Ilmaaegu arvatakse, et uut piipu sisse suitsetada on niisama lihtne kui uude majja sisse elada. Viimane on kõigile kättesaadav, kui vahest reumaadlikuid mitte arvestada. Ei mingit trükitud traktaadi, lei mingit tubakakaupmehe targale, õpetussõnad ei asenda puuduvaid võimeid. Kui laps hällis kõristiga mängib, siis on tema saatus juba otsustatud. Kui ta ilma põhjuseta karjub, naerab käsi, plaksutab kärbseid, püüab võid, katkist väljukerdab. Ühesõnaga, kui ta kujutab endast inimlike kirgede pundart siis on parem hoida teda algusest peale kiusatuse eest piibumeheks hakata. Ja kinkida talle kolledži lõpetamise puhul tillukeste lõhnastatud sigarettidega daami portsigar. Mehes, kes piibu hambu võtab, peavad koos olema haruldased voorused. Ta olgu kiretu nagu väejuht sõnaaher nagu diplomaat. Külmavereline nagu valemängija. Pole ime, et ainult ühes paigas, meie ülearu tormakal planeedil võib näha hästi sisse suitsetatud Piipe. See on mõistagi saar nimega Suurbritannia mida muudest maadest lahutavad vesi ja nutikus. Saar, kus asuvad täiuslikkuse eraldatuses miljonid britid. Igaüks nagu seesama saar, millel on piisav laevaühendus. Üks mu piip on hämmastavalt tumedast puust ja ta lõhn on imeteen tabamatu. Ta on tehtud Inglismaal kõvast, kuid Urbsest kanarbiku juurest ja ka ehtsai inglase poolt sisse suitsetatud. Söandaksin koguni väita, et minu piip, H4 on uunikum mis läheks väärt kaunistama Edinburghi suitsumeeste klubi iga-aastast piibu näitust. Kui poleks olnud kurba vahejuhtumit, mis riisus piibult mitmeid väärtusi. Enda aitas tal seest sattuda Loort kareitone seemisnahk, sellest vutlarist tagasihoidliku vene poeedi taskusse. Edward Clayton oli erakordselt ühtlase hingamise tõttu Inglismaa esimene suitsumees. Oma 52 aastat kestnud õilsa elu jooksul polnud ta kunagi tundnud ei viha ega vaimustust, millel oleksid võinud olla kurvad tagajärjed tema palavalt armastatud Piipadele. Kirgedele aldis inimene hingab korrapäratult nagu puhanguline tuul. Laar, relvarkaräiton hingas suitsu sisse nagu mõõdetult. Teisi köitis suitsetades keskustelu võiduajamiste üle või mõni kena preili, kes parajasti mööda juhtus minema ning piip kustus. Tujust ära Inglismaa äpardunud India poliitika või pärast lõunasööki 10 täiesti tarbetud sõna lausunud naised, lobisemishimu, võim mageda. Pikligastme tõttu paiskasid nad piipuma kopsude pöörase maru hoo, nii et piip põles läbi, enne kui temast asja sai. Lord väiton oskas end kõiksugu lihtlabaste tundmuste eest hoida. Kui saksa mürsk ta noorema venna Bernardi kuningliku armee kapteni kusagil Pikarja sõjaväljal tükkideks rebis ei lasknud Edward Clayton piipu hambust, kui keda just oma venda Bernardid kõigist elusolenditest kõige rohkem oli armastanud. Ta luges rahulikult läbi kõik telegrammil, mis toa pois raske kandiku peal tõi. Sugulaste ja. Pulmade võis sündide kohta valitsejate ettekanded oma mõisate õitsengus või allakäigust. Ajalehed, mis päevast päevalehekülgede kaupa kauni saare hukku ihkavate, iirlaste egiptlaste, kindude, venelaste, sakslaste kogunipušmanid, salasepitsuste kirjeldasid, vilksatas tähed, sõnad, mõtted, sündmused, Surrey tädid sündisid, onupojad veeresid, kinnid, arenesid, kolooniad, hävisid impeeriumil. Aga piip, see püha viirukipann suitses ikka ühtviisi sujuvalt ja magusalt kõikide rahulikke džentelmenid, jumala vana inglismaa. Jumala kiituseks. Võimalik, et need lood, Edward Reet on erakordselt hinge omadusi, andis seletada mõnede tema organismi füüsiliste puudustega. Tuleb tunnistada ja sugugi mitte kiindumusest inglise aristokraatide intiimelu vastu vaid üksnes romantilise piibu loo mõistmise huvides. Et lood halvad Coreythonile ilusale ja sihvakale mehele oli looduse seletamatu tuju tahtel määratud igavesti naisterahvast puutumata jääda. Selle asjaolu 18 aastaselt ära tundnud, jäi ta mõnevõrra kurvaks. Ent ei jäägi tegelikult oma esimese piibu, leidis sellest tröösti ja sai meelerahu tagasi. Kui loor teadvalt oreid viiekümneseks sai, tundis ta, et on oma võimete tipul lõplikult