugune imelik mees justkui imekommet. Temal oli küll suurmehe pea vuntsid ja habe ja kõik, aga keha oli nii lühike ja pisike, justkui meie Joosepil veelgi pisem, justkui kolmeaastasel lapsel. Käed olid veel pikemad, kindad olid käes. Ega ta nende kätega vist midagi teha saa, need olid nõrgad ja rippusid lõdvalt. Jalad olid veel pisemad ja imelikumad kõverad, justkui ei olekski inimese jalad. Ega ta nendega käia vist küll sa keda peab kohe üks suurem inimene tõstma. Üks riidekalts oli all ja tema istus selle peal. Ees oli kauss, kuhu inimesed raha panid, kes teda vaatamas käisid. Mina esiti vaatasin, eemalt ei tohtinud ligi minna, et ehk hammustab või mis teeb. Aga pärast läksin juurde ja vaatasin päris lähedalt. Siis tuli üks mees andis talle pabeross suhu ja paniga põlema. Aga ta ei suitsetanud muidu vaid maigutas suudjal Lutsutas paberussi. Üks teine mees jälle pani sorokovka pudeli temale suu peale, pakkus viina. Siis hakkas silmi pööritama, nägu kriipsutama, rühkides naerma, justkui siga. Üks mees teadis rääkida, et see on 30 viieaastane ja enam suuremaks ei kasvagi. Minul tuli hirm, panin tema kaussi ühe kopika, läksin ära. Siis tuli santide rida. Kaneeli istusid maas, mõni mängis viiulit, mõni niisukest, kahe keelega pilli. Aga kõik laulsid haleda häälega ja noogutasid peaga. Nende ees olid mütsid maas, kuhu rahvas raha sisse viskas, kes nende laulu kuulamas käis. Ühel sandil oli üks silm valge, teine aga piilus kulmude vahelt vähe. Selle mütsi panin kamina kopika. Seal santide rea teises otsas oli veel üks imelik mees. See päris sant ei olnud. Temal oli küll üks jalg põlvest kõver ja sellel oli puust tugi all justkui hark. Siis justkui oleks olnud kolm jalga. Temal oli niisugune kast, kus õnne sees olid, aga rinna ees jooksis valge hiir. See oli ikka kõige imelikum. Kui keski tahtis õnne saada, siis maksis sellele mehele raha ja siis valge hiir kiskus kastist õnne välja. Need õnned olid paberi sees. Oleksin isegi õnne ostnud, aga mul oli vaid kolm kopikat raha. Need õnned maksid aga viis kopikat. Pärast õhtu eel nägin seda õnne vanameest veel rummu hoovis, kus meie hobune oli. Siis oli õnne vana mees, seliti vankris, ise purjus, täis laulise, juurutas kogu aja minu nimi Timofei, seda teab kõik politsei. Vaat Rakvere linn ja Jamburi kreis, need olid minu puujalaaukusid täis. Kas seal kõik õnned otsa said ja kus see valge hiir siis oli, seda ma ei teadnud. Ei julgenud küsida ka, sest vanamees manas ja ähvardas puujalaga kõik maha lüüa, kes ligi tulevad. Selle puujalaots oli ülespoole, liikus edasi-tagasi, justkui teab, mis justkui ähvardaks lüüa. Kui mina õnne vanamehe juurest ära tulin, oligi isa ometi maja ees ja ootas mind. Siis läksime jälle rummu hoovi. Isa käis veel poodides, minagi käisin vahel ikka kaasas, vahelistasin vankrile, ootasin. Enne kui minema hakkasime, käis isa veel viinapoes ja ostis ühe pudeli köömneviina. See köömneviin on palju kallim kui prostoi viin, aga monopolist ei saanud kuidagi seda prostoi viina kätte, pikk saba oli siis teisele kalli viina ära, ise ütles veel. Ma võtan õige vähe vana Ruuna liiku. Siis pani kõik asjad vankril valmis ja kohendas veel niisama. Aga enne kui rummu hoovist välja läksime käis tema hoovivärava taga ja võttis viina. Teeldipsutas ikka mitu korda ja siis jäi linti. Tema on niisugune naljakas kui vintisand. Ega tema siis sedasi ole, kui teised mehed, et on lai mees, laamendab ja laulab kõvasti. Tema on vaid niisugune naljakas ümised, tasakesi laulu ja hale. Mina ikka mõtlesin, et ei tea, temal on teisel päeval häbiga, et niisuke olid kustunud, sigarijunn oli käes, aga tema ei osanud sellega midagi teha. Ega tema