Kõrgel nõlvakul lageda ranna ääres kasvavas metsas sihuke õige vana tamm, mis olid täpselt 365 aastane. Kuid see pikk aeg ei olnud puu kohta rohkem kui niisama palju päevi meil inimestel. Me oleme päeva ajal ärkvel, öösel magame ja näeme siis und. Puuga on teisiti. Puu on ärkvel kolm aasta aega, alles vastu talve uinub ta magama. Talv on tema magamisaeg tema öö pärast pikka päeva, mille nimi on kevad, suvi ja sügis. Nii mõnelgi soojal suvisel päeval oli ühepäevik tantsiski lennud tema võra ümber elanud, hõljunud ja end õnnelikuna tundnud. Ja kui siis väike olevus vaikses õnnes ühel suurtest värsketest tammelehtedest viivu puhkas ütles puu alati aeseke. Ainult üksainus päev on kogu su elu. Kui lühike. See on nii kurb. Kurb, vastas siis alati ühepäevik. Mida sa sellega mõtled? Kõik on ju nii võrratult valge, nii soe ja kaunis ja ma olen nii õnnelik. Aga ainult ühe päeva ja siis on kõik möödas. Möödas, ütles ühepäevik, mis on möödas. Kas ka sina oled möödas? Ei, ma elan võib-olla tuhandeid sinu päevi. Ja minu päev on terve aastaajad. See on midagi nii pikka, et sa ei oska seda välja rehkendatagi? Ei, sest ma ei mõista sind. Sul on tuhandeid minu päevi, aga minul on tuhandeid hetki, mil ma rõõmus ja õnnelik olen. Kas kogu maailma au ja hiilgus kaob, kui sa ära sured? Hei, vastaspuu, see kestab kindlasti kauemini lõpmatult kauemini, kui mina seda ette kujutada oskan. Aga siis on meil ju ühepikkune iga ainult et me rehkendame erinevalt. Ja ühepäevik tantsiskles ning hõljutas end õhus, rõõmustas oma õrnade kunstipäraste tiibade, nende Ude juse ja sametlikkuse üle. Rõõmustas soojas õhus, mida õige kõvasti, vürtsikas ristikupõllult ja hekimetsad roosidest, sirelitest ja kuslapuudest. Liiati veel varjulilledest nurmenukkudest ja põldmüntidest tulev lõhn. See oli nii kange lõhn, et ühepäevik arvas, et on sellest veidi purjus. Päev oli pikk ja kaunis täis rõõmu ja mõnutunnet. Ja kui siis päike looja läks, tundis väike putukas kogu selle lõbu ja lusti tõttu õige mõnusat väsimust. Tiivad ei tahtnud teda enam kanda ja üsna aeglaselt laskus ta pehmele õudsuvale rohulible, noogutas peaga, nagu ta saab noogutada ja uinus õige rõõmsalt magama. See oli surm. Väike vaene ühepäevik, ütles Tamm. Tal oli siiski liiga lühike elu. Igal suvisel päeval kordus sama tants, sama jutt, vastus ja magama uinumine. See kordus kõigis ühepäeviku põlvkondades ja kõik nad olid ühe võrra õnnelikud, ühe võrra rõõmsad. Tamm oli ärkvel igal kevadhommikul suvisel keskpäeval ja sügisõhtul. Nüüd hakkas magamisaeg peagi kätte jõudma. Tema ö. Talv oli saabumas. Juba laulsid tormid, head ööd, head ööd. Üks leht langes, üks leht langes, menopime menopile. Täitsa magama, jääd. Me laulame su magama, Me raputame su magama, aga eks ole. See mõjub su vanadele okstele hästi. Suurest mõnust ragisevad nad seejuures. Magan hästi, maga hästi. See on su 365. öö. Õigupoolest oled sa ainult aastane laps. Aga hästi, pilv puistab lund, sellest tuleb terve lina, soe vaip su jalgade ümber, head und ja meeldivaid unenägusid. Ja tamm seisis kõigist oma lehtedest paljaks riisutuna, et kogu pikaks talveks puhkama jääda ja sel ajal nii mõndagi und näha alati midagi niisugust, mis on läbi elatud. Nii nagu inimesed oma unenägudes. Ka tema oli kord väike olnud ja üks tõru oli olnud tema häll. Selle järgi, kuidas inimesed aega arvavad, elasta nüüd juba neljandat sajandit, et ta oli kõige suurem ja kõrgem puu seal metsas. Oma ladvaga ulatus ta kõrgele üle kõigi teiste puude ja oli näha