mehistunud ja väge täis. Seetõttu otsustas ta abielluda. Kuu aja pärast hakkas imekaunis leedi Mary kõhn ja kaame naisterahvas Loordile seltsi pakkuma, kui too šoti pleedi mässituna paraja septembri päikesepaistel looduse harmoonia üle mõtiskles. Või siis kamina valgel vaest Veltsiviliseerimata tervishite fotosid silmitses abielu sõlmimisega ühele ajale. Langes veel teinegi tähtis sündmus. Nimelt muretses lood Edward Clayton endale uue piibu. Põhjaliku järelemõtlemise peale sai piip tellitud, tan hili vabrikust. Selle valmistamiseks leiti iseäranis jäme ja Urblane kanarbiku juur. Viibule löödi märg H4 pandidele kuldrõngas peale ning viidi ta eriliste näpitsad orkide määretleja lakkidega varustatult. Pulmatseremoonia alguseks Lizzi mõise. Kui noorpaar kahekesi jäi, luges loor, Edward kleit on naisele ette ülemlaulu, suudles ta jahedat vahajad kaela, istus tugitooli ja hakkas uut piipu suitsetama. Lars puhus suitsu, milles oli aimata kõiki neid vürtsikaid idama aroome, mis omal ajal olid joovastanud vaest sulamiiti. Ning uurisin leebelt ja rahulolevalt roosas pidžaamas reid Immeerit, kes ikka veri maganud. Otsekui oleksite midagi oodanud. Lord Edward, kui näitan, pidime küsima, miks ta ei maga. Kuid mõtles ümber. Jutt oleks suitsetamist häirinud ja lord Graytoni suurejoonelise plaani järgi pidi piip EH neli jätma varju kõigi oma tuntud eelkäijate kuulsuse. Piibu sisse. Suitsetamine edenes jõudsasti. Vähe keerulisem oli leedi Mary eest igakülgselt hoolt kanda. Hästi järele mõelnud, jõudis looduse seadustest alati sügavalt lugu pidanud Lorco räitan järeldusele, et oleks ülekohtune ja kahjulik jätta leedi Mary ilma mõningatest lõbudest, mis on loomuomased isegi inglise aristokraatia tele. Lord William resident oli pikka kasvu noormees. Ta meenutas lood, halvad kleit oli noorpõlve fotosid, needsamad veekarva kalgid, silmad seesama, aina kokku pigistatud suu, needsamad pikad käed ja jalad, mis olid koheselt tegema ainult kaalud. Puumärgiga või 48. Muide, tema kirg ei olnud mitte piibud, vaid buldogid. Tal oli maailma parim kollektsioon, mis koosnes 814-st puhastverd inglise buldog, kest koos parimate hobusetallide omaniku lood. Robert Simsoniga olid Piibu kollektsionäär Loordel valt Craitan ja buldogi aretaja Lord Williams, Reidžind, Suurbritannia au ja uhkus. Loor Helvalt räittoni kutsel sõitis noor lord Williams residents oma koerte vahi jonni ja 10 kõige puhtalt jõulisema peni saartel laissi. Õilsameelne abielumees tutvustas talle oma naist, luges läbi ühe telegrammidest, mine toa poistele raskel kandikul kätte toonud ning sõitis kähku Londoni. Edasi läks kõik hästi. Lorca räitun suitsetas piipu sisse. Redi Mary luges Elizabeth Brauningeeldillasse seemisnahka köidetud sonett ning uuris Rosseti portreesid, mille sarnasusele leidimeeriga tõelised asjatundjad korduvalt viidanud. Kord kuus tulid külla lood Williams reisinud koerte, Jon ja 10 buldogid. Lood Edward Clayton võis sageli näha, kuidas tema naine noore lordi seltsis mööda pärnaalleed jalutas. Ning ta kiitis heaks mõlema meelerahu. Iialgi ei muutunud Vladimiri palge värv. Iialgi ei kustunud Lord Williams residendi piip. Arvata võib, et PH neli oleks õnnelikult lõplikult sisse suitsetatud, kui ei oleks ette tulnud seda loode, Edward kratoni, õnnetut jalutuskäiku lassi vanas pargis ühel aprillikuu hommikul. Ta ärkas vara, tegi mõned kerged võimlemisharjutused, sõi vedelat putru, jõi piima peale. Ning oodates, millal leedi Mary lises külas viibiv noor lord Williams reisinud hommikul tere, tulevad siirdust Jahipaviljoni juurde. Hommik oli soe, Lord vaatas õrnas sulgjas leheehtes kastaneid ning mõtles, kui suur on ikka looja, kes on seadnud sisse aastaaegade vaheldumise ning korra ja harmoonia terves ilmas. Suurel pargi lagendikul ootas teda mõnevõrra ebadelikaatne vaatepilt. Nimelt andusid Lord Williams viidiendi puhtad õuliselt buldogid armu rõõmudele, kusjuures üheksa isast keeled ripakil silmad kangest, kihust pahupidi, ajasid lurri selles vingulise aukudes taga üht