Kui kogu rahvas Täna 40 aastat tagasi oli lõppemas 13-st sõjanädal siis meie vaenlased oma võidujoovastuses ennustasid ja meie sõbrad murelikult kartsid, et Nõukogude maa ei suuda taluda seda tohutut pinget ja variseb peatselt kokku. Ja eks see oligi raske optimismi ja võidulootust kanda, kui olukord mitme 1000 kilomeetri pikkusel rindel tundus lootusetuna ja nüüd siis sõjakaart täna 40 aastat tagasi rindeolukorda, selgitab sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare. 20.-ks septembriks oli Nõukogude Saksa rindel kujunenud väga terav olukord kuigi terve real ägedate kaitselahingutega suuremate kaitseoperatsioonide, mis toimusid Moskva suunal Kiievi all Leningradi all ka Eesti territooriumil vastase pealetungi hoog pidurdus. Kuid siiski ta oli veel küllalt jõudu, et seda pealetungi jätkata. Ja kui nüüd vaadelda rindekaarti, no võtame kas või lõuna poolt alates siis juba pikemat aega kestnud Kiievi kaitseoperatsioon jõudis lõpule, vastasel õnnestus lõuna poolt läbi murda 19. septembril. Meie väed olid sunnitud maha jätma Kiievi ja peale seda fašistlikud väed, eriti liikuvad väekoondised said võimaluse edasi liikunud Nepali alamjooksu suunas Krimmi Rostovi suunas. Samal ajal jätkus aga Odessa kangelaslik kaitsmine Nõukogude saksa rinde pea suunal. Nii kui nii võib öelda. Moskva suuna kohta toimusid sellised sündmused. Et umbes 10. septembri paiku jõudis lõpule Smolenski kaitseoperatsioon, mida hakkas juba peale 10. juulil nende ägedate lahingute käigus, mis toimusid Smolenski all, vastase pealetung pidurdati ja sakslaste väed olid siis ikka niivõrd kurnatud, et oli vaja ette valmistada juba uut, et operatsiooni ja tegelikult fašistlik väejuhatus andiski sellise korralduse töötada välja uus pealetungi operatsioon Moskvale. Sellele anti siis koodnimetus. Taifuun fašistid, koondasin jällegi täiendavalt jõude ja veidi hiljem see oli 30.-st septembrist kuni teise oktoobrini läksid uuele pealetungile Moskva peale. No siis oli juba selgelt välksõja, plaan on juba läbi kukkumas, see sai tegelikult ilmseks alles täielikult juba Moskva all, detsembris, kui meie väed asusid juba vastupealetungile. Siin aga lootsid nad veel kord anda löögi jõuda Meie kodumaa pealinna. Mis puutub põhjapoolses Leningradi suunda, mis oli üks kolmest peamisest tegevussuunast siin endiselt jätkusid ägedad lahingud Leningradi vahetutel lähistel, selleks ajaks juba fašistid jõudsid välja Soome lahe kaldast relva juures kujunes välja Uraaninbowi platsdarm kogu sõja pidanud seal vastu Kroonlinna suurtükiväe toetusel. Septembri alguses fašistidel õnnestus Leningrad maa poolt täielikult sisse piirata esimesel septembril. Nad valdasid ka raudteejaama. Hästi, mäletan seda jaama, sest meie rong oli eelviimane sanitaarrong, mis sellest jaamast läbi pääses. Peale sellele vallutasid fašistid selle otsekohe meie järelkuulsuse lahingut veel kaheksandal septembril. Nad jõudsid Petrogreposti juures juba njeva lätetele ja seega oligi Leningrad piiratud, mida sisse tungida. Neil ei õnnestunud, sest Leningradi kaitsjate südi vastupanu muidugi peatas nad seal juba linna servas. 