muidu suitseta, aga kui kaupmees sigari pealekauba annab, siis võtab vastu küll ja popsutab ka. Nüüd oli temal hobusest ikka veel kahju, rääkis ikka, et 18 aastat on nemad üheskoos orjand, aga nüüd ei aidanud midagi. Nüüd pidi ära müüma. Jalad jäid, tantsis, ma ei edenenud kohe sugugi tema jalgade all ja vedu ei võtnud ka. Tema patsutas mulle õlale ja ütles. Kas tead, poeg, kas tead kui tema vintis on, siis on niisugune imelik, ega ta siis mulle jaan, ütle siis, ütleb poeg. Ja räägib minuga, justkui oleksin ka mina täismees. Isa ütles ikka, et kas tead, poeg, kas tead, mina ei olekski seda vana Ruuna ära müünud, aga ei saanud kohe, muidu oleks mul ka suur talu olnud vais edasi, siis oleksin temale andnud surmani armuleiba. Lass oleks närinud suvel koplis ja talvel sõime ääres. Aga nüüd ei saanud kohe muidu tead, poeg ei saanud kohe. Ja jälle hakkas meil see kurvastus Ruuna pärast tagasi tulema. Siis isa ütles. Ära nuta, poeg, ära nuta, ei ole midagi parata. Tema võttis jälle viina ja pakkus ka mulle, et see võtab kurvastuse ära. Mina esitlike punnisin vastu ega tahtnud võtta, aga pärast võtsin. Et las võtab pealegi kurvastuse ära. See oli niisugune magus viin ega vähe, kibe oli ka. Kui mina mitu korda ikka võtsin, siis kärusse kurvastus ära ja viin hakkas vähe pähe. Ma patsutasin isale õlale, hakkasin temaga kõvasti juttu rääkima. Kas tead, isa, kas tead, ei maksa midagi muretseda, et hobuse ära müüsid? Ei saanud kohe, muidu oleks meil ka suur talu või sedasi siis oleksime temale armuleiba, niikaua kui oleks elanud. Rass oleks närinud suvel koplis, talvel sõime ääres. Aga nüüd ei aidanud midagi pidi ära müüma. Jalad jäid tantsiks. Ma ei edenenud kohe sugugi tema jalgade all ja vedu ei võtnud ka poissmeeste kasarm. Mina võtsin kelgu ja läksin poismeeste kasarmust kartulikoori tooma. Seal jääb ühtepuhku palju koori järele, sest kasarmumehed ei pea lehma ega siga. Aga meil on lehm mullikas ja seapõrsas ja neid on hea ette anda. Kojamees korjab koored kokku ja mina Roon kelguga koju. Ka teised poisid käivad toomas. Kojamees on minu sõber, tema ise ütles, et on minu hea sõber. Ma viin temale vahel pudeliga kohvi, piima ema saadab. Kui mina sinna sain, ei olnud kojameest kodus. Mina mõtlesin küll, on vist number kuuendas number kuuendas käis kojamees ühte lugu, sest seal olid kõige kangemad mehed. Kojamees ise ütles, et number kuuendas on pagana kanged mehed. Number kuuendas elaski see Pärtel, kes ilusti viiulit mängis. Ka Tomberg elas seal, see oli kange riiumees. Ja kask elas seal. Temal oli laulude glade ja palju neid Elvira ja musta kapteniandeid. Ja ka teised olid kanged mehed. Mina jätsin kelgu trepi kõrvale ja läksin kojameest otsima. Mina võisin ka numbrites käia. Need numbrid on nisukesed toad, kus töömehed elavad muud kui number on uksel. Esiti on pikkalidur, et kui ühes otsas astud või kõnnid, siis kumiseb ka teises otsas ja läbi terve maja. Ja kui räägid, siis justkui kajaks igalt poolt vastu. Kivipõrand on. Sellest Kalidorist lähevad uksed igale poole, tubadesse. Need siis ongi numbrid. Teisel korral oli niisama Kalidorje numbrid. Kojamehel on trepi kõrval erituba, sellel Nummert ei ole. Kui siis vabrikuvile käib, et lõunale või õhtule, siis tulevad mehed kotade ja puukingadega klõbinnale, sillalt kasarmusse. Siis on kõik kohad kisa ja kära täis, mehed hakkavad vanduma ja süüa tegema. Kui liha kõrbema hakkab, siis ütlevad assa kurat. Ei, seal kasarmus on ikka tore elu. Kui mina suureks saan, tööl hakkan käima, siis hakkan ka siin kasarmus elama. Ja magama hakkan, kolmanda korra Poludil. Muudkui roni aga üles ja maga või kui magada ei taha, siis vaatab oludi servalt alla