Heli festivali kava, Valdur Helmi juhatuses on senistest kavadest isegi mitmekülgsem, koosnevad väga huvitavalt, haarates heliloojaid mitmelt maalt ja mitmest ajastust. Ja kava sisaldab ka väga erinevaid laule, nii karakterilt tempolt selles kavas huvitavat. Huvitav just sellepärast, et väga palju on kasutatud Polifooniakk. Me näeme siin Polifoonilis element tehtuginaal, karjaselaulus läti laulus matan muret siis martiini hoiatus ning Mozarti Ave Maria. Lisaks sellele on siin ka palju lõbusat tantsulist elementi ning nalja. Eri on kahtlemata üks niisugune kool, keda tuleb ja peame arvestama. Ta on võimeline andma iseseisvaid kontserte, mida ta ka iga aasta teinud, saavutanud küllalt hinnatavaid kohtini festivalidel ja tuletan meelde ka juubelilaulupeoeelset võistlusvalmis, siis vist saavutas ta kolmanda koha seal segakooride osas. Ja eriti võib-olla viimasel ajal tundub, et Valdur Helm on selle koorideni päris oskusliku ja toredat tööd teinud piss tänases kontserdis võib-olla kõige enam torkab silma niisuguses toredas kaasaelamises niukses muusikalises rõõmus laulda tahtmises. Kuigi võib-olla kõik siin ei tule esimesel korral välja. Just ma mõtlen näiteks, sind matan mures, võib-olla alguses natuke rabedavõitu samuti Tubina laulus oli tunda seda. Minul isiklikult näiteks meeldis kõige rohkem Veevo. Ta väga tore karakteri ja melo kantud oleks tahtnud siin eriti kava lõpupoole veel nagu vokaalsemat külge rohkem näha. Näiteks Mozart oli minu jaoks liiga raskepärane või võib-olla õhulisemalt samasse siiski teha samuti ka kaks viimast laulu. Niisugune lugu nagu sforiidovi talv laulab. Võib-olla et see lugu on, on koorile isegi teatud määral üle jõu, sest teatavasti lugu nõuab niisugust väga head vokaalset ettevalmistust ja tähendab üldse see lugu nagu taotleks teatud nihukest hümneliku laiemat tooni andmist. Debalade alguses kiire ka võib-olla natuke kiire ja see nagu ei soodustanud seda üldise meeleolu tekkimist, aga et niisugune niisugune küllaltki raske pähkel on kavasse võetud. Siiski on väga positiivne nähtus, minu arvates ei ole raske ennust Sviridovi talv laulab vaid ka Tubin on ju väga raskelt ette kantav ja see on väga väheste kooride kavas. Samuti ka Orlando di lasso. Peab ütlema, et need polüfoonia laulud nõuad koorilt palju rohkem kui omofonis harmoonias. Laulud, Gustav Ernesaks Tartu valgel ööl. Tundus nagu passidest jäi, puudusid põhjast ei puudu, aga hiljem see tunne kadus ära. Üks mis, millest me seal juba kuulates rääkisime. Gaminski seatud läti rahvalaul, matan mure, see tuleb nüüd laulupeo kavasse. Kas see tasuks seal kaaluda sõnade jaotust, natuke teisiti, seal maad ta on, mu Hurrethaara, aga peaks võib-olla olevat, matan moore. Janek selgem tekst läks selgemaks ja nii on seal pidevalt, seal elan, võiks olla lahan, kui seda ka vaadata, siin eespool juba mainiti, et tegemist on õige mitme looga, kus on polümfoonelisi elemente kõvasti sees, siin Mozart ja martiini ja mul on niisugune tunne, et võib-olla võib-olla dirigendile on kõige kogu selle asja taga siiski oma mõtte-sõna- katsele polüfoonilise muusika laulmisega siiski. Püüda kooris jõuda nii kaugele, et kõik häälerühmad saavutaksid mingisuguse ühtse tasemel. Kui, kui nii mõeldud on, siis see on äärmiselt tänuväärne ettevõte. Kui väljendada muljet, ta kuulis mitte koorijuhi kõrv siis hindaksime selle kooriesituse terviku juures ka seda et kuigi võib-olla kõik ei ole võrdne, noh, hästi meie ideaaliks võib olla ja peabki olema võrdselt maksimaalselt hea esitus terve kava osas, aga see on niisugune üsna ebainimlik soov, son, püüdlus, mis on võib-olla ilusam kui päralejõudmine. Aga selle kuuri juures oli kena kuulata, et nende üsnagi raskete laulude juures mõned võib-olla jäidki tagasihoidlikumaks ning kuulamise mulje poolest. Aga mõned olid selle eest väga toredad selles mõttes. Mina tõstaksin esile mitte üksi Veevo laulu, vaid selle järel ka Tubina karjase laulu ja samuti viimaseid kaheksandat-üheksandat ja kümnendat. Kuigi ka siin võib-olla kõik