21. septembril oli Hitlerlik väejuhatus sunnitud koostama ettekande Leningradi blokaadist, milles oli muuseas öeldud. Algul me blokeerime Leningradi hermeetiliselt ja purustame linna suurtüki ja lennuväega. Kindluse garnisoni riismed jäävad sinna talveks. Kevadel Me tungime linna, saadame kõik ellujäänud Venemaa sisepiirkondadesse või võtame vangi. Teeme Leningradi maatasa ja anname Neevast põhja pool paikneva piirkonna Soomele. Plaan oli koletuslik, kuid füürer ei tahtnud sellest esialgu kuuldagi. Oleks ju blokaadi aktsepteerimine tähendanud välksõja läbikukkumise tunnistamist ajapikkupidi ta siiski plaanile oma allkirja panema. Rekümnenda septembri paiku siin tuleks rääkida veel kahest sündmusest, mis läkside meie relvajõudude ajalukku ja millele pärast sõjategevuse käigus tohutu tähtsus. Kõigepealt see, et sel ajal sündis Nõukogude kaardivägi eduka lahingutegevusest Smolenski operatsioonis eriti vastulöökide eest Jelena linna lähedal, kus eriti paistsid silma meie laskur. Koondised omistati lahingutegevusest neljale meie diviisile kaardiga diisi nimetus on siinjuures märkida, esines Kaardi veediviisiks sai kindral Rusjanovi 100. laskurdiviis. Tuletan meelde, et 100. laskurdiviis oli üks kahes diviisis, mis kuulus sõja algul minski kaitsnud teise laskurkorpuse koosseisu, aga selle korpuse staabinimeks oli tol ajal polkovnik Lembit Pärn. Sellega pandi alustage Nõukogude Kaardiväe traditsioonidele ja, ja pärast pidistes lahingutes oligi nii, et meie kaardivägi seal alati kõige raskemates kohtades, kõige otsustavates lõikudes. Ja see sai alguse just nendest septembripäevadel. Ja teine moment, mida võib teel saudi meenutada seoses 20. septembriga sündmustega, mis oli 40 aastat tagasi. See puudutab meie tuntud legendaarset relva Katjušat. Nagu teada juba 14. juulil. Katjušat. Reaktiivmiinipildujad andsid oma esimese kogupaugu Läänerindel Orša rajoonis. Aga kaheksandal septembril võeti vastu riikliku kaitsekomitee otsus kaardiväemiinipildujad üksuste juhtimise organite loomise kohta. Nasaal loodi lasteaia juhtkond, sõjanõukogu, ühesõnaga see muutus väeliigiks. Õieti täitis erinevad üles anud kogu sõja vältel ja see, mis juba toimus hiljem Nõukogude Saksa rindel kaardile, miinivelt osavõtul, millest palju on räägitud, palju on legendaarsed, palju on välja mõeldud ja kõikjal sealjuures? Kõik see saigi alguse septembri päevil, õieti hor. 23. septembril luges hitlerlike maavägede kindralstaabi ülem Franz Halder oma päevikus kokku. Meie kaotused maaväes on 522800 33 inimest ehk 14,38 protsenti idarindevägede võitlejatest. Täna 40 aastat tagasi jätkusid lahingud ka Eesti NSV territooriumil. Tõsi, vaenlasel oli õnnestunud augusti lõpuks vabariigi mandriosa okupeerida, kuid saarte vallutamiseks pidi ta veel tublisti vaeva nägema. Aga Väinameresaari oli vaenlasel hädasti tarvis, sest neid vallutama. Ta oli hitlerlikul laevastikul tee Riia ja Soome lahte suletud. Nõukogude allveelaevad ohustasid ka Saksamaa sõjatööstusele vajaliku rauamaagi vedu Rootsist. Seepärast alustati septembri alguses ettevalmistusi Eesti saarte ründamiseks. Seitsmendal septembril paisati Rohukülast hitlerlaste dessant Vormsi saarele, mida kaitses Väike-merejalaväe allüksus. Esimene dessant löödi tagasi, ka teine dessant ei suutnud saarel jalga kinnitada. Lõpuks läks küll korda, kuid alles pärast kolm päeva kestnud lahinguid suudeti saar vallutada. Kaheksandal septembril saatis vaenlane dessandi suures väinas asuvale Kessu laiule. Sellele pisikesele saarele koondati mõne päevaga terve rügement. Jalaväge. Suurtükitule ja lennukite toetusel alustati 14. septembril Kessulaiul Muhu saare ründamist. Verised heitlused seal kestsid kolm päeva. Seitsmeteistkümnendal