Pärast pikki kahtlusi ja kõhklusi otsustasin vahetult enne oma niinimetatud surma estrile teada anda, et kõik on lavastatud ja ma loodan edaspidi kusagil mujal muretut elu elama hakata. Usun, et nii valmistan talle vähem. Valuester on inimene, keda teiste õnn õnnelikuks võib teha. Seda omadust on vähestele antud. Mai helistestrile kirjutan talle kirja. Eelmisel korral oli mitu päeva endast väljas, kui tema häält kuulsin ja arvan, et temaga juhtus sama. Mõtlen, kas anda talle oma Itaalia aadress? Kiusatus on suur. Lapsed on tal nüüd juba 12 14 ja 17. Kuskil mu sisimas hõõgub veel väike lootusesäde. Ehk otsustab ester paari aasta pärast, et emana on tema kohustused täidetud ning nüüd on käes aeg oma suurele armastusele järgneda. Samas tean, et nii mõeldes olen peast segi. Ma näen sind alles su matustel, ütles ta meie viimase telefonikõne ajal kindlameelselt. Ja ma mõistan teda. Südamevalu on 10 aasta jooksul talutavaks muutunud teineteisele ei mõelda enam iga päev, äärmisel juhul ainult üks või kaks korda nädalas. Valu asemel on nukker igatsus. Sa oled õppinud sellega elama ja mõtled ka, et äkki jahid midagi, mida üldse enam polegi. Parem vanu haavu mitte lahti kiskuda. Nii ütleb mõistus. Aga süda punnib ikka vastu. Vaatasin oma koeranaela. See nägi välja nagu päris mõningase harjutamise järel suutsin seda päris osavalt endale külge kleepida ja pärast jälle maha võtta. Koeranael ei sobinud mulle muidugi üldse, aga Toun ähvardas projektis osalemisest loobuda, kui ma ei nõustu. See on tervik, pakettart, sa ei saa lihtsalt niisama mõnesid osasid maha kriipsutada. Peeglist vaatas mulle vastu 60-le lähenev vitaalne mees hallikaspruunide juuste, halliseguse habeme ja vuntsidega, üpris tumedate prillidega ja silmatorkava koera naelaga lõual. Väga ähmaselt tuli ta mulle tuttav ette. Nüüd veel ainult teised riided ja siis linna peale käskis toon. Mul oli komplekt uusi riideid kaasa võetud ja ma riietusin ümber. Arthüür. Poiss, ma ju ütlesin, et sa pead võtma teised riided, mitte uued riided. Nüüd torkad silma juba sellepärast, et sul oleksid nagu hinnalipikud küljes ei näe, seal on üks mees, kes just kaubamajas tuleb. Vastupidi, sa ei tohi silma torgata muuga kui paise ja prillidega. Need juhivad tähelepanu kõrvale, sest nad ei kuulu vana art tüüri juurde. Lubasin oma uued riided paar korda läbi pesta ja kortsu ajada. Pean minema pesumajja, muidu hakkaks afra kahtlustama. Ma pole kunagi kodus pesu pesnud. Olin tõesti paar korda käinud uusi riideid ostmas ja toonil oli õigus. Ma nägin väljas silmatorkavalt sile. Otsustasin lähiajal kaltsukas ära käia ja mõned kulunemad püksid kampsunid hankida. Mul polnud mingit tahtmist välja minna. Miks ma pean seda tegema? Proovisin vaielda, mine too lihtsalt pagaripoest pool leiba ja mul on aspiriiniga vaja, sest ta paneb mul pea valutama ja katseta kõnnakuid märkamatult muidugi, mis tähendab, et ära muuda 30 meetri jooksul kolm korda oma motoorikat jess boss. Läksin pagaripoodi, ostsin pool leiba, seejärel apteeki paratsetamooli järele. Mõlemas poes kõlas mu hääl