Tere ja kena alanud aastat ka selle sarja tegijatelt. Jätkuvad kohtumised põnevate inimestega, kel lisaks oma elukutsele on veel mõni haarav tegevus või meeliköitev harrastus millele pühendatakse samaväärselt oma põhiametiga või enamgi veel. Ja mis pole seejuures oluline, vaid põrandale endale, vaid kõnetab ühel või teisel moel ka teisi. Eelöeldut arvesse võttes on meil täna stuudios küll ülimalt sobilik inimene, ajakirjanik ja vähiravifondi kingitud elu juhataja ning üks asutajaid Toivo Tänavsuu. Tere, tere. Ja siinkohal tegelikult ka hilinenud õnnesoovid läinud aasta detsembris pälvist sinu fond Aadu Luukase missioonipreemia, aitäh. No ma ei pelga siinkohal esitada juba ei tea mitmes kord kõlanud küsimust, et kuidas vähiravifond tekkis? No alati on inimesi, kelle jaoks on see esimene kord. Ja ma kõigepealt sellest hobist natuke räägiks, et ma ise ei, ei pane talle nime. See on võib-olla missioon, millega ma tegelen, mis on tugevalt mu südame küljes ja on mind ja minu aja siis haaranud. Aga fondi alguslugu on siis minu ema Hille Tänavsuu haiguslugu. Hille vajas kallist vähiravimit mitmeid aastaid tagasi ja sai selle ravimi kätte siis paljude inimeste rahalisel toel. Ja kuna tema sai abi, tema elas veel ühe väga kvaliteetse eluaasta, mis oli meie perele kaunis ja kvaliteetne aasta siis mõtlesimegi, et tegelikult võiks ka teised inimesed saada abi, kelle jaoks on olemas ravi. Aga kellel ei ole ravimi ostmiseks raha. Ja tänaseks on siis vähiravifond viie aastaga kasvanud Eesti üheks kõige suuremaks heategevusfondiks ja oleme saanud aidata enam kui 550 inimest kogunud annetustena üle Eesti, siis kopp kui Eesti inimeste väikeste headegudena üle viie ja poole miljoni euro. No sulle, Eesti Ekspressi ajakirjanikuna ei ole üldse mitte laisk elu. Tamp pidevalt peal ja nüüd vähiravifondi tekkimisega 2014. aastal, tegelikult see kõik kahekordistus või ma ei tea mitmekordistus, et, et kas sa teadsid algusest peale ikkagi. Ma saan sellega hakkama, ma teen selle ära. Esiteks ajakirjaniku elu Ekspressis on tegelikult üsna väga mõnus ja rutiinivaba, kui ei oleks neid iganädalasi tähtaegu. Aga kui fondiga sai algus tehtud, notaris käidud 200 eurot arvele pandud siis ega me ei osanud mitte midagi prognoosida. Ja kõik need prognoosid, mis me seejärel oleme aastate lõikes teinud, on, on samuti lennanud uppi. Hakkasime lihtsalt minema ja justkui ühiskonnas oli selline fondikujuline tühimik, mis sai täidetud, et tegelikult, et kõik nagu ootasid seda, inimesed vajasid seda. Seetõttu läks käima saamine võrdlemisi sujuvalt ja mis nüüd aastate lõikes hiljem on ilmnenud, et see fond on tegelikult palju enamat, kui lihtsalt üks kassa rahastatakse erinevaid ravisid. Märkasime üsna pea ja et fond ei ole vajalik mitte ainult haiget vaid on väga vajalik ka tervetele. Ehk siis tervetele inimestele, kes tahavad teha head ka neile on seal polnd vajalik. Ja nüüd viimastel aastatel on mahud muidugi pööraselt kasvanud nii meie võimalused kui ka abitaotluste hulk. Ja kuna ühtegi inimest me ei ole pidanud jätma ukse taha rahapuuduse tõttu et siis on fondist kujunenud selline eesti rahvaliikumine nagu natuke nagu teeme ära või natuke nagu niisugune ärkamisaegne meeleolu, et me ei jäta kedagi oma murega üksi, vaid kõik saavad abi kes seda vajavad. See kõlab üsna muinasjutuliselt ja isegi natuke ebareaalselt, sest et kurvavõitu fakt on see, et tegelikult ilmselt abivajajaid on väga palju. Ja ometi te jaksate neid kõiki aidata, et kuidas see