Peresari, kus inimesed räägivad oma põnevatest, harrastustest ja meelistegevustest, saab täna rikkamaks veel ühe erilist elu elava inimese võrra. Tere tulemast, kunstnik ja kirjanik Toomas Vint. Röör ja minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Oleme Toomasega kooliõde ja koolivend ning teietama seetõttu iha. Kui tavaliselt on siin saadetes olnud hobidest, mis inimese ellu siis lisaks põhitööle kuuluvad, on sinu puhul asi natuke teisiti, nagu eelpool öeldud, oled nii kunstnik kui kirjanik ühes isikus ja tead tegelikult neid mõlemaid ka oma elukutseks sammas korraga mõlema asjaga tegeleda, noh, pole vist väga optimaalne, et ikka peab üksteisele ruumi tegema ja tähelepanu loovutama tema või kuidas sellega on. Sellega on päris kummalised lood. Kunagi ma panin üsna pahaks, kui kirjanikud mõtlesid, et minu hobiks on maalimine ja maalijad, mõtlesid, et minu hobiks on kirjandus. Ja see oli selline naljakas seisund, et keegi ei tahtnud mind päris tõsiselt võtta. Aga mingil moel on see olukord siiani kestnud. Niimoodi, et kodulehel on kõigepealt seemne lausung, et kas kirjanik või kunstnik või vastupidi, mis kunagi, kui ma alustasin, olid mõlemad sellised väga tähelepandavad ja auväärset ametit, mida nad tänapäeval täps vist ei ole enam. Sest nagu me teame, et igaüks laeban, ainult sotside loosung, aga tegelikult igaüks ei loe. Aga see lae on siin nagu kahe tähendusega ja, ja mina armastan neid inimesi, kes loevad ja siis on selle iga kirjaniku ammune soov ja unistused. Et need digivahendid kaoksid kuskile ei tea kuhu ja kõik hakkaksid paberraamatuid armastama, aga vaevalt, et midagi maailma arengut saab tagurpidi pöörata. Ta isegi saab ju ka arvutist vaadata, väga edukalt, ei pea üldse näitusele minema. Ja eks ma ise täitsa palju. Aga see, mis on elav originaalbiit ja mis on, ütleme, tema digitaalne koopia ja need on ikkagi kaks, kaks väga, väga eri asja. Tuleb meelde, kui ma kunagi käisin Hispaanias, mingil turismireisid Vene aeg ja ja siis nägin praados potid, Shelli, naiste tagaajamise maale. Kolm maali ja üks neist on kuidagi eriliselt nagu emailsete värvidega maalitud ja siis tabas mind selline erakordne olukord, et ma hakkasin nutma. Ümberringi kõvasti Jaapani turiste ja muudkui pisarad tulid, pisarad tulid ja mille ma sain teada, et see ongi selline nähtus nagu muuseumi šokk. See tähendab inimene kunstimuuseumisse, näeb midagi, mis teda puudutab, nii sügavad poed tema hinge, et pisarad tulevad. Sinu isikunäituste ja ilmunud raamatute loetelu on aukartust äratav kunsti poole pealt siis näituselt maastik kui koon, mäng, maastikus, vaade maastikule, lõppematu maastik, sale, suurepärane maastikumaalija kirjanduse poole pealt novellikogud kahe poolhekiga palistatud teed, perekondlikud mängud, tantsud Mozarti saatel, romaanid, ringmäng, Väikelinna romaan, suur isane kala akvaariumis kojamehe naine. Aga kui sa lõpetasid Tallinna 10. keskkooli, siis läksid Tartu ülikooli bioloogiat õppima, nii et ei saa midagi niimoodi öelda, et juba lapsest saadik igatsesin saada kunstnikuks. Kirjanikuks. Lapsest saadik tahtis minu armas vend Tõnis, saada kunstnikuks, seal niimoodi võttis seal rahvusvahelistest kooli lastenäitustest osa, sai seal auhindu ja siis hakkas ta vaikselt kunstiinstituuti sisse. Astronoom muidugi ei saanud, esimesel aastal siis muudkui käis ettevalmistuskursustel ja ja siis lõppude lõpuks said sisse, aga naljakas, et ettevalmistuskursustel tekkis selline tihe sõpruskond, mida