Tere tulemast saatesse arhitekti ja muusik Ike Volkov. Tere. Seda, et te laulate ja mängite kukerpillides basskitarri teab iga Eesti inimene une pealt. Seda, et olete arhitekt, ei pruugita nii väga teada. On omaette fenomen, et inimene saab oma hobiga kuulsamaks kui elukutsega, aga, aga teie huviala lihtsalt on selline, mis kuulub rahvale. Ja mis muidugi ei tähenda, et oma elukutsesse väiksema kirega suhtuksite nagu selles sarjas tavaks, räägime ka täna, kuidas amet ja hobi omavahel läbi saavad ja teineteist mõjutavad ja sedapuhku on siis ikke teie kord ja minu nimi on Haldi, Normet-Saarna. Kukerpillide esimene avalik esinemine oli esimesel aprillil 1972 ja see ei olnudki aprillinali. Teie liitusite kuskil aasta hiljem oma tudengit, ega te kõik olite ERKI tudengid, muidugi pidasite plaani juba varem. Et ikka hakkaks ühiselt musitseerima õppisite siis sel ajal nagu öeldud, arhitektuuri ja no see ikkagi ei suutnud teid ainuisikuliselt köita, et olite selline noor ja aktiivne tudeng ja oli vaja veel midagi teha. Nojah, eks ta võib olla küll, eks neid hobisid oli veel ja tegin tol ajal veel sporti ja ja kirjutasin igasugu asju. Nii et tegelikult ütlevad juba klassikud, et arhitektuur on kivinenud muusika ja eriti hilisemal eluperioodil siis, kui ma olin ametnik, vaata, kõik need inimesed, Eesti inimesed ei ole mahtunud sinna Tallinna linnavalitsuse koridori, kus ma seitse aastat istusin, sellepärast võibolla mind nad ei tunnegi kõik, aga aga päris palju rahvast ikka läbi, kellega sai suheldud seal ütleme Tallinna peaarhitektina. Aga eriti siis ma tundsin, et kui lähed pilli mängima, hakkab tööle teine ajupoolkera Teie esimene ametniku ajupoolkera mis ajab sind öösel kell neli üles ja ja mõtled igasuguste lahendamata asjade peale ja päeval iga poole tunni tagant mingisugune otsustamine ja mingisugune koosolek ja mingisugune vaidlemine. Et siis see teine ajupoolkera vallandub seda ägedamalt siis, kui sa pilli mängida. Pillimäng on väga tore ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma teadlikumalt proovin pilli mängida ja võtan noote. Harjutan mitte et ma lapsena poleks harjutanud, harjutasin küll ka siis, kui ma laste muusikakoolis natuke aega käisin, aga aga praegu on see asi kuidagi teadlikum ja iga päev kuulab mõne plaadi üle ja kuulan muusikat ja paar tundi päevas kuulub muusikal on minu elus raudselt nahka, pidevalt on muidugi muusika saadab ka raadiosõja. Plaanivad. Niisiis, te käisite laste muusikakoolis viiendas? Kuuendas klassis tegin koolibändi ja ja meil oli tütarlastelauluansambel ja meid fikutati juuksetukas siis, kui me panime oma helivõimendus, mis olid väga kehvad tol ajal panime koolimaja akna peale nõmme praegune Nõmme Põhikool, tolleaegne 34. kaheksaklassiline kool ja siis valvsad kodanikud, kes rongiga mööda sõitsid, kaebasid, mingi lärm, tuleb sealt koolist ja siis kästi aknad kinni panna ja vaiksemalt mängida. Need et ühesõnaga tegime koolibändi siis keskkoolis koma 46.-sse läksin seal Märt Hunt, sümpaatne inimene. Tema kutsus mind siis ansamblisse Elektra, mängisin sellega veel. Siis hakkasin juba, noh, ütleme alaealisena restoranide baaride varieteed trustis mängima pilli Tallinna varietees ära kohvikus ja mitmel pool igasugust, nii et mul on elus väga vedanud, ma olen mänginud suurepäraste pillimeestega, ma olen õppinud väga palju. Kaks aastat mängisin Ehala bändis, tuuritas suvel ringi, nii et tänu Olav Ehala-le ütleme n selgi selle, kes oli restoranis ansambli juht. Tänu Lembit Saarsalu, Toivo Unt, minu pinginaaber, eks ole. Sellega meie eluteel on selles mõttes lahku läinud, temast on saanud rahva säält tuntud bassimängija, mina olen niukene kohusetäitja, aga ajab asja ära. Ansamblis on mul oma