Ennevanasti kandsid inimesed ammu lettidena mitmesuguseid vääriskive viinahimu vastu karget ametüsti raevuhoogude vastu sügisese lepa, safrani ja kõike andestavad päikesevärvides õrnadopaazi. Köige hukatusliku kire armastuse vastu türkisi. Kuid vääriskivid on kallidega ole kõigile kättesaadavad. Mulle aga oleks mõnede mu tundelise loomuse iseärasuste tõttu vaja talismani nende võlude vastu mida hinnaliste vääriskivide ja ülemäärase fantaasiaga õnnistatud inimesed on omistanud mitmele luulelise nimega jumalannale. Õnnelik juhus läkitas mulle eseme õigemini eseme jäänused mis asendavad suurepäraselt pärsia türkissi. Seal katkise pitsiga Hollandis savipiip. Nagu kõik hollandi piibud, on temagi silmatorkavalt valge ja ilmsüütu terve koguda linn, kus on 18 kirikut ega ole ühtegi salaurgast on ametis niisuguste tippude valmistamisega. Lahked Hollandi naised, lumivalged tanult peas voolivad vaguralt nagu tuvikesed, kenasid puhtaid tiite hollandi mullast mis on võetud nii jumalakartliku maapõuest et kahtlemata oleksid pühakirjast stseenid siinsamas ära mängitud, kui mitte räpane ja kõlvatu Juudama juhtumise tema kohta poleks hõivanud. Karsked, hollandlased põletavad neid nii palaval tulel, et see lõõmab nagu pühapaiste suur kannatajate ning magada ja vaeste ümber. Seepeale turgutavad kümned tuhanded piibud keset Tüüne Tamme kanaleid ja tuulikuid, isade-poegade, vanaisade, äiade, väimeeste ja isegi õnnetute üksikut vanapoiste vaimutöö ja hingamise päevadel. Kõik hollandlased, nii perekonnainimesed kui ka vallalised suitsetavad oma piip erakordselt pikkamööda. Neil on meeles, et kiire on ainult sellel, kelle südametunnistus pole puhas. Katkine piip, mida ma hoolega hoian, kuigi ta oma õigeks otstarbeks suurt ei kõlbagi, kuulus mehele. Lugu sellest, kuidas too piid minu vääritutesse kätesse sattus ja sealjuures oma pika pitsi otsast ilma jäi on seotud nukrat liigutavate noorpõlve mälestustega. Olin 18 aastane. Ma ei suitsetanud veel piipu. Vahel harva tõmbasin uhkuse pärast Solonka pabeross, mis rinde alt valutama võtsid. Ka ei teadnud ma veel, et mul elus Türgiisi või selle surrogaat vaja võib minna. Ühesõnaga ma olin süütu poiss. Küllap saatus seda ka arvestas, kui ta mu kõlvatust Itaaliast kustega Merooni lopsakalt siginenud tegelased oma kahtlasi asju ajavad, kõrvale hoidis ja voorusliku Hollandisse toimetas. Saabusin ma Alkmaari kuid suursugune pastor, kes kirikus, kuhu pühapäeva puhul terve linn kokku oli tulnud, müriliseva jutluse pidas samuti punaste juustukerade Cheopsi püramiidil ajasid mu segadusse. Ma läksin kanali kallast mööda edasi ja koputasin paari tunni pärast ühe tärklis valge maja väravale. Või õigemini 12 naissoost olevust. Kuivõrd kõige noorema viieaastase tüdruku kohta vaevalt sobis neiu öelda. Mis vanematesse puutub, siis poleks ma isegi tollal söandanud kinnitada, et nad just nimelt neiud olid. Pika varrega savipiibu punane tuluke ta valges habeme tuustis vilkus nagu majakas keset lainte vahtu. Ja ta astus, nii et kahe sammu vahel oleks jõudnud kahtlemata läbi arutada kogu Moosese esimese raamatu sügavad kui see ja isegi mõlemad ajaraamatus. Pärast mõningaid läbirääkimisi, mis puudutasid ühtaegu