võiks isegi nimetada nende omaette ülikooliks, sealt, kus kujunes välja rühmitus, ank 64. Aga mina leidsin, et või kuidagi nägin, et see asi on juba keeruline. Mina, koolipõlves tegin sport, nüüd tänapäeval väga aktuaalset ala vehklemist ja, ja siis seal lõpuklassis mul oli selline väga veider soov pääseda liidu noortekoondisesse ja seal tulin seal mingi liidu võistlustel, tulin kuuendaks ja mingisugune šanss oli olemas. Siis mäletan, vennal oli sünnipäev aprilli lõpus ja ja siis tuli nende kamp kokku ja minul olid järgmisel päeval testi vanade meistrivõistlused ja siis ma mõtlesin, et seekord tasuks seda ka vanade tiitlit saada. Meistritiitlit, ma mõtlen, siis läksin magama, kõrvaltoast kostus niivõrd huvitavat juttu ja need olid niivõrd huvitavad inimesed ja ja siis, mulle meeldis veel eriti seal üks Tõnis kaaslane, kelle nimi oli Aili. Ja niimoodi magamatuna läksin siis neid võistlusi pidama, järgmine päev sain kolmanda koha ja mis ei olnud üldse rõõmustav kohta, aga aga see jäi ka kuidagi viimaseks võistluseks siin vabariigi pinnal. Midagi hakkas lõppema ja midagi hakkas algama, midagi lõpes väga süngelt ära niimoodi, et kui oli võimalus veel noh, nihverdada kuidagi ennast Riiga sportroodu, siis ma üldse ei hoolinud sellest asjast. Minu jaoks oli vehklemine lõppenud. Ja algas sinu väike sisseminek, maailmanimega kunst. Ei, veel mitte nii mitte sellepärast, et oli tarvis Tartusse minna ja Tartus hakata tutvuma sele Ülikooli boheemlaslik eluga. Aga kus sa dialoogi mõte tuli? Bioloogia mõte tuli väga lihtsalt, sellepärast ma tahtsin arsti minna, aga need hindada ei olnud selleks, et arste sisse saada, sest et arst on väga tugev konkurents. Bioloogias olid veel mingisugused vabad kohad ja lasin samad eksamid, lasin üle kanda ja bioloogid olid kohutavalt huvitav seltskond. Ja, ja siis juhtus niimoodi, et alguses Ülikooli kohvik jah, ja vaatasin, kuidas Mati Unt oma kollase kassiga seal uhkeldas ja siis oli seal igavesti huvitav seltskond koos sai tuttavaks kõikvõimalike karvaste sulelistega. Aga tol ajal oli komme võtta poisid sõjaväkke ja niimoodi teisel kursusel nabiti mind sõjaväkke ja ma ei tegelenud sellega, et sõjaväest ära viilida. Lihtsalt läksin sõjaväkke ja mereväkke korraga tuleb sinna kasarmusse Kubrikuks nimetati, sest see oli kõik mürama, mundrid olid, seljas, tuleb, eks meesterahvas küsib, kas vehklaid on? Mina muidugi ütlen too olen küll Swiss ohvitser majja vaates, mida ma oskan, ja nii hakati moodustama Põhjamere laevastiku vehklemiskoondist. Väga huvitav oli, aga kõige kummalisem oli see, et sportroodus mida seal ka moodustati nagu esmakordselt Põhjamere laevastikus. Seal oli küllaltki palju sellist vabadust ja eriti uhke oli siis, kui Raul Meel tuli sinna püssi laskma. Temal oli selline ruum nagu relvaladu. Ja siis õhtul ta pani mind relvalattu kinni, pitseeris ukse ära ja seeläbi seal joonistasin. Ja siis kirjutasin luulet ja. Nii et su mõlemad tulevased ametid, nii kunstniku kui kirjaniku oma, hakkasid endast päris usinasti märku andma. Sellises mõnevõrra ebaharilikus kohas Sellepärast, et kallis vennakene kirjutas mulle väga pikki sisukaid ja põnevaid kirju, neid ma olen tsiteerinud hiljem hiljem kunstnikuromaanis, tema loal loomulikult. Ja siis saatis mulle ajalehte, tellis vitt, Barne uumeni Witwarnebraatse ja siis oli seal sõjaväes, oli päris tore oli vaadata Kema härra meelile, näitasin Lätaristlike luulet, tõsi ja meel, kes oli väga tõsine inimene tol