funktsioon ja katsun hakkama saada. No siis oli pillimäng teie armastatud hobi koolitöö kõrval hilisemas elus siis arhitekti ameti kõrvalt, aga huvitav, et kordagi ei tekkinud teil siis no näiteks koolipoisina tahtmine oma tulevik just nimelt täielikult muusikaga siduda, et kus arhitektuur siis tuli? No minu isa oli arhitekt, arhitektuuriteadlane ja minu isa vanaisa oli ehitusmeister, kes kas jaamahooned Aleksandri raudteel, pääsküla jaamahoone? Nõmme vana jaamahoone oli, et ta oli ehitusettevõtja ja ju siis sealt kuskilt geenist on ja noh, mingid raamatud olid kodus ja käisin, 46. oli kunstikallakuga kool, käisin seal joonistamas ja joonestamas ja ERKIs, praeguses kunstiakadeemias ettevalmistuskursustel ja noh, puutusin kokku Igasta väga tarkade sümpaatset inimestega, mõnest klasse, õppisite, Dolce Keskküla ja Ludmilla Siim oli meil kunsti, et need keskkond oli sihuke huvisid oli väga palju. Arhitektuur, see oli üsna raske, õppetöö pidi andma eksameid pidi tegema kõikvõimalikke praktikaid, no nii nagu see tudengielu ikka on. Kukerpillide elu oli laul, tants ja pillerkaar. Kas teil ühel hetkel eufooriat ei tekkinud, et nüüd ma olen tänu Kukerpillidele tehtud mees ja rahvas juubeldab, kontserdid on oodatud, laule teatakse peast, aga milleks mulle see kool? No ühinesin Kukerpillidega siis, kui kool hakkas juba tasapisi läbi saama. Noh, keeruline oli siis, kui ma olin kõrtsus, mängisin pilli tänu sellele koolile ja tänu väiksele lapsele kelle pärast ma sain väga vähe magada, muidugi öösel ei, alkohol minu elust nagu kuidagi kõrvale ei saanud lihtsalt lubada ja võib-olla tänu sellele ma olengi elus, mul on paljud kolleegid on juba lahkunud tänu sellele kurvale tõsiasjale, aga aga mind pole võtnud ja noh, mingisugune sisemine distsipliin võib-olla nagu midagi kätte võtnud, siis pead asjaga lõpetama. Ja muusika selles mõttes, et mingid valikud olid mul eriala õpetaja, mängisin Tombingultuurivale sümfooniaorkestris, mängisin tšellot, eks ole, ja, ja niimoodi arvas, et kui ma väga ikka tahan, et ta võiks mind valmistada ette küll kuntsi astumiseks on muusikakeskkooli astumiseks, aga huvisid oli teisigi. Need päris profiks ei tahtnud saada, aga ma kadestan inimesi, noh ütleme mul sõbratiit, kõrvits, Toomas koalitsioonile ka õppinud arhitektid, eks ole, sisekujundaja kes on valinud selle tee ja jäänud selle peale, Toomas muidugi on palju sisekujundust teinud ja väga andekas mööblidisainer, aga ma austan üldse inimesi, kes omaenda kätega midagi valmis paadi ehitanud või, või kes on mesinikke, tegeleb mesinik ega mul ei ole nii palju püsivust, mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan ka aiatöid armastama ja ja vanamees muutub aednikuks tasapisi. Aga jah, ma ei ole midagi siukest suurt asja oma kätega valmistanud, Toomas on teinud toole ja laudu ja mööblit ja ma pole hakkama saanud sellele. Ma olen. Niuke kohusetäitja. No te olete projekteerinud hulgaliselt kõikvõimalikke hooneid ja hakkama saanud sellega oma kätega on need valmis ehitanud küll teised, aga, aga siiski No eks see arhitekti elukutse on mitmeetapiline protsess, kõigepealt näed unes mingeid asju püüad seda adopteerida, sisioonisse, kitsi või mingisuguse, siis tekib sellest projekt ja siis tekkis sellest ehitis. Vahepeal on veel tööjoonised ja just vaidlemised ehitajatega. Et see on, sa oled nagu mänedžer või projektijuht või? Arhitektina käin ehitusplatsil ja siis vaatad targutada, aga aga ma olen kolm aastat töötanud ajalehes, olen olnud arhitektuurikriitik ja siis olen olnud ametnik Kultuuriministeeriumi monumentaalkunstiga tegelenud ja ja minu kõige parem saavutus oli see, et jäi ära maarjamäe etapi teine ehitusjärjekord kustub, tulemuseks suured lipud ja