võrdne ei ole, tähendab kavali selles mõttes vaheldusrikas kuulata, et kui miski natuke kas väsitas või natukene rahulolematust tekitas, siis otsekohe järgmisel laulmise etapil said selle eest nautida niisugust head ja täpsemat musitseerimist. See natuke vereta passide kõlavus hakkas ka minule kõrva. Ja mitte üksi passide osas, vaid mõnel puhul ka üldse natuke ühtlustamata akordide kõlaosast. Noh, näiteks võiks tuua teisest laulust Ernesaksa laulust kobarakordi mis on eriti sihuke komplitseeritud asi laulda, kui need pooltoonid tõesti võrdselt on nagu kokku kõlama häälestatud. Kobara võlu on väga suur kaasaegses muusikas väga võib-olla maksab selle peale mõelda kombel maksma, et just seal peabki jah, väga maksma ja siis, et see lahendus muidugi peabki olema kuidagi väga kõhe aegne ja puhas, siis. Ongi need kobarakordid, pead palju puhtimine kõlama ja palli nii ühtlasemalt kui nii-ütelda. Nii hästi armoniseerib kuuske. Mis minu jaoks selles kooris nagu suhteliselt üldmuljena soovida jättis, on rütmiline erksus, võib-olla maksaks sellele rohkem tähelepanu pöörata? Jääb paaris laulus ka diktsioon, eriti läti rahvalaulus. Matan mure. Aga kas, kas siiski üks niisugune moment ei hakanud silmad? Võib-olla liiga palju on niisugust kiirustamist, pisut närvilisust. Minule isiklikult tundus niimoodi, et, et niuksed laulud nagu kirp, kiigel karjase laul, ka seesama matan, mure ja tall laulab, olid, olid nagu kõik pisut temporselt nagu üleaetud, mis ka põhjustas võib-olla seda nihukest võtminist ebatäpsust ja diktsioonist, mitte aru saamist. Matan mure kindlasti, ma arvan, seal liiga kiire nagu, nagu midagi midagi, sega nende tempot, eurolaulupeol niiviisi laulda ei saa, nii sellise tämbrist ritta Tubina karjas laulu ja ka võib-olla see võiks ka muhedam olla. Siiski pühapäevane see mõnus mõnus meeleolu kaob ära, tekib mingisugune närviline aktiivsus, mis lõpuks hakkab segama kilpkiirsee võib-olla siiski, võib-olla kuidas see on niisugune? Kilp on kõne või putukas. Tahan ergas, aga mitte närviline. Seal karakter, aga mitte rahul. Mis vokaalisse puutub, siis mõnel pool tundub, et oleks nagu vaja rohkem lägaatos laagrist kas või samas žüriid of, millest siin juba mitmel pool juttu on olnud. Naiskoori osa nagu liiga hakitud oli moonast ja ka see teine laul, Ernesaksa laul, kus puudus just voolavust, nagu lauldi üksikuid silpe silbist silpi laulmist ei olnud. No üldiselt siiski jättis heliesinemine meeldiva mulje, siin oli mitmekesise kava, oli temperamentsed esitust kuigi, nagu juba siin märgitud kõiki tunde, ühtlast välja. Kuid see laulmise rõõm ja kava ülesehitus minu arvates täitsid oma ülesanne. Tartu akadeemilise meeskoorifestivali kava on valitud nii väga kindla ülesandega au sisse on tõstetud Eesti muusika- ja nimelt üks Eesti koorimuusika seisukohalt tõepoolest ka väga oluline autor nimelt Veljo Tormis ja temagi loomingust, eeskätt nii rahvaluule ja rahvalaulu pinnalt välja võrsunud looming. Nii et see on nagu üks selline stiililine pind, millele raamideks on koori kauaaegse dirigendi Richard Ritsingu laul. Nii nagu ka sisuliselt kas üle vaatava või üldistava tahtmisega loodud ja teiseks raamiks Ernesaksa laulud ei lõpe mis nagu oleks siis omamoodi kokkuvõtteks kogukavale. Ja selles mõttes võib kava aga ümaraks väga välja peetuks hinnata. Helju Taugi arvamusega tuleb nõus olla, kaval, korralikult koostatud ja kindlalt suundasin. Jälgitud konid seda teostust vaadata ja muljest rääkida, mis kuulamisest sai siis mina, kahjuks pean ette võtma, ootasin Tartu cold rohkem kärtsu, sõda põhjendusega, mis pärast minu arust olid lood laudad kaunis üheplaaniliselt. Nii, kuigi näiteks humala soli seal tempo, teine, võib-olla tekst natukene rohkem välja toodud ja võib-olla Teo mehe laul seal ka kuidagi, kuid neid seda teost nagu ei uskunud, see oli kuidagi, ma ei tahaks öelda, Mik, mitte akadeemilist akadeemiline, on midagi muud, aga see oli isegi igavalt võib olla. Ja need karakterid olid seal kuidagimoodi jah, ilusti kõik tempolselt korda