septembril taandusid saare kaitsjad mööda tammi Saaremaale, tekitades jälitavale vaenlasele suuri kaotusi. Pärast mitut luhtunud katset õnnestus hitlerlaste samal päeval Saaremaa idarannikul väikest platsdarmi luua, kust hakkasid arendama edasitungi. Saaremaa kaitselahingud kestsid kuni neljanda oktoobrini, andes tunnistust kaitsjate mehisusest, kes üle 500 kilomeetri kaugusel varustusbaasidest sügaval vaenlase tagalas panid sissetungijad iga jalatäie maa eest ränka hinda maksma. Rääkides kaitselahingutest Eesti NSV territooriumil tegime korduvalt juttu rahva kaitseväelastest, hävituspataljonide võitlejatest. Lähemalt saime tuttavaks mõnede võitlus episoodide, ka Viljandi hävituspataljoni ja esimese Eesti kütipolgu lahingukroonikast. Oma kangelaslugu aga oli iga maakonna hävituspataljonile. Näiteks aitas Tartu hävituspataljon kaitsta Emajõe joot. Pärast võitles põhja pool Emajõge, andis osavama võitlejatest Narva töölispolgule ja hiljem osales vaenlase tõkestamisel ida pool Narvat. Partei keskkomitee volinikuna tegi pataljoni võitlustee kaasa erualampolkovnik Aleksei Kurme. Temale küsimus. Missugune oli Tartu rahva kaitseväelaste kõige raskem lahing? Ja võitsime seal siis ja kui seal oli üks vood hävituspataljonist, ülejäänud olid siis punaarmee üksused, sakslased püüdsid kaks nädalat läbi murda, nad seda ei saanud teha. Õppinud mehed teadsid, kuidas need asjad ja sakslane siit ei saanud läbi murda ja kaks nädalat met pidasime lahingud ja kaks nädalat meie siis jäi meid tegelikult võitjaks, sest meie täitsime seda ülesannet, mis meile oli antud ja meil tuli taganeda siis, kui sakslased murdsid põhidsama läbi ja hakkasid juba lõikama dieet must või peale seda Põltsamaa Mustveel, see, et me ei jalgsi sellesse rõngasse, siis meie andsime korralduse ja tulime sealt tormasse ja tormasid siis ma nägin hommiku kunagist, sakslased tulid seda dieet siin andsime, peatusime ka neid ja siis tormasid kõik meie staap, kõik inimesed, kõik varandused, kõik sõitsime siis üle selle Mustvee tee. Nii et seen, lahing oli kõik see raskem. See link näitas, et sakslane ei olegi nii hull, kuna temast kisendati üle terve Euroopa on võitmatu ja nii ja nii edasi. Me nägime, et meie saime selle võitmatu pidama. Küllap oli Emajõejoone kaitsmine teiste hoopiski suuremate kaitseoperatsioonide kõrval suhteliselt vähem märgatav kuid sõjasündmustele Eestis avaldas olulist mõju kuulajal. Loomulikult võib tekkida küsimus, kuidas need noored mehed, kes õieti püssigi osanud lasta, suutsid fašistide tõkestamisele kaasa aidata. Aga eks lahingut asendasidki nendele noortele sõjalise ettevalmistuse õpiti sõjameestelt, õpiti lahingukäskudest. Arvestades Eesti NSV territooriumil peetud lahingute iseärasusi kujunesid rahva kaitseväelaste sõjamehe kogemused üsnagi mitmekülgset. Eks meenutus kild kindralmajor Vello Varelt, kelle sõjamehe tee algas Järvamaa hävituspataljonis. Me võtsime osa tagala kindlustamisest, võitlesime dir Santidega, keda siia saadeti muuseas ka selle kurikuulsa Erna salgaga meiesuguseid noori poisse, meid alguses väga palju lahingusseeriti lastudki kommunistlikud noored. Agarad poisid olid seal kõik, väejuhatus oli selliseid mehi vaja hoopis teise ülesannete täitmiseks ja mid kasutati ära luureks Saksa tagalas oli vaja kuskil rajoonis luuret teostuda, kutsuti meid tavaliselt välja, nust. Tahate minna vabatahtlikkuse põhimõttel, näidati ette paar