imelikult, kui kassa juures midagi ütlema pidin. Mul oli surmahirm, et kohtan mõnda tuttavat. Kuigi siin laidenis kostoun töötas, oli seal võimalus väga väike. Veerand tunni pärast läks juba paremini ning poole tunni pärast julgesin juba ringi vaadata. Proovisin algul hoogsat kõnnakut, kuid vaateakende peegelduses nägi see väga ebaloomulik välja. Hoogsus mulle ei sobi, pidin oma kurvastuseks nentima. Kahju, sest hoogsus kõlab hästi. Seejärel proovisin aeglast ja veidi loivavad kõnnakut. Pidin apteegivaateakna ees mitu korda edasi-tagasi käima, et hästi näha. Tundus üsna normaalne. Kui pilgu pöörasin, silmasin üht vanapaari, mindi õlitamas. Ilmselt jätsin kummalise mulje. Kõndisin veel pool tundi laideni tänavatel, kuni leidsin, et olen piisavalt harjutanud. Tuleb öelda, et minu uus mina kohanes kiiresti. Tagasitee tooni juurde tundus peaaegu tavaline, kuigi paistis, et mõned inimesed vaatavad mind hämmastusega. Mis asja sa nüüd tegid, küsis Toun, kui tema juurde sisse astusin. Kuidas, no ma ütleksin, et vaatab peeglisse. Vaatasin peeglisse ja minu koeranael tolknes lahtiselt vaid ühe ribakese küljes. Nüüd mõistsin hämmastunud pilke tänaval. Toun pidi tunnistama, et temagi pole süüst päris puhas. Ta polnud paised korralikult kinnitanud. Ta tegi selle korda ja Me läksime terrassile einestama, et ma harjuksin sööma oma uue habeme ja vuntsidega. Läks päris hästi. Toite jäänudki eriti habemesse kinni. Ainult vuntsidega sattus kaputšino vahtu. Selles suhtes tuleb mul Itaaliast tähelepanelik olla. Down jäi oma tööga rahule ja minuga ka, muide hiljem ateljees liitus meiega jõust, et minust uue passi ja juhiloa tarvis fotosid teha. Tubli, Artur, sa näed hea välja. Sümpaatne vanem härrasmees, kahju ainult, et suisa punn peab olema. Oma esimese tõelise eksami sooritasin hästi. Ostsin nimelt lõimul Leema nime all kasutatud autode portaali kaudu Fiat Panda neli korda neli. Ma ei teadnudki, et nelja ratta veoga pandasid, olemas on, aga kuulutust nähes mõtlesin, et selline auto sobiks Toskaana kitsastele järskudele kruusateedele küll. Pealgi torkaks Itaalia auto Itaalias kõige vähem silma ning villa lähikonnas poleks raske mõnda töökoda leida. Eelmise neljapäeva hommikul käisin tooni juures, kus lasin enda kallal läbi viia totaalse muutuse, nüüd juba kolmandat korda. Lase ameti natuke lõdvemaks, püha müristus, pidid Toun mind mitu korda manitsema, sest ma istusin tema toolil. Pange nagu koolnu. Muidu ei tule sinu uuest minast midagi välja, sa pead endasse natuke uskuma. Veerand tunni pärast tohtisin peeglisse vaadata ja tõsi, mis tõsi. Härra mol, Leema nägin jälle täiesti loomulik välja. Kõndisin towni ees paar korda edasi-tagasi. Sa liigud ikka liiga Artüüri moodi, kratsisin kukalt, proovi natuke pardi moodi kõndida ja jalalabad väljapoole. Arvasin, et ta teeb minuga nalja, aga ta mõtles seda tõsiselt. Varbad väljapoole käimine muudab kogu sinu liikumist, hoiakut. Ning see pole üldse raske, seda oskab igaüks. Kõndisin siis natuke Piilupart, Donaldi moodi. Tundus naeruväärt, kuid toon oli vaimustades