pandud, aga aga ta nagu ei tõmmanud kaasa. Kui sellele lisada veel juurde paides laudasid organisatsiooniliselt lubamatut vääratused, siis vot need kaks momenti kõige kõige rohkem häirisid. Ja vot niukesed särtsu ja laulu mõnu oleks tahtnud rohkem saada sellest just tormis lauldes ma mõtlen nendest kasvõi humal meremehe laul tantsulaul ja vastupidi, teame laulus võib-olla rohkem seda legaatoliini, sest seal oli ka siiski ette heita, palju, kõige rohkem meeldis mulle elaseks laul, talud ei lõpe seal oli võib-olla selles loos paneks loomuliku kaasatõmbamist, mis koori nagu pani rohkem kõlama ja käitunatsioonilisi moment oli seal suhteliselt vähem. Ma mõtlen vääratusi kui just teistes arvestades nagu koori võimeid ja seda, mida koor on on saavutanud. Mina ootasin nendelt, et see kava võinuks olla tunduvalt raskem. Sest lõppude lõpuks kõik need Tormise laulud võib-olla välja arvatud liulaskmise laul on siiski suhteliselt no mitte raskete kilda kuuluvad. Ja kui me võtame seda esinemist praegu siiski kui ühte kontsert ja siis jäi nagu niisugune mulje, et sellel kontserdil ei olnud oma naela nisukest keskset teost, mille, mille ümber nagu saaks kogu kogu ülejäänud asja ehitada, nii et oli nagu võetud küll tormis, aga ilma ilma ühe niukse lauluta, mis, nagu endast hakkame rääkima, paneks kõige paremat meeskoori. Kuulasime tõepoolest meeskory kõlavustele Gustav Ernesaksa viimase lauluga kava viimase lauluga, kus tõesti oli niisugust kompaktsust ja hääled kõlasid ühtlaselt ja mahlakalt. Need Tormise laulud muidugi on üsna rasked siiski laulda. Üldiselt nad toetavad ju ühele häälele, millele siis teised annavad nagu kaaskõlavuse. Aga siin pass, nii et see viis oli nagu välja toodud, mida üks harilik laulis, aga teised hääled nagu ei olnud paika pannud, see saatepartii olnud nagu paika pandud, need olid, kõlasid mõnikord insonatsiooniliselt mitte täiesti puhtalt ja ka rütmiliselt seal, kus passile toetus viis Tennurites oli, nagu see saade oli nagu selgem ja ja täpsem ventilatsiooni, seda, kus viis toetust Genuritele, siis bassid, eriti nii madalamas registris jätsid nii võrdlemisi ebamäärase mulje. Siin on kindlasti võib-olla jututormis laulus liulaskmise laul. Kui me seda nuut jälginud siis ja on märgitud kaks märki tenori pead laulma Fortest ning bassbariton Tsemprebianissima kogu aeg peanism. Tegelikult võte mõttes. Tenorite osa oli minule natuke nõrk ja natuke hakitud, lauldud bassi ja baritoni. D aga aga kõlas nagu veel tugevalt võrreldes seda, mida laulus soovitud tõus passide baritonid teda poolt tuleb alles enne kõrget osa, kus need liugu laugul läheb juba kõrgesse distituuri, mis siin veel huvitavat juurde võiks lisada, no ma isiklikult, näidates laululistele ühteteist juhatanud kõigiga kokku puutunud, siis huvitavat väga huvitavalt oli minu arvates lahetad meremehe laulus tekstiline osa, kus oli rõhutatud esimeses salmis teatuid, häälikute, mis andis väga omapärase ja väga huvitava kõla teistel puhul näiteks kas või tantsulaul või see lugu, kirjutati riikliku akadeemilise mees koolinoortekoorile tuleks 65. aastal ja kui ma nüüd sellega võrdlen, siis need noored mehed, kes olid vist siis ealiselt täpselt sama vanad kui üliõpilaskoor praegu peaks olema. Vaat seesama energia ja hoog, mis seal noortekoori juures oli, vaat seda energiat ja hoogu, nagu siin lindistamisel ei tundunud. Muidugi lindistamine on selline, et see tihtipeale võtab selle hoo särtsu ära, püütakse laulda ikka koos, et kõik läks ilusti koos. Aga see peamine, see mahl nagu oli sellest loost kadunud. Pöörduda korraks veel tagasi kava terviklikkuse ja tema olematute olevate naelte juurde, siis ma täiendaksin Ants Üleoja mõtted või õieti natuke, võib-olla vaidleksin vastu sellele, et naela ei ole. Mulle tundub, et kava on ehitatud üles terviklikult, esiteks muidugi tema noh, nihukese stiidilise ühtluse poolest, aga laulud ise on ju väga kontrastsed ja nad on valitud. Mulle tundub, rõhutades seda, et laulavad noored mehed, tähendab, need on suurel määral