Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast Hea raadio, kahe kuulaja. Suur tänu sulle, kui veedad oma pühapäevast selle tunnireispassi seltsis Omalt poolt, võtame vaatluse alla taas ühe tükikese meie minu meelest iga reisiga järjest imeliseks muutuvat maamuna kus me ei pea ennast piirama ühegi joonega maakaardil ei loenda riigi nimesid, lippe, vardas ristikesi, vaatamisväärsuste nimekirjas või templeid passis. Sest reisimise viise on lisaks kusagile ära käimisele ja millegi äranägemisele veel loendamatu hulk. Ning Meie käepikenduseks võivad olla näiteks fotoaparaat või filmikaamera. Aga kalaõng, golfikepp, been, veinipudel või surfilaud. Tänases saates siseneme me ühte tahku Brasiilias. Mis on esimene asi, mis selle nimega pähe tuleb. Minul on kohe silme ees Jeesuse kuju mäe otsas ning roheliste lipuvärvides bikinidega tüdrukut Copacabana rannal, sorry. Aga rannariiete asemel paneme jalga mugavad tossud selga. Ilmselt sügava kapuutsiga pusa, seome sõrmenukkide ümber natuke pehmendavad teipi, tõmbame selja veidi küüru ja kulmu kortsu. Sest minu tänane rännukaaslane sõber, antropoloog Anetta iriin Saarso uurimisteemaks ja portaaliks Brasiiliasse on. On see võitluskunst tants või mõlemat. Igal juhul on selle kultuurinähtuse nimi capoeira. Tere netti. Tere, aitäh, et survele lõpuks allusid ja saatesse tulid. Juhuks. Kui ma kuulen esimest korda seda sõna capoeira, palun vii mind mõttes kohala sellisesse esimesse tüüpilisse hetke mil üks Brasiiliasse reisinud rändur puutub esimest korda kokku capoeira, aga ma jalutan pahaaimamatult mööda randa või rannapromenaadi, varbad vees, päike loojub. Ja mis ma siis, mis mass korraga rajal. Kui mina esimest korda nägin capoeirat, mis oli Soomes, siis ma arvasin, et see on imelik loomade liikumine muusika taustal. Inimesed üritavad teha imelikke teatraalseid looma liigutusi. Kui esimest korda näed capoeira Roodat rodo on siis ring, see on see, kuidas capoeirat harrastatakse. Sa kuuled muusikat rütmilöökpille. Ringis seisvad inimesed plaksutavad käsi, mis on samuti üks capoeira instrument. Ja seal keskel on kaks inimest, kes mitte ei võitle, aga mängivad, sest capoeira ei ole võitlus, vaid see on mäng, seal, dialoog. Liigutused, mida nad teevad, näevad välja akrobaatilised mängulised. Vahel öeldakse isegi, et nagu kaks madu voolaksid üksteise ümber. Capoeristad On Roodas väga loovad, nad on küll õppinud kombinatsioone, lööke, kaitseliigutusi, aga see, mis juhtub Roodas seal sees on iga kord erinev, kordumatu, vahel vägivaldsem, vahel sõbralikum. Capoeira Roodet juhib paterja ehk orkester, kus on erinevad instrumendid. Üks nendest on Berin pauk, mis on. Esmapilgul näeb välja nagu vibulöökpill mis on sisuliselt puust, kepp on tõmmatud traadiga pingule, seal küljes on kabassa, mis on kõrvitsa moodi puuviljast tehtud kõlakoda ja seda mängitakse puupulgaga. See hääl on umbes selline ding-dong, ding-dong, ding-dong, ding-dong, siis on seal suur trumm, mille nimi on ata paaki umbes inimesele rinnuni ulatuv, siis on seal pandeiramisson, tammuriin sisuliselt ja veel mõned väiksemad lepileid. Paterja ehk orkester on Rooda juht, ta määrab kiiruse, millega mängitakse Roodas sõltuvalt sellest, kui kiirel muusika. Ja samuti orkester laulab ja inimesed, kes seisavad ringis plaksutades. Vastavad siis eeslauljatena pillimängijad vahetuvad, mängijad vahetuvad. Ja põhiline asi, mida inimene tunneb Roodas, miks me seisame ringis ja üksteisele lähedal, on see, et me tunneme Asseed, Ashee on energia. Ja pealtvaataja tunneb seesamamoodi. Aga kui sa Roodasse sisse lähed, siis sa tunned seda tõelist energiat, mida tekitab see vibratsioon. Paneme siia kohale jõudmiseks selle kujutluspildi juurde, selle see sinu kaasa toodud selle tüüpilise, nagu sa ütlesid, tüüpiline capoeira lugu. Tüüpiline selline saate luguzanzovi Falar. Jah, ma valisin selle loo sellepärast, et anda aimu inimesele, kuidas capoeira muusika Roodas kõlab. Ja see lugu iseenesest on väga mõnusa sügava mõttega. Ta laulab sellest, et Ma nägin kedagi, ma tundsin kedagi, kes mängib capoeirat ja ta ütles, et capoeirat tuleb mängida uhkusega ja võitlusvaimuga, aga seda tuleb mängida emotsiooniga, tarkusega ja armastusega, südames. Väga nii-öelda lihased lahti ja soe raha vaela netti antropoloogia on mulle või võiks öelda, et meile õpetanud sellist mõttemudelit või mainsati, et metsaproovid läbi