ja ajateistega naljajuttu. Ega neil seal ole niisukesed, sängid kui kodus, seal on kolmekordset Poludid? Ei, seal kasarmus on ikka tore elu. Kui mina number kuuendasse läksin, siis oligi kojamees oma viina ankruga ja setternoi pudeliga seal sest tema müüs salaja meestele viinamehed olidki jo purjus ja vandusid, porisesid juskui, parmud. Üks lubas nii kange mees olla ja nüüd talvel jõkke suplema minna. Aga teine, ütles IKT vend, võta paremaks klõmakas. See tähendas siis, et võta viina. Üks teine lubas viina võtta ja napsiklaasi ka ära süüa, aga ta seda ära ei söönud. Aga mineval aastal oli number kuuendas küll nii kange mees olnud, kes napsiklaasi ära sõi. Muudkui peab olema niisugune paks klaas, õhukest, ei saa süüa, see torgib suu lõhki. Kojamees rääkis, et see on ikka päris tõsilugu, et mineval jõulul tegi number 10. poismeeste jõulupuu. Et jõulupuu küljes ei olnud präänikuid ja kompvekid vaid küünlad ja viinapudelid all ikka suuremad pudelid ja pealne Sotkad. Siis sõigisi mees paksu viinaklaasi ära. Aga nüüd seda meest enam ei ole, läks tagasi Saaremaale. Akna all istus kask ja luges oma salmide kladet. Tema ei joo viina, loegoga Elvira ja musta kapteniandeid ja oma salmide kladet. Temal on kohe niisugune paks raamat, kus trüki sees ei ole muud, kui tühjad lehed sinna kirjutavad, ükspuha kes, kas tüdrukud või teised mehed salmid sisse, siis Kask loeb neid ja laulab. Selle nimi on siis salmide kellade. Nüüd tema laulis seda laulumets kohiseb ja pilved jooksevad ruttu, üks neitsi istub kõrge kalda peal, ei keegi kuule tema kaebvat nuttu, ta istub südaöösi üksi seal. Seda laulu laulis tema ühtepuhku, aga vahel luges niisama. See oli ikka pikk laule, neitsi hüppas vette, oli kurb ja panin lapse kaldale maha. Aga need teised salvid mulle meelde ei jäänud. Aga Kask, nakkus igaühega, kellega kokku sai, kas sul on õde, kas sul on vend, las kirjutab minuga ladesse mõne salmi. Temal oli neid salmisid ju küll ja küll, aga ikka tahtis rohkem saada. Üks salm oli salakirjaga nisukesed konksud ja numbrite täpid. Tea, kas oskab ise seda salakirja lugedagi. Ükskord küsis ka minu käest, et kas mina ei teaks, kes kirjutaks temale ühe salmi. Sealsamas kasarmus number kuuendas elas, Tomberg. See ikka vahel jõi viina, vahel oli viin maas. Seda meest ma vähe kartsin. Nüüdistuste Poludi serval, lõug pikali ja suitsetas paberossi. Kui mehed sedasi isekeskis ikka porisesise viina jõid, tuli korraga üks mees, siis ütles. Urjäädnik tuleb, urjäädnik tuleb viina otsima. Kui siis kohkusid mehed ära, et mis nüüd saab. Sest kasarmus ei tohi viina juua ega müüa. Üks ütles. No küll on, kurat. Pane ankur Poludi alla. Aga kojamees ei pannud, oli igaveses hädas ja ütles. Vaida sealt kätte ei saa. Üks teine ütles jälle, viska aknast välja. Siis jookside hädaldasid, kõik ei mõistnud midagi teha. Kõige rohkem 100. kojamees. Aga siis tõusis Tombergi üles ja ütles. Mis sa jahid, anna siia. Mina vaatasin, et mis ta nüüd selle viinaga teeb ja teised vaatasid. Aga Tomberg võttis tühja veeämbri ja valas kõik viina ankrusse ja pudelist sinna sisse. Ja mis järele jäi, selle valas toopi, aga toobi pani sinnasamasse ämbri kõrvale pingi peale. Ise ütles. No las nüüd, urjäädnik tuleb, kurat. Mina mõtlesin, et see Tomberg on rumal mees, sealt leiab urjäädnik ju kohe viin alles ankur ja pudel jäidki seina äärde maha. Võõrad ning sisse tuli, istus Tomberg jälle Poluli serval ja hakkas kõvasti laulma, justkui oleks kedagi olnud. Kui mul läheks riigi nagu Iisrael on siiski vanad jäetaks võtaks ainult liis ind. Mina mõtlesin, et see Tomberg on ikka pagana kange mees või kes teab, ehk laulab muidu, aga nii. Pärast küsisin küll