kaugelt merelt oli laevadele maamärgiks. Ta üldse ei mõtelnudki selle peale, kui paljud silmad teda otsivad. Ülal kõrgel tema rohelises võras pesitsesid, metstuvid ja kägu kukkus seal ja sügisel, kui tema lehed nägid välja nagu taotud vaskplaadid tulid rändlinnud ja puhkasid seal enne, kui nad üle mere lendasid. Kuid nüüd oli talv, puu oli lehtedeta, võis selgelt näha, kui kõverad käänulised on tema oksad. Varesed ja hakid tulid ja istusid seal vaheldumisi ning rääkisid rasketest aegadest, mis nüüd algasid. Ja kui raske on talvel toitu leida. Oli parajasti püha jõuluaeg kui puu oma kõige ilusama unenäo nägi. Kuulame selle ära. Puul oli ilmselt niisugune tunne, et on pühade aeg. Talle näis, et ta kuuleb ümberingi, kirikukelli helisevad. Ja peale selle oli õhk nagu ilusal suvisel päeval mahe ja soe, nii värskena ja rohelisena lahutuste laiali oma vägeva võra. Päikesekiired mängisid tema lehtede ja okste vahel. Õhk oli täis rohttaimede ja põõsaste lõhna. Kirevad liblikad mängisid kulli ja ühepäevikud, tantsisid nagu oleks kõik ainult selleks olemas. Et nad tantsiksid ja lõbutseksid. Kõik, mida puuaastate jooksul läbi oli elanud jänese ümber näinud möödus tema eest otsekui pidulikus rongkäigus. Ta nägi vana aja rüütleid ja taane sulg kübaras ja jahikull käe peal hobuse seljas läbi metsa ratsutavad. Kõlas jahipasun ja koerad haukusid. Ta nägi, kuidas paljastatud mõõkade kirevate riietega odade ja Helle pardidega vaenlase sõdurid lõid telgid üles ja võtsid jälle maha. Vahi tuli lõkendas puu laiali laotatud okste all, lauldi ja magati. Ta nägi, kuidas armastajapaarid siin kuupaistel vaikses õnnes kohtasid ja oma nimed esimehe tähe, tema hallikas rohelisse koorde lõikasid. Kunagi olid lõbusad ränts, sitlerid ja tuule kandleid. Hea asi oli paljude aasta eest tema okstele riputanud. Nüüd rippus neid seal taas. Nüüd kõlasid nad seal taas nii kaeblikult. Metstuvid kudrutasid otsekui tahaksid nad jutustada, mida puu seejuures tundis. Ja kägu kukkus mitu suvepäeva, tal on veel elada. Siiski näis Tammele nagu hoovaks uut elujõudu isegi tema kõige väiksematesse juurtesse ja kõige kõrgemale ulatuvasse okstesse isegi lehtedesse. Tal oli tunne, et ta sirutub seejuures ja ta tundis oma juurtega Etka all mullas on elu ja soojust. Tal oli tunne, et tal jõudu tuleb juurde. Ta kasvas aina kõrgemaks ja kõrgemaks, tema tüvi sirgus vahetpidamata pikemaks, kasvas ikka rohkem ja rohkem võra muutus lopsakamaks, laotas laiali, kerkis kõrgemale ja sedamööda, kuidas puu kasvas paranes ka tema enesetunne, kasvas tema õnnesta viha ikka kõrgemale ja kõrgemale, päris särava palava päikese juurde välja jõuda. Juba oli ta kõrgele üle pilvede kasvanud, mis otsekui tumedate rändlinnu karjedena või suurte valgete luige parvedena temalt mööda lendasid. Ja puuigal lehel oli nägemisvõime, otsekui oleksid need silmad, millega vaadata. Tähed muutusid isegi päeva ajal nähtavaks. Nii suured ja säravad olid nad. Kõik, need vilkusid nagu silmad, nii mahedad, nii selged. Nad meenutasid tuntud armsaid silmi, lapse silmi, armastajate silmi, kui need puu allkohtasid. See oli õnsolik rõõmurikas hetk. Aga keset kogu seda rõõmu tundis ta siiski igatsust ja iha. Et ka kõik teised metsapuud seal all. Kõik põõsad, taimed ja lilled saaksid tema juurde üles kerkida. Seda õnne ja rõõmu tunda ja maitsta. Kogu oma aus ja hiilguses ei olnud vägev tamm täiesti õnnelik, kui ka kõik teised suured ja väikesed, sellest osa ei saa. Ja see tunne voolas tema okstest ja lehtedest niisama