just meestelaulud ja nimelt noorte meestelaulud ja kuna koor tahab ju ennast nüüd mitmekümne koori hulgast maksma panna, siis on üsna loomulik, et ta rõhutab endas just seda, mis ta arvab endas olevat ja mida me kõik loodame temas olevat. Ja nüüd selles mõttes on võib-olla tehtud nagu sellega karuteene, et kava on ehitatud üles just nendele omadustele, mida esituses kahjuks ei ole silmas peetud. Tähendab just esituses on kontraste nivelleeritud paraku need aurud, enamasti on kõik humoorikad, laulud, seda huumorit me siin ei tunne, kuigi koorisse küll vastuvaidlematult tingimata ja alati peaks olemas olema, sest kuuse naljameel siis ikka ka. Peale selle on siin väga head üleminekud, ütleme näiteks Teo mehe laulust tantsu-laulu. Paraku ütleksin ma, et see Teo mehe laulu meeleolu peaaegu samas seismises jätkus tantsulaulus, nii et vaevalt selline musitseerimise laad nüüd kedagi paneks rõõmsalt ringi kepslema. Iseäranis, kuna see on nagu naissoo poole pööratud ja need ongi mul kahju. Ma mäletan koori väga hästi kuskilt sealt 50.-te aastate algusest ja ülemaailmsel noorsoofestivalil päevilt, nendest aktiivsetest proovidest enne Moskvasse minekut. Võib-olla sellepärast, et ma ise olin noorem, ei tea, igatahes tundus mulle, et noorust oli tookord selles kooris rohkem või laulu hoogu oleks kangesti kahju, kui meie taotledes suuremat kunstilist küpsust ja täpsemat esitust. Kaotasime selle põhilise, miks mõtlesin musitseerinud. Tartu akadeemiline meeskoor on nimekas koor, kes on eksisteerimise aja jooksul olnud meie koorilaulu esirinnas ja selle tõttu me peame tohime temalt nõuda. Siiski rohkem, kui me teeme seda võib-olla mõne teise koori puhul. Kuno areng Ants Üleoja Tallinna Kaubamaja naiskoor olev hõlpus juhatusel on kaba võtnud tänasel kontserdil kolm heliloojat. Kennedy potenski olev saun ja Anti Marguste. Need kõik kuuluvad nii ühte põlvkonda. Võrreldes teiste kooridega paistab Kaubamaja naiskoor silma sellega, et armastab uusi laule ära õppida. Oli päris üllatav kuulda, et selline isetegevuskoor on jõudnud toime tulla 25 Esmo esitusega, kui üldiselt eesti kooridest enamasti tegelevad selliste uudis esitustega, meie professionaalsed koorid ja mõned, no peaaegu professionaalsele lähenevad isetegevuskoorid siis ikkagi vähem väiksema pingega töötab. Isetegevuskoor on muidugi selles mõttes väga tublit tööd üles näidanud, arvatavasti on sellele ka kaasa aidanud nende poolt märgitud hea kontaktlaulude autoritega. Aga võib-olla kingib siis seega teatud ühekülgsus. Nägusad laiendasid positiivsena seda esmaettekannete rohkust, see on muidugi tervitatav, väga tore. Kuid teiselt poolt ma siiski tahaksin märkida seda, et. Ma olen jälginud sellel koolil tegevust nii juba pikemat aega ja külastanud tema kontserte, siis domineerima jääb siiski teatud kitsas ring, autoreid peaks alati õige, on, sellepärast et kui ma kooris laulan, siis ma tahaksin täitja võib-olla natuke laiemalt ja mitmekesisemat repertuaarile laulda. See on muidugi vaieldav küsimus, siin kavas, me ei saa vist võtta olev sound neli laulu, et minu arust on tema tuulehoog lõi vetesse arm tuli tuulest kevade tulek kõik Juhan Liivi tekstile, need moodustavad ühe tervikliku kimbu. Nii et võib-olla saame rääkida ainult kahest toopusest lausega tsüklina kirjutada. Üks tsükkel. Tähendab, viimane, see lumehelbe kirgas, sellel oli siin nüüd enam nii väga õige koht. Jah, võib-olla isegi oleks aidanud nendest kolmest see nagu oluliselt enam midagi juurde jalule ei andnud ja nagu Saud kai tutvustanud mingisugusest erilisest küljest. Nüüd võib-olla mõni mõte sellest esitusest kuuluma panevalt kõlas kahtlemata Anti Marguste teos ja seal juba väga erksad rütmid ja juba see instrumentide koorivaheline ta moodustab tervikuna, seal ei saa koori võtta kui mingisugust domineerivat või isegi vastupidi, võib-olla isegi fooni osas, ta on seal teatud mõttes nagu instrumendid tulevad esiplaanile, kui tervikuna jättis väga erkse toreda mulje, võrreldes eelnevate lugudega, need jätsid nagu eriti