Näitleja amet on kord selline, kus üks päev teisega ei sarnane ja töö üksluisus üle kurta ei saa. Tänase külalise kohta käive äsjaöeldu igal juhul küll, nagu seegi, et vaatamata üsna intensiivsele loomingulisele elule kuulub sinna ikkagi midagi veel, mis lihtsalt peab seal olema. Tere tulemast saatesse Vanemuise näit Lea Andres Mähar. See midagi veel, mis teie ellu ka kuulub, tähendab mõistagi teie hobi, täpsemalt mööbli valmistamist. Kõlab võib-olla uskumatult, aga nii ta on. Teie kolleeg, muide, Vanemuises ütles, et Andres on mööblitisler ja seejuures täiesti võimekas mööblitisler. Kuidas selline siis tõesti esimese hooga pisut ootamatu huvialateid üldse üles leidis või teie teda? Jah, eks ta kuidagi niimoodi vajadustest algas, et kunagi oma korterit ehitades oli vaja nagu remonti hakata tegema ja siis pärast remonti vaja nagu sisustada ja ja siis kuidagi ta niimoodi algas, et noorel näitlejal väga palju materiaalseid võimalusi ei olnud. Aga huvi ja hind oli ja siis oli vaja lihtsalt materjali hankida ja esimesed esimesed lauad, kapid kokku lüüa. Teie lõpetasite kõrgema lavakunstikooli siis aastal 2000 ja siis kuskil sinnakanti see uue hobiga tegelema hakkamine jäi. Tegelikult natukene hiljem ütleme ütleme 2003 või 2004 umbes sealtmaalt. Aga noh, neid algusi võib igasuguseid erinevaid nimetada, et et üks variant on see, et nagu enda lauguks osakesi kapikesi teha, aga siis võib-olla põnevam variant oleks kui nimetada minu puuduja alguseks see, et ma hakkasin puupäid meisterdama. Päris sõna otseses mõttes. Nimelt oli lugu selles, et see oli küll juba siis, kui ma Tallinnas olin, NO teatris teatri grimeerija vajasid ühtäkki puupäid ja, ja siis turul saadavad olevat puupead, olid mitte kõige paremast kvaliteedist ja olid seejuures veel hirmkallid. Ja siis ma lihtsalt oma peaga mõtlesin, et mul ju mingit materjali on kodus, et ma proovin ka. Ja tuli odavam ja päris naljakas oli neid Puubeid vormile ja. Neid puupäid, ma arvan, et ma olen kokku teinud nüüd juba vast nii 20 30 ringis. Aga see pidi ikka paras kirg olema sellise asjaga tegeleda, sest et noh, nii palju kui ma siin olen natukene jälginud teie näitlejateedega, teil nagu öeldakse, tööpuudust sugugi ei olnud, Te tulite oma põhitöölt koju ja siis hakkasite puupäid nikerdama näiteks edasi tuli mööbel ja nii edasi, et see oli midagi niisugust, mis andis elule nagu sellise teise mõõtme. Ma ise kuidagi tunnen, et, et see ongi ühtepidi selline piksevarras see minu hobi ja vääted, nüüd nii-öelda näitlemine ja siis minu puude huvi, nad mõlemad. Kui kui ühest saab villand, siis teine aitab nagu jälle rea peale ja vastupidi ka. Et nad mõlemad täiendavad 11 väga hästi. Kui teatris läheb mõnikord proovides kole kuumaks ja aju ei taha kõik enam vastu võtta, siis on väga hea minna töötu ja natukene nokitseda mingi puutüki kallal. Vaadata, kuidas puusooned liiguvad sinna sisse ära kaduda ja siis aitab nii-öelda aju puhtaks teha. Ja, ja järgmine päev on lihtsam, proovi minna. Teist sai omamoodi papa Carlo, sest tegelikult noh, need puutükid muutusid, Burotiinodeksi hakkasid oma elu elama, aga mida veel see asi