langenud sõdurid, aga see jäi ära, mitte ainult tänu minule, aga noh, ma olin osaline siis Tallinnas seitse aastat mis oli erakordselt huvitav, iga päev oli täis väljakutseid ja noh, metsikult huvitav, aga väga väsitav linnapea ja linna peaarhitekti ameti juhataja. Ja noh, tegelikult siin oli juttu Kukerpillide algusajast, siis ma olin looduskaitseministeeriumi harilik aga siis mängud olid väga pikad, sõitsime mingisuguse Willisega või nisa bussiga kuskile Linda kolhoosi kuskil Antsla kandis, eks ole. Mängisime seal öösel kella kolme-neljani ja siis sõitsime tagasi ja siis pidin kaheksa 12 tööl olemaski, direktor vaatas kella. Läksin kaheksa, 12, läksin tööle. Panin tule põlema, joonistasin midagi ja siis väsisin nii ära, et siis väga sümpaatsed inimesed olid seal naisterahvad, kes panid mind siis paljundusruumis ammoniaagitünni pikutama. Ja siis vahepeal tõusin püsti, kustutasin tule Ena paberid sassi ja siis jalutasin natuke, noh, tegin tööd ka, muidugi. Joonistasin igasuguseid asju, aga aga eks ta raske oli magamata. Siin võib öelda, et hobi hakkas nagu põhiametit segama natukene. Ja nagu ikka üheksa päeva järjest, naistepäeval sõidad iga päev iga öösel mitusada kilomeetrit maha, õnneks ma ise juhtinud vahepeal mul oli väike mikrobuss ja siis ma olin ise veel autojuht, kavatse oli ränk küll päeval täiskohaga näetis autojuhi amet, siis pillimängija amet talvel kuskilt Põlvast libedaga tagasi sõita, ühistransporditöölise amet, tassid veel pillid, eks ole, võimalused ära ja siis saad magama tund aega, täpselt pärast seda, kui viimane kõver on autost maha astuda. Et siis ma müüsin selle vussi maha ja rohkem ei taha. Trans. Ja see on tegelikult selline koormus, mis ka nooremale inimesele võib käia üle jõu rääkimata vanematest. Kas te olete vahel analüüsinud, et kuidas ma seda kõike jaksasin? Praegu olen? Tol ajal ei mõelnud selle peale see kukerpillide fenomen oli ikka nii jõuline ja see, kuidas te käisite, esinesid maa, kultuurimajad, juubeldavad inimesed, et ta lihtsalt andis veel neid energialaenguid teile täiesti automaatselt. Absoluutselt see on ju vana tõde, et sa saad tagasi, võib-olla vaatad rohkem, eks ole ja tegelikult on, on väga erinevaid esinemisi, üks on kuskil lauluväljakul, kus me oleme esinenud laulva revolutsiooni ajal kus on ikka kümned tuhanded inimesed või linnahallis, eks ole, 6000 inimest ja Sa ei kuule mitte midagi, kuuled mingeid mühinata, ainult prožektorid valgustavad silma ja sa ei näe, sul ei ole kontakti inimestega ja sa täiesti sumpad pimeduses ja mängid, noh ja kui sa sõpru kuuled, eks ole laval seal teinekord on ka see helitehnika suht kahtlane. Et ma saan täiesti aru igasugustest Beatlesitest ja Rolling Stones idest ja ja vendadest, kel närvid üles ütlevad ja kes lõpuks, eks ole, see 27 aastaste klubi ja kes ei pea vastu sellele tohutule pingele. No meil on neid suuri kontserte suhteliselt vähem olnud, aga teine spetsiifika on, seega saad väikse rahvamajas 100 inimest, mitte 100100 inimest ja plekkahi toetad selja vastu plekkahju ja tuuakse sulle väikseid rasvapirukaid, sõbralikud prouad ja ühesõnaga see on niisugune südantsoojendav ja hoopis teistlaadi elamust, nii et tegelikult pillimäng puhub kui sa noh, meid on ikkagi peetud professionaaliks, kuigi me ei ole professionaalid, meil on igalühel oma elukutse, aga me teame noh, välja kandma selle professionaalsuse ka. Ja kui kokku rehkendada, siis ikka noh, ütleme järjest kolm aastat üksteise kõrval ja kaks aastat bussiga sõita edasi-tagasi ja ja lindistusstuudiotes kaks aastat järjest olnud, kui hakkad neid tunde ja ja päevi kokku lugeva. Mingi 27 plaat ja ma ei tea, kui palju noh, ligi 400 lugu on arhiivides, eks ole, ja telesaated igaks telesaateks