esimesed laulud nagu natuke väsinud esitus või kuidagi lõppfraasikujundus ja kuidagimoodi kuigi puhas juures peab toetama just seda, et intonatsioon lihtsalt on see kooriks puhtamaid üldse meil naiskooride osas aga oleks tahtnud nendes nii Bodeski lauldes kui ka Olev Sau lauldes natuke aktiivsemalt fraasi ja eriti tundub, et nagu fraasi lõpud kipuvad ära kukkuma kuidagimoodi sellega võrreldes kontrastina. Järsku tuli Anti Marguste väga säravana värskena ja tore lõpuakord sellele kontserdile. Sellel arengumärkusega peab olema täiesti nõus. Just suuremat energiat oleks odavam näiteks Gennadi Bodelski esimest lauset tahaksin paar sõna ütelda Marguste teose kohta, tõsi, ta on väga ulatuslik ja minu arust hästi energiliseks läheb ta kusagilt umbes loo keskelt, kui biitmuusikarütmid hakkavad seal läbi lööma. Vot kui siin võib-olla veidikene norida koori kallal, siis vast andis tunda see nagu niisugust julget kaasalöömist, selle orkestri rütmine nagu seal jättis nagu koor pisut soovida sõnagana kuulagi väga tagasihoidlikult ja väga diskreetselt tuldi sisse, kõik oli muidugi väga puhas ja, ja selles mõttes ilus, aga lihtsalt niisugust julgemad kaasaelamist nagu oleks tahtnud kuulda, mõjub see, et see on siiski võrdlemisi raske partii, et olla võrdväärselt professionaalsed pillimeestega, võib-olla see vajakalauljatelt surevad noorelt ettevalmistusi oli nagu tunda nihukest mõningast krampi lihtsalt ei mindud kaaslasele selle hoogsa rütmiga, nii nagu kuigi võrreldes sellega, mis eelnevalt eelnevalt oli kõik väga toredalt väga puhtalt, väga meeldivad laulud. Kuid minu arvates viimases loos siiski aktiivsus tunduvalt tõusnud. Võib-olla taluvust nendele instrumentalistidele võib-olla paar sõna räägiks koorimata kaalsest küljest kuur klopaga pehmelt, puhtalt, väga ühtlaselt on kõlava patud, koori häälerühmad. Ja seda on tunda ka, et et koori koosseis on küllaltki noor hääle kõlalt kui neid kõiki neid eelnevaid märkus ja arvestada, ühesõnaga suuremat kaasaelamist, ettekannetes, aktiivsust, siis Segorjataks meile kõigile väga sümpaatse, väga meeldiva mulje. Ja tundub niimoodi, et ansambli lihtsalt kõlab väga meeldivalt, jääb nagu nagu niisugune tunne, et et selle koosseisuga kasv on suhteliselt, väga pikka aega töötatud. Tähendab see rühm inimesi on, on nähtavasti nii olnud küllaltki stabiilne. Ainukene jah, et ei, neil tulebki sellest, et võib-olla just fraasikujundus on teatud loidus sees. Kas žürii ei tundu siiski näiteks Anti Marguste kontsert, et see on ise selliseks kurjaks? Väga raske ja see on ikka suur asi, kui ükskord õpetaja ja õppinud niisuguseid juhuslikke näeb ette. Mulle veel tundusid täitsa rütmiliselt tuli asi võrdlemisi hästi, kuusia ladus ütlekski, et sellega on väga suur töö ära tehtud. Ma mäletan, kui seda kanti Estonia kontserdisaalis esmakordselt ette, siis see oli teatud mõttes avastuseks, nii et üldse kaubamaja naiskoor niux hüljes üldse toime sai. Ja isiklikult minul selles teos vääriks, seda teised koolid võtaks seda jääda. Veel kõlaks. Ega see ei tähenda, et üks hea teos üks korda nädala olnud, nüüd tuleb ta kalevi alla panna ja see oleks ilusaks vahelduseks, sest meil paistab, et et ongi üsna palju meie oma kaasaegsete eesti heliloojate laule. Ütleme, üheplaanilised lüürilised ja väikesed tsüklid. Naiskollide õilis Läskurilbelsete, murran surile, kohtume järgmisel pühapäeval. Žürii tunneb erilist rõõmu sellest, et siin paljude eesti kooride hulgas on võtnud festivalist osa ka üks vene koor kuid teisest küljest jällegi kahjuks üks verekoor. See kool, kes praegu siin osaleb, on pärit meie nii maa kaugemalt piirilt, Narvast, kuid meil on koore isegi lähemalt Tallinnast. Need kahjuks ei ole siiski osa võtnud. Ja paistab, et nad on teinud seda suure laulu rõõmuga. Narva kool, kes selle kava esitanud. Kuigi me ei saa ütelda, et see oleks kontsertkoor. Kuid kui igas vabrikus oleks kasvõi sellinegi koor, kes tuleb kokku ja laulab oma vaba aja veetmisele nii entusiastlikult, siis me võiksime täiesti sellega rahul