rajooni, kuhu oleks vaja minna, noh, nõus, nõus muidugi. Panime erariided selga. Saksa tagalat hiljem jälle läbi rindejoone tagasi pidevat rinnet sellel joonud. Mäletan esimest käiku, see oli türist lõunas kabala kollepa, võhma suunalt. Isegi nii juhtus juba tagasi tulles peale kindel rinde ravimid, eksisin ära ja hakkasin uuesti rinde pole meil omad, pidasid seal kinni. Suur seiklus oli. Kuid kõik need andmed, missuguse nägin, otsekohe, teadsime väejuhatusele. Kuigi palju abi oli. Fašistlikud väed olid joovastatud, esialgsed edustega nad oma tagalale väga suurt tähelepanu pööranud juba kohalikud labimine, neil leidus siin, kes tagalast hoolitsesid, aga neid eriti ja nagu ei kartnud, kes legend oli olemas, rinne, olukord oli segane. Rinne liikus ja seepärast just selliseid ülesande. Me täitsime. Loomulikult ei olnud need käigud ohutud. Aga kas sõjamehe karastust saabki teisiti tulla ja sõjamees olla, see tähendab olla mehine, visa, kartmatu. Ent mitte ainult. Neid omadusi kujundas rahva kaitsevägi oma suure kodumaa eest väljas olles kogeti igal sammul eri rahvuste ühtekuuluvust ja ühist võitlus eesmärki. Oli ju punaarmee, kellega koos võideldi. Paljurahvuseline. Eesti NSV territooriumil toimunud kaitselahingutes seisid meie hävituspataljonide võitlejate kõrval võitlejad esimesest Läti Vabatahtlike polgust, Läti miilitsatöötajad ja hävituspataljonide noored inimesed. Nii et võitlemine rahva kaitseväelaste ridades oli tohutu kasvatusliku mõjuga elukool. Jätkakem meenutusi lahingupäevadest Eestimaal 40 aastat tagasi. Tolle sõjasuve vaproteks kroonikuteks olid ajakirjanikud, kellest mõnestki sai rahuliku töö edasiandjast peaaegu üleöörindekorrespondent. Meenutab teeneline ajakirjanik Aados Lutsk. Ajalehe Sovetski Estonia tolleaegne korrespondent. Need korrespondenti, kel oli sõjakorrespondent staatus, ei olnud kuigi palju Eestis. Ma ei või garanteerida, et ma kõiki praegu võiksime nimetada. Aga nii palju, kui mina mäletan, üks oli Männik üks juhtivaid tegelasi, töötas Yorkreetsak siis oli veel edasOlegris ja hiljem oli villa rahva hääles. Aga ma ei oska ütelda täpselt, kes, rind, ajakirjanike situatsioon, nagu ma õige pea kogesime, veendusin oli tol ajal hoopis muu mis oli juba hilisemal ajal, kuna üldse ta erines sõjakorrespondendi funktsioonidest. Tuli teha kõiki, neid oli niivõrd vähe, ajalist oma formaadis nagu ei, ei vähenenud, ei kahanenud. Tehastes ka ja ma mäletan, ühes väikses töökojas hakati miinipildujatorusid valmistama, sellest tuli kirjutada mobilisatsioonipunktidesse tuliga ja me käisime tõepoolest igale poole kindlustustöödel. Ja siis tuli Kaiatistiga väeosades mitte ainult regulaararmee vaos hävitus. Sest Eesti noored väga aktiivselt astusid hävituspataljonidesse niisugused toredad rahvast, nagu seal näha võis ja mitte ainult noormehi, vaid tütarlapsi. Arva, arva niisuguses mobiilsus ja väga närvilises meeleolus läksid rindele, selleks ajaks olid juba esimesed kaotused. Aga see tahe teatada, laen oli ikka väga-väga suur. Toimetaja kutsus mind välja, toimetaja oli tol ajal Poljakov, küsis, kas tead midagi sellest. Madin, kasus nentima, et ma ei ole seda nime kunagi varem kuulnud. Eesti ajalehtede kolleegid ei tulnud ka, kes Arnold Meri on. Paar päeva olime teadmatuses ja juhuslikult jalutasin mööda Narva maanteed ja mul tuli koolivend vastu üllatus tema niisugune kuidagi lõbus meeleolu. See küsimus, mis pidu sul katku