valmistuma, sa pead mõtlema läbi, mida sa tahad öelda, mida sa tahad teha, see on päris suur koormus. Aga selle juures on ka ilusaid mälestusi, näiteks kui me läksime Henno Käo juurde, istusime kööki maha. Taivo näiteks oli niuke, kes siis kirjeldas mingit olupilti ja Enno kirjutas samas kohe laulule sõnad. Ta oli geniaalne laulusõnade tegija, ta oli ise väga musikaalne mees ja see oli algusest peale, eks ole tal peole osalvus Taivo koos. Aga ta laulab väga hästi ta meie meiega koos ka esinenud lavalaudadele. Need. Selliseid imelisi hetki on elus väga palju tänu sellele, et tegeled niukse värgiga. Te rääkisite siin professionaalsusest, teid võeti kui professionaalsed ansamblit ja teid pidigi nii võtma Hiiumaal just, kas teil oli kuidagimoodi aega ka ennast natukene harida, koolitada, alustades lihtsalt pillimängust kui sellisest ja lõpetades uute laulude otsimisega ja mingi uue suuna võib-olla või mingi uue suuna haru leidmisega kas või, või oli teil niimoodi, et teil oli kogu aeg tuli takus, nende esinemistega? Ei, no kasvõi iga loo lindistamise, eks on ju vaja mõelda välja mingi kontseptsioon ja minu jaoks on alati tähtis, miks, kuidas see on professionaalsuse küsimus, aga miks mingit asja teha, kas lindistatud lugu või, või teha mingisugune etenduse, kirjutada mingi asi, et see on, miks on kõige tähtsam? Ja loomulikult noh, me oleme ja ütleme, Toomasega ja Taivoga töötanud läbi umbes 100000 ühikut. Eesti folkloori üle miljoni ühiku on, et iga eestlase jaoks on üks ühik olemas keele, Kirjanduse instituut ja Tartus ja siin Tallinnas ja me valisime teadlikult selle salmi laulud viimase pooleteist sajandi ja 100000 ühikut, see on ikka päris palju läbi kuulata ja siis leida sealt mingisugust, et materjali, nii et noh, kuuldavasti on Marko Matvere kunagi öelnud, et näe, Kukerpillid paremad lood ära võtnud. Kuigi see ei vasta tõele ja, ja me ei ole teadlikult läinud regivärsi sinna kanti, aga, aga just mereäärsed rahvakildude muusika alates Kihnust ja lõpetas minu enda koduküla Eismaga, kust mul vanaema-vanaisaga laulsid kunagi nende rahvaluulekogujatele laule, nii et et see meremeestekiht ja salmilaul ja siis peale selle me oleme uurinud ja nüüd käisime Ameerikas siin aasta tagasi erinevate rahvaste muusikat, näiteks prantsuse ameeriklased, seal Louisianas, case muusikat, eks me, eks, eks ole, erinevad need süleco rockabilly nii välja ja, ja me oleme rock n rolli teinud, nii et me oleme igasugust asja katsetanud, nii et et oleme, ütleme selle folk ja kantrimuusika läbi ja lõhki endale selgeks teinud. Ununenud laulud olete üles leidnud? Mõni lorilaul? Ka väga palju lorilauludega ja üliõpilasmaleva laulud, aga ma pole tegelenud need, et selles mõttes me oleme ikkagi võtnud selle meremeeste koduigatsus ja igasugune niuke värk. Kui me tuleksime nüüd tagasi selle tõsi küll, ilusa ütluse juurde, et arhitektuur on kivinenud muusikaga, mida teie suurima heameelega eriti ja see on tõesti kenasti öeldud, siis kuidas te nüüd sisuliselt olete seda tunnetanud, kuidas te selle sisuliselt lahti mõtestaksite, tulles nüüd tagasi teie arhitekti elukutse juurde, kuidas te oma arhitekti elukutses olete näinud muusikat ja võib-olla pärast oleks huvitav teada, kuidas te muusikas olete näinud arhitektuuri, alustame sellest. Nagu ma siin rääkisin, see projekteerimine on mitmeastmeline protsess ja ja tegelikult, eks muusika loomine on ka üks muusikateos on oma alguse, lõpu ja arendusega ja ja noh, kunagi väga rangete Khanonite järgi tehtud, eks ole, neid arhitektuur, et et kui need komponendid, mis moodustavad ühe sümfoonia või mingisuguse kontserdi, on harmoonias ja on kooskõlas, see on sama, mis siis, kui maja preteerides, eks ole. Alguses mõeldes sellele