olla. Koorikava on koostanud jõukohaselt. Ja on võetud sisse selliseid laule, mis neid huvitab, rahvalaule tähelepanu vääriv on ka see, et on võetud kava kaks eesti laulu. Eugen Kapi põlevkivi kaevurite laulja Mihkel Lüdigi põlismetsa järv. Kui nad oma rahvalaule laulsid nii tavalises temperamendi siis Me tekkis algu küsimus, kuidas suudab see koor laulda Mihkel Lüdigi põlismetsa järv, mis on täiesti vastupidine meeleolud kuid peab ütlema, et seda tegid nad isegi võib-olla paremini kui mõnda oma rahvalaulu. Nii et nad olid asja võtnud väga tõsiselt. Koorijuhile tuleks muidugi soovitada, et oleks väljaõpe rütmiliselt täpsam püüaks võimalikult inflatsioonist kinni pidada, eriti just rütmiliselt. Kiired laulud vajavad väga head rütmi ja väga selgelt teksti hääldamist. Võib olla selles suunaks tuleks edaspidi töötada. Üks väike märkus veel selle kava kohta, kuna siin oli paar laulu ja nii kava ülesehituse mõttes ka neist väga oluline kava avalaul klaveri saatel siis on ikka väga tõsine etteheide selle kontserdikorraldajale etlanerali üsna häälestamata, mistõttu peaaegu tekkis niisugune tunne et koor muidu oleks küll laulaksin, klaver teda hirmsasti segab, kuigi mõnikord ehk oli koor ise ka selle juures mustavõitu, aga mis seal imestada, kui kõla ja kõrvakontrolliks on nii uskumatult häälest ära instrument mille kasutamise eesmärgiks samal ajal on just kooli toetamine. Ka intellatsioonilises plaanis. Minule isiklikult meeldis. Esimeses laulus armastan sind Venemaa solist, kui meil igas kooris oleks nagu see häälematerjaliga meessolist välja panna, see oleks igatahes äärmiselt tervitatav nähtus. Ja isiklikult mulle meeldis veel Polonski laul õhtul. Kõigepealt see seade tundus olema niisugune väga huvitav hästi aktiivse rütmiga ja see oli esitatud igatahes hästi hoogsalt. Ja jättis nagu meeldiva mulje, võib-olla päris laulul lõpp nagu kunagi kunagi sopranit ei saanud oma lõpuakordi korralikult kätte, aga see ilmselt nagu üldist meeleolu ei seganud. Nüüd armeenia rahvalaul pääsulind, kõigepealt see seada jah, meile tundmatu seade. Me oleme siin harjunud ühe teise seadega mis on nagu kõrvadele pisut meeldivam kuulata. Võib-olla see esitus oli ka liialt raskepärane. Ja alguses muidugi mehed kõlasid võrdlemisi niisuguse jämeda ja kareda tooniga, et tekib nagu mõningane vastuolu selle laulu üldise meeleolulisele toonid tekitamise vahel. Ja üks väike isiklik mulje veel. Lüdigi põlismetsa järv oli esitatud suhteliselt päris kenasti. Kas ta seal kava rahvalaulude vahel kõige väga õige koha peal oli? Eelkõnelejatega tuleb ilmselt tol ajal nõul. Võib-olla lisaksin niipalju, et kui ma tuletan meelde eelmist, meie juubelilaulupidu, kus vene koorid esinesid minu arust väga hästi. Ma mõtlen seda jäänud laulupeo koori, kus võtsid osa nii koolilapsed, kooliõpilased kui ka täiskasvanud ühise koorina ja mäletan see, nagu kõlas neil reipana särtsaka ja ilmselt on see juba venele rahvanatuurite natukene aktiivsem. Ja kahtlemata see paistis täna ka siin, kuigi ei saanud nihukest realiseerimis, ma mõtlen intonatsiooni osaliselt ämbrit olevas võib olla kas üks või teine asi vastu siis siin võib-olla mitte etteheide, vaid soovitus kori juhil natukene, võib-olla nendesse tulevikus mõelda nende asjade peale mõtlen tähemblite osas siis ansambli osas vokaali osas üldse laululust ja lõbu kõik jääpõhise seaduslikkusega, võib-olla siin annab ühteteist hästi tulevikus kohendada ja parandada ja oleks hea, kui meil siiski neid julgeid vene koore leidus ka teisi rohkem. Ja minu arust siin just vene koolide sektsioon peaks midagi täiesti ette võtma, et meil laulupidude vaheaegadel need kooriksid ära mitte ei kaoks, vaid et meil tekiks ka võimekaid kontsertkoore, kellelt me võiksime õppida ja nemad meilt need kuidagi praegu teed. Nii-öelda laupäeva vaheaegsed perioodid on selles vene koorilaulu osas kaunis üksikud kollektiivid kuskil töötavad ja piirdub kooli lauluga, see on minu arust päris niukene probleemidele tasuks mõelda ja see on seda meeldivam, et