Kavas on taas kord saade, kus meie tuntud kaasmaalased räägivad, miks neil on lisaks huvitavale tööle ka huvitav hobi ja milliseks see hobi on tegelikult ajapikku kujunenud. Täna on külas tunnustatud tekstiilikunstnik, emeriitprofessor ja akadeemik Anu raud. Tere tulemast. Tere. No teie puhul on vist küll selline lugu, et töö ja lemmikharrastus lemmiktegevus on omavahel justkui kokku kasvanud ja no nii tihedalt läbi põimunud, et võta kinni, kus lõpeb üks ja algab teine. Teie läänid on jumalikult ilusat, teie käsitöö, poeb inimestele hinge ja samas olete vägev talu perenaine. Kääriku talu tohutus majapidamises on igal pool Anu Raua kätt tunda, nii et kuidas siis ikkagi niimoodi juhtus, et lisaks vaipadele ja muule käsitööle kuulub teie ellu selline võrratu huviala koos kõigi oma rõõmude ja muredega. Ma arvan Ta juba lapsepõlvest ma olen loodud selleks, et maal elab ja talus elada. Et nii mäletan, kui ema läks ülikooli oma eksameid tegema ja siis mind viidi maale ja paremat ja ilusamat kohta ei olnud. Ma olen ju lapsest peale olnud kõik oma koolivaheaeg sealsamas maal. Igal koolivaheajal, ükskõik, oli see kasvõi mõni päev, aga me sõitsime sinna vaatamata sellele, et omal ajal oli isegi rongivaguni peale kirjutatud, et äärmine kiirus 35 kilomeetrit. Minutit peatust ja 50, aga kõigele sellele vaatamata autosid ju ei olnud ja aga sai käidud ja mindud ja kunas olid pardipojad kaasas ja kuna see oli koer kaasas? See rongisõit, te olete jah, öelnud kuskil, et see kestis terve igaviku mingi kaheksa tundi ja aga see oli vist põnev ka. Nojah, oli kui palju põnev muidu esimesel korral kohe kõigepealt oli toit kaasas ja siis me hakkasime juba Liiva jaamas sööma ja siis Viljandini peaaegu välja, lastena mina vennaga ootasime Olustvere tunnelit, mis oli paar sekundit siis sealmaal pimedas ja maa tõmbas alati. Kuidas seda sõnastada, et mis see kõik kokku oli, mis nii väga tõmbas seda linnatüdrukut mets, loodus ja lapsena näiteks ma käisin ja otsisin linnupesi, leidsin neid, käisin jälgimas kogu aeg, mis seal juhtub ja kunas nad välja lähevad ja ja selline selline ikka looduses olemine, kõik linnud, linnuhääled, mida ma samamoodi praegu naudin. Ja kui tulen linna ja ma võin siin käia, aga ma ei taha elada linnas. Täpselt nii palju kui vaja ja kohe peale tagasi ja no laps kasvas, temast sai noor neiu. Kas endiselt oli tõmme maal hästi tugev ja, ja mul oli kogu aeg? Teil ei tekkinud sellist mõtet, et seoks oma tulevase elukutse just nimelt maatööga, et kui see kõik kogu aeg hingele Nii armas oli, ei mõtteliselt juhtunud, selles suhteliselt ma olin, käisin 20 teises keskkoolis ja siis oli mul väga suur õnn. Minu joonistusõpetaja oli Kaljo Põllu näiteks, mis avaldas ka tõsist mõju. Ja alguses ma tahtsin saada loodusteadlaseks ja ema ostis mulle väga palju looduse raamatuid. Aga Loodusele raamatut kuluvad alati kunstnikul ära ja pärast, kui kunstnik kombel ise õpetaja, siis tema õpilastele, nii et nad on praegu tuleb meelde, et kunagi jälle jõuludeks sain selle ja selle loomaraamatu või taimeraamat. Aga siis kusagil võib-olla seitsmendas-kaheksandas klassis juba keskkooli, ütleme kaheksandas klassis hakkas tekkima see kunsti poole vaatamine. Ma käisin ettevalmistuskursust seal ja siis astusin kunstiakadeemiasse, kus mul väga meeldis õppida õppisingi tekstiili ja