soojalt ja tugevalt läbi kui inimese rinnast. Puu võra liigutas end nagu otsiks ta midagi ja tunneks millegi järele puudust. Ta vaatas tagasi. Ja siis tundis ta varjulillelõhna ja varsti pärast seda veelgi tugevamalt kuslapuude ja kannikeselõhna. Ta arvas kuulvat, et kägu vastab talle. Ja pilvede vahelt vaatasid vastu metsarohelised ladvad. Ta nägi teisi puid enese all, samuti nagu tema kasvavat ja ülespoole kerkivad põõsad ja taimed tõusid kõrgele õhku. Mõned rebisid end koos juurtega lahti ja lendasid kiiremini. Kask oli kõige kiirem, otsekui valge välgunool lendas tema sihvakas tüvi vihinal üles okste hilbendades nagu rohelised looriga lipud, kogu metsa, loodus, isegi pruunide sulgedega pilliroog võttis sellest osa ja ta linnud tuli lauldes kaasa ja rohu kõrrel, mis otsekui pika rohelise siid paelana lahtiselt Lipendase lendas, istus rohutirts ja mängis tiivaga justkui pooglaga oma sääreluu peal. Maipõrnikad põrisesid ja mesilased Summisesid. Iga lind laulis nagu nokk loodud, kõik oli taevani välja laulja, rõõm. Aga väike punane lill seal vee ääres peaks ka kaasa tulema, ütles ta ja sinine kellukas ja väike karikakar. Ja tamm tahtis, et nad kõik kaasa tuleksid. Tuleme kaasa, me tuleme kaasa, kostis igalt poolt. Aga möödunud suve varjulilled. Ja eelmisel aastal oli siin rikkalikult maikellukesi ja see metsõunapuu, mis nii ilus oli. Ja kogu metsa lopsakus aastate viisi, palju aastaid. Kui see ometi seniajani oleks elanud ja kestnud, siis oleks taga kaasa saanud tulla. Me tuleme kaasa. Me tuleme kaasa, kostis veelgi kõrgemalt, näis, nagu oleksid nad edasi lennanud. Oo, see on otse uskumatult kaunis. Hõiskas vala tamm. Nad on mul kõik siin nii suured kui väikesed. Mitte ükski ei ole unustatud. Kuidas kogu see õndsus ometi võimalik ja mõeldav on? Jumala taevas on see võimalik ja mõeldav, kostis hääl. Ja puu, kes kogu aeg kasvas, tundis, et tema juured tulid mullast välja. See on kõige parem, ütles ta nüüd ei hoia mind ükski köidik nüüd võima hiilguses, säras kõige kõrgemasse kohta lennata. Ja kõik, mu armsad, on mul kaasas nii suured kui väikesed, kõik on kaasas. Kõik see oli tammeunenägu. Ja sel ajal, kui ta und nägi läks pühal jõuluööl tugev torm üle maa ja mere meri veeretas suuri laineid ranna poole, puun logises ja ragises ja kisti just siis, kui ta unes nägi, et tema juured mullast välja tulid koos juurtega üles. Ta kukkus pikali. Tema 365 päeva olid nüüd nagu üks päev ühe päevikul. Kui päike jõulu esimese püha hommikul tõusis, oli torm vaibunud. Kirikukellad helisesid ja igast korstnast, isegi kõige väiksemast Sauniku katusel kerkis sinakat suitsu otsekui Trueedide peol altarilt tänuohvrisuits. Merje järjest vaiksemaks ja seal seisval suurel laeval, mis öösel Rajule hästi vastu oli pannud, heisati nüüd jõulupuhul ja et ilus oleks kõik lipud. Puu on kadunud, see vana tamm meie märkmaal, ütlesid meremehed. Ta tänasel tormisel ööl langenud. Kes teda nüüd asendama hakkab? Seda ei suuda mitte keegi. Niisuguse matusekõne, lühikese, aga heatahtliku osaliseks sai puu, kes oli lumevaibale rannas pikali maas ja üle tema kandus laevalt kirikulaul laul jõulurõõmust ja inimhinge lunastusest Kristuses ja igavesest elust. Oh tõuse taeva hõiske hüüd. Sest meil siin maa peal rõõmu nüüd ilm otsata on tõesti halleluuja, halleluuja. Nõnda kõlas vana laul ning see ja palve ülendasid omal viisil kõigi nende hinge kes seal laeval viibisid. Nii nagu see vana puu kerkis kõrgele oma viimses oma kõige ilusama sule näos. Jõuluööl.