nii kõlblusnorme kui ka Madalmaade Floriine sain ma farmeri majja toa ja muutusin vähehaaval oma inimeseks. Ma sain teada, et kõik olevused, kes mulle vastu olid tulnud, olid tõepoolest neiud. Täpsemalt kolme aasta eest leseks jäänud Martin fan prootüüp. Tore et peale nende ja minu elavad farmis veel kaheksa sulast ja 77 lehma, kes moodustavad üleüldise heaolu alusmüüri. Martinson praad oli Alkmaari kondenseeritult piimavabriku peamine varustaja ning et iga lehm poetas agarate farmeri tütarde lüpsikutesse mitte alla kolme hõbedaselt solksuva Floriini päevas. Farmielu ei olnud teab kui askeldus, rikas lehmad mälusid kõigepealt mahlakat rohtu, seejärel mitte vähem mahlakate mälu. Ja kui mäletasimisest küllalt, sai jäidnud magama. Neiud lüpsid lehmi, sõid võileibu, pesid, võid, riikisid oma kogeetset põllekesi ja jäid samuti magama. Sulased enamasti pesid ja lugesid lehmi. Peremees vaatas üle tagasi saadud piimanõud, luges piiblit, suitsetas piipu. Kõiki neid talitusi tehti laitmatu täpsusega päevast päeva pühapäevad, välja arvatud peremees, peretütred, sulased ja mina laulsime sel päeval psalm. Igaüks ajas usinasti oma joru ja 77 lehma, kes polnud üles kasvanud ei tea, kus, vaid vana fan prooti vagas farmis. Unustasid mäletasimise, kuulasid laulu ja ammusid heldinult. Meie jumalavallatu sajandil meenutas mulle keskaegse meistri naiivselt maali. Ma koguni leidsin, et lehmade ilme oli sel tunnil sügavalt retrospektiivne. Nagu polekski lehmad, kellest igaüks päevas kolm Floriini sisse tõi vaid evangeeliumi kabu härja. Tuleb tunnistada, et mu hingelistes elamustest polnud määravad ei farmi karm Po kooliline argipäev ega tema vaga pühade arm. Ma piinlesin keset seda kõikehõlmavat idülli, teadmata isegi, miks. Põhjused olid ilmselt sügavad ja mitmesugused. Minu õrn iga ja tervislik piimatoit mille tõttu ma kiiresti karastasin ja mehistusi. Siinjuures ei tohi unustada, et mu läheduses viibisid peremehe 12 tütart kellest üksnes kolm kõige nooremat ei kutsunud minus esile midagi muud peale enneaegsete isa tunnete. Ma ei proovinud Salomka pabeross tõmmata ega lugenud Leonid Andrejev teoseid. Ent kui tassides kohupiima hapukoorega oli söödud, läksin ma põllule. Vaatlesin veski tiibu, kirjakuid ja üheksat ahvatlevad põlle varjavad maja nukra pilguga ning deklameeris siin. Ja kõik meie elu, kes teraselt, vaata, see tea, muud pole kui rumal ja labane nali. See nali huvitas mind muide sügavalt ning ma vaatasin ümbrust tõepoolest teraselt. Ma teadsin, et kõikvõimalike kirjanikel, raamatutes, olgu need siis gümnaasiumis loetud klassikud või päris uued, mida meie eest hoolega peideti kujutatakse ennekõike armastust. Kõik armastuse kirjanduspärase arengufaasid olid mul ammu selgeks õpitud. Mul oli kindlalt meeles, et armastus teeb inimestest inglid. Nad tulistavad enese ja teiste pihta lähevad Siberisse või kloostrisse. Ühesõnaga, nad alustavad uut ja tõepoolest huvitavat elu, mis ei sarnane Eifan prooti farmi argiaga pühapäevadega. Kuid mitte kusagil enese ümber, ei avastanud ma selle ihaldusväärse nähtuse vähimatki tundemärke. Nagu ma juba ütlesin, ei teinud farmeri tütred peale töösöömise magamise muud midagi. Iial ei nähtud