Narvas koorijuht, Soome lained on, selle kollektiivi töötab. Ja arvesse võttes selle koorivõimalusi arvesse võttes tema koosseisu, kes laulab minu arust tuleb seda esinemist lihtsalt positiivselt ära märkida ja ma usun, et koorile endale on sellest kõige rohkem kasu. Ja kahtlemata sellise vabriku koori esinemine on juba eeskujuks teistele taolistele ettevõtetele, kus veel taolisi koor ei ole. Me peame tunnustamine selle laulurõõmu mis selles kooris avaldus ja mille pärast isegi võisid unustada need tehnilised ebatäpsused ja mõningate ansamblis ja intonatsioonist puudus. Naiskoori leelo festivali kava kohta avaldab arvamust žürii järgmises koosseisus professor Artur Vahter, muusikateadlane Helju Tauk koorijuhid, kuna areng ja Ants Üleoja kõige huvitava oopusena jäi meelde Johannes Bleive looduslaulud. See oli kokkuvõtlikult väga värvikas tsükkel huvitavate tämbrit ja meeleoludega laiali koridega, kusjuures võib-olla see oleks tahtnud suuremat konkreetsust saada, tundus niimoodi, et et see huvitav teos võib-olla sellele koorile oli siiski natuke üle jõu käiv, kuigi peab ütlema, et dirigent on seal teinud päris tugevat tööd. Kontserdi lõpus oli antud ka rida laule, mitte eesti heliloojatelt minu arust väga meeleolukalt nõudlust, Rahmaninovi miniatuurne koor. Samuti, kas viriidov, kus oli ilusti tabatud, seda meeleolu teatud mõttes rahvamuusikale maneer, isegi imiteeriv, veidi vähem rahuldasikovski just oma intonatsioonist ebatäpsustega, kuigi sisuliselt oli see laul hästi ette kantud ja mõjus nii veenvalt. Ja veel kord tahaks alla kriipsutada seda, et kuigi kooril On vokaalset puudusi ja ja kohati lööb läbini intonatsioonis ebatäpsusi, mis häirivad. Kuid tahaks olla kritseldada just Niukest toredat meeleolukat esinemist just fraasikujundust ja siin on tunda koorijuhi väga maitsekalt kätt ja kahtlemata väga suur töö on olnud eelnev et sellise tulemuseni on jõutud ja ka kava seisukohalt minu arust oli siiani omamoodi üles ehitatud ühelt poolt Tartu heliloojad ja teiselt poolt Vene heliloojad võib ka nii kava kokku panna, midagi siin ei häirinud ja isegi sihukene laulude vaheline kontrast oli olemas. Nii et üldmulje, et rääkides siis isiklikult endisele kontserdile rahule. Ma rõhutaksin juste seda, et huvitav oli kuulata Tartu helilevate laule, need pole juba pikemat aega. Nii kontserdil, vähemalt Tallinnas pole kuulda olnud, Richard Ritsing esines oma tuntud tasemel küllaltki heal tasemel. Valdeko Viru Tehumardi oli päris omapärane ja pakkus suurt huvi, samuti Johannes Bleive tsükkel, siin on väga kontrastsed tsükli palad ja võib-olla oleks vajanud Taani ette kandeliselt kontrastsemalt esile selles mõttes, et vähemalt kämbriliselt oleks võinud ka rohkem tabada nende palade karakterit. Kas žüriiliikmetele ei tundvat, et kava siiski oli natukene nagu ühes meeleolus kõik oleks tahtnud mingit sihukest? Vahelduva iseloomuga kiiret laulu, midagi Scertzoliku minu arust kava kontrastsus ei seisne alati mitte tempodes, vaid ka veenvam, võib-olla isegi meeleoludes ja minu arust olid täitsa olemas. Kui ma räägin kontrastusest, siis minu arust on need kõik väga eripalgelised. Ja kava seisab väga hästi koos. Üks kava ei saa kunagi ju kätkeda mitmesuguseid kontraste jutustada mitmesugustest elunähtustest või tabada väga mitmeid stiile ja paljusid erinevaid autoreid. Minule see kava küll päris meeldis. Ma tean mitut pidi nii tasakaalustatud, hindan väga seda, et Tartu heliloojatel on rõhk, eriti köitis mindki leive looduslaulude värvikus aga peale selle tahan kenasti ümardatud see kava. Esimene laul Ritsingu, kuis hoian laulu on nagu omamoodi motolaulmisele üldse. Noh, on ju see meie festival, mitte üksi nagu üks ülekuulamine ja kontroll ja võrdlemine Ta on ka üks ühendatud laulmise mõte, väljatoomise üritus ja seda esialgset mõtet siis uuesti nagu viis ringi kokku lõpulaul. Sviridovi, sa laula mulle seda laulu teiselt poolt, aga noh, eesti muusika. Ja seda loodust on siingi õige mitut moodi ja üleminek leevelt Rahmaninovi sirel oli