ajal on? Ta ütles, et tähendab pidu küll. Kaastöötaja elus tema poeg sai Nõukogude Liidu kangelaseks muidugi teada, rõõmsad, väga ja üllatas. Sammas otsime igalt Poolaga. Informatsioon on, on siinsamas Narva maanteel. Küsinud, kuidas need saablasemaga kokku. Kaotus eesliinil see oli kuskil minu arvates Vigala kandis, kui mind nüüd mälu ei peta. Sai otsetabamuse, nii et mitte midagi ei jäänudki temast järgi. Saime sinna just pärast seda, kui sakslased tegid, ootamata dessandi vallates Märjamaad tutvustasid ennast seal kogu oma hiilguses. Pani seisma selle pealetungi lõimed Märjamaast välja. Ja Vormsi ägedad väiksed võitluskolded tekkisid metsavendadega, seal oli ohvreid tsiviilelanikkonna seas. Nimel töötasime kuni augusti lõpuni, aga kõige rohkem meelde üks lahingus öine lahinglahingut ennast ma ei näinud, kuigi ma olin seal sammas. Ma kuulsin veel täpsemalt, ärkasin kui, kui, kui see lahing oli juba möödas. Aga see, see selles, et ma sattusin ühte laevastiku vaosse seal eesotsas oli kolmanda järgu kapten von see noormees. Ja ta ütles, et tänane saab olema rahulikult, heitke magama. Suure tulistamise ja paugutamise peale, märkasin, tulin, kaval mind otsiti ja öeldi, et nüüd tule nüüd nagu paras aeg sul tulla. Siis komandör tuli ka ja ma ütlesin, et mis see on, miks Mont vareme kutsutas just sellepärast kutsutud, et et see oli väga riskantne asi, et kuidas õnnestub ja sina kui nähtavasti Uudishimulik ajakirjandus oma nina koorsena pistnud ja vastavalt sinu eest ka. Asi oli selles, et mereväelased tõid kaks suuremat traktorit, Monteeessed kummagile kaks kuulipildujat ja läksid sakslaste pealetungile. Kuuvalgel oli see tekkis paanika, sakslast ei teadnud oodata ja nende luureandmed loomulikult ei hoiatanud ka, et siin võiksid olla russo tantsersas, selles rindelõigus on tõesti mitte mingis soomusmasinaid näha. Ja kui korraga need lagistades roomikud ja tunnistades Neljast kuulipildujast ollakse pealetungis, ses tekkis muidugi suur paanika ja noh, meremeestele omane uljus ja, ja niisugune tahe ilmtingimata vaenlasele oma tahet peale sundida see raugani veel tükk aega ja kui me hiljem juba kuuma pudru juures istusin, kuni see jutt, mida need sõdurid või need madrused ja ohvitserid rääkisid, olid nii, et läheks kasvõi Berliinini välja. Kui teekond sinna oli väga pikk. Valmistusime evakueerimiseks. Me evolutsiooniplaan oli imelihtne, pidime lehte välja andma viimase võimaluse. Toimetuses oli neli-viis inimest ja kõik tegid kõiki. Samas on olukord oli ka kommunistes. Meid trükkisime veel viimast ajalehte mul eluks ajaks meelde, et ajalehepealkiri oli ühtegi sammu tagasi. Sümboolne loosung. Ma mõtlesin, et kui võrdiga tuge, fon inimestes rutiin, hea harjumus tööd teha igas situatsioonis olukorras. Sel hetkel. Trükikoda nägi välja täpselt nii nagu kolm kuud või neli kuud varem. Rotto masin käis rattameister asjalikult ja külmavereliselt kontrollis, kas trükikvaliteet on korras. Suured uksed teiste lahti veoautot olid valmis transporttöölised suurte presidente rihmadega ootasid, millal karudega tuuakse pakid uste juurde, need autodele laadida. Ma ootasin, millal see leht valmis trükitakse, mul oli taskus kaks granaati. Seisan, ma mõtlesin, et kas, kas mas oskangi lisada ja mõtlesin, kas selle masina saatuse üle, see masin oli tõesti ajalooline masinatele. Masinal trükiti Saksamaa kommunistliku partei häälekanded eurootephane seondi