On igavene ja vääramatu tõde, et elame me iga mees siin maa peal ükskord. Ja eks see tõsiasi peaks nagu veidi mõtlema panema, et kui tõepoolest kõigest üksainus kord, siis peaks me seda ka tõepoolest täie eest tegema. Sest korrata enam midagi kuidagimoodi ei saa. On ju küllalt raske lõpuni selgeks vaielda, kuidas keegi mõist õndsaks saab. Guideks hinnatakse meid lõppude lõpuks ikkagi selle jälje järgi, mida me maha või järele jätame. Ja eks jälgule vist seda suurem, seda eredam, mida vähem ta sissepoole enda poole kooldon. Sest käigumäe terve elu kullas karras ametis. Ometi kaob see kõik veel kiiremini kui põgus mälestus meist. Üks liik inimesi, kes ennast ja isikliku tavaliselt tagumisele plaanile jätab et ühiskonnale pühendumuse rohkema andmise kaudu ka ise rohkem saada, on ikka kommunistid olnud. Meie vabariigi kommunistide suure foorumi 16. kongressi eel viib mõtte kõigepealt muidugi staažikamate-le, nende hulgas nendele, kes selle kätte võitsid, mis meil on. Paljud neist andsid selle nimel kõige kallima, mis neil oli elu. Aga nende panus, nende jäetud jälg on selles mõttes ka kustumatu. Paljud neist on praegu õigustatult vanaduspensionil, ehkki nad ka seal vaevalt endale rahu annavad. Ühiskondlik töö vähemasti on neist lahutamatu. Aga on kolmaski kategooria nende hulgas, kes ilmselt ei vana, nägi ja kui mõtlema hakata, siis ega neid nii vähe olegi. Aastate jooksul on juhtunud paljudega nende hulgast juttu ajada või ka neid helilindistada. Ja kui nüüd järjekordse kongressi eel tahtnuks veidi juttu puhuda meie vanast kaardiväest ja vanade kaardiväelastega siis ei olegi ju lihtne, keda valida. Ning ometi on sealjuures kõigil neist midagi ühist nooruslikus ühiskondlikus leppimatus puudustega. Seda loetelu võiks mõistagi veel tükk aega jätkata. Kuid eks kõige lühemalt saab öelda nii, et kõik nad on kommunistid. Võtame näiteks niisuguse inimese kui Osfalt kivissoni. Kas ei ole tema mõtetes palju ühist kõigi nende inimeste mõtetega, kes kannavad kommunisti nime? Ehkki konkreetne elutee on nagu igal inimesel olnud erinev. Ma pean ütlema, et minu elus väga tähtsat osa etendas perekond kirkmanid. Nimelt sattusin Tallinna 13. algkoolis. Sel ajal kutsuti teda Anno kooliks ühte pinki arvu kirkmaniga, kelle isa oli tuntud revolutsionäär oli võtnud juba 1905. aasta ülestõusust, osa mõisteti surma. Hiljem muudeti see otsus ringi 200 kepi hoobiks. Kuid mees muidugi peale sarnast peksu põdema. 16. aastal ta suri tema pojaga olime siis pinginaabrid. Ja tihtipeale käisid nende juures kodus. Seal oli tööliskirjandust, sattus seegi mulle pihku, hakkasin teda uurima. Ja hiljem õige ruttu tuli või õige varsti tuli mul koolist lahkuda ja hakata omale elu ülalpidamisteenima. Sattusin ühe allettevõtja juure, see, kes võttis vähempakkumise teel ehituste peal teid oma käte suurtelt nagu Tõnisson ja Siigile nende meeste käest. Ja tema muidugi pidi siis ka meid kõvasti pigistama, see tähendab väikest palka maksma ja väga palju tööd tegema sundima. No suvel tuligi siis niimoodi ehitada või ehitusel käijat oma kaksteistkümmend tundi päevas teha. Ja kui oli nii nagu me neid ütleme, objekti käikuandmine, see teadnud, mida tähendab pühapäevgi. Teine asi oli veel seegi, ega sel ajal siis nii ruttu ei saanud oskustöölisi paberid kätte nagu tänapäeval noored kolm-neli kuud ja juba on sul kategooria. Sel ajal oli ka niimoodi, et tuli oma kolm aastat õppida. No eks see raske elu panigi mõtlema, kui sa näed ka teistsugust elu ja liikumist ja sealt hakkaski mõte liikuma, et tuleb vististikaga hakata võitlema selle eest, et teistel noortel võib-olla edaspidigi