kuidagi väga loomulik või ka omalaadne, selles mõttes oli siin kavas viru. Tehumardi võiks oletada, et selline laul on noh, nagu rohkem meeste laul, raske ainestiku võitlus, nahkmeeste traagika, siin on leitud heliloojapoolselt huvitav lahendus, selles kavas oligi see Tehumardi võib-olla kõige suuremaks kontrastiks sest looduse tunne oli üleni soe ja siin oli päris huvitav värv tabatud selle väikese soolorihma ja koori vastandamise juures koori poolt. Kuigi ta võib-olla ma ei oska ka öelda ei õnnestunud, võib-olla mitte päris veenvalt, tähendab ta mõjus veidi kõhklevalt, aga selline mõte niisuguse omapärase tämbriga seda põhimeeleolu tabada tundus olevat väga huvitav, võib-olla maksaks mõelda meetrumi või tähendab sellise löögi oluliste löökide rõhutamisele lauludes. Nii näiteks kolmandas laulus sealsamas Tihumordis ja hiljem veel viiendas jäi kuidagiviisi kõlama üks mingisugune niisugune sammumine või natuke raskepärasus, oleks tore, kui saaks viia muusikalise liikumise pikema pinna peale. Tammumisest mul on ka üks, märgesin sele kohtadelt, aldirühm on suhteliselt kõige inertsem, laulab enamuses ühes tõsiga ja võib-olla see ongi selleks baasiks, mis, mis jätab pärasuse võib-olla nendes lugudes, kus oleks tarvis just nihukest õhuliste läbipaistvust ja nagu kergemat kõla, sopeljangule liikuvad, kuigi seal vajadus võib olla ansambli küsimus, natuke rohkem tööd, et nad ei oleksite harali, kippus eriti kõrges registris, ma mõtlen just siin Plave tsüklit, Peile park, siin vokaalselt Pole palju räägitud tõepoolest peaks seda rõhutamate juste aldid laulavad liiga lamedalt mitte, nad peaksid natuke ümaramad. Võib-olla koorijuht peaks sellele tähelepanu juhtima sopranit selles mõttes on nagunii nagu vokaalselt paremini häälestatud. Ma tahtsin veel täiendada, on sedasama mõtet, mida siin eelpool juba öeldi. Et kas kontrastsust ei ole liiga vähe. Mulle tundub, et ei ole, sest näiteks paneme Tehumardi ja Need Breive looduslaulud kõrvuti. See on omamoodi väga suur kontrast või siis vili toob need ja need on, ei saaks ütelda, et nad 11 ära söövad. Tahtsin ütelda veel nende päive laulude kohta, tundub, et need on las kavas võib-olla kooriv, tehniliselt vast kõige raskemad, nad on kõigepealt väga palju häälsed ja mitte mitte väga kergekäeliselt kirjutatud. Need tahavad niisukest koori, kellel on mingisugune ettekujutus kaasaegsest armooniast ja oskus ka seda laulda. Nii et võib-olla siin eriti esimene Luguse kirss kuidagi mõjus omamoodi huvitavalt ja metsmesilane oli vast üks üldse üks huvitavamaid lugusid selles tsüklis. Äärmiselt huvitav koorifaktuur ja sinna juurde teksti lugevad solistid, nisugune tunne jäi, et kui juba solistid, kes teksti loevad, siis kohati jäi nagu niisugune mulje, et nad lambi ja väga-väga-väga kramplikult see nagu nagu nõust lugemise vabadust ei olnud. Kahjuks partituur ei ole käepärast, ei kujuta täpselt ette, kuidas helilooja poolt ette nähtud on ja ka tekstist ei olnud võimalik siiski päris aru saada viimasel ajal. Ma tahaks öelda veel osta, üldiselt hästi ette kantud, kuid võib-olla vajanuks veel suuremat nii hingust, kandvust nagu see vene rahvalaulu pärast. Laadi kokkuvõtlikult, kui seda kava vaadata, ja kui me täna kuulsime seda kontserti, siis tuleks eriti alla kriipsutada minu arust koorijuhi otsivat vaimu. Just kõigepealt see, et on Tartu patrioot sest kes need Tartu laule siis kõigepealt peaks propageerima, kui nemad iseenesest kõige kättesaadavam, võib-olla see materjal. Ja teiseks on püütud ka kava avardada väljaspoole meie vabariigipiire, mida tuleb tervitada. Tähendab niisugune otsiv vaim võib-olla lugude otsimisele ja samuti ka nende realiseerimisel. Minu arust oli see üks äärmiselt tugev pluss ja kui öeldakse, et iga koormama koorijuhi nägu siis Valdur Helm on suhteliselt, et vähe veel selle kooriga töötanud mõningaid aastaid, ainult need on lootelt. Tulevased kontserdid saavad veel veenvamad olema ja, ja tänast kava kuulates tundub, et selleks lootuseks on olemas täiesti reaalsed põhjused.