kojamehe käest, et mis tema arvab, et kui nüüd hall vanamees või keski annaks Tombergi lõikab päriselt riigi, et kas tema siis ikka jätaks riigi maha ja võtaks selle Liisa. Või aga laulab, muidu nii kuraasitab. Kojamees ei teadnud ka, ütles vaid, et ega tea kedagi. Ehk jätaks ka see Tomberg, pagana kange mees. Urjäädnik tuli kohe Tombergi juure ja küsis, kas viin on Tomberg, ütles eksotsi. Urjäädnik hakkas otsima. Ta nägi küll seina ääres tühja pudelite ankrut, kergitaski neid, aga ei öelnud midagi. Mina arvasin, et nüüd leiab ta kohe viina üles aga tema ämbri peale ei vaadanudki, nuhkis aga mujalt. Siis tuli jälle Tombergi juure ja küsis, kus sa öösi olid. No kus sa olid? Kas käisid iila külas riidlemas, kas lõid aiateibaga Kaiwaldi Gustamile pähe, kas hammustasid rikandi miili õlga? See ei vastanud midagi muud kui istusega, lõug pikal ja karvane rind eest lahti ja puhus suitsu läbi nina. Aga urjäädnik käis ikka peale, no ütle, ütle, kas olid, kas hammustasid, kas olid näljane või et miili õlga hammustasid? Ütle siis sai Tombergi süda täis, eakas kadenitama? No kurat, olen jah näljane. Hammustasin jah miili õlga, mis sa siis tahad, sellepärast hammustasingi näljane olen, sellepärast käin ka tööl, et näljane olen. Mina mõtlesin, et nüüd urjäädnik liit Tombergi vangi aga ei viinud muidu vaid noomisi ja siis küsis jälle, kas viin on. Nüüd viskas Tomberg pabeross otsa maha ja ütles. No kurat, on jah, tahad, annan sullegi. Ja siis läks ise sinna viinaämbri juurde, võttis viinadovi, jõi ise ja pakkus kõveräädnikule. Säh, siin on viin. Aga urjäädnik oli nii rumalat, ei uskunud, et seal viinan ütles vaid, mis sa norid minuga. Aga see oli ikka päris viin, mis viin. Ma ise nägin, kui Tomberg sinna toopi valla urjäädnik ei uskunud, aga oleks vähe mekkinudki. Urjäädnik hakkas uuesti otsima Colas kõik Polude aluseid ja Polulid läbi. Ei kedagi. Seal Urednikul on tore mõõk, niisuke libe Tupp. Kui saaks ühe korra seda mõõka katsuda. Kui urjäädnik midagi ei leidnud, siis lubas kõikide peale kontoris kaevata, et siis saavad mehel vabrikust lahti. Siis läks suure riiuga ära. Nüüd mina sain aru küll, et see Tomberg on ikka kaval mees. Vaata sealt ämbri seest, see urjäädnik ei teadnud arvatagi. Pärast oli meestel hea meel ja hakkasid jälle jooma. Aga kõige rohkem hea meel oli kojamehel. Kui tema mulle kartulikoored kätte andis, siis ütles. Ega kedagi number kuuendas on ikka pagana kanged poisid. Aga kõige kangem on Tomberg siis mina küsisingi, et mis tema arvab. Et kui nüüd tuleks hall vanamees või keski, kes pakuks Tombergile riiki et mis tema siis teeks, kas jätaks riigi ja võtaks selle Liisa. Way laulab, aga muidu nii kurasitab. Aga kojamees ei teadnud. Tema arvas, et võib-olla jätabki. Tema ei hooli. Kui mina läksin jälle poismeeste kasarmusse neid kartulikoorija leiva koorukesi tooma, siis panin kelgu kasarmu trepi kõrvale ja läksin kojamehe tuppa. Kui mul aega palju oli, et koju kiiret ei olnud, siis võisin kojamehe tuppa minna, käsi soojendama ja juttu rääkima. Kojamees rääkis ühte lugu, minuga juttu ikka oma elust ja vahel ka muud juttu. Mina olin kojamehe sõber. Tema ise ütles, et mina olen tema hea sõber. Kui mina sisse läksin, siis kojamees istus ahju ees ja rääkis tulega. Viinapudel leivakannikas ja silgukauss olid laual. Mina sain kohe aru, et kojamees on täna vähe viina trump panud sest temal on niisuke mood, et kui viin on saanud, siis räägib igaühega juttu, aga kui kedagi ei ole, siis räägibki asjadega justkui tulega ja lauaga ja kui teed mööda kõnnib, siis räägib iseenesega ja vehib kätega. Nüüd rääkis tuleda, et no põle, ikka põle, siis saab sooja ja kõik. Kui mind nägi, siis