olin terve elu sellega teinud, ei mingit täiendõppeid, vaid elukutsevahetusi ei ole ma läbi elanud ega üle elanud ja ega ei tahaks ka. Nii et lõppude lõpuks osutus siis kunst ikkagi. Tugevamaks hakkas teid jõulisemalt enda poole tõmbama ja see maaelu koos kõigi oma võludega no ta jäänud mitte tahaplaanile, aga ütleme, ta jäi number kahena sinna kõrvale, et mõlemad olid teie hingele armsad, aga te tahtsite saada kunstnikuks. Kuidagi nii oli, et läksin õppima ja kuna ma pärast olin kohe kunstiakadeemias õppejõud ja mulle meeldis seal õppida, mulle meeldis seal õpetada. Ja siis, kui ma olin sunnitud maale minema, siis kõige kurvem oli mul see maale minemise vastu. Mul ei olnud midagi, aga mul oli kahju oma töökohast ja oma kolleegidest ja sellest sõpruskonnast keskkonnast. Olete varem öelnud jah selle kohta, et jäite 90.-te algul omandireformile jalgu sellesse mõnevõrra sunnitud minek tookord aga lõpuks pöördus ju kõik ikka suurepäraseks. No me räägime selles saatesarjas mõistagi saatekülalise sedasorti hobist ehk lemmikharrastusest ehk huvialast, heal lapsel mitu nime ja mis puudutab võimalikult paljusid inimesi, millel on see oma, selline ilmselge ühiskondlik mõõde teie puhul, Anu võiks ju sel juhul nimetada siis ka näiteks raamatute kirjutamist ja publitsistikat Cat ja aga siiski võimsaimaks, nende huvialade hulgas jääb ikkagi maaelu koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Nii ta vist on olnud ja kujunenud. Ja see kõik on üks tervik ja sellepärast mulle väga meeldib, ehkki taluelu, et seal on nii, et sul ei ole seda ühte ühte elukutset isegi tõeline talu perenaine peab olema, eksju, lastekasvataja loomakasvataja. Tere ema. Siis ta. Peab kuidagi kogu seda asja hoidma ja aga kui sa oled juba üksik inimene, siis tulevad siin need teised pooled on probleemid või, või majanduslikud nuputamised ka juurde. Nii et jah, see on hästi paljudest komponentidest koosneb selles suhtes ongi huvitav, mille pärast mul seal maal on, ma võin ka talu pidada, aga selle oma päristöö jaoks seal nende vaipade jaoks kogu aeg sellist elementi sellist leidu otsida, paneks inimesed vaatama, napsata kinni mingi selline eriline värvikombinatsioon või kujund, mis kõnetaks jõuliselt paljusid. No see on väga põnev. Ja kui sa siis selle leiad, siis see on selline nauding ja rõõm. Neid värve ja neid mustreid ja neid võimalusi ja neid ideid on sealmaal peaaegu, et igal sammul. Ja, ja teisest küljest ongi niimoodi, et minu vaipadest vahel on aknad, vahel on ukse vahel sama kuusemets vahel linnud puude ladvas, et see kõik tuleb sealt õue pealt ei olegi väga palju kusagile kaugemale minna. Aastate eest kirjutati teie sajapealise lambakarjast. Kas neid loomakesi on jätkuvalt nii palju? Ei ole sellepärast, et, et kuidagi jah, aga ikkagi see jõud jääb vähemaks ja mina olen nüüd viimasel ajal olnud suve lambapidaja, et ma toon suveks endale lambad ja talvel nad on teises laudas, sest et see on ikkagi sajapealist lambakarja pidada või no kevadeks ta saab 100, aga isegi kui seal mingi 60 lammast on jah, nad poegivad ja see on päris suur töö ja ma olen seda teinud ja Ma olen seda nautinud ja ma olen mediteerinud, mõelnud seal põhuses lambalaudas ja oodanud, kui nad poegivad ja, ja see on üks minu niisugune parandus või mälestus, varandus, mis mul on olemas. Te olite neile