ühe pisikese, ükskõik kui väikese kultuurinähtuse. Kui sa veedad selle sees ka pikemalt aega mõista või joonistada, siis nagu suuremat pilti ka mida siis ütleb meile, eks Brasiilia kohta capoeira või nende inimeste kohta, et miks on seal midagi enamat kui lihtsalt mingi tänava häng või alustame sellest, et kust see, kust see komme üldse värinat või kuidas tan Brasiiliasse jõudnud? Capoeira päritolu kohta on erinevaid arusaami ja veendumusi. On koolkondi, kes arvavad, et capoeira pärineb Aafrikast, sellepärast et capoeiras onju orjade vastupanuvõitlus maskeeritud võitlustantsu. Ja see on ka see põhiline, mida ma olen kuulnud või see teooria, et see on tegelikult, kas see on kõige levinum, seisneb? Just et ta kindlasti ei ole nagu kaheldav, et capoeira pärineb koloniaalaegsest Brasiiliast, kus ta oli orjade vastupanu liikumine. Aga tema juured on kindlasti Aafrikas. Angola aladel on selline võitlus nagu Engoolu, mis on väga sarnane capoeirale samamoodi Berin Pauliga Aafrikas juba kasutusel. Ehk siis ta ongi afro-brasiilia kultuurinähtus. Osalt pärineb Aafrikas, arenes edasi, Brasiilias. Ajaloos on olnud hetki, kus capoeirat On promotud kui Brasiilia rahvussporti, see ongi see orden progressongise, Brasiilia lipu all olev bränd. See on see, millega brasiillased tulevad Euroopasse ja USAsse või alguses tulid. See on Brasiilia asi, see on Brasiilia rahvuskultuur. Et tegelikult capoeira kindlasti universaalne asi. Ta on teater, muusika, sport, võitluskunst, manifesti, tal on tugev seos religiooniga, religioon on energia. Capoeira on ka energiaga Boerele religioon. Aga capoeirat võib vaadata kui ühte suurt torti, kus on erinevad lõigud, inimesed lihtsalt rõhutavad või otsivad neid erinevaid lõike. Seal. Üks asi, mis tekitab tugeva seose selle portugali keelega capoeira juures on see, et ikkagi capoeira maailm on portugalikeelne ja kui sa tahad tõsiselt sinna sisse minna, siis ikkagi pead õppima portugali keelt ja oskama rääkida portugali keeles. Selle pärast, et enamus capoeira mestred Nestreansis, kõige kõrgem staatus capoerias kes on Brasiiliast pärit, ei räägi teist keelt kui portugali keel, kõik laulud, mis metafooriliselt nii-öelda capoeira, filosoofia, need on kõik portugali keeles. Et kui me räägime globaliseerumisest ja sellest, et me võime mingist piirkonnast võtta kultuurinähtuse, mis levib üle maailma ja kohaneb igal pool, siis capoeira juures. Just see portugalikeelsus on see, mis jääb teda endiselt nagu hoidma selle Brasiilia kontekstiga. Sa hakkasid capoeira tegelema 14 aastaselt, aga me ei räägi, kui me ei räägi täna sellest ainult spordist või kultuurinähtusest, vaid räägime sellest kui reisimisviisist mis on aidanud sul näha Brasiiliat mõne külje pealt, mis mis jääks muidu varju. Sa oled olnud pikemalt kohal Rios, fortaleezzas ja Salvador debaya ja on lihtsalt lühendatud nimi just pikendatud. Ja kõik nad asuvad rannikul. Äkki jätame Rio või kõige tuntuma praegu natuke tagavaraks ja räägime neist teisest kahest linnast, et oletame. Ma tulen sulle fortale essasse külla? No ma ei tea, niimoodi aega pole kolmeks päevaks näiteks ja siis liigun edasi, et kuhu sa mind viiksid? Ära muuseumisse vii, et sinna ma oskaksin ise ka minna, aga kuhugi kuhugi, kuhu ma võib-olla omal käel minna ei oskaks. No alustuseks ma ütleksin seda, et fortalesa ja Salvador da bye on mõlemad Kirde-Brasiilias mida siis kutsutakse nord, essi, inimesed, kes seal elavad, Nordestinud. Me võtame ette Brasiilia, siis see piirkond on tuntud justkui kõige kirevama kultuuri poolest. See on see, kust tuleb samba capoeira who. Ja ka kõige rohkem seda Afro-Brasiilia kultuuri võib sealt leida. Salvador da Bahia on tegelikult esimene Brasiilia pealinn. Ja ka Unesco kaitse all on Pelorin ja mis on nende vanalinn, kus inimesed tihtipeale ütlevad? Noh, keskmine turist, et ma kaks päeva olin seal, mina olin seal kaks nädalat ja ma ei tahtnud sealt välja minna. Milline näeb välja pelerin ja seal on koloniaalstiilis majad, erkroosa maja, seal kõrval erksinine maja 80 või rohkem protsenti populatsioonist on mustanahalised. Seal on capoeira iga nurga peal. Juuksurisalongid, kus tehakse rastavaidze. Sa kuuled iga tänavanurga peal seal mingit. Vikipeediast et, et selles San Salvador Deb aias on, on maailma ühed ilusamad rannad, et kuidas keegi saab midagi sellist öelda maal, mis on andnud inimkonnale nautimiseks. Copacabana