olekski järgnevat. No järgmine, võin ütelda, minu suuremaks elamuseks oli esimese detsembri ülestõus. Kui vana te siis olite, siis ma olin viieteistaastane. Meie majastki arreteeriti ja mõrvati. Elena Simon laadser, kes minu eest väga palju oli hoolt kandnud, muretsenud ja aeg-ajalt temagi andis mulle nord proletaarlased lugeda. Ja kui oli vaja, siis ka selgitas selle juures, mida üks või teine kirjutis tähendas. Ja mõni päev peale seda kui oli ülestõus nurjunud. Maja otsiti läbi ja politseinikud, eriti poliitiliselt politseinikud käitusid meie kõigiga, kes seal majas elav ääretult toorelt kõigi kahtlustati, kõiki kahtlustati mind, pandi aluspesu väel, koridori peale otsiti lai Peeeff sõimati ja vaat sellega, mis tekitas, nii. Andis nagu uut sädet mulle edaspidiseks eriti jusse mõrvamine lasti koos korraga kaks naist maha. Nadolid ütleme, minestanud enne mahalaskmist. Ohvitserid olid ämbritega visanud neile külma vett näkku, oma ohvrid üles turgutada ja siis nad maha tappa ja vot kõik need asja oludki üldse esimese detsembri järele oli nii, mis pani mind väga sügavalt mõtlema ja edasi, 1925. aastal mul õnnestus käia Leningradis kuus nädalat arvul kirkmaniga, käisime seal ja Peab ütlema, et minul see elu seal väga meeldis. Eriti aga see asjaolu, et seal anti kõik võimalused õppimiseks. Ja siis oli mul juba tuli, eile endale oli ju pooleli jäänud, pooleli jäänud ja süda valutas sellest kogu aeg, et et satun Elloni ette valmistamatult koolihariduse poolest. Tagasi tulles siis oli juba ikka nii kindel mõte, kohe tuleb ikka elus selleks pühendadagi. 1000 926. aastal sõitsime kirkmani perekonnaga koos uuesti Leningradi. Ja siis olin ma juba täitsa nii kips, komnoor, siis suunati mind kommunistliku ülikooli. No peab ütlema, et see oli küll lahedad võimalused. Õppimiseks. Muretu õppimine ei olnud sul tarvis muret tunda, et seda mida kõhtu panna või kuidas riietuda või kõik selle toolidega helgem oli. Stipendium on, oli täitsa soliidne, oli, need ära, elas lähedal, mitte et sealt üle oleks jäänud. Elasel nõiad, 30. aastal toimusid Tallinnas suured arreteerimised. Illegaalne EKM-i sekretär Eduard kullarreteerid D. Mõisteti 12-ks aastaks sunnitööle. Organisatsioonil nagu ei olnud juhtijat ja jaanuari kuuses tehti minule ettepanek. Asu täiesti põranda alla kommunistliku noorsooühingu organisaatorid kohale. Ja need siseehitus oli väga tugeva, mitte sellepärast, et ma ei oleks tahtnud seda tööd teha, see oli mu elu eesmärk. Aga just sellepärast, et ma olin esimest korda sattunud tingimus, kus ma sain õppida ennast arendada nagu pooleli jäi. Jah, nüüd just see tekkiski kõige suurema nisuse kahjutunne. Õppus tuleb pooleli jätta, aga siiski leidsin, et kui mul on ikka kompso moli pilet taskus, siis Öeldakse, et on vaja tööle asuda. Tuleb asuda niisuguse järelduse, tulin minagi. Muide. Ülikooli mitte kunagi varem polnud me päris avar saal nyyd täiskiilutud olnud, kui tema teda kuulama tulnute poolt sel päeval. Ja mis mul eriti tema juures meeldis, oli lihtsus, esinemise lihtsus ilma poseerima Ta ja kooliteenijad olnud olid tulnud oma lastega ja kõne keskel. Kooliharidusest rääkides lähenes groups, mitte seisnud puldilgi laste juurde ja silitas neid väikseid kodanikke ja see käis niisuguse emaliku ja väga lihtsalt, mitte mingisugust teatraalsust polnud märgata tema tegevuse juures, lihtsalt nii võiks armasta jama, käitub oma lastega nii suhtes temagi nendesse väikestesse. No minul oli suureks elamuseks see veel, et, Komsomoliorganisatsioon oli otsustanud meid kahte anda just sellel päeval parteis üle kandidaatidena. Teene seltsimees