lammastele tegelikult ikkagi väga asjatundlik perenaine, et nüüd ütleme huvi lambaid pidada, see ei olnud mitte lihtsalt huvi, vaid sellega kaasnesid täiesti professionaalsed oskused, olid seal ämmaemanda eest ja mis te kõik olite? Ja enam-vähem kuigi eks seda näiteks Küganud ise, et see praegu masinaga pügada kauni füüsiliselt, et niisugune jõudu nõudev, aga see ongi, vot see ongi see perenaine, et õigel ajal pead otsima, selle pügaja kutsuma ja õigele lambad ära pügama ja need ongi need talutööd ja lammastelt sai villa ja tore ikkagi, kui vaibakuduja elan endale vill, sest et praeguseni ja minu vaibad võib olla tänu sellele ongi tihti niimoodi, et see põhifoon on kas hallikas-pruunikas valkjas, see, mis otse lambavillast saab ja siis see kirjalõng, värviline, noh siis siis tähendab, värvimistööd on vähem ja, ja praegu, kui nii palju on kootud, siis neid juba jagub, nii et kilod mul punaseid korvitäisi, siniseid, kuri, teise rohelisi ja võtan just maalija oma balletipealt neid värve ja erinevaid lõngu. Kui mõtleme jälle teie maaelu ja professiooni omavahelistele seostele, siis aeg on rääkida Heimtali muuseumist. No see on üks väga oluline, ma nimetan seda kõike juba taluks või siis selleks inteli keskuseks ja see oli nii, et kui ma läksin maale, olid suured muutused, kui me iseseisvaks saime ja väga paljud asjad läksid müügile ja seesama muuseum, mille asutasid kohalikud mehed, kõige rohkem, ütles Johannes koka-nimeline mees selleks müügile ja sattus nii kokku, et ega siis omal ajal polnud seda rahakest muuseumit osta, aga ma sain Jakofon üks Külli Eesti Taassünni auhinna, mis oli päris kopsakas raha tol ajal. Ja, ja siis ma ostsin selle muuseumi selle, aga, et ma juba korjasin kogu aeg seda vanavara ja rahvakunsti, kes minu esimene töökoht oli rahvakunstimeistrite koondis, hukku kogu aeg, käisin maal igal pool komandeeringutes ostsin ja kolisin vanavara. Ja vahel käis mul mitu 1000 külalist seal kodus juba ja mis oli vähekese koormav ja siis see unistus oli see, et et paneks sellele muuseumile siis selle oma värvilisemad villase muusa juurde, mis saigi nii tehtud. Algul oli väga palju tegemist selle muuseumiga remondiga ja ma ei oleks muidugi kunagi, ma mõtlesin, et ma panen need asjad ära ja midagi seal toimub minu õpilased, aga et see nii jõuliseks õppekeskuseks kujuneb, nagu ta praegu on, et seal käivad igal aastal kunstiakadeemia mitu osakonda rahvakunstipraktikal käib Tartu kõrgem Kunstikool ja Viljandi kultuuriakadeemiale on see igapäevane töökeskkond, kus nad minu korjatud asjadest koopiaid ja ja vaatavad neid, joonistavad ja lisavad kogu aeg neid ilusaid jooniseid, eriti näiteks Tartu kõrgem Kunstikool, kus minu enda õpilane on tekstiiliosakonna juhataja atolli seal siis tema tuleb, need, tema õpilased teevad neid koopiaid ja need koopiad jäävad jälle järjekordsed kliente oli muuseumisse juba jälle teistele vaadata. Hiljuti ühel toredal vaimulikult hommikusöögil, kus Tõnu lehtsaar pidas lauakõne ja lauakõne, tema oli rõõmust ja siis ta rääkis igasuguseid rõõmu nagu ütlema, olgu ta lapse rõõm, emal armurõõm, tõsine rõõm, mis sa saad jumalalt, aga üks tõsisemaid rõõme tema arvates ja mulle tundub ka, et see on sihipärane, selline teadlik tege, niisugune, mida sa armastuse, hoole ja huviga teed. Ja mulle tundub, et minu teeb õnnelikuks ja