võimalik on, et fond on niivõrd kosunud? See on tõesti täiesti ebareaalne, et külmas kõledal kalgis isekas Eestis on niivõrd palju äärmiselt lahkeid, meeldivaid, toredaid, abivalmid inimesi, et meie annetused tõepoolest see on ka pööraselt kasvanud sammas tempos, tegelikult nagu abivajadus. Et ainuüksi siis lõppenud aastal 2018. Me saime toetada ligi kolmesadat inimest, mis on kolm korda rohkem kui aasta varem ja annetused küündisid sinna kahe ja poole miljoni euro kanti. Meil ei ole selliseid väga suuri doonoreid kuigi palju. See ongi põhiliselt täiesti tavaliste heade Eesti inimeste viie ja kümneeurosed annetused millest see summa on kokku tulnud. Annetajaid on kümneid tuhandeid. Oled sa võib-olla mõelnud ka niimoodi nende aastate jooksul, et äkki siiski kõik pole tihanud teie poole pöörduda, et tegelikult võib ikka neid abivajajaid rohkem olla, aga nad pole tihanud. Aga seda ei tea. Jah, raske öelda, kui palju on neid, kes meie poole mingil põhjusel ei pöördu, oleme kuulnud küll, vanemad inimesed mõtlevad mõnikord nii, et ah, mis mina küllap nendel noorematel on seda abi nagu rohkem vaja. Aga Fondi tuntus on piisavalt kõrge, et keegi nagu teadmatusest ei tohiks olla jäänud fondist eemale. Onkoloogid teavad meid. Ja patsiendid teavad meid, vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed teavad meid järjest enam. Ja pea pooled abisaajatest on vene inimesed. Nii et jah, teadmatuse taha ei tohiks midagi olla jäänud. Kui lihtne või kui keeruline oli, siis omal ajal kaasatav seda seltskonda, kes teie ümber nüüd on aastatega lugupeetud arste, toredaid vabatahtlike, kuidas see asi käima läks. Ema võitles oma haigusega tegelikult kaheksa aastat ja selle aja jooksul selline natuke võib-olla edev nagu ta oli, kirjutaja ka ta pidas ise nagu päevikut, täiesti avalikult ja temast sai mingil määral selline tõsielustaar, kes siis kirjeldab, kuidas tal läinud on ja tal oli väga palju tuttavaid ja sõpru, register kõik kaasa elasid ja nii edasi ja nii edasi. Ja tänu sellele kogu see lugu, see ühe naise võitlus, milles siis sündis niisugune fond seda nagu teati mitmetes ringkondades ja ei olnud ühtegi arsti onkoloogia, kes oleks öelnud, et ma ei soovi sellise emissiooniga liituda. Pigem oli, oli see suhtumine, et mida ma teha saan, kus ma saan ennast kirja panna, millal töö hakkab. Alati võib ju vabandada töörohkusega, et mul lihtsalt ei ole aega, et ma pean näitama neid haigeid, kes mul on, aga, aga ometi mitte ometi. Ja üks asi veel, mida välja tuua, mis, mis seal fondist on kujunenud, mida me alguses ei osanud nii sõnastada või näha on see, et me tegelikult ju aitame ka arste. Me aitame, arstidel saadav veel paar ravi käiku juurde oma patsientidele. Arstid saavad paremini oma patsiente ravida tänu meile. Noh, ja lisaks me aitame muidugi riiki käibemaksutuluga mis me ravimite ostmisel maksame, aga, aga see selleks Ka need vabatahtlikud, need, keda mina nimetan naeratavateks tütarlasteks, jaga poisteks kaubanduskeskustes, et nad on nagu sellised helged päikesekiired Teil seal, et et kõik see, teie seltskond on selline ülima nüüd ütlen optimistlikke läheb natuke pateetiliselt, aga ühesõnaga kiirgab headust soojust ja sealt pelgalt nende nägemine juba võiks möödujatel tuju tõsta. Hea, et nad on väga võluvad inimesed, aga ma hakkasin mõtlema, et mis võiks olla nende niisugune ühine nimetaja ega tegelikult Ta ei tulegi peale selle, et nad tahavad panustada vähiravifondi oma aega ja energiat. Et siin on, siin on