Me oleme täna siin selleks, et, et rääkida Eesti 70.-te aastate teise poole tuulest. Ma püüaksin vaadelda teda kolme punkti piirides. Esiteks lühidalt põlvkonniti siis teiseks luuleks väljenduva meeleolu aspektist ja kolmandaks rääkida natukene luuletehnilisest küljest. Samal teemal pidin ma tegema 81. aasta kevadel kirjanike kongressil luuleülevaate ja kuue viimase aasta eesti luule kohta, tehes teiste inimeste abiga veidi statistikat, avastasin ma sellise kummalisevõitu tõsiasja, et selle ajavahemiku jooksul keskmiselt iga päeva kohta ilmus Eestis ainult raamatutest trükituna, see tähendab ajakirjad ja ajalehed välja jättes ära värsirida. Sinna on nüüd arvesse võetud nii originaalluule siis samuti klassika uustrükid ning ka tõlke ja lasteluule ja laulutekstide valimikku 100 värssi iga päeva kohta minu arust on seda kohutavalt palju ning ma ei kujuta ette inimest, kes loeks iga päev 100 värssi uut luulet ning suudaks võiks saada ka siis tõesti luuleelamust. Tõsine punkt, millest ma tahtsin seda luulet vaadelda, täna on siis nii traditsioonilisel viisil põlvkonniti väga olulise osa sellest luulest nii mahu kui minu meelest väärtuse poolest andsid vanemad ja kõige vanemad autorid. Ja kuidagi nüüd selline vahepealne kriisimoment on ilmselt nendel vanemalt autoritel mööda läinud. Ja selliste autorite nagu Betti Alveri, Valmar Adamsi, Kersti Merilaane Debora Vaarandi, Minni nurme, Ralf Parve luuletused, mis on just nüüd viimase viie-kuue aasta jooksul kirjutatud ilmunud, moodustavad selle aja eesti luule eriti tähelepandava osa tõenäoliselt selle tõttu, et vahepealse vaikimisegi ajal ei vaikitud oma hinges, vaid ikkagi elati intensiivset vaimuelu kas või enda siiski edasi. Ning elukogemused said nüüd lõpuks nagu paisu tagant uuesti valla ja nendes luuletustes on sellise selginud elukogemuse toon mis nende luuletuste põhimõttelise väärtuse põhiselt määrabki väga kenasti on öelnud Betti Alveri kohta Toomas Haug öeldes, et tema tähendab, Betti Alver on kuidagi nagu algusest peale juba väga elutark olnud. Luule ju ongi tõesti väga tihedate juurtega seotud selle hetkega, mil ta kirjutatakse, aga kui ta oleks ka tõesti ainult oma aja laps siis oleks see siiski väga vaene ja juhuslik ning mööduv nähtus. Betti Alver on Eesti viimaste aegade luuletadest tõesti selline kelle väärtus ongi üleajalik ja mitte ainult inimlik, vaid ka ütleme siis üleinimlik. Betti Alver. Sa hapramast hapram. Ettevaatust. Klaas puruneb, klaas. Oh, paraku juba killud on maas. Ettevaatust lill. Mullast ilmunud imeteos. Oh paraku juba õis murdus mu teos. Ettevaatust inimlapstäheaine tänane poeg. Oh paraku juba teab Pinagi maas, mis me tähel on hapra mugu õied ja klaas. Sa happeramast hapram siin päikese all. Kas tead sa, kui raske on tähemetall? Ainult hapramast hapram siin päikese all teab, tunneb, kui raske on tähe metall. Kas vaibub su valu ja salanud? Kunas kuuleme sinuga ööbikut? Siis vaibub mu valu ja salanud kui kõik jäävad kuulama ööbikut. Su segane sõna on hullem kui hull. Kui meeletut meeletuid silmad on sull? Olgu segane sõnaga hullem kui hull. Mu silmad on selged. Hing heliseb, mul. Suure osa seda luulet on kandnud praeguse keskmise põlvkonna autorid, luule on nähtus, mis mingis mõttes peab nagu iga päev jooksvalt uuenema, et lugejat huvide vastu ära ei kaoks. Luule mõistes meie kujutluses alati sisaldabki uudsuse mõiste elegantses kaunis seaduspärane, see just nimelt sellised noorema keskmise põlvkonna autorid on need kes luuleasjanduses seda missiooni on kandnud. Nimetagem siin eeskätt Kaplinski Runnelit ning siis veidi nooremate hulgast Juhan Viidingut ehk Jüri Üdi ja Viivi Luike. Ning siis veidi omaettemehena sama põlvkonna hulgast