andis, no te ütlesite praegu, et te vaatasite, kuidas need puusooned olid ja mis teine maailm sealt vastu vaatas. Veel. Oi, see puit kui materjal või siis see on nagunii lõputu maailm, et mida, mida aega edasi, seda, seda rohkem satub minu vaatevälja igasuguseid. Ma ei tea, kes on midagi puidust teinud ja mida üldse on võimalik puidust teha. Mõni aeg tagasi tehti Norras kuskil mingi 80 meetri kõrgune puidust kõrghoone, noh see on, see on, see peaks olema igati füüsikareeglite vastane, aga, aga ikkagi tehakse, et see, see, mida puidust on võimalik teha, see on lihtsalt imeline. Aga kui tuli see mööbel mängu, et seda oli lihtsalt vaja, kas teil oli kohe algusest peale see enesekindel teadmine, et vot nüüd ma saan sellega ka hakkama ja minu mööbel ei hakka logisema ümber kukkuma? Katki minema, see on, selles mõttes on kõige parem selline kukkuja tõuse teekond. Et mul on üks esimesi kappe, on mul siiamaani alles ja ma olen seda vedanud kolimistega kaasa lihtsalt meenutamaks kus on olnud ükskord selle selle raja nagu algus. Et oh, jummal ebaõnnestumisi on väga-väga palju olnud. Aga samas, kui mõni asi õnnestub, on sellest nii tohutult palju rõõmu ja, ja üks selline pisikene mõte on mul kogu aeg nagu kaasas käinud. Et iga järgmise töö puhul mul võiks olla mingi uus. Kas tehnika, mingi uus, uus vimka, mingi noh, et iga järgmine asi, mida ma teen, on natukene mulle õppetunniks ka. Te olete siis selline visa hing? Ma tean mitut inimest, kes sellistel puhkudel, kui mingi ette võetud asi aia taha läks on hirmsasti vihastanud, selle asja sootuks katki visanud ja öelnud, et ei iialgi enam teid, sõnaga ei ole see, kui miski asi läheb vussi heidutanud, olgu see siis teie hobiga seoses või ka näitlejatööga seoses, et noh, mina küll ei tea ühtegi teie rolli, mis oleks läinud aia taha, eks te ise võib-olla olete enesekriitilisem, aga aga lihtsalt inimene peab olema visa. Ega mul on ka puutööga läinud niimoodi, et ma olengi mingi detaili täitsa nässu keeranud ja siis ei olegi midagi muud teha, kui seal pooleks lüüa. Aga seda enam tekib nagu tahtmine, et või noh, et, et kui, kui ma olen mingi süsteemi enda peas välja mõelnud ja proovinud siis seda nii-öelda reaalsusesse kanda. Ja see ei ole õnnestunud, siis mind hakkab nagu vaevama küsimus, et kuidagi peaks olema ikkagi võimalik. Hakkan lihtsalt jändama, juurdlema nii kaua, kuni ma ikkagi selle tulemuse kätte saanud vähemalt mingi tulemuse, või siis vastus, et seda ei olegi võimalik teha. Siin sarjas on korduvalt räägitud, kuidas töö ja hobi teineteist täiendavad saatega selles osas võib-olla midagi kaasa rääkida, et on puidust vahvate asjade valmistamine kuidagi inspireerivale mõjutanud ka teie ametit, näitlejatööd. Aga üks otsene asi on küll, et kui siin paar suve tagasi Tartus Toomemäel etendus Roosi nimi, kus mul oli võimalus kaasa lüüa, siis meist ütleme, nikerdasin, voolisin endale ühe sellise seal puust kahvlikese ja seal on tegemist niisuguse keskaegse euroop, aga mõtlesin, et seal enam-vähem võis juba olla. Et keegi on kuskil kahvlit näinud. Et meisterdasin endale puust kahvlikese, mida sai selles tükis kasutada. Aga