enam tulega ei rääkinud. Ütles mulle. No tule ka, sina sooja, tule. Mina võtsin kindad käest ja istusin ahju äärde. Soojakojamees pakkus ka mulle viina, et võtta, et siis hakkab veri kiiremini käima. Aga mina viina ei võtnud, sest mul on nüüd viin maas ühe korra ennemalt, kojamees andis mulle, siis mina võtsin ja jäin purju, et ei saanud enam hästi Salumäest allagi. Pidin maha kukkuma ja koorte korvi ümber ajama. Siis oli kole paha olla, pidin oksendama ja kodus sain ema ja isa käest riielda. Siis jätsin viina maha. Ehk kui just liiga peale ajab, siis panen aga mokad külge justkui isagi vahel teeb, kui viina ei ta. Kojamees ise trimpas küll rääkis vahel minuga juttu, vahel viinaga. Et näe, kui palju sind veel ongi. Siis hakkas seda kreiskooli juttu rääkima, et kui tema kreiskoolis käinud, siis olnud ka ühe korra purjus kooli härra saanud teada, andnud kepiga ja pannud nurka seisma. Kui kojamees vintis oli, siis rääkis ühtelugu seda juttu, kuidas tema kreiskoolis käinud. Et neil olnud kõigil mustad riided ja valged kaelarätikud ja koolihärral olnud suured prillid ees ja pikk kepp käes. Et kui keski poistest vähe piiksatanud, siis saanud kohe kepiga. Ja kõik pidanud saksa keelt rääkima, ikad, vunts, vants, vunts, vints. Kojamehel oli nüüdki üks saksa keele laul peas, mida ta mulle ühtelugu ette laulis. Muist laulu jäiga mulle pähe, aga muist ei jäänud. See oli, et marjast preili Claynunud vain María Junge preil, aga mis see tähendab seda kojamees mulle ei seletanud, et mina ei saa aru. Sel laulul oli niisugune kurb viis. Kui mina kodus isa käest ühe korra küsisin, et miks see kojamees nüüd saks ei ole, kui kreiskoolis on käinud, siis isa ütles, et kojamehed ei ole kedagi kreiskoolis käinud. Tema ise on hakanud ka mõtlema, et on käinud kreiskoolis ja siis nüüd arvabki, et on ikka päriselt käinud kreiskoolis, aga ei ole kedagi. Mina ka ei teadnud, küsisin nüüd kojamehe käest uuesti. Ütle, kas sa oled ikka päris tõesti kreiskoolis käinud, tema ütles. No miks ma ei ole, kas sa siis ei usu? No miks ma ei ole? Jah, olen küll. Siin on veel praegugi gramm pale peal, mis kreiskoolis sain, vaata kus gramm. Kas need usud? Temal oli gramm pale peal küll ja mina uskusin ka. Tema oli Pärnu poisiga riidu läinud ja siis saigi pale peale grammi. Mina küsisin tema enese käest ka seda, miks ta siis nüüd saks ei ole, kui kreiskoolis on käinud ja saksa keelt oskab, oleks ka mõni kirjutaja vaimeister või. Siis tema rüüpas jälle viina ja ütles. Kas teatsever ma sulle räägin, kas oled minu sõber, kas oled minu hea sõber? Tema pani käe minu õlale ja hakkas ise nutma. Minul oli hea meel, et niisukese mehe sõber saan olla, kes kreiskoolis käinud ja ütlesin, jah, olen sõber. Siis tema ütles. Eks jumal nuhtleb, eks ma hakkan jooma ja kukkunud sedasi läbi. Nüüd on minu koolivennad kõik kirjutajad ja ahukatid ja üks on kirikhärra, aga mina ei ole kedagi. Aga miks siis jumal nuhtles? Siis tema võttis jälle viina, oli kurb ja nuttis. Ja siis hakkas rääkima. Kui koolist ära tulin, siis hakkasin viina jooma, teenisin ikka leiba, Inga viina. Ah siis viinajoomise pärast jumal nuhtleski. Ega viinajoomise pärast üksi nuheldud. Aga ma tegin ka muud patu. Tegin leivaga patu, aga leivaga ei tohi patu teha. Sellepärast siis jumal nuhtleski. Tema tegi leivaga sedaviisi patu, et sidus leiva nööri otsa ja vedas taga mööda tolmust maanteed. Mina küsisin, miks sa siis leiba taga vedasid? Leiba ei tohi narritada, leib on vanem kui sina. Kui leivatükk maha kukub, siis peab enne suud andma ja siis lauale panema. Meil vanaema teeb ühtelugu sedasi, aga meie peame tegema. Kas sa siis seda ei teadnud? Tema ütles, eks Mold, rumal. Ja