teiselaadilist huvidega Andres Ehini luule igapäevast uuendamistööd ei tee mitte kõige nooremad autorid ehki esimese pilguga nii paista, tuleb uus mees ja toob kaasa ka uue maailma tänu sellele võimekesis Kaplinskile Runneli eriti esile tõsta kui inimesi, kellel on olemas tugev tahtmine seda kunagi nooremas põlves alustatud luuletamise tegevust jätkata. Ning selle kõrval on nendel elukogemust kogunenud muidugi tinglik põlvkondade jaotus. Kolmandaks siis võiks nimetada Neist veel nooremat põlvkonda, kes kes tegelikult on, on kaunis heterogeenne ning keda põlvkonnana tervikliku põlvkonnale võtta on võrdlemisi raske. Minu tunne on praegu selline, et, et nendes viimaste aastate bütantide hulgas tuleks tõsisemalt arvestada neid, kes, kes on healt veidikese vanemad. Tahaksin nimetada Andres Langemetsa või või hiljuti ilmunud Jüri talveti luuletuskogu. Need on inimesed, kes ei ole enam mingis esimeses nooruses, kellel on ka juba olemas nii elu kui kultuurikogemust ning eneseväljendusoskust teistes eneseväljendusvormides peale luule. Veel samas seoses võiks nimetada Ene Mihkelsoni veidi vanemate tepitantide hulgas nimetaksin veel ka ka Viiu Härmi ja Katre Ligi luuletusi. Ka inimesed, kes ei ole otse koolipingist luulesse tulnud päris noorelt luulesse tulijasse, mida mida saab ainult tema tuua, mida ainult temalt oodata saamegi, on lihtsalt nooruslik värskus. Kas või jabur, aga, aga siiski oma tahtmine teha teistmoodi kui siiamaale või paraku mulle tundub, et just vaadeldava aja jooksul on olnud natuke vähevõitu seda hoolimatult noore inimese hoogsust noortest tulnukatest. Jah, sellist taskust oma natukene on nagu olemas Doris Kareva, Mari Vallisoolt, Villu Kangurile. Mis on vaadeldavate aastate eesti luule Põhi põhiliseks sisuliseks omaduseks või muidugi seda nii ühte kahte lausesse kokku võtta on, on äärmiselt häbematu julgustükk. Aga ma räägin lihtsalt ühest oma isiklikust muljest, ma lugesin, selleks oleks kongressi ettekandeks väga paljuski luulet järjest. Ja mul jäi mulje, et põhiline toon, mis selles luules valitseb, on selline stoitsistlik, filosoofiline tuvastu pidamise kuulutamine, üksikud sellised väiksed naljad sinna juurde kahtlaselt Nalja himulisematelt autoritelt. Aga kas sa ei leia, tähendab, meie meie kõige noorem noorsugu on praegu palju romantilise maaeluvaatega jälle ja selline küünelist taitsistlik luule talle nagu ei näi midagi pakkuvadki noorte luule nimelt noortele. Jah, vot selle kohta mul need puudub, puuduvad andmed, tähendab, ma ei tea, kuidas see kasvõi seesama publikes sedasama raadiosaadet kuulama hakkab, kas, kas ta, sest selle kõik kõige nooremate autorite luulet jällegi loeb. Aga see on küll õigus, et, et need, need nooremad autorid, kes külje alt nihimus Norruksid, enam polegi ta seal nimetasin nagu langemassilised Talvet näiteks nendel noh, just nimelt ka selline romantiline, romantiline eluhoiak. Kolmanda punktina oma oli mul plaanis vaadelda sele luule tehnilist külge. Arvuliselt või hulgaliselt, põhiline osa eesti luulest kirjutatakse praegu rõhulises värsisüsteemis ja kaunikesti lihtsates troofi vormides mida on siis tugevalt juurutanud viljelenud Runnel ja Viivi Luik ja mõned teisedki. Ja mis on nagu kujunenud Trekida professor Harald Peebu lemmiksõnaga luule praeguseks triviaalsus teeniks. Kuid rööbiti sellega no muidugi jah, vabandas, suletakse ka edasi. Minu isiklik mulje on see, et, et meile tehti ühtegi asja kunagi lõpuni ühelgi alal õieti ja minu meelest noh, vaba päev, siis põhimõtteliselt peituv väga suurte vabaduste võimalus ongi jäänud meil lõpuni kasutamata ja samamoodi on ka on ka selle rangema vormilise luulevõimalus ja noh, meil suuresti kasutamata on ainult ain Kaletes