laiemalt noh minu jaoks puit kui materjal on kuidagi nii harmooniline, et et isegi kui on kuskil oksakohtades ja, või mingi pahk või, või mingi muu moodustist, siis ta ikkagi kuidagi nagu kõik kokku moodustab ikkagi nagu terviku, ükskõik kuidas seal vahepeal jooned jooksevad. Ta moodustab ikkagi terviku ja võib-olla oma teatritöös ka otsin. Otsin harmooniat ikka. Te räägite sellest puidust nii ilusti, et kas teie hobi on laiemas plaanis ka teie silmi avanud? Äkki teist on saanud, noh, ütleme veel rohkem loodussäästlik, loodussõbralik inimene, kui te kunagi olete olnud või pidi see olema eelduseks, et üldse hakkasite puiduga tegelema või siiski niisugused looduse tundmaõppimise retked ja, ja looduse jälgimise retked ja lindude jälgimise retked praegu kevadel on ju selline üsna tormiline aeg, et kas see on ka teie hobiga kaasa tulnud. Eks ma püüan, kui aega leiab. Mõnikord ikkagi leiab nii palju kui võimalik käia perega ka looduses käia, käia metsas, noh aga kahjuks kahjuks tihtipeale muidugi aega ei ole, aga looduses mul kogu aeg meeldinud käia juba väiksest peale. Aga noh, kui vaadata praegust elu siin meie ümber, siis loomulikult ma püüan oma tegemistega nagu võimalikult vähe ühiskonnale koormaks olla. Ja oma oma oma jalajälge nagu võimalikult väikest hoida. Mul on kolm poega ja nagu poisilik, Ta on nad siuksed koduses keskkonnas sellised. Tahad mürada, laad üksteisega jõudu proovida, kellelegi ära teha ja siis noh, muidugi on nad väga sõbralikud, aga, aga ikkagi käib sihuke noh, üksteise nokkimine aeg-ajalt ja nii edasi. Aga nii kui jõuda kuskile loodusesse, kus mets ümberringi linnulaul ja muu kõik instraalne lärm on selja taha jäänud siis ei ole mitte kellelgi igav, ei taha keegi kellegagi nokkida, igalühel on järsku põnev. Et see on, see on asi küll, mida ma olen nagu oma laste puhul tähele pannud. Et looduskeskkond mõjub väga rahustavalt. Kui tulla veel kord ütleme näit näitlejatöö ja teie hobi sellistele omavahelistele suhetele, no näiteks ütleme, kui lasteetenduses on vaja mängida karu, siis ei teeks üldse paha loomaaeda külastada. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis kas võib olla ka nii, et mida rohkem on neid töid ja muid selliseid kõrvalamet, teid, mida näiteks näitleja oskab, millest ta midagi teab, seda parem talle, seda, seda parem tema loomingule, ta saab seal kõike seda ära kasutada. Ja muidugi noh, ma ei arva, et noh, et näitlejal peab olema nagu igast, et olukorrast elus nüüd oma oma kogemus kuskil kuskil kuklas tiksumas, aga aga mida rohkem neid kogemusi on, seda, seda parem on ja see kipub ka tegelikult lavalt nagu välja paistma. Noh, inimene, kes ei ole üldse näiteks loodusega kuidagi sina peal ja ei ole väga metsas ringi uidanud, siis siis tema mängitud metsamees ka ei kipu tihtipeale nagu kõige usutavam näima. Noh, muidugi on, mida näitleja elukutse ongi see, et sa pead ju jäljendama elu. Sa pead siis olema ise nagu niivõrd Ja usutavus tuleb ikkagi ainult ja ainult läbi isikliku kogemuse või võib-olla mõni näide. Isiklikke kogemusi kindlasti isikliku tunnetuse küll vana, et, et sa pead selle olema enda endast nagu