rohkem, ära muuda midagi. Ühe matsuga korras. Saabus jõust minu uue juhiloa ja passiga. Ta pidi minuga koos Alphenisse sõitma, et ära tuua. Fiat Panda omanik ütles silmagi pilgutamata, et auto olevat tema eaka ema oma ning kogu aeg garaazis seisnud. Aga kui mammi gaasi andis, siis ikka nelja ratta veoga nagu vanakurat ise. Naljatas jõust. Müüja sattus kimbatusse. Ei, ta sõitis alati väga rahulikult. Lõpuks sain veel 400 eurot olla ja olingi panda neli korda neli omanik. Seejärel ajas Luimol Leema müügidokumendid Alpheni postkontoris oskuslikult korda ja sõitis vilistades oma uues autost tagasi Towni juurde. Saun ostasid pardi kõnnaku. Lui ütles Toun karmilt, kuid valas siis õnnestumise terviseks õlut. Kas järgmine kord saad ise hakkama, et muuta ennast Sinjoremolimaks? Kinnitasin Tonyle, et saan. Tunni aja pärast sõitsin oma vana autoga tagasi püürmerendi ning panda jäi towni ukse ette ootama. Aega. Minu matused on läbi. Tundub, et Itaalias olles ei ole pardi kõnnak tingimata vajalik. Kallis ester esimesed kaks sõna polnud eriti rasked. Ülejäänud osa kirjast võttis kolm päeva aega kordastus afra ootamatult sisse, kui ma parasjagu kirjutasin. Sina siin, kas joogat polnudki? Ei, treener on haige. Unustasin oma meile vaadata. Ta nägi kopukagardatud paberilehti ja ütles. Ahaa, sa hakkad raamatut kirjutama. Loed ehk midagi ette? Tundsin end, punastasin, panin mustandile kähku ühe raamatu peale, et esimest kaht sõna varjata. Hakkasin tõesti õrn raamatut kirjutama, aga mul on praegu ainult läbikriipsutatud lauset, nii et ette lugeda pole veel midagi. Muidu teeksin seda hea meelega, võttis päris kokutama ja, ja õnneks ei pressinud ta peale maha kriipsutama, selles suhtes ma ei valetanud. Sedapidi ta ilmselt juba kaugelt nägema. Sellegipoolest olin ehmatusest peaaegu poolsurnud. Pärast päevade pikkust vaevanägemist Saimul kõlblik mustand valmis. Lõpptulemusena ei seisa mul seal muudkui, et ma pole tegelikult surnud, vaid alustasin kusagil mujal uut elu. Vahepeal käisin kaks korda kokku kägardatud paberilehti kilekotiga naabruses asuvasse paberikonteinerisse viimas, et õendusmaterjalist lahti saada. Eile kirjutasin kirja valmis täitesulepeaga kirja paberile, mille olin ükskord ammu Herthochi WC firmalt oma 10. teenistusaasta puhul kingiks saanud ja mida me kunagi varem polnud kasutanud. Mul on kirjast kaks varianti. Üks minu Itaalia aadressiga ja teine ilma. Kahtlen ikka veel, kumma peaks postitama. Mõlemad imblikult kleepisin juba kinni, et ei tekiks kiusatust iga sõna kallal närima hakata. Ühe ümbrikunurga peale kirjutasin väikselt ka tähe, mis tähendab koos aadressiga. Ühe neist kahest ümbrikust panen posti vahetult enne reisi oma uude ellu. Homme on minu viimane õhtu Afraga midagi aimamata istuda diivanil ja vaatab televiisorit. Kõigepealt ülevaade Hollandi sündmustest ning siis uudistemagasin tass kohvi. Siis vaatab ta mõnda detektiivisarja, seejärel paneb kuumakoti mikrolaineahju ja võtab selle voodisse kaasa, sest tal jalad alatihti külmetavad ning loeb veel natuke raamatut. Võtan puldi ja