ise ütlesin veel, jooksen ööd minu järel, kuidas mina sinu järel jooksin, mina küsisin, kuidas leiva järel jooksid, tema ütles, et kui leiba teenib, siis jooksebki. Aga mina küll ei tea, kuidas ta siis jookseb. Aga leiba sedasi narritada küll ei tohi, sest leib on vanem kui meie. Vanaema ütles, et kes leiba narritab, sellega võib veel teab mis juhtuda ja pärast saab põrguga. Kojamees on ikka paha mees küll, kui sedasi leiba narritab. Vaata et see on paras temale, et ei saanud temast saksa ja nüüd ühtepuhku, peab kurb olema. Ja mina ei tahagi niisukese mehe sõber olla. Mis ta siis veab nööri otsas leiba taga mööda tolmust maanteed? See on olnud ikka suvel rukkilõiku ajal maantee on tolmanud ja inimesed on lõiganud rukist siis temal surnud isa ära ja tema saanud 100 rubla ja kohe läinud suigu kõrtsi raha maha jooma. Aga teisi mehi ei olnud kedagi kõrtsis, siis tema läind külasse rukkiveljele öelnud meestele. Tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomisest 60 kopikat päevas. Ja siis on moonamehed ja kõik kõrtsi läinud ja siis on joodud niikaua kui raha otsas ja siis on tema leiba mööda teed taga vedanudki. Naljakas mees ikka küll, nüüd aga istub ahju ees ja nutab, justkui saaks seda veel tagasi. Mina istusin veel tüki aega seal, tema ikka istus ja nuttis ja rääkis oma luu ja mitmendat korda. Siis tuli minul temast hale meel, mõtlesin, et. No olen pealegi veel tema sõber ja küsisin. Ega tea, ehk saada andeks, kui ilusti palud. Ehk jumalanna pandeksiga nuhtlejana. Kojamees ütles. Ei seda andeks. Kui leiba narritud, ei siis andeks. Kui muud pattude, siis saad küll andeks, aga kui leivaga patuteed siis ei saa, sest leib on vanem kui meie. Kui mina kartulikoored ja leivakoorikud kätte sain, siis hakkasin tulema. Tee peal oli kojamehest ikka kahju küll tema sedasi leivaga patutegija enam andeks, isa. Aga ma ikka olen tema sõber veel edasi, eks siis pärast saa näha. Ega tea, ehk saaks andekski. Kojamees ise ei tea, aga. Ja on enese üle heitnud. Ma küsin vanaema käest, vanaema teab küll, kas saab andeks. Kui Joosep suvel kogemata pääsukese pesa katki tegi, siis meiega nutsime, arvasime, et Joosep saab põrgu. Aga ei kedagi. Vanaema ütles, et kui kogemata läks ja kui Joosep hea laps on siis saab andeks ja saab taeva. Kui viimne päev pidi tulema, siis olid kõik hirmul. Vanaema luges ühte lugu palveraamatut, et siis saaks ikka taeva. Meie pidime issameie selgeks õppima ja ka salmisid, et siis, kui ilmaots tuleb, et siis loeme Jeesusele ette ja saame taeva suleema, oli nii hirmul, et kui meil käis, siis ei saanud muud sõna suust välja, kui. Oh sa jumal ja oh sa jumal. Reedu ema jälle ütles. Kui nüüd ikka teaks, et see viimnepäev tuleb, siis tapaks õige seapõrsasöödaks need päevad selget liha. Meie kõik kartsime koledasti, sest siis läheb kõik meie küla Koplikask ja kõik, mis on puruks. Vabrik läheb puruks ja kõik siis ei jää enam midagi järele, siis on ots. Reinbergi Jukul oli aga hea meel, et kui ilma ots tuleb, siis saab tema taeva ja siis kaob tema küür. Siis on tema niisama sirge nagu meiegi. Nende ema oli öelnud, tema teab need asjad, kõik. Nendel käis ka Lugija. Tema oli selle Lugija mehe käest ka küsinud, et kas kaob siis küüra ja Lugija mees oli öelnud, et kaob ja ka meie pere käis seda Lugijat kuulamas. Siis oli Reinbergi tuba rahvast täis, kõik küla oli seal. See Lugija mees selleks laua taha ja pani kaks küünalt laual põlema. Laual oli valge lina peal ja kõik. Esiti ütles sõnad ees ja teised laulsid. Mõned laulsid heledam, mõned jämeda häälega. Siis hakkas lugema, tema luges kõik peast, justkui kirik härragi. Kus ikka inimesed on kole, pahad ja tigedad, sellepärast