ei pane ema. On see tõesti nii? No kindlasti sellepärast, et Copacabaneid paneema, mis on kõige kuulsamad on ikkagi kergelt saastunud ja tohutult turiste täis. Et Bayas Salvadoris ma nii palju turiste ei kohanud rannas ja seal kuidagi sellise Morgaanilisem ja tšillima olek muidugi kindlasti surfarite jaoks väga kuumad kohad. Et rand on kindlasti lahutamatu osa Brasiilia kultuurist ja Brasiiliast, rannakultuur on see, et nad ei päevita seal muidugi ainsad, kes haistavad gringod. Nad lähevad randa, nad võtavad oma, et plastiktoolid kaasa sinna. Ja siis need chillivad seal terve päeva, kuulavad jubedat Brasiilia popmuusikat, teevad endast pilte. Naised kannavad selliseid pikkade käistega nailonist särke, mis on siis UV-kaitsega seal hästi popp teema. Rannas muidugi, rand on põhiline ärikoht, et kõige parem koht, kus business'it tehan, rand, sest et nagu väga mõnusal seal inimeste asju müüa, kes terve päev liiva peal chillivad. Et noh, üks hetk, ma seal olin, siis mul valati kastekannuga jalgade peale vette küsiti, et kas sa tahad nagu servestatud. Okei, käib seal ütles gringod, käivad rannas päevitamas, et ta ei ole kindlasti nii tuntud kui, kui Riia, eks ole, et või need, mis selle kuurordi rohkem, kus on need kuurordid seal seal veel põhja pool vist, okei, ma praegu kaardi peal liiga palju režife näiteks, eks ole, et käib seal nagu või siis vähem, on ta selline Bristiinsem koht, kus Brasiilia nagu sellist autentsust nautida No kindlasti selles mõttes, et, Brasiilias ju siseturism on ka asi, et fortaleesa näiteks mida iseenesest me võime netist lugeda, et see on ka kuum kuurortkoht eurooplaste jaoks ameeriklaste jaoks. Mina kohtasin fortaleesias ainult Brasiilia siseturiste, et ma käisin seal ka mõnes sellises endises hipi rannarajoonis, mis selliselt linnast umbes 100 kilti väljas. Et see oli ikkagi Brasiilia siseturism, aga need rannad on tõesti äärmiselt ilusad, need on valged, laiad liivarannad suurte lainetega. Noh, vesi seal jahedaks ei lähe, kvartal ees on see temperatuur on aasta ringi kuskil 25 kraadi ja hästi niiske. Selle fortaleesa kohta saab ka veel lugeda. Ma pean ikkagi ära küsima, et Brasiilias või ma ei tea, kas Brasiilias võib-olla hoopis väljaspool Brasiiliat räägitakse üksjagu kuritegevusest ja noh, ma ei taha hakata siin rääkima, võida narkosõdadest eladest ja räägitakse ju seda jutuga Kolumbiasse, Mehhikosse, kus on väga okei reisida, sa pead lihtsalt teadma, mis sa teed, kuhu sa lähed ja omama seda nii-öelda kõige elementaarsemad talupojamõistust ja mitte lugema mingisuguseid üles antud ülespuhutud mingisuguseid turvariske, mis tegelikult põhinevad tihtipeale ainult sellele, et ajakirjanik otsib sensatsiooni. Aga ikkagi ütle ausalt, et kui selja taga peavad silmad olemas olla, et ennast näiteks öises fortaleesas mõnusasti tunda. No ma alustan sealt, et kui ma käisin Riias, siis muidugi ma olin enne kuulnud, et ära öösel pimedas randamine nurga taga tõmmatakse sul kuldkett kaelast ära, klassikaline, et reaalsus on see, et täna Rios, sa võid minna õhtul öösel randa, seal on ilusad nunnud kohvikud. Tänavavalgustused, seal on turistid. Et see idee Brasiiliast kui ohtlikust paigast. See, kuidas me seda mõistame siin Euroopas, see on aegunud, ma arvan, et seal rohkem 90.-te teema. Et me jõudsime seal teiste kringodega Riias ka arusaamale, et tont, Piliv helistasingi täitsa helio, Baud predillinjeurop. Samas kui ma läksin fortaleesasse, siis kus minuga Poyeri õpetaja elab ja kust ta pärit on siis ka tema hoiatas mind ette, et siin on reaalselt ohtlik ja ma hoian sul silma peal. Ja ma tegelikult fortaleesas liikudes sain aru, et ma ei ole kuskil kunagi varem reisinud kus ma nii vähe üksi ringi Liiuksin. Kui sa Riias tänaval üksi ringi uidates, võtad kaardi välja, võib-olla vaatad, kus sa oled, seal sa ei tee seda sellepärast, et seal sa reaalselt tajud, et esiteks sind kogu aeg vaadatakse. See oht ei ole selles suhtes ainult välismaalastele. Fortaleesas oli ikkagi niimoodi, et kell kuus läks laks pimedaks ja pärast kella kuut tema üksi linna peal kohe kindlasti ringi ei liikunud. Et sa näed, et sa oled juba seal objektistatud. Seal elab kuskil taustaks, lihtsalt ütlen, umbes neli miljonit inimest on, oli nii umbes. Jah, nende eeslinnadega kokku vist umbes nii. Ja mõlemad on suured linnad, ühesõnaga nii Baya kui. Jah, aga fortaleeslas, sel ajal, kui