tõesti on niivõrd seinast seina erinevaid inimesi, kui vähegi olla saab. On noori veel alaealisi, kes on ka tulnud suhteliselt keerulistest peredest olnud koolikiusatud Nad on tuntud advokaat, et on ettevõtjaid, on selliseid lihtsamaid töid tegevaid inimesi, kes lihtsalt tulevad oma vabast ajast selle asemel, et minna trenni, teatrisse või sõpradega kohtuma, tulevad ja, ja koguvad annetusi. Ja ma ikka imestan, noh, mina ei ole kedagi pidanud veenma. Tule ka. Tule ikka. Et kõik nad on pöördunud, et tahaks aidata. Ja kokku on meil nimekirjas ligi paarsada vabatahtlikku ja aktiivsemaid, noh umbes 50. Mõni käib iga nädal, et see ongi nagu selline elustiili osa inimestel juba ja see töö kannab vilja, et lõppenud aastal niiviisi kastidega ja terminalid, aga sai kokku kogutud kõvasti üle 150000 euro annetusi. Ka need eesti inimeste väiksed heateod, paneme kasti ja viime abivajaja Nonii. Meil on fookus üsna kitsas, me rahastame, ravisid, me ei anna mingisugust muud abi, tugiteenuseid ei paku, me isegi ei anna sageli nõu, et millist ravi kuskohast võiks saada. Me ei vahenda paruka materjali, näiteks me ei vahenda mingeid toidulisandeid, ei anna dieedi soovitusi, me ei tegele ennetustööga. Nii otseselt. Üks kitsas fookus, üks ülesanne, mida me tahame täita nii hästi, kui oskame maksimaalselt hästi. Ja fond on tegelikult äärmiselt õhuke oma niisuguselt organisatsioonilt, et meil on küll nõukogu, kes siis koosneb vabatahtlikest kaheksa inimest, kellest viis on tipponkoloogid. Nende ülesanne on siis iga päev tavaliselt hinnata neid abitaotlusi, vaadata, kas nad vastavad meie kriteeriumitele ja, ja igapäevaselt toimetab siis kõigega. Kaks inimest. Sina, mina ja meie tegevjuht, ainus palgaline töötaja, Katrin Kuusemäe. Ja kahekesi me teeme kõik, mida vaja, kirjutame Facebooki, peame kodulehte, koordineerime vabatahtlike tööd, suhtleme arstidega haiglatega, apteekidega, patsientidega toonaritega viime läbi erinevaid kampaaniaid, kõike, mida on vaja teha ja lisaks on siis tõepoolest vabatahtlikud ütleme üks 40 inimest on sellised, kes tõesti regulaarselt käivad. Kordan nad siin, kordan, seal aga panustavad ja südamega panustavad. Tänases digimaailmas käib lõviosa, võiks öelda suhtlusest kauguste tagant, eks ole, onkoloogid ei tule ja ei kogune kokku teie juurde, vaid annavad oma nõu siis sealt, kus nad parasjagu on. Kes Tallinnas, aga kestart? Kuidas ja millal ja kui Tartus ja ja koguneme paaril korral aastas vähe pidulikumas õhkkonnas. Aga muidu käib üle võrgu. Aga ärme unusta, et vähiravifond ei tegutsevaid Tallinnas. Jah, meil on sellised väiksed armsad rakukesed päris mitmel pool Eestis on Pärnus, kus näiteks neli õde on moodustanud sellise kogumisbrigaadi või kogumistiimi, et nende ema võitles vähiga ja jäi sellele alla. Ja nüüd nad siis panustavad kõikidel Pärnus toimuvatel üritustel, kus me vähegi osalema et koguda annetusi teiste abivajajate heaks, aga meil on ka tatart, tus oma rakuke on Kuusalus. Saarte peal on tekkimas samad rakukesed, et meie vabatahtlike niisugune tekk katab varsti arvestatava osa Eestist. Ja need rakukeste inimesed seal eri paigus, mis nimetasid, tegelevad siis täpselt sellesamaga, millega teie siin Tallinnas käivad üritustel ja. Just koguvad karpi ja pangaterminali kokku Eesti inimeste väikesed ja suuremad spontaansed heateod mille meie saame siis suunata Ta Eesti inimeste tervisesse ja ellu, kinkida neile lootust ja veel ühe võimaluse. Nii et tegelikult võrreldes algusaastatega Ka öelda