ainust litat kes peale pikki kõhklusi ja Glehvimist lõpuks ühele, kes pealtnäha millegagi teistest ei erinenud järele andis. Niisugusest stseeni tunnistajaks Rile ordu näitan esimest korda. Kuigi ta oli loomade paljunemise viisade kohta üht-teist lugenud vapustas kõik nähtu tema süütut hinge. Sünnitas koguni meelepaha. Tema ees oli avanenud kuristik, mis lahutab olgu või puhastverd koera ja inglise džentelmeni. Koertemaania rippuvaid keeli vaadates mõtles ta koguni, et küll on hea, et buldogid piipu ei suitseta. Muidu rikuksid nad need õrnad ja toredad asjad, ära muud midagi. Seesuguseid mõtteid mõlgutades läks lood präithan piki varjulist pärnadega palistatud teerada edasi. Jahimaja juurde jõudes oli ta asjastest läbielamistest aga ka aprilli õhust pisut väsinud ning otsustas sisse astuda, et natuke hinge tõmmata. Kui ta ukse kaotes, siis üle läve ta igatahes ei astunud. See, mida ta nägi, oli tõepoolest uskumatu ning mitu korda kohutavam. Kuid kasvatamata koerte meelelahutus. Põrandal lamas leidimee ERR-i ja embas meeletus kires ajamata habemega koerapoiss, jonni, matsi pead. Naised palgetel, mis tavaliselt olid kahvatud nagu põhjamaa suve. Õhetas troopikakoi. Taltsutamatu raev võttis Lortrollitan üle võimust. Ta pigistas piipu tugevasti hammaste vahele ja paiskas selle sisse nördimuse ja meeleheite vihuri. Õnnelikud armunud ei märganudki, et lävel seisab kohutav. Nemad sosistasid ebainimlikke õrnuse armusõnu edasi. Roodel valt, Craitan võttis kokku, pööras kanna pealt ringi ja läks mööda pärnade vahelist teerada tagasi. Kaks aastat ülevat loomingut oli hukas. Piip, parim biit, ainuke FH neli on igaveseks rikutud. Pärast teist hommikueinet, kus loogiadvalt Clayton oli nagu ikka leebe ja heasüdamlik leedi Mary, nagu ikka, tasane ja kahvatu läksid abikaasad verandale. Lord võttis leedil käe alt kinni ja lausus õrnalt. Kallis. Täna õhtul. Leili Mary ei vastanud midagi. Ta muutus ainult veel kahvatumaks, mis tema tavalise kahvatuse juures polnud just hõlbus ettevõtmine. Tema teine vaba käsi pillas Elizabeth Browning lillasse seemisnahka köidetud luulekogu. Täpselt kell kaheksa õhtul viis autoloordi jälle Heidi ja pärast nende lahkumist otsis toapoiss üles koerapoiss Johnny kes põõna rahulikult 10 buldogi seltsis jahipaviljoni trepi kõrval ning ulatas talle raskel kandikul piibu. Neli. Lord käskis ära sõites selle piibu teile anda tasuks teie laitmatu käitumise haruldaste võimete eest. John hõõrus unesegaseid silmi, vahtis juhmi pilgul toapoissi, kes kandikult veidrate tarbetud kingitus pakkus. Taipas siis järsku midagi, ei suutnud end vaos hoida ja hüüatas, aga veidi. Toapoiss pööritas nõutult silmi, mis olid ammu kaotanud õiguse nõutud olla ning pomises. Jättest Johnile sisse suitsetatud piibu. Kuid see on ei olnud lord Ta oli kõigest lihtne koerapoiss. Sellepärast pistis ta piibu hajameelselt tasku ja hakkas laulma üht kurba laulu vaesest neiust, kes vägisi mehel oli pandud. Ta laulis nii kaeblikult, et ükski puhastverd buldog vastu ei pidanud. Nad ajasid oma heldinud kärnkonna koonud püsti ja pistsid kõik ulguma. Kui ma kolme nädala pärast teekonnal Aberdeeni Johniga tuttavaks sain, igatses ta ikka veel vaest leedit, aga ta rääkis mulle oma lühikese kurva armuloo ja kinkis piibu e k neli. Mis sellel temal sellega peale hakata? Kas suudab armunud koerapoiss enam kunagi ühtlaselt mõõdetult hingata? Temale jäi mälestus leedimmeerist. Minule. Kuid ma tunnistan, ma armastan teda, mitte üksi mõnusa maigu ja kena välimuse pärast. I kui ma teda suitsetan, näen ma vaimusilmas leidi ägedast tulekahjust, lõkendavaid palgeid ja raevukalt musta, kõva piibu, pitsi purevalordi ähvardavate varju. Ma armastan teda sellepärast, et ta on mokas. Sellepärast et inimese hingamist ei saa ette ära arvata. Sellepärast et armastuse raev on tugevamat õigist Lordidest ja kõigist leedidest tugevamad kui ma ilmade harmoonia. Rosseti maalid, seemisnahksed köidetud soneetil, hobusetallid, võiduajamised, tugevamad kui mõistus ja tugevamad kui tahe.