majale aga väiksele mingisugusele suvemajale või, või, või, või eramule, mida ma olen päris palju teinud. Et eramute puhul ka algusesse visioon, sa pead nägema tervikut ja nägema seda omaniku seal sees. Ja sa pead kuidagimoodi otsad kokku viima, nii et see inimene tulebki mulle eriti meeldib siis, kui inimene noh vot seda ma just arvasin ja seda ma sulle joonistaksingi tähendab, kui ma lõpuks seal projekti valmis teinud. Ja see tundub inimesel nagu nagu omad ja eks see ongi nagu ühe laulugi tegemine või muusikapala tegema, sa pead kõik kokku klappima, moodustamas lõpuks harmoonilise terviku. Ega ma noh, maja eest laulma ei hakka siin vaatama välja ilusad majad, raadiomaja noh, muusika kostab seest, aga ta ise ei laula. Ja vastupidi, kuidas on muusikasärgid? Tinktuuri no see ongi see, et selle struktuuri ülesehitamine, eks ole, et sõnad ja viis ja kõik see peab kokku moodustama ühe niukse harmoonilise terviku. Hoolimata sellest, et ma olen, noh, ütleme siin 55 aastat käinud mööda lavasid, et ma enne kontserti närveeri kõrvad lähevad higiseks kõnnin edasi-tagasi ja kogun ennast ja mitu tundi. Siis kui oled juba astunud lavale, paned mikrofone üles, niimoodi, siis tuleb niisugune rahu. Aga siis vaatad niimoodi äreva pilguga rahva poole. Kas kedagi üldse huvitab, mis sa sinna tuleb tegema? Muidu kohale tulnud just et eks ikka huvitab ja vahel tunned ennast niukse loomaaia elevandi, need tulevad vaatama, et kas ikka elus ja kas ikka veel liigutud. Aga siis, kui juba mängima hakkad, siis on need säravad silmad ja inimeste niukene vahetu emotsioon, see, see laev sind jälle tagasi. Teine asi on näiteks, kui mingisugune hästi vaikne laul on vahel Me laulame mõnda nihukest vaikset ballaadi tüüpi laulu ja siis on naistepäevade niuksed asjad, siis siis seal on vaikne ja see vaikus on, on ka väga inspireeriv, väga pühalik siis, kui inimesed kuulavad täielikus vaikuses. Et see on tore. Ja üldiselt on täheldada seda, et me ja erilisi võimendusi ja mingisuguseid tragisid ja poolpaljaid tüdrukuid ei kasuta, eks ole, enda kontserditel. Et me teeme niukse suhteliselt tagasihoidlikku valjusega muusikat, mitte väga valjult ja siis mida vaiksemalt sa teed, teinekord paar korda on läinud täna näiteks esinemisel süsteem akustiliste pillidega ja inimesed kuulavad ja mida vaiksemalt sa mängid, seda vaiksemad inimesed saalis. Ja need on just pühalikud hetked, kui, kui tõesti tunned, et noh, sa nagu räägid otse inimesega. Täitsa eksiarvamus, et me oleme mingi simmani punt, et me oleme teinud meil 30 aastapäeva kontsert, et seda on isegi mõned nurisenud, et liiga harras ja liiga niukene akustiline on mulle endale kõige rohkem meeldinud just olnud. Ma olen natukene niuke melanhoolne ja sentimentaalne tüüp. Ei kannata vaadata traagilisi filme ja pisar tuleb silmanurka ja kui mingi hea kontsert on, siis läheb, süda läheb härdaks. Te olete öelnud, kui ma ei eksi, siis oli Ojakääru saates 16 aastat tagasi umbes, et Kukerpillid ei saa mängida väga pühalike lugusid, seal oli minu meelest jutu hümnist, et see võib mõjuda paroodiana. Seda küll kunagi Meid hakati, mingi komisjon oli ja arvas, et me võiksime esineda siis, kui Raivo Tammik reetis meie koduma. Siis otsiti noh, et kes võiks siis minna kuskile mingile festivalile ja siis reklaamiklubi keldris, siis käis mingi komisjon vaid kuulama ja arvati, et me võiks ikkagi Nõukogude Liidu hümni mängida, noh, selle peale oligi jutt, et et võime jääda selgeks õppida noodist, aga, aga ta ei soovita. See mõjub tõesti paroodia. Nii kõrge professionaalsus meil ei ole. See jäeti see katse tegemata. No ei saa teiegi, Kukerpillide muusikud ilma Kremli meenutusteta läbi, et olete teiegi seal kongresside palees esinenud ja see