farmi juures võõraid mehi. Tüdrukud olid kõik üksteise nägu ja kõik kokku oma isa moodi prisked, rõõmsad ja pikatoimelised. Mis sulastesse puutub, siis ei leidnud maga aidast, kus nad elasid mingeid arvatava armastuse märke. Peretütarde vastu olid nad aupaklikult ükskõiksed ja kui sulane Theo küünarnukiga kogemata tüdruku rinda riivas, siis läks ta südamerahuga edasi. Samal ajal, kui mina tundsin, poleks säärast katastroofi kohe kuidagi üle elanud. Tõsi küll, teinekord käisid sulased Alkmaari is. Ma ei tihanud nende käest pärida, mida nimetanud linnas teevad ning rahuldasin oletusega, et linnaõhk mõjub armastusele soodsamalt. Paraku osutus viimane oletus ilmselt ekslikuks ja kuu aja pärast sai mu ähmasest igatsusest selge ja kange iha. Äpardunud elukohavalik kandis vilja. Ma armusin meeletult farmeri vanemasse tütresse. 25 aastases Wilhelm miinesse. Valiku tegemisel pidi ilmselt kaasa rääkima minu sünnipärane kalduvus eelistada teravalt väljendunud vorme. Kõigi 12-le omadused tulid just Wilhelmiine skeig ilmekamalt esile. Ümarus Valevus, värvused, silmad, mille unele. Ma armusin küll kuid ei teadnud, mis edasi teha. Tuletasin meelde kõike, mis ma kirjandusest lugenud olin ning jäin pidama Turogeenjevi juurde. Valisin tema oma õpetajaks teejuhiks. See ei muutnud küll suurt midagi. Turgianjevi sõnu järgides käisin ma ikka põllul, lugesin värsse ja õhkesin ilmekalt nii enne kui pärast hapukoorega kohupiima söömist. Ainult üks korda oli palav. Juulikuu keskpäev ei pidanud ma vastu, kui Wilhelmiine jumaliku ihu pilvemäed sujuvalt üle õue hõljusid. Ma lõin kõigile kirjandusest saadud õppetundidele käega ning surusin huuleta valgetele liigud. Laiskuse pärast, nagu ma alles hiljem taipasin, vaid ujus nagu uhke lootsik majja sisse. Ja viie minuti pärast ujus sealt välja suur prahilaev Martin Fanbraat. Ta seadis mõelnud kõrvale trepiastmele istuma. Kurvastusega meenutanud pattulangemist, pärispatu lunastamist ja apostel Pauluse õpetussõnu jõudis ta äsjase sündmuseni välja. Ta on mind enda juurde võtta nud lasknud hundi lambalauta, kus elab 12 kaitsetu tütrekest. Kas ma siis tõesti üürikese ja pealegi kahtlase väärtusega lõbu pärast, valin endale selle saatuse mind maa peale ära põlatakse ja põrgus igaveses tules põletatakse. Ta õpetab mind nagu oma poega, kellel pole võõrsil ei isa, vanaisa ega isegi Lelle. Ma pean unustama, et maailmas on naised. Kuni selle päevani, kus ma olen omandanud vastava seisundi ja sissetuleku ning oma ausa pruudi seltsis kirikusse lähen siis võin ma lühikeseks ajaks ise väsimatult palvetades mõningaid inimlikke nõrkusi tundma saada, et sugu jätkata ja mitte upsakuse sisse langeda. Sügavas häbis kuulasin ära need õpetussõnad, mis kestsid nii kaua, et farmer jõudis kolm korda oma kopsaka piibu tühjaks koputada, jälle täis toppida, et kuidas siis lõpetas? Tõotasin pidulikult oma äpardunud eksperimenti, mitte iial enam korrata. Seda tõotust täitsin ma karvapealt. Wilhelmiine kohates lõin silmad maha ja isegi mõttes ei nimetanud madele teisiti kui oma armsaks õeks. Üksnes pühapäeviti, kui köik farmi asukad, söögituppa kogunenud ja psalm laulsid söandasin neidu silmitseda. Ma teadsin, et sel