ma nüüd käisin, seal oli veel selline kriitiline aeg, kus tegelast, selline alternatiivne must majandus, selle liikumise nimi oli Faxois kriminosas. Ja kohalikud olid ka väga hirmul, et Need gängid panid seal busse põlema, kui sa linnaliinibussis sõitsid, siis politseinik sõitis kaasa. Üks õhtume läksime Peifikasse, mis oli selline meie mõistes võib-olla kalamaja hipster rajoon, kus üliõpilased joovad õlut ja mingid vennad mängivad vutti. Siis ma tundsin, et, aga kuulge, et siin ei ole ju ohtlik, et siin on ju väga-väga rahulik. Ja siis ma õpetaja ütleski, et jah, sulle tundub see nii, aga eelmine nädal lasti kõrvaltänavast 10 inimest maha. Et see ongi see, et sa, justkui see oht on kogu aeg olemas, et sa pead olema ettevaatlik. Ja see pere, kus ma elasin kus oli üks kolmeteistaastane tüdruk, kes on siis portugallane siis tema pidevad vaidlused isaga kodus olid just sel teemal, et kas ma tohin minna, kas ma tohin minna, isa ütleb ei tohi, sellepärast et see on ohtlik ja vastutan sinu eest. Fortaleesias on täiesti normaalne, et kui sa oled seal kuskil põhikooli õpilane siis sa oled kogenud. Teel koolist koju seda, et sind relvaga ähvardatakse, üteldakse ta telefon siia. Et see oli nagu normaalne. Nii et Riiaga põhimõtteliselt ei ole võrreldav täna aastal 2019, et niisama kui tahad minna Brasiiliasse hängima surfi sõitma, et siis portaleesa jätaksid pigem vahele. Mitte seda lihtsalt. Ma arvan, et alati on hea tunda kohalikke, kes aitavad sul orienteeruda, kus sa oled, kus sa lähed. Et kui sul on ikkagi mingi know-how olemas, siis kindlasti ei tasuks seda piirkonda vältida. Muidugi tuleb minna. Okei, ma selle fortaleeezza kohta kohe-kohe küsin sealt edasi ja selle sinu capoeira õpetaja kohta, kelle, kelle nii-öelda jälgedesse sinna siis siis läksid, aga võtame enne seda väikese laulupausi ja kuulame ära sellise loo, mille nimi on, vot ma ei tea isegi seda portugalikeelset hääldust jah, Guerrero aruande. Ja et see on selline noh, ongi natukene sihukest gängster räpi vaid ka sees ja. Seal on emissida, teeb kaasa, kes on üks Brasiilia kuulsaim underground empsi. Lugu on selline ütleme, afro-brasiilia folkmuusika kaasaegses võtmes. Ja seal on natukene sellist trikki rütmikas, kas ta on ka capoeira-teemaline, on niisugune, sest, et seal parmupilli mingi kohalik Jaan Pehk seal videos, onju, aga, aga, aga samal ajal on tal sellist sellist powerit. Gea ta laulab palju kand oblee teemal, mis on siis afro-brasiilia religioon ja selles jorba keeles palju sõnu. Jõuame sellest ka kindlasti täna saates rääkida. Kuule, me oleme osa nettairiin, saar, sooga, antropoloogia, capoe, ristaga rändamas Brasiilias ja rääkisime sellisest linnast nagu fortaleezza. Kirjelda mulle ikkagi selle linna vaid ise, video oli selline või see, see laul oli selline. Jõuline Brasiilia Fullo on meil umbes, et meil võib olla, raha on vähe, aga jõudu on palju, et kuidas, nagu sinna suhestub, sellesse sinu, sinu fortaleesasse. Just täpselt selline see on, et raha on vähe, aga jõudu on palju, et inimestel on powerit ütleme, niiet fortaleesa, kui sa jõuad sinna, esimesed asjad, mida sa tunned, on see, et esiteks on ülimalt palav nahk on kogu aeg niiske, natuke liigutad, jumala märg. Üks huvitav nüanss on seal see, et enamus majadel ei ole aknaid ainult testi sellistele rikk matel hoonetel, mis tähendab seda, et sul on kogu aeg selle tänavaga selline püsiühendus. Kui me oleme praegu siseruumist, siis meil on siin vaikus, aga seal ei ole vaikust. Et sul akendest tuleb seda tänavamüra 24 seitse sisse, et sisuliselt sellist vaikusehetke toas ei olegi. Et kujuta ette, kui väike laps tahab öösel magada ja siis nagu mootorratas, sõidab sul lihtsalt nagu samamoodi nagu seisaks toas. Forte Leedus on selline linnaosa nagussentru, mis justkui. Ma sain aru, et on kesklinn, aga ei tundunud väga kesklinna moodi, et mind viidi siis sinna, et see on meie sessentru mis oli selline kaootiline ala, kus õhtul inimesed, kui lõpetasid oma tööpäeva, läksid mingisugust jama müüma. Ja üldiselt see linn on selline slummi ilik, vaene, seal on palju prügi. Pargid on, näevad välja, sellised monumendid on täis soditud, keegi seda ei puhasta, seal kodututele on sellised magalad sinna monumentide kõrvale tehtud madratseid ja telgis. Aga muidugi, Brasiilias on väga palju seda graffitit linnades, et seda oli ka, kui ma seal üksi vahel jalutasin. Majadel