rõõmsaks just täpselt see, et see hobi ei ole mitte enda lõbuks võid täiesti sihiteadlik, et ma tahan oma kolleegidele minu ema isa kolleegidele loomeinimestele hoida ja luua ja ehitada maakohta, kus nad võiksid olla ja tulla, kas puhata või luua. Ja viimasel ajal on väga suur defitsiit, kui öeldakse, et juhtmed jooksevad kokku, kui stress ja inimesed lähevad linnas närviliseks ja kui, et oleks üks niisugune rahulik koht, kuhu saaks tulla. Muidugi, kui ma väga palju sinna neid kutsun, siis mul endal seal rahu ei ole. Aga siiski see ongi, et minu talu on eraldi ja siis Heimtali muuseum seal aga mitte ainult Heimtali muuseum, vaid see on vana ajalooline Heimtali valla keskus. Ja praegu ma tunnen kõige rohkem rõõmu sellest, et aastaid tehtud, ostsime ära vana endise Heimtali vallamaja ja muidu enne õpilased olid kõik minu talus, ööbisid seal talus, aga kui need olid kogu aeg tuli ja tuli ja tuli ja kogu aeg on seal 10 inimesteks oma kodus. Et lihtsalt Ongi, kui sa juba vanemaks saad, sa enam ei jaksa. Ja nüüdse maja on nii armas ja tore ja me saime ka PRIAlt veel toetuse ja ise püüan toetada, nii palju kui jaksan. Et just hiljuti sai sinna valmis siis saun ja pesemisruumis ja 10 inimest saab ööbida vabalt. Ja üks tore asi maal on see, et muidu meil on eksju, kodune tuharuum ja Huune ruum, aga suvel lisandub sellele ilmaruum, mis on ju niisugune issanda tuba kõigile kogu aeg, kui päike paistab ja ja siis saab väljas olla ja väljas joonistada ja väljas vaadata. Ja õpilased on minu arust seal rahvakunstipraktikal käinud nendesamade kogude pealt ja nüüd jälle joonistavad ja vaatavad ja kogusid tuleb juurde. Võib-olla 30 aastat seal käinud. Ma mäletan, et 72.-st aastast hakkasime seda rahvakunstipraktikat juhendama ja vot siis see kurbus, kui ma pidin nüüd Tallinnas täna minema, oligi see, et oh, kuidas aga need õpilased tulid sinna järgi ja vot siis neil on vaja seda kohta. Ja et ühest küljest ma elan maal lihtsalt elanudki, nii loomulikult kui ma maal elan, siis mul peab olema ju koerad ja kassid ja lambad ja ja, ja aiamaa loomulikult ja üks niisugune minu peatamise või elamiseesmärke on ka see, et toit olgu ikkagi kohe lähed, kartuli võtad, siis on ta kõige parem, kui sa konksuga võtad, kohe ära pesed, kohe pata paned ja ta ei pea kuskil Burgudes käima, vahepeal see kartul või midagi sellist, et õpilased saaksid värsket ja tervislikku toitu, too on mõnusad toredad jutuajamised lõunat, mis nii kaua olnudki. Ja kogu aeg nüüd on nii kasvanud ja nüüd kasvab selles suhtes juurde, et kui mina õppisin omal ajal oli minu kursusele kolm õpilast, kolm tekstiilikunstniku õppis vahel suur kursus, siis peeti viis, aga praegu on vahel 20 ja kui siis küsib õppejõud, et kuule, aga kas sa saad 20 magama panna? Kuidagimoodi hiljuti oli üks niisugune suur ruumikujundajad, et grupp, mis siis sellel maksimumpäeval, kui nad küll panid näitust ülesse ja, ja seal oma vahehindamisi tegid, siis lõunalauas oli 40 inimest. No vot, ja siis selle lõuna tegi. Me tellisime üks kohalik, niisugune tore noorik, kellel on selline koduurukohvik, teeb valmis, pottidega, toob vahel, kui on vähem rahvast, siis me saame ise hakkama ja aga kui on rohkem, siis me tellime. Aga magama panemisega ongi, seekord oli nii, et mõtlesin, no hea küll, ma võtan siis õppejõud siis oma talusse ja mõtlesin