läbi lasknud või või enda enda jaoks nagu selgeks mõelnud, mis asja sa tegema lähed, et ja mis asi see täpselt on, mida sa tegema lähed? Noh, selle peale on ka väga tihti on näitemängudes vaja kasvõi kasvõi surra. Aga noh, vaevalt, et see meil vaevalt seda ei ole ma teha saanud õnneks päriselus. Et see kõik on ju ettekujutuse vili, aga läbitunne, Ta ta sellist asja on võimalik. Kui on mõni näitleja, näiteks, kes käib täiesti rahumeeli, no kuidas ma ütlen selle kohta siidkinnastes ringi ja ütleb, et temal ei ole vaja midagi isiklikult läbi kogeda. Et ta on lihtsalt nii andekas, nagu võib-olla Ervin Aabel ütles, telefilmis mehed ei nuta ja ka nii mõnigi näitleja võib seda öelda, et ta on lihtsalt nii andekas ja tal on lihtsalt nii elav kujutlusvõime, et tal ei ole vaja midagi proovida, tema töö on mängida laval ja see kõik lihtsalt tuleb talle pühast vaimust peale. Siin on oma tõetera sees nii palju, et kõik sõltub kujutlusvõimest. Et. Kui, kui see tal tegelikult kui see, kui see näitlejal kujutluspilt endale nagu käima läheb, jooksma läheb, siis see ongi see, mis on tegelikult nähtav saalist. Suuresti ma usun, et noh, kindlasti tuleb nagu isiklik kogemus kasuks ma arvan ja selle vastu ka r mina ei olnud, aga, aga, aga kujutlusvõime on üks väga tähtis tööriist näitleja varasalves. Ja mõistagi ka näiteks teie hobi puhul on kujutlusvõime väga tähtis tööriist. Sellepärast, et minul tehnika on nii nagu ta on, et siis minul enamasti enamasti minu õnnestumine või mitteõnnestumine ripubki ära suuresti minu kujutlusvõimest. Nüüd oli paar nädalakese Niukest rahulikum aeg, sain ühe lauakese valmis tehtud. Aga, aga enne seda oli eelmisel suvel aega teha, et, et ta kipub nii olema, et kui ma varem arvasin, et noh, et et saab ka niimoodi, et käib päeval proovis ja siis vahepeal nokitseb töötoas siis nüüd on ei tea, kas vanus on hakanud märku andma või või kuidagi on niimoodi, et, et nüüd tahaks mõlema töö jaoks nagu oma keskendumist, et ma ei taha ka puutööd teha niimoodi, et ma ei keskendu selleks ja, ja, ja samamoodi on ka näitlemisega, et ma nüüd tihtipeale, et kui on teatris proovid, siis samal ajal ma Külas on Vanemuise näitleja Andres Mähar, kelle hobiks on mööbli valmistamine. No te olete nüüd pikki-pikki aastaid tegelenud näitlejatöö kõrval oma hobiga puutööga mööblitisleritööga teinud ilmselt juba lugematu hulk esemeid, et kuhu nad kõik mahuvad või olete nii kõva mees, et teilt on tellitud. Lausa mõningaid mõningaid asju on ka tellitud ja, ja ja olen teinud põhiliselt loomulikult endale, aga, aga ka tellimustööd olen teinud ja eks ta on kui tullakse tellima, et siis minu puhul see kõige suurem häda ongi see, et see neetud aeg. Et teda on täpselt nii palju, kui on ja kui parasjagu on teatris tööd, siis ega siis ei jõua hästi ja siis on endale igasuguseid mõtteid, mida tahaks teha, et aga vahest vahest siiski leiab aega ka teistele teha, jah. Ehkki võib öelda ka nii, et näitlejakutse on mõjutanud teie hobi ka selles mõttes ehk kaudselt, et näiteks kuskil ringreisil või külalisetendusi andmas ja olete sattunud mõnesse põnevasse, no miks mitte ka vanakraami poodi, kas