nii, et see summa, kui selline ikkagi kasvab Ja kasvab, igal juhul, kasvab ja ka sularaha annetustena tuleb meil sel aastal loodetavasti rohkem kui eelmisel aastal eelmisel aastal kõvasti rohkem kui, kui üle-eelmisel aastal. Et oleme seal, kus Eesti inimesed liiguvad ja kõik saavad võimaluse teha väikse heade. Nimetasid siin Vabatahtlike tala ilma helistatakse ja küsitakse, et tahaks aidata ja kuhu tulla ja mis kaasa võtta, nagu öeldakse, niisugust momenti ei ole tekkinud, et Ottot liiga palju saab juba, et ei mahu enam ära, need. Piltlikult öeldes muidugi need vabatahtlikud sellist situatsiooni ei ole tekkinud, sellist väga ei ole meie kogumistega kalender erinevatel üritustel käimise kalender on väga-väga tihe ja on suur rõõm, et et alati on see ka täis, et seal ei ole tegelikult väga palju neid tühje auke. Ja need inimesed veidi alguses pelgavad, et mis see siis tähendab, et ma pean hakkama nüüd võõrastelt inimestelt kuidagi raha kätte saama. Et see on ju müügitöö, see on ju ebameeldiv, isegi võiks öelda. Aga alguses ta võis nii olla, kui fond ei olnud väga tun tuntud ja me pidime hästi palju selgitama inimestele, et mida me teeme, kuidas me teeme astuma inimestele sammu lähemale, kõnetama neid, mõni pani pahaks, ütles, et mis need kerjavad siin tahaks rahu, aga tulevad mingid tüübid ja hakkavad nii-öelda pommima. Kui Ühel suurel kontserdil kõikidest inimestest üks on ärritunud, siis on kõik väga halvasti, aga siis ajapikku. Me arenesime oma metoodikaga, võiks öelda. Lõime niisugused suured plakatid, mis on meie suu eest, mis kutsuvad inimesi ise, nii et tänapäeval kus iganes vähiravifondi vabatahtlikud viibivad meistrit täiesti rahulikult mööda kaastuda, ilma et me mingit tähelepanu sellele pööraks rahuliku südamega ja, ja paljud astuvad ka sellepärast, et nende inimeste hulgas, keda me kohtame, on hästi palju püsiannetaja, kellel on juba elektroonne püsiannetus vormistatud. Me isegi ei sea endale niisuguseid eesmärke, et me lähme nüüd õllesummerile ja peame koguma 4000 eurot. Me oleme seal, kus on Eesti inimesed ja absoluutselt kõik saavad selle võimaluse teha ühe spontaanse heateo. Ja selle võimaluse pakkumine ongi meie jaoks oluline. Aga ikkagi saladused sellel vabatahtlik, kui peaksid olema, kui sa lased silmade eest läbi kõikuma, naeratavad poisid. Ta lapsed kindlasti ausus, on tähtis ja, ja selline soe süda ega muud ei oskakski öelda. Igaüks tuleb selle tööga toime, kes, kes vähegi jaksab tunnikese või paar seista ja inimestele otsa vaadata ja suhelda, et meil on ka kambas, on, on väga-väga erinev elavaid inimesi, just ka omad suhtlemise kogemuselt. No minu jaoks ei ole mingi küsimus võõraste inimestega juttu teha, aga näiteks minu vend kes on selline neli aastat vanem IT-insener natukene sellile vaiksemat tüüpi. Tema ütles, et tal on see väga raske seal suur eneseületamine aga kõik saavad sellega hakkama. On sul ka edaspidise elu suhtes mingeid unistusi või üritad püsida nii-öelda realistlikul pinnal? Mitte midagi ei ole ju garanteeritud, ei oska alanud aasta kohta. Ta ka midagi öelda, minu unistus on, et kõik inimesed saaksid jätkuvalt abi, kes kes abi vajavad. Aga kas nüüd annetajad jätkuvalt tulevad kaasa ka siis, kui meile näiteks 500 abisaajat võib-olla 1000 abisaajat, mingite aastate pärast järjest uusi ravimeid tuleb juurde, nad on efektiivsed, väga kallid. Nii et raske prognoose teha, küll aga olen ma lihtsalt peas arendamas kontseptsioone, kas fondi praegune mudel võiks toimida, aga