on tõesti väga ilusad grafiti pildid. Jalakäijad peavad ise vaatama, kuidas nad seal ellu jäävad, sest et enamus teedel ei ole ette nähtud, et siin on meil foor ja siin on meile mingi sebra vaid lihtsalt tootedki viis minutit seal tee ääres, et kuni ma nüüd julgen siit üle joosta. Ja üsna selline slummi lik. Mulle ka meeldivad sellised sellised rajud kohad alati otsinud varestel ja ja ka ma ei tea, küsin siis sellise Reikopiliku küsimuse things, jumala pärast, miks jumala pärast sina siis seal seal linnas elasid? Vaat see ongi niimoodi, et minu capoeira õpetaja, kes sealt pärit on, ütles samamoodi, et ega see linn on ju jube, ega siin ei ole üldse mõnus olla, aga see kultuur, mis siin on nii äge, et see ongi see, selle kandi väärtus. Et, et see afro-brasiilia muusika ja see karnevali moodi liikumised, mis seal on Afašee marakatu linnas kogu aeg toimub midagi ma võin kirjeldada natuke, mis, mis afro-brasiilia kultuur siis nagu nii-öelda tähendab või mis võtmes minast olen kogenud. Et kuidas ma olen capoeira kaudu selleni jõudnud. On see, et, et nende afro-brasiilia, kultuuri praktikatel on ühised jooned, mis on siis ringis liikumine mis on sarnased muusikainstrumendid. Ja seal tegutsevad siis sellised grupid, kas nad mängivad mingit trummi teevad mingit tantsu ja iga õhtu on kuskil. Toimub mõni üritus, kus tänava peal sa saad seda kõike nautida. Ja see tekitabki sellele linnale sellise vaibi, mis, mis nagu paneb kogu selle koleda poole nagu tuhmuma. Capoeira, mis on, nagu ma aru saan, siis osa või suur osa või suure osa sellest, et seda, et seda kultuuri endasse nii-öelda imeda, et ma olen, noh, ma olen näinud neid, nüüd ma sain teada, et selle nimi on Rooda, ma ei teadnud, et Need, need ringid, et tüüblid on seal oma valgesse riietatud, nendes kimono taolistes kohe naerad. Et olengi võhik. Et kas see, et, et sa pead sellest ütleme noh, Valter on öelnud ka, et reisime kogu kehaga, et me reisi anud silmadega, et ei ole piisav sellest, et näha midagi. Et mismoodi nüüd erineb sellest, näen seda capoeirat, jah, ma saan aru, et seal sees on selline noh, terve maailm, et nad elavad ja hingavad selles rütmis ja mismoodi see erineb nüüd sellest, et sa ikkagi päriselt oma kehaga saad aru sellest, et sa oma kehaga võtad osa sellest sellest kultuurinähtusest kuidas, nagu, kuidas, nagu annab sulle juurde. Sellepärast, et see kehaline liikumine selle muusika rütmis, mis on ka kandambleemisson, afro-brasiilia religioon, on see vibratsioon, muusika liikumine ja sa teed seda pikalt, siis tekibki Seašees energia energia. Kui sa seda pealtvaatajad, et siis see on väike. Vaatad mingid tüübid on nats transis. Jaa, aga kui sa seda ise, kui sa seda ise kaasa teed ja sa üldse tead, miks sa kuidas liigud ja seda teiste inimestega koos siis ongi see energia. Ja kui kaua peaks? Nojah, võib-olla me läheme liiga tehniliseks, aga ma mõtlen, et siiski et sina oled teinud seda aastaid-aastaid, kui palju ma peaksin harjutama, et sellesse ahhesse siis natukene natukene sisse minna, natukene saad aru, et miks need tüübid seal niimoodi eksalteeritud eksalteeritud, võbelev vaade, et, et kas piisab sellest, et ma lähen nüüd Brasiiliasse, võtan mingisuguse salsatunni stiilis sellise sissejuhatuse või peaksin ma tõesti siis ikkagi nagu natukene sügavamale kaevuma? Ma arvan, et ei ole sellist otsest, et sa pead olema nüüd viis aastat teinud, et siis sa oled juba piisavalt legitiimne, et sa saad aru, mis värk on. Et ütleme nii, et kui sa seal Roodas oled sa plaksutanud neid käsi võib-olla tund, võib-olla kaks, sa lihtsalt teed kogu aeg seda ühte sama rütmi plaksutavad laulad, mängid pilli ja siis lähed veel Roodasse mängima, siis selle teise inimese, kes need dialoogi siis see, see ongi kehaline transs, mis põhimõtteliselt tekib, et okei, capoeiras me langetransse, onju. Aga kui ma käisin kand oblee tseremooniat vaatamas? Kus, mis on siis religioosne tseremoonia mis kestab viis tundi, kus on laulud, palvetamised, ringis, liikumine, nad tammuvadja tammuvad silmad kinni, nad täpselt teavad, kuhu nad liiguvad. Siis seal tõepoolest inimesed langevad transsi, et et seda oli väga võimas näha. Võtame natukene suumime natuke välja selle kandromblee peale, et tal on seda siin paar korda maininud, et see on siis selline Aafrika juurtega religioon mida Brasiilias praktiseeritakse, et noh, taaskord andis mulle siin Vikipeedia