on ilmselt üks värvikamaid mälestusi ka teiste hulgas. No kuidagi oli niimoodi, et kui me tulime vot see oli vist Mehhikost, tulime tagasi, seal läks väga hästi, kuidagi kenad inimesed olid noored tõlgid ja mingisugused Leningradist Peterburist ja seal ikka inimesed tulid vaatama, et noh, teiselt planeedipoolkeralt ja kes nad on ja mida nad mängivad ja noh, me mängime eesti laule ja mängime nii, kuidas torust tuleb. Me oleme siirad, et ega me noh, nagu ma olen öelnud, ei ole kõrget professionaalid ja me mängima südamest vaatama inimestele avalt, otsekui eksime, siis eksime ja, ja inimesed saavad sellest aru. Aga mulle meeldib ka väga rahvaste muusika käin ikka vaatamas aeg-ajalt džässi. Siis kutsuti meid, mis, mis oli aastavahetuse lindistamine Moskvas. Ja tegime mingisuguse loo linti ja läksime Moskvasse ja seal oli see nüüd kuu aega, siis elate siin Ukraina hotellis ja mingid kruuslaseda aserbaidžaanlased olid seal juba terve korruse ja elasid peredega seal, noh pealinna värk, me tegime siis katsusime kaubelda, teeks õhtul kähku ära, et jõuaks veel rongiga tagasi. Küll nad olid siis solvunud, et noh, me ei tahagi seda hüvet siis maitsta. Aga siis läks ka kuidagi hästi ja siis ma ei teagi, mis, mis asjaoludel see oli seoses selle Kuuba noorsoofestivaliga kutsuti meid siis ka mingisugusele komsomoli kongressile esinema, pidime esindama Baltikumi täpselt nagu seal Kuuba festivalil esindasime Baltikumi, laulsime Baltikumi rahvalaulu, esimene tantsu naisse, pitsid paista. Ja teine oli Baltikumi rahvalaul, oli see Rotterdam. Ja siis me esitasime kaks laulu kuskilt Kesk-Venemaalt oli mingi tantsuansambel, kellel oli niuke sõnalises muusikalis-tantsuline põimik kased, värgid, ilusad vene tüdrukud, pika patsiga, 10 minutit ei tellimus edasi-tagasi, seal lava peal. Aga siis selgus, et mingisugused kõrged ülemused, kes pidid kontserdile tulema endale aega poolteist tundi võetis lühemaks kogu kava muidugi mingi kolm tundi. Hullumeelsus, ja siis see tegelane, kes juhendas seda rahvakunstikollektiivid, tahtsid meid välja lüüa, meid ei saanud, ma olin Baltikumist. Siis lõpuks siis kutsus mingisuguse tõlgi kohale, seal oli ta ainuke õige käik, muidu ta kogu aeg käis virises õiendas kus tõlgi kohale, selgus, et me laulame pornograafiat. Aga siis oli juba hilja tali kõiki ära tüüdanud oma selle igavese virisemise ja vingumise, need löödi Kunstikollektiivselt minema ja siis esinesime seal sealsamas aktide vahelt, tulime lavale, laulsime oma loo ära ja läksime. Sellele järgnes veel Ungaris suur festival Margiti saarel, seal oleks niukene suur amfiteater ja esimene osa oli sõnal muusikaline põimik Nõukogude Liidu ajaloost. Naasen Marta küllast voorust sulama talli ja lõppes asi sellega, et mingisugune tütarlapse noormees olid pükstes õlgadel, seal oli mitu-mitusada inimest, moodustasid püramiidi ja nendele penoplastist hammasratas käes ja siis võidukalt, et siis laulis Jossif Bobson, laulis mingisuguseid kraana noka otsas ja siis pärast seda tulime lavale meie neljakesi. No üks 60 meetritele minna, pillid kaenlas, kaks väikest mikrofoni ja laulsime. Jälle Rotter aisad. Ja siis rahvas läks hulluks seal Ungaris ja ei lasknud ära, kõik oli tüüdanud teetika. Siis laulsin veel ühe laulu, lähen minema, iga plaksutatakse. Ja siis mingisugused kurjad tädid olid seal lava taga, kes ei lubanud meil enam lavale minna. Et mida seal laulate teada soome-ugri värk ja teada puha ja mingi oma Teil on seal mingisugune niuke kahtlane asi. Aga siis tuli kuskilt tagaruumidest mingisugune asjamees komsomoli keskkomitee mingisugune peasekretär, ütles, tublid, nii peab, takin lauda ja siis saime mingisuguseks aukirja ja tädid heldisid ja kõik arvasid, et ma olen väga