otsin mõne spordikanali. Kaks tundi hiljem ronin nukrat igatsust, tundes tema kõrvale ja tõenäoliselt ei saa erutusest und. Kas sa võiksid oma külmad käed enda juures hoida, ütelda kindla peale, kui püüan panna käe tema seljale pidžaama alla? Jõust rääkis mulle hiljuti tujutõstmiseks, et uuringute kohaselt näevad paljud naised parema meelega, et nende mees sureb ära, kui jätta neid maha jätab. Ja vastupidi. Jõust pidi nentima, et tema naine pole ilmselt ka mingi erand. Surnuna on minu arust palju rohkem kasu. Autor noogutas, saan arusest, lahutuse puhul käib laipel täies elujõus ringi, kõlas tema peenekoeline märkus. Enne põrmerendist lahkumist panin kirja estrile posti koos aadressiga. Tundsin ennast imelikult, kui hakkasime jõusti ja raudtee oli ka eile hommikul kell seitse türmerendist Lõuna-Prantsusmaa poole sõitma. Tagasi tulla sain ainult Luimull emana. Et Artur offiga hüvasti jätta. Ausalt öeldes ajab hirmu nahka. Parema meelega tahaksin ühe korraga ja tagasi vaatamata Toscanasse, aga tean ka, et kahetseksin, kui omaenda matuseid ei näeks. Sellist võimalust ei tule sul iga päev, sa opakas off ütlesi jõust. Lamedad naljad pole mitte õhust võetud. Jõust ja raudtee rõõmustavad juba ammu minu matusetalituse üle. Seda kuulutasid nad ka nüüd autos valjul häälel, kuid ma tajusin, et ka nemad olid natuke närvis. Kus kohas sina siis oled, kui ma kõnet pean? Artur küsis vahuta? Jah, sest me tahame sulle ju vahepeal silma pilgutada, ütles jõust. Rääkisin neile, Hummel oli lubanud mulle sobiva koha leida, kus minul on saalist hea ülevaade. Aga mind keegi ei näe. See on peegelaknaga tehnikaruum ülemisel korrusel, kust üks Hummeli assistent heli ja muusikat sätib. Kõne ajal tõstan siis märkamatult sinu poole pöidla püsti. Lubasvautor. Kui mulle ei peaks meeldima, mida sa teed või räägid, lülitan mikrofoni välja, ähvardasin mina, siis muigutad suud nagu kuldkala. Täna mängisin viimast korda Artur offina golfi. Meeleolu oli närviliselt lustakas mäng polnud suurem asi, aga keegi ei viitsinud pingutada. Kuigi tavaliselt kostavad möödalöögi puhul vänged sõimusõnad. Ülejäänud päev möödus kohutavalt uimaselt. Kadunud oli bravuur usus, mis meie kolmiku seas veel paar tundi tagasi valitses. Auter teatas, et tal on kõhus tunne, nagu läheks see aeglaselt, kuid kindlalt kruusa täis. Temal oli nimelt kõige raskem ülesanne helistada Afrale. Ajagraafiku järgi pidi see toimuma kell kuus. Istusime golfi raja üsnagi välja surnud terrassi kõige kaugemas nurgas. Peale meie olite rassil veel neli vanemat prantsuse härrat ja kelner. Keegi ei kuulnud meid. Kui kell sai kuus, ütles oma auto veel üks vein ja siis helistan. Pagan küll, kuidas ma pabistan, täitsa naeruväärt plaan tegelikult. Veidi hiljem. Mispärast just mina pean helistama? Sest ei kõlaks usutavalt, kui Artur ise helistaks vastasjõust. Ja, aga miks sina ei helista jõust? Minu hääl ei kõla telefonis meeldivalt, kõik ütlevad niimoodi. No see pole ka mingi meeldiv uudis, nii et sobib suurepäraselt. Lõpuks võttis Lauter ikkagi julguse kokku ning helistas telefon