väikse vihje, et seda on kuskil kaks miljonit inimest, kes seda, kes seda järgivad. Muidugi muidugi kuldtahtsin selle kohta, tegelikult ma tahaks nagu mõista seda. Jah, et Brasiilia on väga katoliiklik maa, aga kannab, leian selline religioon, mida reaalselt tänapäeval praktiseeritakse Brasiilias ja just eriti siis seal Bayas Kirde-Brasiilias, mis on siis see afro-brasiilia meka? Kui kristlane käib pühapäeval kirikus, siis kannab-le järgi ja käib pühapäeval kand obleem ajas, kus toimub kand, oblee tseremoonia? Ma lähen kahe sellise tseremoonial ise käinud ühe korra, siis Salvador ta põies teise korra fortaleesa kandis. Et milline see tseremoonia siis välja näeb. See on tants, muusika, preestritega, sisuliselt trummarid, kes peavad mängija juba väga tehnilist trummirütmi, nad ei tohi eksida. Ja siis selle tseremoonia ja kes legandamblee maja juht on baidist Santo ehk siis püha isa kes samal ajal võib-olla ka ülikooli professor keda me ühtegi sellist kohtasin. Väga tähtis on seal rõhk välimusel naistel on suured laiad valged seelikud valget turbanid peas mitu kihti pits riideid, mis neil tantsides maha kukuvad, seda uuesti keerutavad nendele tagasi. Värvilised pärlid. Kannamblees on tähtis osa. Ohverdamisel, aga ohvriks tuuakse alati toitu ja kui sa näiteks lähed puhastusrituaali-le selle paidest Santo juurde, siis ta võtab toidu ja määrib su keha sellega kokku ja puhastab siin niimoodi. Et need pühad vaimud, kannambleeson, Orissaad, Orissaare neid on üle 400, võib olla igaüks esindab mingisugust loodusjõudu. Ozzumaree ossi jo kun. Ja näiteks ema, isa, minul on ka kodus ema-isa väike kuju kes tema on veejumalanna ja ta on. Sealt seostatakse Neitsi Maarjaga, et kuna katoliiklus on seal tugev, aga samal ajal kand, oblee järgijad, on olemas, et ka nende jaoks need kaks asja võib-olla vahel natuke nagu miksivad ennast. Ja eks tabletitseremoonia, kus ma käisin, kes, kus oli siis see paides Santo kodu, selline ilus kena hoov, seal oli siis avatud siseõu, kus toimus tseremoonia. See on nagu metsikult ära dekoreeritud läikiv põrand, kuldsed ehted, riided, kõik on hästi meeditud, hästi ilus. Samal ajal oli seal tohutult kärbseid. Seepärast, et igal pool aias olid mingid väikesed altarid, puukujukesed, kus vahel oli siis toit, mida oli ohverdatud nendele orist saadele. Näiteks seal olid sellises plekk-kausis olid kooritud keedumunad mingi vedeliku sees, mis olid seal ilmselgelt paar nädalat olnud. Esimene metsikud kärbsed, keda sa seal viis tundi eemale peletanud tseremooniat. Et jah, ütleme nii, et kui sa küsisid, et mida see nagu annab mulle või mis on see transs, et ma ei peakand obleetse, ma ei peakand oblee nagu järgi jääks hakkama, et see puudutaks mind, see muusika, kui sa saad aru portugali keelest, kõik need laulud, Nad laulavad nendest Orishadest, isegi see muusika, mida me siin kuulame ka laulab sellest ja kui kandamblee on afro-brasiilia kultuur ja capoeira on ka siis nende vahel on palju seoseid. Mainisidki mõnusasti muusikat ja hetk on ära kuulata järgmine laul. Xing, Chingu, kelle kohta sa ütlesid ka või ühe nende kohta, et, et see on nagu selline. See võrdlus oli, mis sa tõid, et seal nõudlike Brasiilia vägilased. On sul veel mingi mõte selle võltsingu loo kohta või me oleme lihtsalt käima? Kuuleme? Ja netti? Ma olen alati mõelnud, et et nii nagu taevaelu on kultuur, nii on ka ööelukultuur. Ja kui meil ikkagi mõtteliselt oleme sulle külla tulnud, siin portaleesas võib aias või Riias. Ja, ja läheme õhtul välja. Et milline näeb, milline näeb sinu, sinu, Brasiilia ööelu välja, kuhu sa, kuhu sa mind viitaksid, kuhu sa kutsutaksid, mida mulle näitaksid? No kindlasti kõige klassikalisem Brasiilia selline öömelu ja elu tekib tavaliselt kuskil nurgabaaris. Kus on selline mõnus kulunud plastik laud, tõenäoliselt kollast värvi plastiktoolid, kus peal on kirjas kolm, mis on nende põhiõlu kuhu ümber koguneb seltskond. Siis lõpuks laua taga istuvad tavaliselt need, kes oskavad pilli mängida. Kuskilt võetakse välja pandeirod, tamburiiniga, mõni trumm. Ja Brasiilia inimene tahab alati tantsida, et ta ei istu laua taga ja õlut, ta tahab alati liigutada ennast. Eks nad põhiliselt tantsivaid kemastas hambasammu, et seal mingi selline. Kui brasiillane hakkab tantsima, siis tal tuleb kohese nagu samba samm. Joovad nad õlut nendest tillukestest klaasidest, et kuna see elu läheb kiirelt