kandeid vorme viljeleb, võttes eeskuju alates antiigist kõikvõimalike keelte luulest, samuti ka idaluule vormidest ning kelle luules väljenduv suhtumine maailma ning luulekunst enesesse on samuti kantud sellisest inimkonna kultuuriga kogu tema kestvuse sügavuses sügavalt austavas armastava sisele seda elavana, tundvast vaimust. Kui me tänase saate lõpuks loetakse ette Ain Kaalepi tõlkes üks Argentiina luuletaja Horhe Luis Torrese luuletus luulekunsti kohta, siis on Ain Kaalep palunud lisada sellele et just nimelt nii nagu Burches seal luuletuses luulekunstiülesanded ja olemuse sõnastab, et niisamuti ka tema, Ain Kaalep luuletasin tõlkinud neid asju Kaise näeb ning siis minksusimbioosina sellise väga vaba vabavärsi ning, ning väga range vormilise klassikalisi vorme harrastavad huule vahel. Siis võikski nüüd vaadata seda vormi, mis meil on olnud. Kõige rohkem levinud tähendab seda rõhulises värsisüsteemis, lihtsastroofi ehitusega riimilist osaliselt riimilist luulet selle eesti luule jaoks. Sellise olemusliku vormina tõi sisse tegelikult Juhan Liivist juba. Ning väga palju sellist, kõige Singelisema sisuga hästi luulet on kirjutatud sellises värsis läbi aegade. Nojah, sa räägid, et on mitmesuguseid luule luuletehnilisi võtteid olnud ja praegu nagu õiget muud ei olegi, pole seda ega teist lõpuni ammendatud, aga kas ei ole praegu üldse nõnda, et ühtegi muud ei olegi enam kõik stiilid, asjad ja võtted on tõesti korraga olemas, kõlbavad lugeda, aga kõik luuletajad, sest kõik korraga moesse, Veski pole, kamandas. Jah, ei sellele vaidlema sugugi vastu, tahan ainult öelda, niipalju siis jah, et Te tegelikult sellekohase väite rõhk pidi olema võib-olla see päris hästi välja pidi olema sellele, et et mistahes asja tõesti harrastada, armastada, aga oleks kena, kui seda tehtaks siis suurema kirega või intensiivsemalt ja igast asjast tema seda viimast äärmust püüdes siiski välja võtta. Vaatamata põlvkonnale, igas põlvkonnas on püütud sõnastada oma suhtumist Eestisse, tähendab isamaaluule taastulek mingis mõttes on, on toimunud nendel aastatel küll kaunis noh paljudel juhtudel siis nagu poole suuga ebamääraselt, aga seda on tunded, tahetakse midagi kuidagi viis oma oma kohta sellel maal selle maa kohta maailma kõiksuses kuidagimoodi ära määrata. Hea näide selle kohta nii teemalt kui toonilt on siis Viivi Luige palju tsiteeritud luuletuse vaikus, kaks viimast rida. Mis asja. Me mõtlesime endasse eestimaast, täiendav näide olekski salveri, Betti Alveri kuulus luuletus Tuulelapsed, mis lõpeb siis võimsa pateetilise ja hingelise sellise sooviavaldusega lootus avaldusega, et ka selle väikese maa nimi Estonia on kõigi aegade hiiglaste raamatusse raiutud. Vaadata jõge mis on aeg ja vesi Ja mäletada. Aeg on teine jõgi. Teada, et meie kaome nagu jõgi. Ja mööduvad med, palged, nagu vesi. Tunda, et virge aeg on teine uni mis Sun pettunud ei näegi. Näed, bet surm, mis hirmutab Me ihu on sees, surm, mis tuleb igal öösel. Nimeks uni. Näha, et päevi Aaston, vaid sümbol kõik inimesed, päevad ning kõik aastad. Tehasest haavast, mille löönu taastad. Üks muusika. Üks kaugeid kaik, üks sümbol. Näha, et surm on uni. Jääd loojak on kärg, kuld. Niisugune on luule. See surematu jäse vaen. Luule on korduv nagu päikesetõus ja loojang. Aeg-ajalt õhtutundidel üks nägume otsa vaatab. Kui me ees on peegel. Peab kunstki olema, nii kui see peegel, mis meile paljastab. Me oma nägu Odüsseus Kell nähtud iga ime olevat nutnud õnnest nähes kodu keskmalbelt haljust. Kunst on just see kodu keskhaljast, igavikku. Teime. Ta samuti on lakkamatu jõgi mis möödub ja mis jääb. Ja milles, kes tellija muutlik Herak leitus näeb end. Kestev. Ja teine taas, kui lakkamatu jõgi.