oli Soome sektorist ja mina olin siis eestisektori poolt kahtlemata olisemele väga toredaks sündmuseks, väga meeldivaks toimusest gruppide juuresolekul ja tema meid kui noori. Lenin lasi lennitlaski nagu Eestisse tulite, olite juba siis juba ikka partei kandidaat ja üle piiri tulek oli muidugi omaette väga põnev elamus. Jaanuari lõpus või veebruari algul tuli mul tulla siis suures lumes üle. Kahjuks eksisin metsa ära, sattusin ühte kraavi. Seal põlvist saadik kukkusin vette summasid välja. Ja kui ma Narva lähedale lagendikule jõudsin, siis kuulsin, kuidas vigurvedur andis pikka vine ja tossas muidugi minema Tallinna poole. Järgmine rong läks alles õhtul. Kus olla neid väljas. Ronisin ühte heinaküüni, võtsin saapad jalast ära. Need olid läbimärjad, sokid, väänasinu, Ella, aga kuigi ma pugesin inte sisse. Tuli kyll mulle sinna ikkagi järele. Ja uuesti, nii tunniajalise küünis olemusega ruutmeetrisest Velle hakkasin ümbrust uurima, tundsin, et ma päeva läbi pakase käes vastu ei pea. Nägingi eemalküla külas oli näha ka korralikud hooned, mis andsid tunnistust elanike jõukusest. Nendest majadest ma hoidsin eemale. Hõigati sisse, Läksin, sinna, tuli välja jutuajamisse, sattus Kreenholmi töölise perekonda. Aga mis te siis ütlesite, kellena ennast tutvustasid? Rääkisin, et olen Tallinnast ja tulin otsima Narva ümbrusesse tööd. Näidanud millegagi, et tema oleks kahelnud minu jutust süvendas mu ülesse, keetis kuuma teed. Ja panus mind minna magama, et ega te enne õhtukustika lähteenam. Ma ütlesin ka, et ma pean nüüd Tallinna tagasi minevat, kukkusin kraavi. Ja muide minu panid tuli heina Pepresi täis. See oli muidugi sõlt Ena küünist kaasa toodud. Riided kõvasti kortsunud. Ja magamisase tegid mulle ahju laele vene suure vene ahju peale. Siis ütles, et ma jätan näite tuppa üksinda. Heitke magama. Et lähen neid välja oma toimetamisi tegema. Ja samal momendil, kui ta ära oli läinud või mitte, miks kümmekond minutit peale seda, kui ta oli toast ära läinud. Ma juba hakkasin lavenemine mäki. Esiteks kihvatab muidugi peast läbi tuline vihasest naise pihta. Toimetamise asemel läks reetma, eks kuskil lähemalt alust helistas mulle kaks püstoli taskus. Võtsin oma positsiooni sisse. Pidemed tagara padrunitega olid käepärast. Elusalt kätte ei anna, seal käte ja ootan siis ei tule, ei tule. Tegin ukse praokile, mäletan, need olid juba peaaegu külast läbi sõita. Rahvustasite siis alusetult alusetud. Ma siis ronisin ahju peale püstoli, panin padja alla. Ja pean ütlema, et jäin nii raskelt magama, et mind kahe piss tulebki ilusti Tõin toppida, kui oleks teiega keegi sinna tulnud, kui oleks perena, me kavatseb mind reeta. No varsti tuligi siis. Peremees ise tuppa. Tõmmas ennast riidest lahti. Perenaine jutustas, kes ma olen. Ja muidugi püüdsin takka tõendada köite peapreemia, seal jälle laud kaetud. Ega seal midagi rikkalikku ei olnud, tugev teemehetoit oli. Peale sööki. Hakkas lähenema juba aeg, et rongi peale minna. Võtsin taskus kolm krooni, pakkusin, aga ma sain kohe niisuguse tugeva vastulöögid, ma kähku toppisin raha tasku tagasi. Surus südamlikult mu kätt. Peremees tõmmas uuesti oma poolkasuka selga, ütleb, et nooremas ma tulen, saadan teile ka natukse maad. Ja nii ütleb, et maa tunnen ikka teed paremini, kui need teie seda tunnete. Tulime majast välja, oleme nii umbes kümmekond minutit kõrvuti vaikides keeennost ütleb, et. Kuule, noormees, ega mina ei usu mitte ühtegi sõna, mis sa mulle rääkisid. Naine näib küll, et uskus endaga, olgu peol naiste sillas, Nad usuvad varem öelnud. Et eks ma sain ikka esimesest silmapilgust peale aru, mis sorti