vapsidele, sellel trükiti varem võitlus ja hiljem trükiti sellel uus eesti lugeja. Nüüd oli ta siis meie jälle kommunistide käsutuses. Üldiselt oli niisugune kokkulepe, et mina tean, et vähemalt vigastanud selle masinad siis tuli toimede, aga siis oli juba meil uus toimetaja Pravda korrespondent Daniel Rudnev, kes aitas ka sõjakirjasaatja funktsioone. Kui lehed olid valmis, molotovi kriminaalid peos, toimetaja tuli joostes alla ja ütles. Ei, ei tohi. Staabis tuli korraldus. Kui on vaja, saadakse ilma sinuta ja ilma meie abita hakkama. Tule nüüd, kiiresti. Nüüd on sul vaja viimast kordamööda Tallinna linnatänavaid autot juhtida ja siis me istusime autodesse ja me kahe autoga sõitsime sadamasse, aga enne tegime linnas tiiru. Viskasime laiali ajalehte, et oma panust tiraaži levitamise ära tuua. Meelemääratud laev oli juba valmis, oli Suur Tõll. Sele pardal oli palju rahwasena palli juhtivaid töötajaid. Saime siis mööda trappi, ülesmaaline, raskesti relvastatud. Mul oli vinklis kuskilt hangitud jahipüssi kaks püstolid, granaadid. Sõtta sel korral ei lastud meid minna. Laev oli üleasustatud, kajutaksime ruumi leidnud tekil olijatele staapeldatud leivapätsid. Nende peale ma prantslast maha väsimus võttis võimsama jängimal. Tänases saates meenutame taas 22. territoriaalse laskurkorpuse sõjateed, mis algas juuli alguses Pihkva mail ja täna 40 aastat tagasi. Relgistis. Korpuse lahingukroonika lehekülgedel on rohkesti kangelaslugusid, millest üks eredamaid 21. laskurpolgu esimese pataljoni heitlus hiilova kuurordi piirkonnas juuli keskel. Seal võideldi viimse padruni ja mürsuni, üle 250 mehe langes selles lahingus, meenutab suurtükidivisjoni komandör Alfred Puuranud. Sain eriülesanne looginovi Porfrovi tee peal polguülemalt kiirmarsil öösel liikuda iilova kuurordi suunas 21. polgu esimese pataljoni toetuseks, sakslane tungis põhja poolt iilova ja Corso külade vahelt ära lõigata Pihkva Porfrovi maantee ja meie vägedele selja taha tulla. Oli selge, kui sakslane tuli kahe küla vahel. No kohe patareid avasid, tule, miski andsime otsesihtimisega, nendele kolonn jäi seisma, paisati laiali ja Arnes siis üks läks korsa poole, teine tuli otsa iilova poole. Siis raskekuulipilduja rood, kapten luuri juhtimisel võttis selle Corsa ja siis selle iilova vahelisele lageda maa-ala enda kaitseks ja leitnant karu, tankitõrjepatareid jaama ja iilovi maantee suuna umbes oli 50 mürsku taru peale õnn kogu aeg ainult üks otse sihtimine ja panime selle asjanduse seisma. Pärast sakslane tuli kogu aeg tuli tankidega juure ja ühtlasi ilmusid lennukid, jalaväelased taganesid juba. Sakslane oli õige lähedal, juba tulid lennukid ja vaevu pääsesin metsade kaudu uuesti dedovitši suunas. Heilova piirkonnas toimunud lahingus osales ka toonase esimese pataljoni leitnant Woldemar Timuska, kes jätkatki 16. juuli terve päev rännakul ilma söömata, õhtaks jõudis meile siia, korsakülasel jõudis nüüd katel ka järele. Mehed pidime, hakkame sööma. Aga söömise asemel tuli meil hakata lahingut pidama. Vaenlane, meil ei saanud midagi sind kurja teha. Me tegime peast rohkem, võib-olla temalegi. Ta pidas lahingut teatud kellaajani, otsi olidki kella 10-ni õhtul pidas lahingud siis leekkuulidega lasi meie rindel 200 kursaküla, mis oli, sallasin, et külamaja põlema. Ja siis tema jäi puhkama. Meie muidugi siis hakkasime alles siis õhtust sööma, hommiku hakkas vara lahing ja vot siis on nagu see see suur lahing tuligi. Milleks see esimene pataljon ennast siis ohverdaski kogusime seitsmeteistkümne õhtaks umbes 50 meest, kapten, kurss hommikul. 