seda, et võib-olla on neid kolm, neli, aga neid oli 11. Nii et ühel päeval oli ikkagi kaheksa, oli minu juures veel talus kuidas nad siis ööbivad nagu silgud, pütti põrandale? Ei mul on see talu niimoodi ülevalt korruselt ehitatud, et ma ikka panen küll ära sinna. Aga ikkagi see oli päris palju neid ja vot see see tähendabki, et seda tuleb lahjendada ja seda praegu ma teengi tulihingeliselt ja nüüd on üks niisugune isegi minu jaoks selline enda proovile panemise või riskantne koht, et ma vaevu jumal selle ostma. Ostan veel ära vana metsavahi talumuuseumi tagant, mis on ajalooline metsavahi kordon ja ilus eesti talu, aga mina mäletan sealt täpselt kolme metsavaht ja mäletan kõiki nende hobuseid. Ma mäletan nende lehmade nimesid, ma olen kõikide nende konnade vere metsavahi Peledest piima käinud. Toomas, ma mäletan nende koeri kõike ja, ja üks selline tunne on muidugi lisaruumi on vaja, aga siis üks hästi huvitav asi on see, et praegu lapsed käivad muuseumis numatud mingit mätta, kirvest ja konksu ja et praegu on linnalaps, on juba niimoodi, et tema jaoks on ka üks, üks aiamaa eksootika ja kõik need niisugused toredad naljad, et kas keedame koorega kartuleid palju kord tuleb panna ja nii edasi, et see on lastele näidata, õpetada, näidata ja õpetada, kuidas tegelikult neid asju kasutada ja näiteks metsavahi talu seal on heinamaad, metsa, õuemaad, aiamaad. Kõik, palun, kartul kasvab enne konksuga, võtame kartuli ülesse või näidata, mis sirp teeb või, või ükskõik missugune küblav teeb või ka mingisuguseid tekstiiliga seotuid, asju. Unistus oleks veel, kui oleks mõni inimene, kes peaks väikseid loomi näidata, näe, lammast lükatakse nii lamba sõlvkov lõigatakse nii üks tahk. Vot seda. Külasen tekstiilikunstnik Anu raud, kelle süda kuulub juba pikki aastaid talupidamisele ja maaelule. Lisaks sellele, et muretsete koolilaste kokkupuutumiste üle looduse ja maaeluga võtate mõistagi jätkuvalt vastu kunstitudengeid. Tähendab kogu aeg jätkuvalt enam-vähem 30 aastat on käinud tekstiilikunstnikud kunstiakadeemiast Eesti kunstiakadeemiast, Tartu kõrgemast kunstikoolist ja Viljandi kultuuriakadeemias on suurt tekstiiliosakond, mis algas tegelikult. Kui ma läksin sinna maale, siis sai loodud see Viljandi kultuuriakadeemia, mis on nüüd tugev ja hea kool. Ja nüüd just tuleb mai viimasel päeval tuleb selle 25. juubel, kus kõik vilistlased kutsutakse kokku ja siis selle kooli, noh, 25 aastat, eks ju, ja nii palju on juba lõpetajaid olnud, et me oleme ikka selle Eestimaa täitsa teist tikkinud nende oskajate ja teadjate naiste, nad on juba üle Eesti, meie need lõpetajad laiali. Kas mõni teie õpilastest noh, vähe sellest, et nad on saanud tükk maad targemaks ja kogenumaks kõigis neis küsimustes, mis puudutab maaelu, mis puudutab loodust, mis puudutab asjade sündi, kulgemist, kas mõni on läinud ka täiesti maausku, et vot see on see paik Eestimaal, kus mina tahan olla ja töötada ja ja, ja luua ja võib-olla võib-olla ma ei tahagi enam olla tekstiilikunstnik tulevikus, võib-olla ma tahaks hakata mõnda maatööd tegema, ühesõnaga et see on väga mõjutanud. Näiteks üks väga kena tiinovis hiljuti käis mul abis ka natuke vaipa kuduma, tähendab, ta tahab väga, tahtis tulla, gobelään kuduma ja, ja käiski ja mitu korda käis, mees on tal Piipzel rahvusliku tekstiili rahvusliku ehitust