mõnes teises riigis? Ühtegi konkreetset sammu ega otsust ei ole astunud? Ei ole teinud, aga mõtted selles suunas liiguvad. Kas fondi praegune mudel võiks toimida kui mõnes teises riigis? Sa mõtled nüüd juba globaalselt ja teiste heaolu peale või sa mõtled seda, et kuidas mõni teine riik võiks meid aidata, kuidas sa seda nüüd põhjendamise ütlesid? Ikka mõtlen just teiste heaolu peale, et kas samal moel on võimalik annetusi koguda, inimesi aidata näiteks Lätis või Leedus, kus igas riigis on tegelikult, et mingi vajadus katmata vajadus, on olemas ravimid, mida inimesed ei ei jaksa osta sest ei ole ühtegi riiki, kus riik kõik kompenseeriks 100 protsenti. Nii et alustades meie lähinaabritega, sa tead kindlalt, et seal midagi taolist praegu ei ole. Midagi täpselt sellist ei ole, küll aga on, on ravimid palju raskemini kättesaadav, omad uued ravimid ja mis iganes moel. Sünnigsed fond laiendab oma tegevust üle piiri, et siis igal juhul need annetused, mis on kogutud Eestis ja mis edaspidi Eestis kogutakse, jäävad Eesti inimeste toetuseks. Aga samas on ilmselt ka maid, kus midagi taolist on analoogiline, fond on, oled sa teadlik või oled äkki isegi tutvunud natuke lähemalt? Turu-uuringud praegu käivad nii, et selgus tuleb millalgi, see on päris põnev, et kuidas mujal niisugune asi toimib? Jah, see on minu jaoks selline jalgratta selga hüppamine ja siis sõidu ajal leiutamine, et milline see lenkstangi peaks olema või millised saalid peaks täpselt olema selline ütleme, startup, ilik ja teeme äralaadne ettevõtmine. Natuke hullumeelne, aga jah, aga, aga tead natuke hullumeelne olema, et ennast jätkuvalt jätkuvalt käivitada. Külas on Eesti Ekspressi ajakirjanik ja vähiravifondi kingitud elu asutaja Toivo Tänavsuu. Kas vahel päris siiralt ajab nagu hinge täis ka, et no mille pärast need ravimid siis ikka on nii kallid? Ajab küll, aga mitte võib-olla sellisel tasemel, et, et hakkaks kiruma kedagi hirmsasti. Ravimid on täiesti astronoomiliste hindadega ja ilmselt on nendes hindades päris palju niisugust ütleme õhku või vähemasti katet. Ja me teame, et ravimitootjate kasumid on päris arvestatavad. Nende aktsionärid ootavad kõrgeid kasumeid, aga samal ajal nii palju, kui meil on võimalik neid hindu mõjutada, nii palju me seda üritame teha. Enamik ravimitootjatest, kellega meie oleme nii-öelda diili teinud, on meile andnud mingisuguse soodustuse. Ja lõppkokkuvõttes tuleb mõista ka seda, et kui ravimitootjad oleksid MTÜd siis võib-olla ravimeid ei olekski. Et igal juhul see riskantne tegevus, mida kusagil teaduslaborites tehakse, peab saama oma rahastajatele tasustatud, nii et mitme otsaga asi, aga mina ei läheks boikoti maa ega nii-öelda skandeerima kuskile. Ravimifirma kontori eta. Sul on muudki teha, eks ole, sa tegeled konstruktiivse asjaga minna kuskile oma kallist aega raiskama, mida võiks nii iseenese kui teiste hüvanguks samal ajal kasutada, et see on ikkagi destruktiivne tegevus ja selles mõttes ja mul jääb üle sinuga väga nõustuda abisaajatest korraks, et siin mingi arv oli 300 aastas. 