18. hakkas liikuma nendega teed õitse peale mina ja siis oli siin üks meenov, sellega jäime siis veel haavatuid korjama. Aga sellega, et meie üheks päevaks nüüd jäime siia meil tagasi, lõigati täiesti ära, hakkasime kaadeedowitzi poole minema, heitme vedela piisa. No siis kohalikud elanikud pakkusid meile siis metsateed, mis umbes seitse kilomeetrit tuli, tuli täiesti metsast. Kui me hakkasime juba tagasi tõmbuma, tuleb üks kuulipildur lindikast ühes käes. Raskekuulipildujavanker diab järeleja. Ma peatun siis kinni seal just külavahe tee peal, kuuled, kus sa lähed, selle kuulipilduja ei lase näite siia kohe vaatan kuulipilduja liiva täis ajad, muidugi, tegin ruttu lukku puhtaks, mina, vana raskekuulipildujamees veel ja sel ajal paraja sakslane jusse kallast mööda tule vahelikuga, kohe võtsime seal positsiooni sisse ja hakkasime neid niitma. Vahesnevatwanivad neile miinipildujatega vastu. Siin ei aidanud meil midagi ja siis läksin üle rukkipõllu sealsest sõnaga metsa. Palju neid sakslasi seal langeda võis, seda nüüd ütelda ei oska. Ei saanud lugeda, seal polnud aega lugema hakata. Ja nüüd siis erupolkovnik Harry Lessel. Kas kõik need kaitselahingute päevad olid ühtmoodi pingsat? Raskeid just esimesed päevad tegelikult ju meie esimene positsioon, see oli 50 kilomeetrit rinnet pidi. Ja sellel 50 kilomeetril siis noh, nihukese kaitse sõlmidega oli meie korpuse kaks diviisi paigutatud. Ja arvestades sellega, et meid ründas sel ajal von Manstein'i 56. täisarvuline korpus oli 40000 mehe, oli temal ülekaal, oli tal kolm ja isegi enam korda. Tal oli tanke, meil ka neil ei olnud mitte. Ja nüüd selleks, et 182. diviisilsele pohhui operatsiooni kergem oleks läbi viia, suunati sealt tugevad grupid Saksa tagalasse. Ja see, mis me praegu kuulasime selle 21. laskurpolgu esimese pataljoni tegevusest, see oli tegelikult üks tõsine seik praktiliselt Saksa tagalas. Ja peab muidugi au andma nende meeste kangelaslikusele, leia tublidusele, kes oma elu hinnaga suutsid siiski seal korda saata päris suure asja. Kuid kust saadi see hingejõud, kust tuli kodumaa kaitsja teadlikkus oli ju Eestimaal ainult üks aasta elatud nõukogude korra tingimustes. Erualampolkovnik Valdur Hannula. Minu arvates siin oli suur töö ära tehtud meie komandöride ja poliittöötajate poolt kes noori mehi suutsid veenda selles, kuivõrd tugev on nõukogude liit koos oma liitlastega ja seda tuli kõike selgitada, isegi ma mäletan ühte juht, nüüd, kus mul tuli nooremleitnant poksiga lõunasöögil järve kaldal supikate lokke tühjendades ajada juttu ja siis poksi, küsis minu käest, et kuule, annulad, kas on enam mõtet üldse sõdida, kui kuna Hitler on nii tugev ja vägev on juba terve Euroopa omale allutanud. Madala ära, selgitasin nüüd jõudude vahekorra tulevikus, kui me oleme ennast täisjõuga juba mobiliseerunud, liitlased on seda teinud, siis on, tahes-tahtmata on surmkindel meie võit. Tema mõtles tükk aega, seda sellised, jah, tõesti, Hannula, sul on õigus. Ja need rasked lahingupäevad, nad ka ise näitasid, et kui meid veidi päris tõsiselt ja kõiki oma jõude ja teadmisi mänguga õnnes vastu hakkame jagu ka saada. Ränkrasked sõjapäevad venisid üksteise järel mõõtmatu hulk katsumusi seisis veel ees, sest möödumas oli alles 13-st sõjaneda.