tema lõpetanud juba selle rahvusliku tekstiili ja nemad elavad kuskil Tartus, Kodumaal nendel on, ma ei tea, kas see oli siis, nüüd on kolm last, seitse hobust, kanad, koerad, kassid ja siis ta viib neid õpilasi oma lapsi veel küll viiuli tundi autoga sinna-tänna ja tuleb koob selliseid jõulisi inimesi. Ja kui ma mõtlen just sellist koostööd või abi siis Viljandi kultuuriakadeemia ütleme, avatud ülikool on siis selles suhtes tema nimed, et seal on juba küpsemad natukene vanemad inimesed, kellel on peale oma perekonnad ja need elavadki maal, tihtipeale nad mõne viljakasvataja või maamehe prouad mõni tahab, ei saagi öelda, võib-olla lihtsalt taluperenaised, mitte prouad. Ja siis nad tulevad selleks püüde osata seda käsitööd teha. Tulevad Viljandi kultuuriakadeemiasse, ütleme ja on uskumatult tublisid. Nad on saanud teilt innustust, oh, eks nad siis ikka mujalt saavad kainust. Aga ükskord tulid ja küsisid, et kas me võime jõuludeks sinu juurde tulla, mõtlesin. No hea küll, tõlge siis kuskile jõulupühade no oi, kui nad siis tulid oma maa kõikidega ja kõik kodus tehtud käkid ja kodus tehtud vorstid ja korpid ja kõik, mis neil olid, nii et, et nad ongi sellised maainimesed, need on olemas, mitte väga palju on. Tulles tagasi nüüd selle Heimtali muuseumi juurde, mis tänasel päeval on siis Eesti Rahva muuseumi üks filiaal, see jääb kuskile poole kilomeetri kaugusele teie kodust käärikud alust ja Heimtali muuseumi tarbeks olete te tegelenud päris usinasti etnograafia ka kogunud inimestelt põnevaid esemeid. Muuseumis on need esemed olemas, et kõik näeksid ja saaksid targemaks. Selles mõttes te olete võitnud ka inimeste usaldust, kui te lähete kuskile tallu, räägite, kes te olete ja te võidate selle usalduse, inimesed tulevad teiega kaasa. Inimesed kohanevad. Et see usaldus on tõepoolest olnud, aga ma arvan, et see ei ole mitte sellepärast, et ma nüüd räägin nende asjade vajalikust, et ma lihtsalt olengi, et kui ma lähen kuskile tallu, võta nendest mõistetavalt vikati luiskani, hakkan kuskilt niitma, kui vaja on ja, ja aitan, et, et ma haakunud ja oskan neid talutöid teha, olgu siis lähen Kihnu räime rappimist tegema või suitsetamist ja kui ma no ma õpilastega seal olen ka praktikal käinud, siis lähemegi hommikul vana jälle sadamasse kala noolima, esis lähenseenile ja siis üks päev silgud ja teise, teine päev seenesoust ja nii ma siis elame. Et võib-olla sellepärast, aga seda oli huvitav, et kumma kaljupõlluga käisin seal põhjalas siis kas seal ma sain inimestega kontakti, vaatamata isegi keele barjäärile. Aga ma ise arvan ka, et see on seesama, et, et see on mulle niisugune nagu veres see maaelu niimoodi üldiselt Heimtali muuseumi, kui oli küll nii, et et ma võin pidada hoopiski selliseks kunstiks ennast Nokollin palju asju korjanud ja muuseum oli juba valmis ja kui ma selle sain ära osta, siis ma olin niimoodi nagu kägu, viisin oma oma munad sinna muuseumisse ja lihtsalt sain. Muuseum sai muidugi rikkamaks, tänu sellele, aga ikkagi see oli hea koht, kus neid neid asju siis eksponeerida ja maha panna ja kindlas ja turvalises kohas hoida. Ja päris endale ikkagi ei tahtnud seda muuseumit jätta, et päris uhke mõelda, et mul on oma muuseum, et arvasin, et on lihtsam kui Eesti Rahva muuseum teda. No ega ega see On selles suhtes oleksin tahtnud küll, aga me