soojaks, siis niimoodi ei ole, et igaühel on poole hiitrinees. Eid jagatakse ühest pudelist, muidugi nad joovad Kaipi rinnet, kõik teame, see Brasiilia kuulus jook, kus sees on kašazza ehk suhkruroopiiritus põletav vesi. Ja ma arvan, et kõige meeleoluka peo kogemus oli mul ikkagi Rios, kus on selline linnaosa nagu lappa. Et seda ma kirjeldaksin, nii et tegemist on nagu Viljandi folk, festival oleks lihtsalt iga nädalavahetus. Seal on samba peod muidugi, aga see, sa võid sattuda mingisse rokiklubisse. Et tänaval on trummarid, müüakse pooleliitriseid, Kaipilinesid. Muidugi, rahvast on tohutult palju ja rahvas on paksult koos. Sa oled seal oma väikese musta kleidiga siis Vargakindel kotten higiselt ümbernahaks, hoids raha ja, ja ID-kaardi koopia. Et ekspull pidu, kuhu ma sattusin Riias, oli selline asi nagu Fawelafank padi. Et eksmarjas elasin seda hostel elu ka piisavalt palju. Ja siis üks asi, mida nad seal promaasidelise Peeellokal, et see täiega kohalike asi, et see pole mingi turistijärk on ja mis noh, tegelikult oli see, et viime teid Fawelasse, näitame kuidas see, kuidas see slummielu siin on ja siis viime teid Fawelafank pardile. No see oli, see oli muidugi tore kogemus, et me läksime siis seal mingi viiekesi mingite teiste gringo teegahenja viidi meid siis bussiga sinna, me absoluutselt ei teadnud, kus me asume, lihtsalt need Favela trios on nagu mägede peal ja siis alllinn on siis need rikkamad rajoonid. Pidu oli selline, noh, suur massiivne saal, meid viidi kohe üles korrusele, kas ma olen siiamaani kaasas üks A4 gospeli prinditud, selline tekst nagu reservaadi gringo ehk siis nagu konkreetselt välismaalased olid eraldatud teisele korrusele, sest all on liiga hull. Siis see Foveerafank muusika on selline ütleme selline afro vaibiga lõuna mainet tümakas. Mulle tegelikult väga meeldib see, seal peol oli terve aeg põhimõtteliselt sama lugu erinevates remix sides ja kui see seal peol tõesti mõtled, et lähed läbi rahva, siis ma võtsin mingil suvalisel Aussi kutil käest kinni, et seal lihtsalt haaratakse sind ära. Et krabatakse sind, et brasiillane esiteks kutsub tantsima, aga no ma ei tea, mida ta veel ootab, onju et Brasiilias. Kuna see tants on lahutamatu osa peost, siis see ongi normaalne, et sa lähed võõra inimese tantsima ja kui sa keeldud, siis vaadataksegi, et kas sul on midagi viga, et ma käisin Riioska ühel Fohoo peol siis see oli väga ilus, et inimesed oskasid seda Foo sammu ja siis me läksime jälle sinna me ei osanud, aga meid võeti tantsima ja siis oli piinlik. Aga et seal on normaalne, et kui see poleks siia peole tulnud ja me siin tantsime, siis see tähendab, et sa oled juba jah öelnud, et noh, mis mõttesse keeldud. Räägime kohe, kui sa juba ütlesid, tõid juba, eraldati seal ja, ja tegelikult ka capoeira noh, alati üldse reisimisega. Jõudsime tagasi autentsust, autentset kogemust, et milline onu, identne kultuur, kuidas ma nüüd saan seda, seda autentset kogeda, mis on noh, tihti on selle, selles on palju paradokse, noh me ei peagi vast mainima, kuigi noh, omavahel me siin rääkisime sellest, aga aga jõua liiga pikalt peatuda, et noh, et ei ole tegelikult olemas sellist asja nagu Brasiilia suur või noh, et sa võid olla, aga tegelikult seda ei saa niimoodi kahte sõnasse panna. On mul õigusnõustajad saamine on ka. Et see on nagu palju-palju erinevaid asju, segu nii paljudest rahvastest Muidugi et siis tekibki küsimus, et kui meie siin Eestis oleme nagu varsti 20 aastat seda capoeirat teinud ja laulab oma portugalikeelseid laule, mängime neid pille, et kas see on Brasiilia kultuur, mida me siin teeme või mis on eksju? Nii kao vaat et, et me nagu ei pretendeeri sellele, et me oleme Brasiilia kultuuri esindajad Eestis. Et on ikkagi kultuuripraktikad, mida, mis globaalselt levivad ja capoeira ei ole kuidagi legitiimsed, kui seda teevad brasiillased. Või Brasiilia lipu all, et, et see on universaalne, see ei ole ainult afro-brasiilia asi, sn inimeste asi. Et ma arvan, et see on mõõdetav selles intiimsuses, mis sellel praktiseerija selle praktikaga on? Kas siin on ka nüüd mingi erinevus, näiteks Lõuna-Ameerikas ma olen näinud neid Roodasid küll erinevaid, et et noh, seda tehakse täna, kas seal on ka mingi manifest, statsiooned saadet tegema tänaval, siis mitte spordiklubis? Lihtne küsimus. No kindlasti on olemas akadeemia capoeira kunagi üldse capoeira jõudis