jumal teebki maailma otsa. See ots hakkab sealt jõe poolt väheni sikuaia metsa poolt tulema, tema näitas käega sinnapoole, et vaadake, sealt, sealt tuleb ots. Siis läheb kõik pihuks ja puruks. Eriti tuleb ikka pilve peale üks ingel ja puhub pasunat. Temal on kohe selle tarvis niuke pikk pasun. Ja siis hakkabki viimne päev tulema. Siis tuleb jumal istub niisukese tooli peale ja temal on sikud ja lambad. Inimesed on kõik seal ees. Nüüd ma tean küll, mina nägin sepal ühe korra seda piltigi. Neil on niisugune pilt seina peal. Jumal on niisugune vana mees, temal on laiad kortsus riided ja pilved on ümber. Üks ingel on suur, see puhub pasunat. Muist ingleid on niisugused, muud ei ole, kui pea ja tiivad aga lendavad ja elavad küll. See Lugija mees rääkis veel, et paneb sinna Liuska lageda paiku, suured kaalud üles ja hakkab inimesi kaaluma. Kes raske on, see on hea, see saab taeva, kes kerge, see saab põrgu. Aga sikud ja lambad ei tohi selle aja sees segamini minna, kohe lahutab ära. Pärast mina küsisin vanaema käest, et kas siis lapsed saavad kõik põrgu, et lapsed on kerged. Vanaema ütles, et ei Sestole kedagi. Et siis on head lapsed, mõni veel raskem kui vanainimene. Küll see on ikka imelik, see hea siis kaaluki. Naised hakkasid kõik nutma, aga Lugija mees seda rohkem hakkas vääristas häält ja näitas sedasi rusikat, ise küsis. Kas sina ta põrgu saada, kas sina tahad põrgu saada? Ega keski tahtnud? See põrgu on ikka kole küll, see on maa all, seal on nisuke järv, kus väävel põleb siis pahad inimesed visatakse sinna sisse. Mina väävlit tean küll, kui hobuse jalg haige oli, siis isa tõi niisukese kollase väävlipulga ja tegi sellest hobuse jalale rohtu. Kui selle väävli tuli külge pista, siis põleb sinise leegiga. Seal põrgujärves on palju niisukesi väävlipulki ja kõik põlevad sinise tulega. Inimesed muudkui siplevad sees. Kes aga välja kipub, selle lükkab vanapagan hargiga tagasi. Temal on selle tarvis kohe niisugune kolmeharuline hark, justkui heinahang varrest väga käepide küljes ja kõik, ma tean küll. Sellel sepa pildil oli ka võrgu, seal olid ka pilved ümber, aga need olid põrgupilved. Või kes teab, ehk kurisuits. Neid vanapaganad on põrgus ikka palju mustad justkui murjanite, teised sarved peas ja sabad taga ja kõik niisugused lehmasabad. Aga kabjad on all, hobuse kabjad. Nendele endile idee tuli, midagi on kohe niisugune kõva nahk. Aga seda Lugija mees ei rääkinud, et põrgus on ka katlad. Seal sepa pildil olid ka katlad, inimesed, kükitasin ta ka sees ja karjusid ise. Kui see Lugija mees põrgust rääkis, siis hakkasid kõik inimesed veel rohkem nutma. Joogem oma, jumal küll, mõni kyll juskui nuttis, mõni nuttis tasa. Aga kui tasanuteti, siis oli niisugune kohin. Justkui oleks vihma sadanud. Mehi lugemisel ei olnud teisi, kui vana Raismik ja vabrikukojamees. Raismik suurt ei nutnud, aga kojamees ulus niisama kui naisedki. Kui lugemine otsa sai, siis lauldi jälle ja Lugija mees läks ära. Tema on kohe selle peale, et käib igal pool ja loeb, et viimnepäev tuleb. Kodus olid kõik. Muudkui isa tegi rehetoas loomasöödu korvi ja ütles ega tea kedagi ega tea kedagi. Meie kükitasime jälle pliidi ette maha ja hakkasime issameie õppima. Kasule august oli meil ja meie õppisime üheskoos. Tema võttis raamatu enda kätte ja mina lugesin peast, siis võtsin jälle mina raamatu ja tema luges peast. Sinna võlgadest saadik jäi hästi pähe, siis ei tahtnud enam jääda. Sule augustil ei jäänud jälle see tahtmine meele. Meie õppisime hoolega, et muidu tuleb enne viimnepäev, kui meil issameie peas. Joosepile ei jäänud sugugi pähe, eest vaid vähe jäi. Aga temal ei ole sugugi, et kõik ei saa, meie