18 aastal ligi 300 inimest sai abi vähiravifondist. Meie jaoks on kolm korda suurem arv kui 2017. Kui nüüd mõelda kõiki neid inimesi, kes üleüldse Eestis saavad vähiravi igal aastal, siis neid inimesi on 50000 saavad haigekassa kulul vähiravi. Väga raske on midagi üldse prognoosida. Esimesel aastal, kui me kogusime 11 kuuga umbes 250000 eurot siis mõtisklesime aasta alguses, et noh, palju me siis võiks. Keegi ütles, et kui 100000 saab täis, on väga korralik. Tuli 250, kõik prognoosid tegelikult nagu lendavad vastu taevast kõik meie eelarved, mida me nõukogu kinnitab. Need numbrid on võrdlemisi laest võetud. Aasta lõpuks, kui sa parasjagu ei tee oma. Palgatööd ehk ei kirjuta, siis tegeled sa vähiravifondiga, kui sa ei tegele fondiga, siis sa kirjutad, kus on see hetk, kus ja millal, kui sa selle kõige endast maha raputad või ei olegi sellist võimalust, et sa ikkagi kogu aeg käid, kas ühed või teised mõtted peas? Ma elan tegelikult päevakorraga, ei ole siin midagi paigas väga niimoodi pikalt rohkem korraga ja lihtsalt ei jaksa võtta, nagu ütleb üks tuntud laul. Ja see tähendab seda, et kui meil on nüüd täna salvestamise hetkel reedene päev ja kui pühapäeval on meil näiteks kogumised ja vabatahtlikud kirjutavad mulle, et kus ma saan asjad terminalid, kastid, plakatid, et kuidas, mis kellaks täpselt kohal olla, kuidas logistika peab toimima, siis ma ütlen, et rahu annan teile teada. Aga päev korraga imestan sügavalt neid inimesi, kes juba teavad kaks või kolm kuud või aasta aega, et mis nad täpselt teevad, mina ei tea näiteks, mida ma homme täpselt teen või ülehomme ma tegelen nende asjadega, mis vajavad ära tegemist. Ja eks selline rööprähklemine väsitab küll ja on, on tõesti neid momente, kus vaatad kodus peeglisse, et on võib-olla viis tundi magatud näiteks või neli tundi ja silmaalused lillad, aga uued kohustused juba ootavad ukse ees tegemist vajavate ülesannete tööde nimekiri on laua peal ja siis lähed ja teed lihtsalt. Näiteks kas või eile õhtul tulime hilja tartust ühe suure ettevõtte peolt kogumast jõudsime umbes kell üks öösel Tallinnasse hommiku pidin vara ärkama, sellepärast et kohe, kui ma siit stuudiost ära jooksen, siis mõne tunni pärast. Ekspressi toimetaja ootab juba artiklit, mis mul üldse valmis ei ole. Nii et selline see elu on, aga ma, Ma ei oska olla mugav. Ma ei oska ennast säästa ja ma arvan, et see on hea sest ka piibellik põhimõte on, et teeni teeni teisi. Vähiravifond on mind hästi palju inspireerinud, iga päev inspireerib ma tõesti parimas mõttes, naudin neid vilju, kus ma näen, et see fond on vajalik kasulik nii haigetele kui ka tervetele. Aga vähiravifond inspireeris mind ka tegema veel ühe otsuse. Nimelt möödunud aasta 2018. Varakevadel tekkis mul järsku ühel heal päeval niisugune mõte, et võiks minna arstiteaduskonda õppima. Arstiks. Kuna gümnaasium jäi mul umbes 19 aasta taha siis kõik need lõpueksameid, mis Madona sooritasin, on ammu aegunud ja võtsin kevadel kõikide gümnaasiumiklasside bioloogia õpikut, töötasin need võrdlemisi tempokalt läbi tuletades kõik olulised asjad meelde. Käisin suvel Tartus arstiteaduskonna sisseastumis eksamil ja kukkusin läbi. Liiga vähe oli õigeid vastuseid, kuigi ma oleks võinud sel hetkel rääkida mida Kondritest ja üldse rakuenergeetikast ja ainevahetuses toimimisest nii mõndagi. Ja siis sügisel sündis otsus, et tuleb asja tõsiselt võtta. Läksin reaalkooli õppima on käinud alates sügisest kõikides gümnaasiumi bioloogiatundides kõikide gümnaasiumiklasside kõikides tundides selleks luba küsida ja ikka direktor pidi loa andma. Ja mul on väga tore bioloogiaõpetaja, kes mind aitab, kellega oma eratund aega võtta, nii et üks seitse, kaheksa tundi nädalas bioloogiat ja teen kontrolltöid kaasa ja eesmärk on siis nõndaviisi purjetada kevadesse. Ja suvel minna Tartusse uuesti bioloogia katsele. Et, et saada sisse arstiteaduskonda ja õppida siis kümmekond aastat. Arstiks