kooli, tulid need valged püksid ja, ja samas nagu tänaval, et kunagi ta oli vaga pundide, selline kriminaalne tegevus, aga on olemas hea capoeira, halb capoeira, on olemas, seda nii Brasiilias kui ka välismaal. Et üks selline nüanss, et kui me räägime sellest, et kas kas valgete või nii-öelda ma ei tea läänemaailma capoeira, et kas see nagu kriimuga põrekasse on ikka legitiimne õige. Sest seal on üks selline huvitav nüanss. Capoerias on selline termin nagu Manschinga ja Manšingeeru, et kes see on? On siin ka selline salakavalus petmine, mis käib selle kapuerista mentaliteedi juurde või kunagi kindlasti käis, et see on see, kuidas ma nagu Jebin ennast ära või kuidas ma ei allu süsteemile Öeldakse, et ma andsin keeruline Hoodamansin, keeruline viida, et kui sa oskad capoeira Roodas olla Manshingeero, kui sa oskad, siis sa oled ka elus, et mis siin keeru teeb, et ta vaatab ühele poole ja siis ta tegelikult lööb teisele poole, ta naeratab sulle ja ja teeb, trikitab ja siis ta tõmbab su pikali, siis ta naeratades aitab see püsti. Et sängis Emancingeero. See ongi live häkk või see, mida sa, mida sa, kust ta siis ühe teooria järgi algselt tuleb, et sa pead oskama seda, et oma masteri eest siis nii-öelda Et noh, lihtsalt see on selline nagu, mis teeb selle mis kindlasti nagu seostub pigem, et Brasiilias teil on, see on olnud nagu on olnud nagu seda diskussiooni, et Manshinga for export niisugune film on, ka mu õpetaja tegi, et kas eurooplane saab aru sellest Mancing asjast, kas ta lihtsalt on see atleet, sportlane, kes teeb nagu neid liigutusi, mis ta on ära õppinud või temas on ka seda nagu triksterit. Et selles on nagu see küsimus. Kas, kas meie saame ka sellest asjast nagu aru, kas me oskame olla sellised? Mansin keerud? Väga kuul ma ei tea, kas Brasiilias selleks, et siis sellest sellest nagu aru saad, noh, seal peab ikkagi kogema tänaval, onju, et ilmselt ilmselt on ka kuskil Riias sellised, et lähed hotelli fuajeest, ostad omale paketiga, siis mingisuguse koos õhtusöögiga. Ma ei tea, loosipääsme mingisugusele capoeira-le, kus sulle siis etendatakse, seda näidatakse, kindlasti on ka selliseid teenuseid olemas. Oled sa sellisega kokku puutunud? Salvadoris oli kindlasti see kohe, et kuna Salvadori number üks turismiartikkel on capoeira on ja siis seal on tänaval mingid tüübid, noh, ma ise juba olin tolleks ajaks ikka võib-olla noh, kuus aastat teinud seda tüübid, kes ongi, tõmbavad seal valgeid tüdrukuid, et davai, et pappi kinni ja ma näitan sulle, mis on capoeira ja no ma vaatasin, mida nad teevad seal, et noh, see oli täiesti selline absurd, et see oli niuke prosta lihtsalt mingid löögid, lihtsalt selline show. Et selleks, et capoeira oleks nagu tõsiseltvõetav või, või või see õige asi, et ta ei pea olema nagu tänaval või, või et capoerias on ikkagi grupid. Ja nendel gruppidel on oma mingid kohad, kus nad teevad trenni ja nii edasi lihtsalt Roodan tihti see, millega minnakse siis oma koolist või omasest trenni spordist nagu tänavale. Sest et capoeira nagu kultuure Popular ja sellepärast populaarkultuur nii-öelda rahvakultuur, sellepärast seda tehaksegi avalikes kohtades, et tänaval võid kohata tihti selliseid tüüpe, kes tegelikult neil puudub õpetaja, neil puudub mingi koolkond, mida nad järgivad ja see, see ei pruugi olla nagu see kõige sisulisem capoeira, mida nad teevad. Aitäh sulle need sulle, et avasid uue kihi sellest sibulas, mida mida me kutsume maamunaks. Järgmine kord, kui ma sellist tantsuringi näen, siis ma tean, et seal sees on peidus terve mikrokosmos. Vaadatakse ühele poole, lüüakse teisele poole ja see seondub mitte ainult selle tantsu, vaid võib-olla kogu eluga aitäh ja raadiokuulaja, et olid selle tunni meiega. Brasiiliast on reispassis häbiväärselt vähe juttu olnud. Kolme aasta jooksul on see alles teine saade. Esimese tegime kaks aastat tagasi koos. Antropoloog Meleb Eestiga ning rääkisime siis tookord inimsöömisest. Kes keda sööb ja milleks see kõik Brasiilia kultuurilist seedekulgla läbidus muutub, saate teada, kui lähete raadio kahe kodulehele või avata oma telefonis oleva podcasti programmi sest kõik meiereis passirännakud on ilusasti igal hetkel järelkuulatavad. Tänases saates rääkisid teiega antropoloog Anettairin saarsoo, mina olen Ivo Tšetõrkiniga, saadan Reispass värske, vaba raadio kaks ning kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.