mees sa oled. Aga olgu pealegi ka minu, seda teised pole äärses laste pärast. Ja ega see töömehe elu kerge ei ole. Ja siis näitas ta mulle tee ääres, ütles, vot sellest kohast hoia eemale, see annab alati varitsus. Paikus nuhid võivad sind kinni tabada, Tallinna rong oli juba etteantud, ronis vagunisse, ronisin ülemise korruse peale ja magasin väga hästi rahulikult, Tallinna sõin. Aga Tallinnas. Ta oli meil tingimine niimoodi, et ma võin minna ainult õhtu konspiratiiv korterisse. See tähendab ilmumist päris, kus mind edasi toimetataks. Ja siis hakkas Delsin. Illegaalne töö jääb päris ametlikult ja tõsiselt. Esimene kohtumine oli mul Alviine Puusepaga, kes oli enne mind noorteorganisaatoriks, nii muuseas täitis neid ülesanded temale tegelikel naiste organisaator akuna. Edalt kull oli juba ennem varem arreteeritus tuli ka temal neid ülesandeta. No jää ühel lõbusal õhtal. Nii nagu jutustas, räägitakse tänaval Alvine puuse ringi kolades sattusime kokku tema muidugi teadlikult, mina veel mitte teadlikult fosfalt tuulega, kes oli sel ajal EKP põrandaaluseks organisaatoriks. Mõned ajad hiljem oli, meil on minule ka väga huvitav kohtumine Johannes Lauristiniga, Lauristin, neist olen ma palju kuulnud tema riigikukutajate, lugenud. Tema emaga kohtunud tema emaga koos varemalt vangidele karistusvanglasse padajänni tassinud. Tema õde venitad, teadsin. Aga Lauristini Hannes kohtasin ma siis esimest korda. Kahjuks ei saanud ka tema kuigi kaua väljas olemisest, mida 18 päeva kodanasta uuesti arreteeris. Minul oli põrandal viibimise periood õige lühikene. Mõni nädal vaid kui sain reedetud. Seni kilkmani poolt. Tee oli valitud ja kommunist, jäi sellele kindlaks. Ohtlik tee, raske tee, pikk tee. Aga ometi pea, Osvald kivisson veel võimalikuks kodus puhkust pidada hoolimata sellestki, et tervis enam ka kõige parem pole. Miks, miks peab ta veel tehase direktori koormat kandma? Eks siingi ole jälle põhjusi ja veidi ajendeid, mis kuidagi kõiki neid neid kommuniste ühise nimetaja alla seob. Sest asfalt kivisson, arvab. Kui mina 47. aastal Eestisse tagasi sattusin ma ehitusmaterjali orite süsteemi Teeks 58. aastal sattusin ma teele Lasnamäe paemurdudes samasse paemurdu, kus mina, vanaisa oli kunagi paasi murdnud ja välja vedanud Tallinna ehitustele. Ja selle paemurdele oli kalmistu teelt kus töödeldi ümber Saaremaa dolomiit. Kohtusin selle kivimi ka siis, kui Tallinna kaubamajale pandi nägusad katud peale jäävat. Juhtuski niimoodi, et mina armusin sellesse looduslikku kivisse. Ja vaat see on mind hoidnud klemist viimastel aastal, võla noorena. Ja teotahtele sena. Need tahaks näha. Me kasutaksime seda kaunist materjali, mida loodus on meile päris rikkalikult nii Saaremaal kui ka Mandri-Eestis loonud ka inimesed, ega vist kodus ei taha kihvt olla. Meie eks mul haiguse tõttu südamehaiguse tõttu tuli ikka neli aastat kodus olla. Väga ei meeldinud, ei meeldinud. Ja vot siis tekkiski polüküsimus etet luuer, tolamiidile. Iseseisev tehas. Kvarts silikaat, Siligades isegi kolm korda olnud. Ja miks mulle siiski dolomiit meeldima hakkas, oli sellepärast, et pole teda Darwisu tegema hakata. On looduse poolt valmiskujul meil olemas. Ja kui määr võrgu kergesti tema töödeldav on. Ja milliseid ilusaid ehitusõied temast teha, kui väga laialdaselt võitada, kasutada inimelus? Vot see, nagu on mind kogu aeg taga ajanudki. Kahjuks, aga ma pean ka ütlema seda, et öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Nii paistab ka dünamiidiga olevat. Praegu 90 protsenti läheb meile meie toodetest vennasvabariikides, lõhedaksuljanovskis, mina nägin meie dolomiit