päeval olid kõik inimeste ja koguni lehmade mõtted tulvil taevaliku hardust. Tõsi, külmu sisemuses elas edasi põletav, valulik kihk, kärsitu veendumused, vanal farmeril polnud päriselt õigus, et peale kiriku ja soo jätkamise on olemas oma ees märgituse ja kogunid, keelatuse poolest ülevalt luulelised hetked. Kuid tagasihoidliku ja hästi kasvatatud noorukina arste, silma oma kihku, külma veeprotseduuridega ja kõrvalisi mõtteid abstraktselt ja pool arusaamatute raamatute lugemisega. Nagu valguse mõju hallituse arenemisele ja muud seesugused. Suve lõpupoole, kui ma juba ärasõidu peale mõtlesin, juhtus sündmus mis minu elus suurt osa mängis. Õhtul hilja pärast vihmasadu läksin jalutama, et jahutada pead, kus olid hakanud kihama Wilhelmiine ropenslikud võlud. Kuid niiske, kuumav maa, aja süles lämbe udu ning soovitud meelerahu asemel mattis leitsak mulle hinge. Ja pea hakkas ringi käima. Valkjas aur meenutas mulle lüpsikutega üle õue kõndivad farmeri tütart koguda küllusliku silus. Õhupuudusest hakkasin koguni läkastama. Mind haaras meeletu raev, näitasin teab, kellele rusikate karjusin ja siiski armulised härrad on armastus olemas. See rahustas mind. Ja ma mõtlesin oma kambrisse magama minna. Kui ma aga maja otsapealsest aknast Wilhelmiine aknast mööda läksin kuulsin ma imelikum müra. Pimeduses seletas mu silm selgesti Wilhelmiine, et kes oli ihualasti ja nägi välja nagu kerkinud taigen. Ning kedagi meest. Tema tossav piibu, punast tulukest. Mattardasin paigale. Kogumu äsjane kihu, kõik mu himud. Ometi sai silma avanenud altari värava ees ja palvetasin hardalt. Mulle avanes esmakordselt kogu oma pidulikuses see salapära mida ma varem olin tundunud üksnes turgeeniewiromaanide ja nilbelt koolipoisi piltide järgi. See, mis mind kohutab. Ma ei näinud nägusid. Kaks kogu valge ja must ning piibu tuluke. Kuid ma ei jätnud vahele ühtegi liigutust, mitte ainsatki riitust selles kaunis pühas talitluses. Kui köik oli lõppenud, siis kuulsin ma Wilhelmiine sosinad, kuid sõnadest aru ei saanud. Ma kujutasin ette, ta räägib millestki tavatust kõrgetest udusammastest, kuuvalgel lõpmatutest, maailmadest otsast ja sellest, et otsa ei ole. Kuigi ma teadsin end, Wilhelmiine oskab ainult hollandi keelt, tundus mulle, ta kordab oma armsamale ühtejärge. Petra ärkas sull neid sõnu. Ma ootasin, mida vastad talle too tundmatu punase tulukese ka mees kuidas ta temale udumaailmad ja otste sõlmed selgeks tee. Lõpuks kostis tasane ja miskipärast väga tuttav bassihääl. Piimale pandi 60 senti, pange pealt juurde. Ma kuulsin selgesti need sõnu. Kuid tundsin sama selgesti, et ma ei võinud neid kuulda, et see oli kuulmishallutsinatsioon. Ja ma karjatasin hirmu pärast. Kostis Wilhelmiine kerget solvumist ja lühike terav kopsetus. Ma jooksin eemale ja kuulsin silmapilgu pärast ärritatud põrinat. Keegi sulasenäru vaatas pealt. Tema pärast lõhkusin piibu ära. Seejärel lendas miski läbi akna rohu sisse. Roomasin ligi ja võtsin üles ära löödud pitsiga. Alles tuli see piibu. Läksin kähku oma kambrisse. Kogu ülejäänud öö piinasid mind kohutavad küsimused, olin ma ikka tõesti kuulnud pühadust rüvetavat juttu piimast. Kes võis olla Wilhelmiine õnnelik, armsam. Piip