teab. Kui aga selle laulu teab, issand kuule mind, siis on küllalt. Meie käisime kohe vanaema käest küsimas ja vanaema ütles, et sellest aitab temale küllalt. Aga meie sule augustiga peame terve issameie pähe õppima, muidu eisaa. Nüüd oli Joosepil hea istusega pliidi ees ja ajas hagu alla. Lubas ka taevas hakata hagu alla panema ja arvas, et seal on kuldhaud ja hõbedast pliit. Vahel käis õueväravas vaatamas, kas viimne päev jo tuleb. Ühe korra jooksis kisaga tuppa. Joo, viimnepäev tuleb. Meie jooksime kohe välja vaatama, aga võtsime katekismuse kaasa, et siis tee peal veel vähe vaatame. Aga väljas ei olnud kedagi. Joosep ütles. No mina aga nägin sealt sikuaia metsa kohalt pilve pealt pasuna otsa ja inglijalga. Ka meie vaatasime, aga ei näinud kedagi muud kui pilv, oli küll niisugune paks pilv, aga inglijalga ja pasunaotsa ei olnud näha. Suleaugust, ütles. Tea, ehk läks viimne päev tagasi. Mina ütlesin, kust ta tagasi läks? Ei ta tagasi lähe, kui kordio tuleb. Ei olnudki, Joosep valetab. Joosep kuulatas jälle teravalt ja ütles. Kuule jo puhub ka meie hakkasime kuulatama, aga ei kuulnud kedagi. Pärast hakkas kõrvas justkui pinisema, aga see oli muidu taevas, ei olnud ka muud näha kui tähti ja see must pilv. Kui rehetuppa tagasi läksime, hakkasime jälle õppima ja ütlesime Joosepile. Kui sa sedasi valetad, et viimnepäev tuleb, siis ei saagi taeva. Ei, sest ole siis kedagi, et salm peas. Joosep vaidlusega, pealegi et tema nägija nägi, tehke, mis tahate. Pärast tuli vabrikukojamees meile, istus pliidi ette pakule, hakkas maailma otsast rääkima, et joo vanapaganat külas liikvel. Kui tema sepapojast mööda tulnud, siis on sepapojast tuld näinud ehk küll, sepp polnud ju ammugi pojalt ära õhtul vaja uksed olnud kinni, aga äsist kumanud suur tuli. Tema kuulnud, et keski visanud sepa pojas hirmsa Parinaga suure plekktahvli põrandale siis tema küsinud, kes kolistab, siin. Kese kolistab siin. Aga keskid pole vastanud, muudkui kabja plaginat olnud pajast kuulda. Siis tema võtnud südame rindu ja vaadanud ukseprao vahelt sisse kus asi ümber askeldavad, vanapagana sellid, mis kole, tõmmanud lõõtsa ja tagunud rauda, et seppa, Padar rõkkanud, käes, kõigil olnud sabad vinnas, sarve mugulad peas ja tulised söed hambus. Alasi kõrval olnud suur katel viina punsiga. Aga kõik see punš on põlenud sinise tulega. Sealt on siis sellid ikka võtnud Kulpidega, joonud kogu tulega. Siis kojamees, löönud kartma ja teinud sääred. Joosep hakkas kojamehe juttu kartma, jooksid nutuga kambri vanaema juurde. Ka kojamees ise hakkas nutma, et oh jumal, jumal, mis nüüd küll saab. Võttis viinapudeli välja, jõi ise ja pakkus ka isale, ise nuttis ikka edasi. Ta oli ennegi vähe vintis. Isa kindlasti ei uskunud, et viimnepäev tuleb, ütles kojamehele. Missa puhud siin ajab lastele hirmu peale. Eks räägi parem sellest, kuidas kreiskoolis käisid ja Pärnu poisi käest peksa said. Kojamees ütles, ära usu, ära usu, küll siis näed. Meie sule augustiga ei saanud enam õppida. Tahtsime südamed rindu võtta ja õueväravasse kuulama minna, kas sepapajas veel paugub? Aga ei julgenud. Kui kojamees ära läks, hakkasime magama minema. Vanaema ütles, et ega oodata maksa, et see viimnepäev tuleb justkui varas öösi. Suleaugust ei tohtinud koju minna. Pidi meile ööseks jääma. Aga pärast tuli nende ema ja viis koju. Et kui viimne päev öösi tuleb, siis võtavad üksteisel kätest kinni ja lähevad üheskoos vastu. Mina panin katekismuse padja alla, et kui viimne päev salaja tuleb ja meie minema hakkame siis võtan katekismuse kaasa ja tee peal veel vähe, vaatan seda võlgade kohta. Kuulasime Jüri Parijutte Juhan Viidingu esituses helisalvestis on aastast 1992.