2004. täiesti noorte dirigentide konkursil sai teise koha ja rahvusmeeskoori eripreemia Mihhail Kerts. Pianistid ütlevad teie kohta Mihhail ette, olete pianist, koorijuhid ütlevad teie kohta ette, olete koorijuht. Kes te siis tegelikult olete, kumma poole süda rohkem hoiab? Süda hoiab muusika poole ma olen kogu aeg mõelnud, et ma ei poolita enda jaoks neid alasid, et minu jaoks on muusika lihtsalt üks tervik ja kas siis klaver trahvi, dirigeerimine või ansamblimäng see on, need on lihtsalt muusika erinevad. Tahud ei ole kindlasti pianist, sellepärast et pianistina esitatakse väga kõrgeid nõudmisi tänapäeval nii tehniliselt, mida ma ei suuda teostada ja ja kindlasti ka mitte dirigent, sellepärast et selleks on vaja ka veel väga palju õppida, aga ma õpin ja tegelen muusikaga. Muusikul, eks vastasest. Ja samas nii nagu te ütlete, et te tegelete muusikaga, see muusika, mida te teete, see on pälvinud üksjagu palju tunnustust mitte ainult siin Eestis, vaid rahvusvahelisel tasandil. Kas see, et te võitsite rahvusmeeskoori eripreemia noorte dirigentide konkursil, andis teile nüüd siis võimaluse meie rahvusmeeskooriga valmistada ette üks kontsert, mis 18. veebruaril Mustpeade majas jõuab kuulajateni? Jah, just nimelt see käis kaasas selle eripreemiaga, et mulle antakse võimalus esitada nendega üks kava ja nüüd see saab siis teoks. Ma saan aru, et te olete siiamaani ikka rohkem kammerkooridega teinud tööd ja nüüd äkki on teie ees suurmeeste vägi, kuidas mehed sellise kena noore dirigendi vastu võtavad? No siiamaani ma julgen küll öelda, et nad on olnud minu suhtes väga sallivad seda enam, et kava, mis ma võtsin, on, on ka neile suureks katsumuseks, sest sellest kavast enamik lugusid ei ole, ongi olnud repertuaaris veel, et need on uued õpitud teosed ja noodimaterjal on on üpriski palju, nõudes neilt nii tähelepanu mõttes kui ka vokaalselt. Aga meil ei ole küll mingeid probleeme suhtlemises veel siiani tekkinud. Kava on sedavõrd huvitav ka kuulajatele, et ega kuulajagi ei ole neid teoseid kuulut suhteliselt vähe ju kõlab meie koorikontsertidele Edward Elgari ja Anton Kruckner ja sinna vahele mahub siis ka veel kolme noore Eesti helilooja esiettekanded. Olge kena, rääkige sellest kava valikus natukene täpsemalt. Väga hea meelega, see oli mul algusest peale taotuslike, et ma tahtsin, et mu kava koosneks romantismiajastu teostest ja uuest muusikast romantism sellepärast et ma tunnen, et see on lihtsalt mulle endale väga hingelähedane. Kõige hingelähedasem, võib-olla žanr ja uus muusika, sellepärast et see on väga arendav heliloojad kirjutavad praegu väga raskeid teoseid, mis lihtsalt ka dirigendile ja ka lauljatele on väga arendavad. Ja üks eesmärk oli mul ka just nimelt taotluslikult teha, nii et ramp ei oleks neid teoseid esitanud juba kümneid kordi. Seega kava peateos on Bruckneri selline poeemi suurele sümfooniaorkestrile ja meeskoorile selgonnal. Meie esitame seda muidugi klaveriga, aga vorm ja üldiselt mõte jääb kõik täiesti samaks. See on legend aastast 16 meie ajaarvamise järgi, mille kohaselt selgulandi saare asunikud nägid kaugel merel roomlaste lippe ja teadsid, et meid ootab ees hukatus ja orjus. Nad palusid jumalat ja jumal mitte ainult ei saatnud neile tormi, mis hukutas venelased vaid ka uhtus kogu laeva lasti kaldale, nii et selline topeltvõit. Seejärel on ka Bruckneri teostest veel üks väga ilus väike poeem ummitsenast keskööl mille sisuks on siis maal tihti öösiti kuulen üht vaikset meloodiat, mis vabastab mind hirmupiinadest väga tundeline ja sügavamõtteline tekst kujundlik ja ainult vahel. Mulle tundub, et, et see meloodia on minu lapsepõlve lapsepõlve mälestus või lapsepõlveviis ja viimane teos Bruckneri kuldvaramust, selline motet. Ave Maria, mida esitavad küll segakoorid meeskooris seades mõte jääb sisuliselt samaks. Elgaril on väga ilusat mõlemat põimib nii käskjalg, vald kui ka huvitajad. Mis on väga ilusad romantismiajastule tüüpilised teosed väga ilusa ja kuulajale väga. Noh, ma kujutan ette meeldiva harmooniaga teosed, milles on ka jällegi tekstiosa väga kujundlik, et mitu-mitu korda peab süvenema, enne, kui saab tegelikult lõpuni selle teksti mõttest aru. Ja siis tulevad Eesti heliloojate esiettekanded, mida mul on suur rõõm teha tervelt kolm teost, kolm heliloojat on võtnud vaevaks kirjutada teosed sellele kontserdile, need on Jüri-Ruut, Kangur, kõik muutub lauluks. Need teosed on, nagu ma juba ütlesin, ääretult keerukad kõik, nii vokaalselt kui ka ütleme sisuliselt ja väga huvitavad laulda, nii et ma loodan, et ka nendest on võimalik teha elamast publikut. Teil on veel nädalajagu päevi rammiga teha proove, kui kaua üldse võtab aega niisuguse kontserdi ettevalmistamine, kaua ta juba rammiga tööd olete teinud? Tuleb kokku, minul nendega seitse proovi, seda ei ole, ei palju ega vähe, sellise kontserdi jaoks võib-olla isegi võiks öelda, et pigem on seda natukene vähe, aga ma arvan, et me jõuame ilusti ja saame hakkama. Küllalt intensiivsed proovid, mida me oleme teinud see kava väga lihtsalt ei tule kellelegi uut muusikat on alati väga keeruline laulda ja jälle meeletu kontrast Bruckineliga näiteks, mis nõuab täiesti teistsugust lähenemist. Nii et see on üsna selline problemaatiline tööprotsess, aga väga huvitav. Ma loodan, et meile kuulajatele saab ka olema väga huvitav kuulata, kuidas töö lõpptulemus meieni jõuab. Aitäh teile, Michal Kertsema, soovin teile edu ja kuulmiseni ja kohtumiseni siis 18. kell 19 Mustpeade majas.