tublid, noored inimesed. Mida te kindlasti ka olite, muide, üks valdkond, kus võib-olla teie hobi on noh, olgu siis pealegi, et rohkem kaudselt aidanud teie elukutset on seotud nende paljude kontsertreisidega. Teil on seal vahelik ka olnud, võib-olla vaba aega, te olete vaadanud näiteks maju neis paikades, kus te olete käinud ja kuskil on midagi ladestunud, võib-olla isegi pildistanud. Fotoaparaat agade noogutasite selle peale, et te olete vaadanud maju ja see on teiega koju tagasi tulnud. Jah, ma olen salvestanud hetki otse maju, aga, aga ühesõnaga seda miljööd ja ja seda maja üksi ikkagi tegelikult noh, inimesed seal majade ümber ja see on tähtis ja huvitav on see, et ma olen pannud tähele, kui ma olen ka sõitnud sõpradega ringi. Et sõbrad, kes absoluutselt arhitektuurikauged, inimesed tunnevad ära ja näiteks, kui oled Valencias kõnnid siis äkki sõber seisatab ja vaatab, et voh, oh, ja siis ta näeb galatraava silla. Ja see mõjub, tähendab geniaalset arhitektuuri tunneb inimene ära ja see mõjutab teda. Ma ei tea, kuidas aga täpselt samuti, noh, ma olen päris palju olnud kaigaste hindamiskomisjonides riides. Ja sa lähed saalis on üks koht, kus olime 80 tööle ja vaatad ja mitte, et ma tahan kiidelda, aga ma ütlen, ma tunnen ära, vot see võidab. Reeglina võidab need tunnetuse küsimus ja sellepärast võibki öelda, et ma tunnen ka väga palju väga häid arhitekte ja suurepäraseid arhitekte ja koostööd teinud nendest mitmega ja ma kadestan neid heas mõttes. Ma olen kirjutanud mõnest päris mitu artiklit võitjana mõelda kursusekaaslane Jüri Okas ja Jaan Ollik ja suurepärased arhitektid, et et minule pole seda antud. Ma olen objektiivne, ma tean, ma tean enda taset. Aga olete te ka midagi konkreetset saanud, mis siin moel või teisel kodus tagasi olles on kuidagi kajastunudki elustunudki mõnes teie loomingulises projektis? Võib-olla ma olen saanud suhtumist, suhtumist, asjadesse, suhtumist, majadesse, suhtumist inimestesse, et ja arhitekti elukutse. Mulle meeldib ka sellepärast, et ma olen, nagu ma ütlesin, päris palju teinud joonistanud eramaju ja ma lähen Elvasse Tartusse või või kuskile ja ma tean, lähen ma olen seal mitmegi inimesega sõbraks. Ja ma tean, kus on külalistetuba. Ma võin olla kindel, et ma saan öömaja seal. Ma tean, kus asub kemmer. Ühesõnaga inimsuhted ja, ja avar silmaring. Mis tundega te täna jalutate mööda Tallinna linna? Ükskord olete vastanud, et inimene tahab elada kesklinnas metsa sees, vaatega merele. Kas linnapilt on teie jaoks nagu muusika või on ta jätkuvalt ikkagi kakofooniline? Ofonile muusikaline ka huvitav, ega siis tähendab on kriteeriumid, onju, et asi on huvitav. Asi on inspireeriv, asi on, eks ole, harmooniline asi on imeilus, asi on pühalik, kakofooniline on ka üks kategooriad on huvitav et tegelikult noh, linna ei saagi lõpuni projekteerida ja kui me meenutame 100 aastat tagasi umbes joonistas veljel Saarinen suure Tallinna projekti, mis tasapisi hakkab nüüd mingites komponentideks realiseeruma. Et minu lapsepõlveunistus, kui ma käisin linnas Jaali Matrossovi nimeline tankipolku oli Matrossovi tänaval praeguse tondi tänava ääres oli see, et saaks need betoonaiad maha ja saaks kuidagi otse läbi Pärnu maanteele, kuna ma elasin rahumäe surnuaiale ja palun väga Ülikooli ajal juba jah, siis ma sõitsin Aafrika veel Matrossovi polk, aga, aga siis, kui Eesti alguses realiseerus Tammsaare tee oligi lapsepõlveunistus täitunud, aga selleks läks oma 40 aastat, eks ole. Ja ja praegu ka kui Rävala puiestee läbimurre sai tehtud see väikene jupp pisikene nose seljal Saarise ideed kohe nagu suure sammu edasi. Täpselt samuti, kui võeti maha betoonist müürid sealsamas tondi tänava ääres, mis piirasid ja okastraataiad piirasid