igal voolust. Uljanovskis, notascenti on teda läinud. Tol jäätis läks Pariisis neli või 5000 ruutmeetrit. Kümned tuhanded ruutmeetrid Leningradi. Huvitav, milles siin asi siis võib-olla arhitektidele hoidlusest minu asetäitja seltsimees Jaanus käis hiljuti Riias Lenini tänavas asutati või avati uus kauplus. Kõik seinad on kaetud tolamiidiga ja ta ütles, et on ääretult ilus. Ja mis kõige tähtsam, etleme nii kaua, kui see kaupluseruumid seal püsivad põlesel tarvis pintsak külge enam panna. Võib-olla tolmuimejaga tõmmata ainult nendest paaridest välja. Tolm sellest mäkke pinnast samblik olgugi esialgu ta muidugi tunduvalt kallim, kui ollakse krohviga kat või õlivärviga. Selle eest tuleb ju mõtelda. Pole pärast enam midagi pärast ma enam midagi tarvis teha. Nonii me oleme hakanud mõtlema ka kalmistukultuuri peale. Ma olen ise ka ringi käinud lätlaste kalmistutel siis on Taga-Kaukaasias vaadanud. Ja siit on siginenud mulle omad mõtted pähe ja need on kujunenud välja nagu mingisugune võistluspärgade rohkuse pärast. Kunagi lugesin ma ka ühel matustel ülesaja pärja. Võtsin õige kergelt 20 rubla keskmiselt pärjainaks. See tähendab 2000 rubla viidi kalmistule, pandi sinna hunnikusse. Paari päeva pärast tulevad nad sealt ära koristada, aga 2000 rubla eest võiks, ma ei oska ette üteldagi praegu, kuid kaunim monumendi me võiksime teha. Igal enim inimesel on elus olnud midagi, millega ta on silma paistnud. Igaüks on nagu jätnud jälle elust ka elavate jaoks veelgi kunstnikud, kujurid võiksid luua ka temast mingisugust detaili, mis teda hoiaks kõige paremini iseloomustaks. Oled võja loomustaks Watsoni tänapäeva mõtted, mis peas keerlevad, võib-olla varsti tuleb seda ka paberile panna. Jah, ja kui nüüd tagasi vaadata sellele läbi käidud teele ja ma võin teile ütelda, minu elus on olnud väga palju raskusi, aga paljud inimesed tean minu läbi käidud tööd ja küsivad, et kuule, see on muidugi omavahelises jutused. Jewish, ütle nüüd ausalt. Kas sa oled rahul ja õnnelik, et sa oled kommunist ja mujal need alati päris siiralt jah. Kui ma sünniksin veel uuesti, ma ei valiks oma teist teed. Ma tahan siiski, et inimese õnne eest võidelda. Ma ei oska seda ette, kujutad ma ka kuskil nisus miljöös saaksin elada ainult enese laanitsada. Tahad, et tõega, inimene oleks inimesel sõber, vend ja? Ja seltsimees sõber, vend, seltsimees, ja nii me arutasimegi. Ja nii oligi saateaeg läbi. Aga kui palju olnuks inimesi vanast kaardiväest, kes, kui kommunistid rääkinuks põhimõtteliselt sama? Ehkki nagu juba varem ütlesin, on ju üksikasjades, iga inimese, ka kommunisti eludesest erinev. Kui palju võiks minagi neid siin nimetada, kellega on tulnud elus kokku puutuda, kellega on õnn olnud vestelda? Aga ega kõigega pole sedagi, juhust olnud. Lubatakse mul siin näiteks nimetada üksikuid neist. Hendrik Allik, inimene, kes ilmselt tunneb igavese nooruse saladust. Ja üks selle saladuse võtmeid on minu arvates vähemalt tema huumorimeel. Aga võib-olla, et sama või ka mõne teise võtme omanik on näiteks Alma Vaarman, Leonhard Tiitsem, Olga Lauristin, Artur Lombak, Anolt Veimer, Aleksander Hendrikson. Ent andku mulle andeks kõik kommunistide vanast kaardiväest, kes lähevad vabariigi 16.-le kommunistide kongressile vastu, kui järjekordsele teed tähistava verstapostile ja kelle elu on olnud selle tee rajamine. Kuid keda ma siin lihtsalt nimetadagi ei jõua. Kõiki töid on võimatu ette lugeda ja vaevalt ta seda vajalikuks peate. Aga eks midagi sellest mõttemaailmast oli tuttav, kallis ja ühine teilegi. Mida sedapuhku rääkis küll ainult üks teie hulgast, kommunist Osfalt kivisson.