kinni. Hetkeline kergendus, kuid siis äratundmine, et edasiliikumine ei aita midagi, helistas teist korda. Jälle kinni. Kolmandal korral võeti vastu. Auter oli enne küsinud, kas ta paneb telefoni valjuhääldi peale, aga mina lõin vedelaks. Adra. Mul on jah, autersi. Tema hääl oli kõrge ja kähe. Mul on sulle üks hirmus teade. Külma kahetsesin sel hetkel, et üldse midagi ette võtnud olin. Arthur sai infarkti. Arvan, et kuulsin karjatust. Ei, me ei tea veel. Arst veel elustab. Kohutav, nad on juba tükk aega temaga tegelenud. Prantsusmaal golfiväljakult tagasi tulles. Ei, lihtsalt äkki kõik paistis korras. Tal oli natuke rusutud. Helistan sulle tagasi, arst tuli. Autor katkestas kõne. Tal oli laup higine. Nüüd helistad sina jõust, mina teist korda enam ei suuda. Kuidas ta oli? Küsisin ehmunud, kuid üsna asjalik oli autori mulje. Veerand tunni pärast oli joosti kord. Tema jäi isegi sellisest avatus olukorrast täiesti külma vereliseks. Ta andis teada, et malevate autost teise infarkti saanud ning kohe surnud elustamisest polnud abi. Prantsuse arst vaatavat nüüd kuhu surnukeha paigutada? Ei, ta ei pidanud kannatama, andis lihtsalt otsad. Ta ei saanud ise arugi. Jõust soovitas Afral mitte Prantsusmaale tulla, lubas õhtul uuesti helistada ja asjade seisust teada anda ning pani toru ära. Ja nüüd šampust, härrased. Nii me just tahtsimegi, ju nüüd tuleb korralikult tähistada. Lauter tahtis enne šampanjat veel teise raske kõne ära teha, nimelt oma naisele pärast seda mõnusam juua, selgitas ta. Vautor jõust leppisid kokku, mida rääkida, harjutasid paar korda ja helistasid siis mõlemad korraga oma abikaasadele. Nad seisid üksteise lähedal telefonis kostaks taustana. Sama jutt. Jõustile pole valetamine, raskem kui tõe rääkimine, kuid Walther pole nii vilunud. Tema laubal pärlendavad higipiisad. Ka mina ise polnud just kõige värskema väljanägemisega. Mõlemad lõpetasid oma kõne umbes samal ajal auter ohates ja jõust naeratades. Pärast pudelit šampanjat ja kahte pudelit valget veini olid suuremad mured murtud ja lõõpimine läks uuesti lahti. Loru pea kohta suudad, saab päris tublisti sisse kallata, Artüüruva hullvaim. Enne päris purju jäämist läks igaüks oma teed. Minamaskeerusin auto tagaistmel, nii hästi-halvasti kui suutsin, lõim on lehmaks ja mind sõidutati järgmisesse külla väikese hotelli ukse ette. Vauteria jõust läksid omanikele teatama kurba uudist minu surmast. Seal ma siis istusin Lõuna-Prantsusmaal hotellitoas oma vale vuntside ja prillidega. Koeranaela ma endale veel külge ei pannud. Ma ei taha mängida plaseerunud tüüpikuid, pidin mõtlema turgeenieri ütlusele, mille kunagi pähe õppisin, et sõpradele muljet avaldada. Teie, kes te rahus elada tahate? Ärge võtke ette midagi, ärge tehke plaane, ärge usaldage, ega kartke kedagi. Midagi sarnast olen ma viimase 25 aasta jooksul teinud ning et seda parandatud kujul ka järgmise 25 aasta jooksul jätkata võtsin esimest korda oma elus midagi põhjapanevat ette ja ma ei ütleks, et ma õnnestumises kindel olin. Olesklemine on tihti kahtleva inimesed, tunnusmärk.