ajal, ütles, kuidas saab midagi tähendada, miski, mis ei tähenda midagi. Seda läks päris mõnus me kõige rahvusvaheliselt kuulsama kunstnikele meelde tuletada. Aga jah, üldiselt see oli täitsa tore aeg. Ja siis, kui ma sõjaväest ära läksin, siis ma jätsin ma relvakoti maha, unustasin lihtsalt sellepärast, et seal oli väga kiire aeg ja siis sai väikese Vembuga sealt niimoodi augustikuus minema. Ja ka üldiselt oma minevikku olen ma kõik kuidagi raamatutes enam-vähem laiali laotanud. Sa tulid sõjaväest ära, olles seal olnud siis kolm aastat. Ja siis sa teadsid, millega sa hakkad edaspidises elus tegelema. Kõigepealt tuli tutvuda noorte autoritega, Tallinnas oli päris võimas Noorte Autorite koondis kes käis luulet lugemas ja nimelt ma olin tol ajal luuletaja, mitte prosaist. Ja siis käisime päris võimsalt, Tartus oli naq ja, ja meie tegime poolpõrandaalust ajakirja ees. Kusjuures Jaak Jõerüüt ja mina nagu tegime neid viimaseid numbreid, nii nagu meie maitse ja tahtmised olid, aga seal veel teisigi, oli toimetuses. Aga mind huvitab ikka see, et millal käis see kilks, et nüüd olen ma oma mõlemad käed andnud siis kunstile, kirjandusele, see juhtunud üheaegselt millal tuli üks, millal tuli, teine ja no nii et sa said aru, et see nüüd jääb. Oli selles, et 67 võtsin ma endale naise naine oli see samane Tõnisse kursusekaaslane Aili, Aili sarv praegu element ja siis, kui nad pärast lõpetamist esimesele noortenäitusele või oli see päris Eesti näitus, valmistasid aa ja ütles, et kuule, aga sai ka mõned pildid näitusele. Eks ma siis väga tõsiselt võtsin seda valistamist ja uskus sinusse. Miks ta ei pidanud uskuma, muidu poleks ta mind mäeks võtnud. Aga siis žüriis läks üks košmaar läbi seesama, mis on raamatus kohe esimesena esimesena välja toodud aga nõnda ja jättis selle seina peale panemata. Niimoodi, et siiski saab öelda, et 68.-st aastast on mul nagu alanud kunstnikukarjäär. Kirjandus läks nagu, nagu muuseas koos nakiga siis noorte autorite koondis, aga Tartus oli samasugune punt noori kirjandus, inimesi näiteks ioni Pi olid seal. Aga noh, terve selle loo taustaks oli see, et ma töötasin tol ajal televisioonis. Paistis olevat selline väga uhke koht, kus saab ennast kõigeks valmistada. Olin Tiina Mägi juhitud noortestuudiosse, oli selline edumeelne punt tolleaegses telemaailmas ja niimoodi käis paar aastat kuni kuni vist 69 või oli see 70 mäletagi täpselt. Oli niimoodi, et ma pidin minema Tartusse mingit ülikonda, bussiga mingit ülekannet tegema, ülikooli raamatukogust. Panime kaamerad ja asjad paika. Järgmine päev pidi jutusaade seal olema, aga mina ütlesin oma Tartu popheemlikud sõbrad üles. Ja parasjagu oli ioni piis. Sünnipäev jonnib vastu, Tolk, mõtlesime tükk aega Werneris ja siis läksime Mülleris. Müller oli selline kohutavalt tore koht. Aleksander Müller pidas korterit otse ülikooli vastas. Seal käis läbi praktiliselt terve linn päeva jooksul. Noh, seal oli umbes samasugune koht nagu nagu Paavleja Viivi Luige korter Nigulistes üleval. Pavlo oli lae ära maalinud ja, ja sealt käis ka, kes istus pegasus, kes läks üle tänava, läks neile külla ja Viivi tuli tavaliselt pegasus luulet kirjutama või midagi tegema, sellepärast et kodu oli päris lärmakas ja võimaldanud mingit keskendumist. Ega sina juurde tagasi. Miks ma rääkisin sellest ülekandes seal Tartus, asi oli selles, et sealt Müllerist ma ei saanud mitu päeva välja. Müller oli selline magnet, mis, mis tõmbas korraks külge ja ei lasknud enam