oleme siin, saate jaoks on rääkinud, kuidas sa jõuad, et lisaks ajakirjanikutööle on veel vähiravifond ja ja nüüd siis selline üllatav fakt, et, et siis see on ju veel juures, sinu ööpäevas peaks olema 26 tundi või 27, mitte 24. Aga tegelikult sa ikkagi jõuad kõike. Ma olen ise juba kaotanud selle arvestuse järje, et mitu täis kohta see nagu peaks olema või kuidas see koormus peaks olema, kui kõik see arvestada mingitesse tundidesse, et kui tahe on suur ja kui ikkagi oled kõrvust varvasteni nagu inspireeritud millestki, siis siis lihtsalt lähed lihtsalt teed. Mis saab siis, kui sügisest tuleb hakata viiel päeval nädalas hommikust õhtuni anatoomiat tuupima? Eks näeme, vara hõisata veel. Sõnast säästa, aga aga ju siis ikka natuke peab, sest et sind on ju vaja teistele. Kui me nüüd siis selle algtõeni välja jõuame, et kui jääd haigeks suurest pingest, noh siis ei saa enam kasu. Kolla, ja tegelikult asjad nii hullud ka ei ole, et mõnikord võimaldab Expressi graafik ikkagi tulla keset tööpäeva koju pikutada, puhata, lugeda, et selles mõttes on, on hästi palju vabadust sellesse nädalalehegraafikus, mida ütled, saate lõpetuseks, võiks öelda seda esiteks, et andmisrõõm on ikkagi kõige suurem rõõm ja mis mind kannustab. Innustab, julgustab, motiveerib ja ilmselt ka meie vabatahtlikke. On see lihtne tõdemus, et kõik saavad abi? Lihtsalt mitte ühtegi inimest ei ole, kes oleks jäänud vähiravifondi ukse taha viie aasta jooksul, kes kuulub meie sihtgrupi selgelt? Ei ole sellist inimest, kelle ravime ei oleks saanud rahastada ja, ja see põhiline, mida me oleme saanud kõikidele inimestele kinkida, ongi see lootus. See nii kallis asi. Lootus olukorras, kus sein on, on püsti ees ja tegelikult arst on öelnud, et haigekassa võimalusi enam ei ala. Minge koju või on siiski üks õlekõrs veel. Ja see on, see on vähiravifondi annetajate toel. Inimesed tahavad aidata, see, see on kohe silmaga näha, kui keegi tuleb, paneb sinna kasti, poetab midagi. Ja ta läheb hoopis teises meeleolus oma teed. Eriti hästi ja laste puhul, kes on nagu kõige siiramate tegelikult. Tuleb ema lapsega, emal on kiire, läheks isegi mööda meist, aga laps jääb pilguga vaatama. Tirib ema tagasi, võtab oma väiksest kukrust välja jäätiseraha, mõned sendid poetab kasti ja nägu on nii kirjeldamatult rõõmu täis, et nagu oleks loteriiga peaauhinna võitnud. Midagi on muutunud, et see inimene, On on sisemiselt kuidagi tervemaks läinud ja me näeme, meie vabatahtlikud ja mina ka, me näeme neid, selliseid väikseid heategusid ja väikseid muutumisi ju iga päev. Nii et kui praegu keegi, kes meid kuulab, on juba mõnda aega selle üle mõtisklenud, on võib-olla kuulnud arsti käest, et haigekassa ei saadeid paraku aidata. Et ta võib julgelt eemale pöörduda, ta võib ainult tarvilik on ikkagi ka raviarsti selge suunamine. Raviarst peab ütlema, et on olemas niisugune ravim, seda oleks minu patsiendile vaja. Selle ravi eesmärk on vot niisugune, kas siis elupäevade pikendamine või haiguse väljaravimine ja peab no meile haiguslooga siis me vaatame nõukogus sellele juhtumile otsa ja ühtlasi heidame pilguga Fondi rahalistele võimalustele ja kui kõik klapib, siis saame igal juhul toetada. Et keegi ei jääks selle viimasele kõrvetama. Väga hea oli seda kuulda. Suur tänu ajakirjanik ja vähiravifondi kingitud elu juhataja ja asutaja Toivo Tänavsuu saatesse tulemast, aitäh ja kõikidele heateguderohket. Uut aastat. Aitäh ja veel olid stuudios Haldi, Normet-Saarna ja Maristamba kuulmiseni.