ei saanud asitõend olla. Kõik hollandlased suitsetavad sääraseid valgeid savipiip. Hääl oli tulnud tuttav ette. Kuid seegi sarnasus võis olla petlik. Peamine põhjus, miks ma uinuda ei saanud, oli hämmastus. Liturgia oli lõppenud Fodev Williga. Kui armunu oli pärast kõike kogetut sentidest rääkinud siis on armastus midagi madalat. Aga kui need sõnad mulle viirastusi pärast kõike seda ülevat, mis ma nägin siis olen mina alatu inimene. Ega olegi armastuse sakramendi osasaamist väärt. Järgmine päev oli pühapäev, Ma tõusin hilja, pea oli raske nagu pärast joomist. Kui ma söögituppa jõudsin, olid kõik juba kohal. Vaskile jõududel kiiskas päike. 12 tütretärgeldatud põlled olid pidulikult naerused. Kõiges oli tunda rahu, süütust puhtust. Ma vaatasin areldi Wilhelmiine poole. Kuid tema värvitust silmist paistis tavaline unele melanhoolia. Martin van praod alustas psalmi taevastest näitsitest. Kõik võtsid viisi üles. Teisel pool seina ammuse säile sinult 77 lehma. Pigistasin taskus öist leidu. Unustasin kogu vahejuhtumi ning tulistasin oma alles nõrga passiga viisi pidamata püha süütust. Kui laul otsa sai, laskis farmer lahke naeratuse saatel pilgu üle kõigi kohalolijate käia. Sedamaid panin ta tavaliselt põske oma esimese pühapäevase piibu ja suitsetas, kuni tütred lauda katsid. Tõepoolest, Ta torklaskiga hädasku kobas vahest minut aega, torises järsku südametäiega korralt külma, lõin öösel piibu puruks. Kuulnud sõna, kurat. Niivõrd sündmatul ajal võpatasid kõik 12 tütart kaheksa sulast ja nende järel küllap ka 77 lehma. Mis sündis minuga. Sel hetkel kaotasin ma kõige suurema ja kõige tähtsama. Kaotasin selle, mida mul polnud elus veel olnudki. Ela aimuse usu. Kaotasin kõik. Pisarad häbipunavõi kileda paljastamise asemel võtsin ma rahulikult piibu kooli, jäänud veel näppudest tubakat ja hakkasin seda farmerina Aldambama. Vaatasime teineteisele otsa, olime umbes minut aega vait. Oli see vast minu. Siis tegime korraga ühel ajal esimese sammu. Meie käed läksid kokku ja ühinesid tugevaks pigistuseks. Kui me käed lõpuks lahti lasksime, lausus farmer hoolitsevalt. Kui te praegu automaar lahet, siis jõuate taevasse rongi peale. Wilhelmiine paneb teile juustuvõileiba kaasa. Ja võileivakomps näpus kõigist fan proodi 12-st tütrest väravani saadetuna. Lahkusin ma sellest külalislahkest majast. Ma võtsin sealt kaasa midagi hulga väärtuslikumad kui võileivad. Ära löödud, pitsiga tiibu, kibedad tarkuse alandusse. Valuoe ei sellest neetud kihust põlema terveks saanudki. Minu meelest ei ole luuleliste nimedega jumalannad käsutuses mitte poisikesest vibukütt vaid terve taru täis õelaid. Mesilasi. Ma ei nurise. Kui aga asi talumatuks muutub, kui ma ikka ja jälle meeleheitlikult järele tahan uurida, kus siis on see, mida ma Petrarcassoneetide ja nilbelt piltide järgi tunnen. Kas tõesti selles naises, kes ise alles selili ja juba valmis piimast sentidest juttu tegema. Kui ma liiga palju kipun nõudma siis kobad mu käsi taskus piibutüki. Ma klammerdunud selle vanamehe kiimalisest nooruki ahastavast süljes mürgitatud piibu külge. Meenutan jumalakartlik lehmi ja Madalmaade Floriine. Meenutan isa ja tütart ega soovi enam midagi muud.