lahti. Ja siis, kui ma lõpuks Tallinnasse jõudsin, siis läksin Robi Vaidla juurde. Ütlesin aitäh, mina. Televisiooni töölt. Robjep, tema oli noorte, saadad et peatoimetaja rääkis, et no ikkagi, kuidas nii, et ma ütlesin, aga näed mõtet luus mitu päeva ja, ja ülekandejaamas p operaatorid saate sisse laskma, täielik jama ju. Nats tea, et unustame ära, kõigil juhtub igasuguseid asju. Ja ka minul ei tohi enam juhtuda. Ja siis sellest ajast peale ma olingi vabakutseline. Aga need seal avakutseline, see oli selline huvitav asi, et see kolm aastat, mis ma tõlkaris tööl olin või oli see neli, ma ei mäleta täpselt. Ühesõnaga need aastad tegid absoluutselt selgeks, mis selles riigis on lubatud, mis selles riigis on keelatud. Ühesõnaga need piirid, kus ei tohtinud üle astuda ja kui olid sellest kõigest vaba ja tegid oma asju siis paratamatult ma tundsin paar aastat, kuidas kammitsas, kohutavalt kammitsas, see on, ma kujutan ette, kui kui tänapäeval keegi töötab mingisuguses sellises asutuses, kus peab olema poliitkorrektne ja ja kuidas ei tohi mitte ühtegi apsu teha oma keeles ega oma väljendustes. Et seal, kui ta sellest vabaks saab, siis, siis ta tunneb ennast nagu nagu kevadine vasikas. Kotkas, keda on ravitud, õpuks, tiivad kannavad ja mis ta enne õhus ei hoidnud teda see nüüd ilusti laseb lennata, nii kaugel kui sa, kui pärast seda üldse keegi nii kaugele tahab ja kui kaugele suudab. Aasta oli siis, kui sa hakkasid vabaks saama sellest kõigest, ka hingeliselt. 72 vist oli esimene näitus kunstisalongis ja 73 võeti Kunstnike Liitu ja hakkasid ka ilmuma novellid ja romaanid. Tol ajal olid raamatu ilmumine kohutavalt huvitav. Seal niimoodi kõigepealt andsid käsikirja eesti raamatusse ainukene kirjastus. Ja siis, kui raamat oli ära antud, siis tuli kaks ise retsensiooni, sa oled see, kellele see kirjutada anti, olenes ka samane raamatu saatus, raamatu saatus ja ja siis praktiliselt trükkimiseni võttis üks aasta või poolteist aastat aega. Mäletan, kuidas mu esimene raamat tuli välja esihelistatakse tulge autorieksemplaride järgi, siis ma mõistaksin, kes sõprades head nalja teeb. Aga tuli välja, et ei midagi. Ja see esimene raamat oli. Kahe polekiga palistatud teed, mida ma ise kujundasin. Ja kunstnik oled sa jumala armust, sinu kunstile on üritatud igasuguseid nimetusi anda, sa ise oled nimetanud oma maastike kontseptuaalselt eksmaastik, eks kas olid ka mingid sellised meeleolud, et keegi heitis ette ka, et seal pole üldse kunstiinstituudis õppinud ja et mis see nüüd on? Lihtsalt tuleb ja kohe maalibki niimoodi. See meenutab mulle ühest küljest seda, kuidas ma hakkasin Kuku klubis käima siis ma ei olnud Toomas, ma olin Tõnis Vindi vend. Ja ma usun, et, et kuna tolleaegne kunstimaailm mu vend on niivõrd austas ja ka minu abikaasat niivõrd taustas, et keegi ei kahelnud minu ütleme kooli läbimisest, sellepärast et nad teadsid, et need kaks inimest ei oleks lasknud mingisugust solki kuskile seina peale panna. Aga tollel ajal ütleme sellist mingist nina kirtsutamist või, või mina kunstnike seas ega ka kirjanike seas ei tundnud, sellepärast et need organisatsioonid ei olnud nii kohutavalt suured nagu praegu. Ja need, kes olid tegijad, need hoidsid kuidagi kuidagi kokku hirmsasti. Näiteks, kui pärast näitust oli kunstifondi ostud ja siis oli tarvis natukene järjekorras seista, et raha kätte saada. Ja siis tuli sinna Siim annus ja mina küsin tema käest, et kuidas siis koolis ikka viie peale subi kuidagi