need on ka teiega kireks nagu paljudel inimestel ma tean, on, et et ühesõnaga saate siit-sealt kolmandast kohast mõne ülipõneva idee. Ja eks ma ikka käin silmad lahti igal pool ja kui midagi nagu väga põnevat, et silma paistab, siis ma tavaliselt jätan selle meelde. Aga, aga niimoodi vanakraamipoodides ma nagu siukseid spetsiaalseid reide ma ette ei ole võtnud. Et ma olen selles mõttes ka laisk inimene. Tihtipeale, kui nagu on vaja mingit, et mingit kuju mingile tarbe esemele voodile lauale toolile et siis interneti lahti ja Vat sirvima neid põhjatuid, põhjatuid, andmebaase, mis seal, mis seal leidub, et ja otsite, otsid sealt siis stiililiselt ja, ja noh, minu puhul ka muidugi on vajalik vaadata aga seda aspekti, et ma selle tööga, mis pildi pealt vastu vaatab, sellega hakkama saaksin ilusasti. Et vaatan siis valinen internetist endale tavaliselt sobiva modelli välja mööblipoes, kui sellises ei käi üldse oi ikka käin, käin, käin ja ja sealt saab palju. Et minu puhul disainipool ütleme, jääb enamasti ikkagi teiste disainitud toodete järgi tegemiseks, vaid ma proovin nagu, et kas ma saan nagu mingi mingi nipiga mingi tehnikaga hakkama. Et päris endalt disainima ei ole teinud? Jah, aga et noh, et mööbli voodides ikka käin aeg-ajalt ikka käin. Kui natuke mõelda, et inimesed teevad oma igapäevast tööd, mõni töö on ülipõnev, teine on võib-olla natuke rutiinsem, need saatekülalised, kes mul siin sarjas on käinud, nad on eranditult viimne kui üks leidnud, et isegi kui inimesel on väga põnev ja mitmekülgne elukutse, mis võimaldab tõesti nii, et üks päev teisega sarnaneb. Ometi võiks olla talvel mingi hobi ka, et mis teie arvate? Ma ei tea, kas sellel sellele küsimusele õiget vastust on, aga mul on lihtsalt üks hea lugu sellega seoses, et ma läksin lavakunstikooli sisseastumiskatsetele, siis ma olen ise kesk eestis pärit ja, ja läksin katsetele ja siis see kestis umbes nädal aega, need katsed. Ja, ja igal õhtul siis olime emaga telefonis ühenduses ja siis iga õhtuna ütlesime. Ma täna veel ei tule, et ma sain edasi, et äkki homme ja, ja siis läks nädal kuidagi niimoodi lõppes ära ja siis ma lõpuks helistasin. Ma tulen, aga ma sain sisse. Ja siis isa oli ema lohutanud, et noh, ei ole hullu, et käib selle kuuli läbi, küll siis õpib mõne ametiga. Et võib-olla võib-olla kuidagi sellepärast on mul kuidagi nagu sees, et peaks mingi nagu tõsise ametiga nagu ikkagi selgeks saama. Aga tegelikult ma arvan, et kui tegeleda kitsalt ainult ühe professiooniga või ühe alaga, siis paratamatult peab nagu lihtsalt mingil hetkel pilgu kaugusesse pöörama ja, või mingi muu asjaga tegelema, et muidu kipub detailidesse liialt kinni jääma ja et selline nagu keskkonnavahetus on ikka ääretult oluline. Ükskõik mis ala puhul, et lihtsalt vahepeal tõmmata hinge ja vaadata asju teise nurga alt. Kas te võite öelda, et teie elu on praegu selles mõttes vaate täiuslik, et et armastatud tööd ja teil on hobi, milles te suhtute samuti väga suure kiindumusega, et kui üks neist väsitab, teinekord ka vihastab siis on kohe teine ja vastupidi. Jah, eks ma kas teadlikult või ebateadlikult olengi seda