teame ja sedasama, et, et me keegi ei ole siin ilmasambaks ja kui sa oled juba 70 75, saad aru, et sa ei jõua. Ja kui sa veel täna jõuad, siis ja vahel mulle mõni inimene näitab, kui ma siin oma eluplaane teen ja vaatan just põhiliselt mu eluplaanid on sellised, et kuidas seintel elaks ilma minuta. Ja siis, kui mulle öeldakse uus oled nii tugev ja tore ja siis mõtlen, et kas sa saad aru ka siis, kui ma väga vanaks elan, suren varsti ära. Ja see ongi nii ja sellepärast praegused need mõtted, teod ja ka see taluostmine, see on kõik sellega seotud. Et püüan veel leida inimesi, kes on tõesti aatelised ja ja viivad seda asja edasi. Ja kui me rääkisime praegu siin üliõpilastest ja kunstiüliõpilasi, sest see ei ole kaugeltki ainult mitte nende jaoks või näiteks 10. mail tulevad sinna kohalikud koolilapsed muuseumisse, kes täpselt, et me proovime neid vanu tööriistu kasutada, et mitte mitte nad ei teaks, et ainult harvesteri kal minnakse metsa, vaid sulle-mulle saag ja, ja mingisugused niisugused väiksed tööriistad, mida nad siis võivad ise vaadata ja proovida, kuidas, kuidas asjad käivad. Aga mis puutub ERMi andmisse omamoodi arvan, et see oli nagu omal ajal panin otsus, aga mis teeb kurvaks Mahal see tohutu bürokraatia, mis tuleb ja, ja maaelule võiks öelda, et see bürokraatia, mis praegu valitseb, on lausa jala ette panemine iga väikse asja juures ja see paratamatult immitseb nii ühest kui teisest kohast, et asjad lähevad kõledamaks, ametlikumaks kaob ära selline loomulik elusoojust. Siis ühel korral ma siis ütlesingi, et täpipealt on niimoodi, et, et noh, näiteks kui suured lumehanged ja Kihnu vallavanema tütar armuks südatalvel saha mehesse ja abiellub siis järgmine päev, On ju nad korruptandid, korruptsioon missugune ja vot sellist sorti asjad, neid tuleb kohinal ja, ja igalt poolt. Et see on, see on kõige kurvem, et kui saaks eesti väikses riigis nii teha, et kõik reeglid ei ole nii üheülbaliseks. Mida kõike te kasvatate oma talus? No üldiselt minu ema rajas väga ilusad lillepeenrad sinna ja meil lähedal oli üks niisugune tori mu aiandi, siis ta tõi siia vanu sorte pojengipõõsaid ja pojeng ongi talu talulill. Diflo floksid on siis murtud südamed, kuutõverohud, niuksed, toredad püsililled. Aga muidugi, õunapuud on hästi suured ja vanad ema, isa istutatud neil. Ja siis kasvatame kõike, mida, mida me sööme, kartulit, porgandit, peeti türgi ube, herneid, mis sibulaid, küüslauku, siit ei tule kõik meelde. Kõik, mis tavaliselt Eesti aias on, mida süüa ja siis muidugi on metsad ja, ja suvel ikkagi käime kas ise metsas või siis keegi tuleb ja neid marju, nii et, et kogu aeg on Mariaadeeemmusid ja niisugused asjad korjate talvevarusid. Ja kindlasti kelder ja Saferene, see lausa peab olema. Ja meie jutuajamine on olnud suhteliselt intensiivselt selle rõhuga, mida kõike see maaelu on andnud teie ametile ehk siis tekstiilikunstnikule kaasa kõik ideed, inspiratsioonid, lõugudus ja nii edasi. Aga vastupidi, nüüd ma mõtlen näiteks siin saad sarjas on inimesed rääkinud kuidas mingisugused põhitööl vajalikud, sellised isikuomadused on tulnud kasuks ka nende harrastuse juures. Kas teil on ka, ütleme, elukutsest tulenevalt mingid isikuomadused, mis on aidanud teid siis oma talus veel paremini hakkama saada? No ma arvan, et see on üks omadus, mis saab kõikide