vaatab, küsib, et mis, mis ta siin järjekorras teeb. Mis koolis ta käib? Lainetena käib keskkoolis nii palju sellest imestati küll, et kuidas selline koolipoiss äkki võtad näitusest osa ja kuidas tema maale ostetakse ja aga nii see lugu oli. Külas on maalikunstnik ja kirjanik Toomas Vint. Ja sinust kunstnik ja kirjanik ühes isikus ja olidki kahe elukutsega mees. No mõlema jumala teenimine on vast päris ladusalt. Söönud see on selline lugu, et kui vene aeg oli umbes niimoodi, et kirjaniku staatus oli majanduslikult, oli äärmiselt tugev not nõudvaid maju endale autosid võimaldada mõelda nendest asjadest ja päevamuredest ja ja kui tiraažid olid 40000, eks ole seal 28 oli madal tiraaž ja siis tiraaži pealt sai küllaltki viisaka raha siis tänapäeval on väga keeruline kirjanikul ots otsaga kokku tulla. Tänu sellele, et nüüd on kirjaniku palk olemas saavad mõned kergemini hingata. Aga mina jah, nagu teisest küljest maalin pilte ja piltidel on ka mõningaid huvilisi. Aga siin tekib alati selline mõte, kõige õitsva ja kõige kaunim aeg, kui oleks võinud väga palju teha ja oleks võimalik olnud kuulsaks saada. See oli samane vene aeg, kus ainukene võimalus Ennast rahvusvaheliselt näidata oli selline kummaline asutus nagu eksport, salong, minul on selle export salongi kaudu läinud väga palju pilte, eriti Ameerikasse. Seal oli üks vene päritoluga daam, kes oskas neid väga hästi müüa. Et mu maale on paljudes riigiasutustes on igasugustes heades kollektsioonides. Kuid ja see meie majanduslik tulu oli niimoodi. Kelle pilte müüdi, nad said väljamüügihinnast kolm, neli protsenti, D, ja siis sellest rahast ka mingisugune osa Vene rublades, mingisugune osa nendest tšekkidest milledega võis osta näiteks spinningu kuskilt valuutapoest kalale ikka, see oli niimoodi, et ütlesin aitäh maalidele. Spinningu sain välismaisest, vene omad ei kõlvanud eriti üldse tõeks. Parimad aastad jäid vene aega, kui oleks praegu see energia ja see jõud ja praegused tingimused, oleksid lood teised. No terve see süsteem on selline, ütleme galerii hakkab tööle noore kunstnikuga mõtlen välismaa kolleri, sellepärast et tema peab investeerima selle kunstniku hinda ja siis tal on mingisugust lepingut niimoodi, et ta saab mingisugusel perioodil saab noh, minu lemmiknäide oli siis, kui mõned galeriid omamoodi paisutasid hinnamulli täiesti arusaamatuks maailmas oli 80.-te paiku kus tehti iga kuut vaar ismi, uut dismi, mida ilmtingimata pidi seesamane mõni muulsam endale omama. Ja siis see on üldiselt masendav äriline jama, mis toimus kunsti vallas. Ja seal oligi niimoodi, et seal esimene samm tänapäeva kunsti tekkeks. See, et hakati tegema mitte ostetavaid müüdavaid pilte, aitäh, kus terve müüdpanti põlu alla. Ma mõtlen kultuuriringkondades. Ja siis hakkasid lõpuks maalihinnad langema ja kõik, kõik muutus segapudruks. Et see mõjutas nii ehk naa, aga sinu loomingut olgu siis kirjanduslikku või kunstniku loomingut No see oli niimoodi, et 24 aastat tagasi mul õnnestus öelda ei boheemlaslik kuule elule ja jätta täielikult alkohol. Sõnaga see on tegelikult väga väike protsent alkohoolikuid, ma loen ennast alkohoolikuks, suudavad teha sedasamast pööret elus. Ja siis kuna seltskondlik elu oli äkki ära katkenud siis ma hakkasin kuidagi paljastama sedasamast kunsti kultuuripööret aktiivselt kirjutasin igasuguseid lugusid ja, ja siis soorosse näitusel Eha Komissarov ja Sirje Helme tegid seda kaasaegse kunstinäitus, seal ma esinesin tööga, kus üks veel kuskilt Poola piiri pealt ostetud aiapäkapikk liputaja oli poseerinud ennast arvuti. Ja siis seal arvutis jooksevad mitmesugused tekstid umbes niimoodi, et selleks, et olla aktuaalne, peab kunstnik hülgama kõik oma senised vaatad, et ja ideaalid ja hakkama mingisugust muud jama tegema. Ja siis näitus avati, siis oli niimoodi, et ma kuulsin. Üldiselt mulle kavatsed teisal preemia anda sõna ka, et ma olevat teinud mingisuguse refinkingu ehk ümbermõtestamise ühe kaasaegse kunsti looja tööst, kuidas buda seisab sellesamase arvuti ees. Aga siis õnneks seda ei tehtud, sest järgmine hommik ilmus sirbis. Väga pikk. Vist oli kaks lehekülge pikk lugu sellest, kuidas Toomas rinte tegi kaasaegse kunstitööd ja siis olid seal kõik probleemid ja asjad ja siis läks minu elu, viska keerulist. Noh, kõik läheb üle, eks ole, koerad hauguvad, hauguvad. Aga huvitav on. Huvitav on seda kõike jälgida, kui tihedalt mõjutavad sinu raamatut sinu maale ja vastupidi? Ma olen neid seiku, mis selles kunstimaailmas on minuga juhtunud ja ja mida mul on huvitav kirjutada. Need, ma olen raamatus kunstniku elu nagu kasutanud ja kusjuures keegi ei usu, et tõeliselt minuga juhtunud on nagu see prantslase näituse lugu. 80.-te lõpus juhtus selline tore lugu prantsuse galerii korki galerii, mis asetses mongvarnatsil väga heas kohas, küsis minult näitust. Nad olid enne mõned minu pildid ostnud seal eksport salongist ja ja siis ma hakkasin vihkama selleks näituseks, sest noh, ega kunstnikul eriti palju neid vabu töid ei ole, töid, millest Ta raatsiks lahkuda ja siis tegin kõvasti tööd kuni ühe päevani, kui, kui tõmbasin nina täis, lõhkusin siis viis kuus pilti haamriga puruks ja ütlesin, et mina seda asja jama enam edasi härjale ainetlased Gulaga, mõtle paljudel eesti kunstnikele seal Pariisis kus tuleb ja peale seal mumparnassi heas kohas, mitte kuskil mingisuguse asutuse eesruumis, nagu neid tegelikult tehakse, ja pärast seda öeldakse, et näed, mul oli näitus Pariisis, mul oli näit. New Yorgis või nii edasi. Aga noh, oli ju see, et need kohad, kus seda pilte eksponeeriti, polnud mingisugused kunsti auraga pärjatud. Nii et näitas, tuli tuli. Kahjuks teatavatel põhjustel ma ei saanud nats saamisele ja kõige hullem ma isegi saanud kataloogi, sellepärast et selle galerii kataloogid olid sellised värvilised rebrodolid, et noh, nagu kleebitud sinna kataloogi sisse. Aga teatavasti armastaks ilusaid asju tasku pista ja ja nii ma ei saanud ühtegi eksemplaris. Nüüd võib-olla kuskil Moskva antikvariaadis ringi vaadates võib, võib leida neid mulle määratud katalooge. Aga noh, lõpp oli üsna õnnetus, seal müüdi 12 tööd, vist oli 22-st tööst 12 müüdi maa, siiamaani pole raha saanud. Sellepärast et see galeriste kaarik pas, ma tean, see oli Moskvas, ajas ta, ta oli kaks oma kunstikogu näitus Tretjakovi ja siis selles samases Ermitaažis. Ja siis ta oli peale ei tahetud tema näitust kuidagi tagasi lasta. Niimoodi. Ta seisis 15 aastat tollis see tema näitus, ilma et oleks saanud Prantsusmaale tagasi. Ilmselt seal olid kõrgemal tasemel rahvusvahelised asjad mängus aga ei saanud. Ja aga mees ise jäi Moskvas kadunuks Mingsus kohvi värvi Žiguliga. Onu võttis ta peale hotellist ja pärast seda pole keegi enam teda näinud. Tegelikult ta oli tõlkija põetise ja nai On isegi tal külas käinud, kui ta Pariisis käis ja siis parasjagu uhkustas, et oli Eestist ostnud ühe maali, kus on üks naine, valge kübaraga esiplaanile öelnud, vat just hiljaaegu ostsin teie maalt ühe maalid pea peale aineid ja seal mina seal selle pildi peal. A te olete modell? Ei, ütles Aili. Ma olen selle kunstniku naine. Aga kirjanik Toomas Vint võib rõõmustada, et eelmise aasta viimastel päevadel ilmus taaskord üks raamat. Aastat 1968 on selle raamatu pealkirjaks see on luulekogu luule debüüt, kuigi tegelikult e-siis oli, oli suitsupilvedest unistus, oli käsikirjaline luuledebüüt, aga nii kõvade kaante vahel on esimene luulekogu. Selles luulekogus on 68. aasta looming, 68. aasta luuletused ja samuti abstraktsed maalid mis olid 68. aastal tehtud. 69. oli juba neist näitus. Õnneks on päevad nüüd taas pikemad, sest pimeda majaga on sul omad suhted. Seal pensionär ja hommikul ärkad üles, mõeldes oioi, oi mida ma kõik pean täna tegema õhtul magama, Curry pime ilm, oli, ta midagi ei näinud, maalida tulevalgel kaua aega ei maaliana. Järgmine aasta tuleb paar näitust, tahaks täiesti uute piltidega esineda. Aga aasta lõpp? Ta on minu kõige hullem aastaaeg. Olen kirjutanud jutu aasta lõppu masendus ja järjest hullemaks iga aasta läheb, kui on ikkagi seda valgust nii vähe ja ja hirmus hind on tööd teha. Ma ise vaatan, et vanasti oli niimoodi, et hommikupoolikul maalisin, siis pärast lõunat hakkasin kirjutama. Nüüd ei jaksa enam kahte asja teha. Kas on maalimise päev kirjutamise päev ja kuidagi piinlik on järjekordset raamatut kirjutada? Ei tea miks küll? Sellepärast et raamatupoed on tulvil täis raamatuid, mida keegi ei osta. Ja ma siin veel üks kümmekond aastat tagasi, kui ma kirjutasin igavest blogi pidasin ja siis kunagi tegin isegi aasta kokkuvõte eesti ilmunud raamatutest roosast. Siis ma ohates ütlesin, et eesti kirjandus proosakirjandust ootab harrastuskirjanduse staatus. Ja tegelikult need enamus raamatuid proosaraamatuid võtad lahti, loed ja sa näed, et see on harrastuskirjandus. See on minetanud kõik, ütleme Tšehhooblikud. Lühivormi nõuded. Minetanud romaani elementaarsed nõuded, ühesõnaga niimoodi, et sa loed asja, sa ei saa aru, millest jutt on, sa peaksid kõrvaltegelaste nimekirja pidama sõnaga seda, et üks proosateos ei pea enam kinni nendest mängureeglitest, mina nimetan neid mängureegliteks. Saan esiteks, mängureeglid on lugeja sõbralikud, teiseks mängureeglid võimaldavad väga huvitavaid kirjanduslikke avastusi teha. Aga sellest kõigest on loobutud. Eriti narr oli kuulata, näiteks noor autor istub tõlkaris kaamerate ees ja temalt küsitakse, kes on su lemmikautor. Ja tema ütles, et mul mul ei ole, sest ma ei loe. Kirjutavad, aga ei loe. See on see kuulus õletult, jonka on tšuktši, ei, jõle lugeja vaid kirjutaja ja samas, nagu me kõik hästi teame, on siin ka palju suurepäraseid erandeid. Aga sina, Toomas, oled oma kahe elukutsega ilmselgelt rahu, ei tunne end killustatuna. No mina olen ju vanamees, kes on elu näinud, kohutavalt palju raamatuid lugenud, väga palju pilte vaadanud. Ja minu jaoks ei eksisteeri sellist asja nii nagu killustamine enam. See võis eksisteerida, ütleme 50 aastat tagasi minu jaoks. Aga nüüd on läinud see kõik selliseks loomulikuks elu rütmiks. Nii et nii see asi on ja nii see asi on hea. Mina arvan, et kirjandusmaailm ja kunstimaailm on väga erinevad maailmad. Seda huvitavam on olnud su elu, ma arvan küll, on küll. Ehk kui meie sarja pealkiri ette võtta, siis on sul olnud väga eriline elu ja on ka edasi suur aitäh, Toomas Vint saatesse tulemast. Veel oli stuudios Haldi Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni. Aitäh teile kutsumast.