seda kuidagi niipidi ise suunanud ka, et ikka nagu mingist isiklikust sisemisest vajadusest on nagu pihta hakanud, et et kui kuskil on mingi tõrge või et siis tuleb nagu astuda eemale ja vaadata vaadata eemalt seda probleemi ja siis siis see probleem juba tundub palju väiksem, kui eemalt vaadata. Ja ilu ja põnevuse ja esteetika ja mis iganes mõiste on tegelikult teie elus veel palju laiem kui ainult see, mis nüüd ütleme, lavalaudadele mahub, et. Oh, see see lõpuks taandub sinna kõige kõige kõige jõulisema küsimuse juurde, et kas meeldib või ei meeldi mis on nagunii lihtne, aga samas nagu nii jõuline ja selle vastu ei saa mitte kuidagi. Ja selles mõttes, et ma katsun teha alati ikkagi sisetunde järgi. Ja püüda endas selgusele jõuda, kas mulle tehtud töö pakub rahuldust või mitte. Selles mõttes ma olen ikkagi kohutavalt enesekriitiline, vähemalt teatritöös võib-olla puudu ja siis ma olen nagu, kui ma endale teen, siis ma lasen nagu tihtipeale mõned vead ka läbi, aga aga, aga teatrites küll, ma olen ikkagi suhteliselt kriitiline. Ega teil ei meenu mõni roll, mis võib-olla suuresti sündis ka mingit mööblieset näiteks nikerdades. Aga niimoodi konkreetselt ei oska midagi öelda, et Ma olen küll olen küll tööd teksti õppinud, et seal rahulik olla tihtipeale ja siis ma ei sega kedagi teist. Aga ma olen unes näinud rollilahendusi ja siis, kui ma olen nagu ehitusprobleemidega, et olnud, et noh, et kus on vaja oma kodus mingi, kui ma olen kõik oma kodud ise ehitanud, enam-vähem remondib, teinud, mitte ehitanud, majasid, aga aga, aga remonti teinud ja püüdnud seal remondi tehes ka uuendusi sisse viia, siis olen põrganud mingile probleemile, millest ei saa nagu tükk maad jagu, siis siis tihtipeale ma olen unes lõpuks näinud selle lahenduse ära ja siis ärkad üles siis teedki nii, ja siis ongi kõik õige. Ja mul on ka mõne rolliga niimoodi olnud. Nii et unenägudel on tegelikult väga suur roll meie elu siin. Mulle ma küll ei usu nendesse, aga kui ta nii selgelt nagu ära näidatakse, et nii tuleb teha ja siis pärast toomikul proovidki ja kõik töötab, siis tundub, et on ikkagi õige asi. Näitlejast mööblitisler või mööblitisleri näitleja, nagu te olete, on teil ka teatris mõni nurgake, kus soovi korral meisterdada saate. Ei teatri ei ole, mul on endal, ehitasin väiksel siukse, ma ise kutsun seda värks toaks pisikene tuba, kus mul kõik tööriistad ära mahud enam-vähem ja ja saab ka tööd ära tehtud, et et mul on kodus ikkagi jah. Aga teatris, seal, kui dekoratsioone tehakse, olete sage külaline. Et lihtsalt huvi pärast, et mismoodi. Seepärast ma olen seal aeg-ajalt käinud, aga, aga mitte nüüd väga sage külaline, et. Kellelegi ei meeldi, et teda kogu aeg nagu töö all inspekteeritakse ja küsitakse, et mis sa nüüd teed ja mis, miks sa nii teed ja eks ma tahaks siis kohe professionaalidest kohe kindlasti nagu küsima, vaata, ma ei tea, võib-olla ma edaspidi hakkan tihedamale käin, ma ei tea. Pärast tänast saadet suur tänu Vanemuise näitleja Andres Mähar ja ühtlasi mööblitisler, et saite aega meie saatesse tulla ja, ja oma loo ära rääkida. Aitäh ja kena kevadet teile, aitäh kutsumast.