asjade juures saabki kõige paremini hakkama, kui sul on suur armastus, kui sul on, kus sa tõeliselt mõtled seda tõsiselt põhjalikult ja armastad ja kui need niimoodi haakuvad need need asjad siis siis saabki. Ja, ja näiteks praegu see vallamaja, mida nüüd saab tulihingeliselt remonditud ja selle tegemise käigus ta saab kogu aeg armsamaks armsamaks sul on siis väga suur nagu rõõm, kui jälle, kas seal on saun, saab valmis või, või pesuruum saab valmis, võilillepeenrad saavad valmis, või näiteks kasumaja seal, kus kõik õpilased saavad nii palju tomatit süüa kui nad iganes tahavad ja ja muidugi etnograafia, need esemed, kui ma läksin sinna jahikoerana lausa neid otsisin ja ja kogusin-kogusin ka Uku ajal juba. Ja see on nisul huvi, nende asjade ja mulle need nii meeldivad, mulle meeldib faktuur, meeldivad need mustrid, need värvid, nende esemete värvid ja ise arvan nii et minu loomingus ongi kokku saanud kaks asja, see, see loodus ja see, need igasugused rahvuslikud mustrid on justkui minu tähestik ja sealt tuleb välja selline piltkiri, mis moodustab või tekitab neid vaipu, kujundeid. Et et lihtsalt väga huvitavana üldse mõtlema, et, et see, et mul on elu antud, et ma saan selles maailmas elada, mis näeb välja tõeline paradiisiaeda, eks, ja kui ilus, et see on nii suur kingitus ja siis loomulikult on selline tunned, et peaksid tegema selliseid malekäik, et said eriti väga valesid käike, lolle käike ja ja ja püüad seda kohta, kus sa ise elad pidada ütleme siis, et kas asi on sinu oma või ei ole, aga sa oled justkui see aednik siin oma eluajal, sa võid seda kas paremaks teha, hooletusse jätta või siin midagi edasi kasvatada ja ja kui siis õnnestub, siis on ju väga tore. Aednik on ju täiesti filosoofiline mõiste, mõtlen jah, et on aednik paljud inimesed, kellel on väga intensiivne põhitöö, ilmselt valivad oma huvialaks harrastuseks midagi niisugust lihtsamat, et kust nad saavad lõõgastuda, kus nad ei pea hirmsasti oma ajusid ragistada maa ja nii edasi. Teie maaelu puhul on nii, et see on vahest pingelisem ja täpselt sama töömahukas kui teie põhiamet. Ikkagi ta pakub lõõgastust, see on inimestel erinev, ma tõepoolest vajan väga omaette olemist, üksi olemist. Kahe koeraga käin jalutamas ja see on nagu omaette olemine, ma arvan, et loomingulistel inimestel ongi seda väga vaja. Ja see on seesama asi, mida ma saan aru, seda on väga vaja ja ma tahaksin pakkuda ka oma kolleegidele, kellel ei ole seda võimalust. Ja teie enda vaibad ja muu käsitöö on sõna otseses mõttes loodusest läbi imbunud. Ma ei saagi seda tööd teha, kui mul ei oleks seda hobi tagamaad. See, see kuulub niivõrd, see, selline justkui elu vundament, ma tean, et seal on minu vanaisa olnud vanaema olnud kogu see Mulgimaal, kust omamoodi pärit olen, eks ema oli Tartumaalt, et mu selja taga kõik ja siis üks tõeline südamest armastan Eestimaad ja kõik ja kui ma siis, kui mul on võimalus vähemalt üks koht ka korda teha või panna elama sellist elu, mis, mis ta teeb elavaks, sest et maal on ju väga hull asi see, et lihtsalt maha, elu kaob ära ja inimesed lähevad ära. Aga kui näiteks see koht, mis meil seal on, praegu ikkagi pigem toob sinna inimesi ja tegevust ja elu. Suur tänu tekstiilikunstnik Anu raudsaatesse tulemast. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna jaanuaris Tomba kuulmiseni.