sedasama, ma ei mäletagi enam, ma mäletan väga hästi barakke ja neid betoonmüüre. Ehkki oli tondijärvel juba need, sa näed otse näedki tonnidena kiirabihaiglat, et see oli uskumatu, muidu sa kõnnid seal pimedad toon müüride varjus ja ja need vahemaad on hoopis teised, tähendab, iga niisugune linnaehituslik, mingisugune avamine on linna terviklikkuse huvides, on, on väga tähtis ja ja mulle meeldib, sadamat arendatakse ja ja Sossi mäel toimuvad mingisugused arengud ja need et ei saa öelda, noh see, kas maja on ümmargune või kandiline, klaasist betoonist, noh seal saab vaielda, ühele meeldib üks teisele, teine, et et on ka päris kenasid ja huvitavaid maju, et ei, mina ei nurise. Muide, ma soovitan inimestele inimesed reeglina. Ja ma olen pannud tähele ka sõbrad, kõnnime kuskil väljamaal, näiteks. Sa vaatad esimest teist korrust, tõsta pilk üles, vaata karniisi, vaata katuseid. Nii palju huvitavat on, vanalinnas käid, sa ei teagi, mis asjad on kõik olemas, noh näiteks kus on Molokliga mees, eks ole, vene saatkonna nuga hobusepea tänava juures, kuskohas on mingisuguseid ornamendid, karniisid kesklinnas, et pilk tuleb tõsta taevas üles. Muusika, noh, absoluutselt. Ja see ongi harmoonia, sfääride harmoonia. Ütleme nii, et mis puudutab arhitektuuri ja kõiki linna asjus ei ole enam otsustaja, aga te olete jälgija. Kas nüüd, kus te olete pensionil, on käes see õnnis aeg, kus te saate segamatult ja täielikult oma armsale hoobile Kukerpillidest laulmisele ja mängimisele pühenduda. No ma pole harjunud selle tiitliga pensionär, et tegelikult ega ma pensionile jää, laiskleja, ma arvan, et ikka tuleb lõpuni välja panna. Ei ole niimoodi, et kobad kepiga MW Se kõnnida sööda tuvisid ja valad pisara taskurätikusse, et et tegelikult ikka kogu aeg toimetamist ja kogu aeg on õiendamist sekeldamist ja ja teinekord küsitakse mingit arvamust ja teed mingit ekspertiisi. Kui mingi asi ikka väga häiriv, eks ma siis kas ta on kisa ka, kuigi võib-olla mitte nii aktiivselt kui ennistaga. Aga toimetust on kogu aeg ja noh, mõtlen ikka poolteist, kaks tundi kindlasti päevas pillimängule alla selle ei tule enam välja, näpud on juba niuksed, kohmetud, tuleb harjutada ja noh, natuke tervisesporti teha ja see kõik kuulub asja juurde. Paljudel esinemisi praegu on, et niimoodi parasjagu, et konti ei murra või vahel läheb ikka päris maruliseks ka see asi. Ei, Varuliseks enam ei lähe, sellepärast et ise saab reguleerida, et enam kõiki asju vastu ei võta ja ja kui siin oli eelmine aasta, oli mingisugune 70 mängust aastas. Üle-eelmine aasta oli see Ameerika reis kolm nädalat, noh, see oli niuke väga ülev ja ja vägev elamus oli ka mingi 80 kontserti, umbes. Et kui mingi tuur on või noh, tuuritad me ei ole, me teeme nii, noh, ütleme iga viie aasta tagant. Midagi nüüd tuleb 50. varsti ja siis selleks peab midagi huvitavat välja mõtlema. Aga me oleme ju käinud tegelikult Me oleme käinud kõikides rahvamajad. Inimesed on meid näinud kümneid kordi. Tasa peale lähevad ka näha ja mul lapselapsed suured juba, nemad on täitsa fännid ja laulavad kaasa ja põle nuriseda midagi. Miks inimesel peab olema hobi? Selleks, et võib-olla kõrvalpilgu heita mingil hetkel oma põhitegevusele kaevad maad istutatud mustikad, mulle väga meeldib mustikapõõsastega tegeleda. Istud mustika maha, vaatad seal mustikapõõsast ja, ja võtad päikest ja siis tulevad võib-olla need mõtted lahustuvad natukene, need teised teised ja traagilised mõtted. Ma olen õmmelnud oma elus umbes 10 paari pükse, näiteks kuskil kooliajal. See oli niuke närve rahustav tegevus kõrist õmblusmasinaga. Suur aitäh saatesse tulemast arhitekte muusik Ike Volkov. Veel olid stuudios Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni.