Täna on stuudios festivali žüriiliikmed professor Artur Vahter, muusikateadlane Helju Tauk, koorijuhid eestesse, Teiskutsi deklasid Ants Üleoja ja areng. Räägime siis võrumeeskoori kontserdist, Võru meeskor Heino Becki juhatusel on kavva võtnud väga mitmekülgse repertuaari mis üldiselt paistab silma just oma raskusega. Kui aga jälgida kandvat ideed selles kavas, siis siin on seda võrdlemisi raske leida. Selles mõttes paistab kavalemani juhuslik, võib-olla seal ka teadlikult nii-öelda vilja mitmest salvest vaid ka niux kava teha. Teatud kindla eesmärgiga on püütud seda geograafiat siit ja sealt. Ja minul näiteks ei hakka niukene kava ülesehitus mitte vastu näiteks mõneks läti rahva pannud enne Ukrainasse, kuna siin on kaks aeglast lugu kõrvuti Viitolsin metsajärvi, Ukraina kured Läti rahvale natuke kiirem, võib-olla oleks sobinud nendevahelisele? Vaheldus oleks ja kuna läti rahva Gustav Ernesaks näärisokk on võrdlemisi nii ühe karakteriga. Ma võtan ühest Richiga, siis võib-olla see oleks tulnud kasuks kõvale. Küll, aga on vaieldav näiteks esimese laulu tempo igatahes isiklikult ma ei ole kuulnudki, seda laulu nii aeglaselt on ette kantud on endal tulnud ka korduvalt seda lugu juhatada ja võib-olla sellest tingituna oled ühes tempos kuidagi veendunult ja pead seda kas just ainuõigeks, vähemalt olles veendunud, siis tänane tempo medali korjut Pehk valinud tundub, et seal vist liiga aeglane, kuigi on kuuldajate teadlikult olevat seda nii teinud just omamoodi. Aga selle tulemus oli see, et laul tervikuna nii lõppresultaadina jäi natuke laiali valgemaks ja nagu ei olnud veenev see üleskutse, laena mulle kannelt ja teiseks võib-olla isegi ka Gustav Ernesaks näärisokk, mida me oleme harjunud kuulama niisuguse toreda maameheliku huumoriga ja see laul peaks nalja täis olema algusest lõpuni siukest südamest tulevat ja tervet naeru. See oli ka kuidagimoodi nagu reserveeritult esitletud ilusti korrektselt, kus on Fortlase, lauldi forte. Aga seda nalja nagu ei olnud selles või jäi nagu väheseks ja tundub, et korralduseks täiesti võimeline. Sest kui me sinna lõppu kuulsin, garadi laulud, mis on minu arust üks meeskonnaliteratuuris kahtlemata üks komplitseeritum lugu ja mida vähesed kooritestima laulavad siis seal oli seda särts järsku olemas, kuigi seal tekkis teine moment. Nimelt soovitaks kori juhil seal viimases rannas vaata mõningaid dünaamilisi momente. Seal on väga tihti Smart saato ja sobitub pea siis osa fraaside lõpuloniasku, üks takt fortes mida kahjuks lindi pealt me siiski ei kuulnud. Need niisugused pisinüansid annavad väga palju juurde ja kui te tulevikus seda proovite nii teha, uskuge, seal tekib järsku hoopis teised niisugused rõhud, teised niisugused momendid juurde positiivsed, üldiselt jätiscorpress toreda mulje, sest on teada, et võrukoor on viimasel ajal näidanud ennast päris hästi. Kuigi üksikutes laudades võib-olla jäi vajaka Tenuritest, mis on kahtlemata üldse meeskondi. Võib-olla kõige suurem puudujääke eriti tundus ukraina laulus kured kõrgest instituudist, sellest kippus nagu see kvaliteet nagu käest ära minema. Uno areng andis põhjaliku ülevaate alud ettekandest. Kuid ma tahaksin veel rõhutada tempude aeglustamist, mitte ainult selle Villem Kapi laena mulle kannelt Vanemuine juures vaid ka teistes lauludes. Minu arvates minu teada on Pehka väga ergas noormees. Aga need lauluta kandist natukene aeglasema tempoga. Muidugi, see on täiesti suvaline ja see on maitse asi. Kuid nii ma rõhutangi just enda maitset. Et läti rahval Tutri linnukene oli ka minu meelest natuke liiga aeglane ja nagu juba öeldi näärisokk. Ja tõepoolest, see koda laulud olid kõigeni kontrastsemalt kõige järsemalt ja kõigeni temperament samalt ette kantud Vitulsi metsajärve juures võib-olla oleks vajanud veenist õhulisemat esitust Peanut. Kuigi ma tervikuna isetegevuslased koori kohta väärib seda ette kandnud eesti kiitust, mida me võiksime öelda kuuri ansambli esiküljele kõlaliselt külje kohta, tekkis üks niisugune mõte seoses sellega, et Juhan Simmi munamäele on lindistatud õige mitu aastat tagasi. Aga ansamblis ühtluse poolest minule see laul jättis nagu mitte kõige parema, siis nende laulude ritta paneksin ta kui, kui hea ansambliga laul. Seevastu näiteks ütleme kasvõi sedasama Villem Kapp, laena mulle kannelt. Jättis selles mõttes nagu liialt Haralise mulje. Ja on karta, laul langes ikka selle aeglase tempo ohvriks. Siin võib olla muidugi omad arvamused ja arusaamised. Aga on niisugune tunne, et koorijuht peaks siiski kõigepealt arvestama oma koorivõimetega mitte ainult oma maitsega või arusaama sellest loost, sest antud juhul koor lihtsalt ei pidanud sellele tempole vastu, jääksid siis ka tingitud niuksed, intonatsiooniline pahandused, niisugune raske laul nagu metsajärv mis tõepoolest nõuab väga head vokaali. See jättis siiski soodsa mulje, peab ütlema need mingisugused kõikumised, nagu esinesid selles kavas. Üks laul oli laudad suhteliselt väga hea ansambliga, aga teine võib-olla mitte mitte sugugi raskem, vaid veel kergem laul oli, oli nagu tagasihoidlikuma ansambliga lauldud näiteks seesama Ukraina, kurat, see oli võrdlemisi kirju. Ega see näärisokk killer kergele oli, ole see minu arvates on ikka meeskoorile väga raske laulda ja ette saadan jääd. Meeleolu peab tehniliselt täiesti üle olema laulust, aga minu arvates just võib-olla kool sellepärast ei saavutanud niisugust erksat ja head meeleolu. Päris tehniliselt ei olnud üle sellest. Võib-olla siiski hoiab dirigent natuke liiga tagasi seda liikumist mingisuguste trütmilist, võib-olla natuke pidurdatud või hoopuudust oli minu jaoks ka koday lauludest, siin jäi mulje nagu vajakaga diktsioonist. Ma ei tea neid laule nii sõnade järgi ja pidin ma siin koorijuhtide käest küsima ühte, kui teist kohta ei olnud aru saada, aga siin natuke mängib ikkagi rolli tekst ka seda me nagu ei ära unustada. Need veel ütelda paar sõna kava enda kohta siis muusikaliselt kippust ehk tõesti veidike kirju olema ja dramaturgia mõttes on see nagu kontsert, titeksin ma kolmes osas millele ettevalmistuseks on siis nii, noh, üldise sisse juhatusena see esimene laul siis teine täiendab seda, kuna siin ju urumehed laulavad ja ei ole mitte vist ilmaasjata see munamäele siia sisse pandud kavasse, kuigi ta on tunduvalt varasem lindistus. Et tema on siis nagu motoks sellele koorile endale, siis on üks selline tõsisem süvenenum lõik metsa järjekured, väike puhkus ja väike nali. Need läti rahvalaulja, Ernesaksa näärisokke, siis kogu kava, nael, koday garadi laulud ja ma ei oska ütelda, võib-olla see kõik ei olnud küllalt meisterlik siin ja ometi olen mina tuliselt selle poolt, et nõuda koori käest kõik, mis ta saab ja ikka natuke rohkem ka põhimõttel, et viia teda edasi, et pakkuda talle põnevamat ülesannet. Ja peale selle on lugu ise ka siiski nii vägev ja vaheldusrikas ja kaasakiskuv, et isegi kui kõik ei ole päris väga esinduslikult asemel, siis hea mõju on tal igal juhul. Seda enam, et tundus, et tööd oli tehtud hoolega ja üsnagi õnnestunult. Mul on üks mõte, veel jäi ütlemata, ma tahaksin toonitada veel seda, et kui me siin oleme mitmekülgselt närinud ja solinud seda kava ja esitust igast kandist siis koorib plusspoolele, võiks kirjutada seda, et üks vokaalselt meeldivam esitus oli minule näiteks liitori metsajärv kus ei tundu, et seal oli just seda legaato strichi teadlikult sisse viia, kuigi seal ka omad puudused olid. Aga siiski me teame, et see on äärmiselt raske ülesanne. Minu arust tuldi sellega kenasti toime, võib olla tempoliselt oleks ka selles laulus vaja väikesi vabadusi või nõtkemat fraseerimist, mis oleks tulnud selle romantilise laulu ettekandes kasuks. On tore nentida seda, et meie vabariigi lõunapiiril niisugune tore kool eksisteerib. Ja oleks niisugune soov samas vaimus edasi töötada. Ja tulevikus loodame sama tasemelisi või siiski ka veel nii ettekandilised paremaid kontserte kuulda. Enam raadiofestivali žürii järgmises koosseisus kohal professor Artur Vahter, muusikateadlane Helju Tauk, koorijuhid Olev Oja, Ants Üleoja ja Kuno areng. Kuulasime Ellerheina kammerkoorikontserti. Me oleme siin õige mitmeid kordi linte kuulanud, peab ütlema, et enamasti ei tunne ennast nagu kuulajana Ellerheina kammerkoori kuulates, mina ei saa mitte midagi sinna teha, mina muutusin kohe paugupealtkuulajaks. Selle koori särav noorus, mis temas on ja see noorus kõlab siin otse vastu pani tahes või tahtmata kuidagiviisi nii kriitika relva kõrvale puhkama panema ja kõigepealt nautima koori esinemist iga kord, kui me oleme hakanud arutama, siin on ikkagi esile tõstetud ühtesid või teisi taotlusi, kava koostamisel, nende õnnestumist ka nii väljapeetud, nii stiilipuhast noh, nii terviklikku kava. Me ei ole meil olnud veel rõõmu kuulata, sest et ühelt poolt on see kava väga rikas. Siin on üks laul teisest väga erinev, sisuliselt meeleoluliselt. Ta on väga erinev ka vokaalselt lähenemiselt, see, mis ühendab, see veenab isegi veel rohkem. See nimelt, et on tegemist ainult rahvalaulu töötlustega, mõnikord võib-olla arvatakse, et see on nagu midagi piiratud. Praegu kuuldu igatahes näitab seda, et ei oleks mitte Kerge rikkamat kava, Leida kollaaži väljapeetud läbiviimist vist ei ole meie koori kontsertitel olnudki selline mõte niimoodi vastandada. Mitte küll nii palju erinevaid materjale, erinevaid tehnikaid, erinevaid aegu, nagu me seda kollaaži juures muidu arvame. Nii kombeks olevat vaid just vastandada sedasama materjali ja väga lähedastes oma taotluste poolest. Töötlustes ütleb tormis ise, et tema omatöötluste vormi printsiibid on üle võtnud ei kelleltki muult, kui Karl August Hermanni Ma tahaksin juste lisada veel kava üles ehitada seda, et Karl August Hermanni Tormise seadeid lahutavad teineteist ligi 100 aastat. Kuid kui järgite kui terviklikuna siiski see kava näib ja kava ülesehitus need. Me peame au andma Karl August Hermanni-ile, me tuleb lõpuks hakata au andma sellele mehele, kes nii väga palju on siiski teinud, Eesti muusikakultuur jääks aga, keda on kogu aeg kritiseeritud, naerdud ka ja naerdud, eriti kui juba selline mees nagu tormis võtab temast eeskuju, siis juba see fakt iseenesest on seda väärt, et hakata uurima Karl August Hermanni positiivseid väärtusi. Huvitav on ka see, et Karl August Hermann kui vanem, kui ütleme, 100 aastat tagasi kirjutanud kasutas nii uuemaid rahvalaule tormis 100 aastat hiljem on läinud natuke tagasi ja kasutanud vanemaid rahvaviise kuid tervikuna seade mõttes on neil väga palju ühist. Minul jäi seda kava kuuldes üks niisugune väga veenev moment meelde ja see on just nagu kuulsime kahte koori. Ja just see, kuidas koor laulis Tormise seadeid ja kuidas ta laulis Karl August Hermanni seadeid. Siin on ilmselt väga sihikindel ja teadlik töö olnud selle kooriga, et saada kätte seda meie rahvalaulikute omast maneeri, mida tolmis on väga palju uurinud ja ilmselt on ka tema ise seal väga palju vaeva näinud, et koorsele maneeri kätte saanud ja seal kõrval Karl August Hermanni seadeid kuulatakse. Läbipaistev ja õhkõrn, niisugune see kontrast on niivõrd veenev, et seda tuleb kuulata. Ainult häid sõnu võiks selleks rääkida, nii paljude koolide olen püüdnud tolmis rahvalauluseadeid, lauldi, on väga suures hädas olnud. Me teame seda, et on käinud kord üles ja pahandanud ja iki tuleb välja. Küsimus on selles, et me koorid ei oska lihtsalt laulda sellise maneeriga nägu, tema tahab nagu rahvalaulu omale, see on, me katsume neid vanu rahvalaule laulda juba aastakümneid meile sisse juurdunud teistsuguste fraseerimis seaduste järgi, mis saab suhteliselt rahva laululiste istu ja tundub, et siin peaks hakkama vist peale kõigepealt korjevid, nad peaksid kõigepealt ise omale selgeks tegema selle võib-olla tormis juures käima konsulteerides või leidub ka muid teid. Ja kahtlemata mina olen ka nende hulgas, kes võib-olla vahel irooniliselt on suhtunud tormise taotlustesse. Igatahes tänane kontsert näitas, et naljaga pooleks suhtumine tormise rahvale loomingusse tuleb vist kohe päevapealt maha jätta. Mulle meeldib ka, kui need lood kirjutati juba mitmed aastad tagasi, nendesse suhtuti väga pessimistlikult nii dirigentide poolt kui ka professionaalsete heliloojate poolt kuid nendes väga lihtsates lugudes on siiski oma väga suur võlu ja mul ikka mõte selline, et miks mitte selliseid laule lülitada ka meie üldlaulupidude kavadesse siis see annaks oma mitte täiesti uue värvingu ja mis oleks ka meie rahva omapära. Aga siin tuleb, laskus kõigepealt, kuidas suurt massi siiski õpetajale laulmas ei võta, mis minu arust aeglane, kas kehadesse kõik need 10000 laulma, seal välja, valida teatud kooridega ja, aga see on siiski väga tore värv, ütleme Tallinna kooridega ette kanda need laulud üks kolmneli laulu laulupeo kavasse oleks teiste efektsiks numbriks mitte ainult meile, vaid ka kõikidele väliskülalistele, kes saavad tegelikult tõelise ettekujutuse, kuidas see eesti laulan kõlama. Nüüdsel ajal jääb meil laule kõige paremini sina neid tutvustasid alguses, kui nad välja tulid, raadio koori väikese koosseisuga ja kooriustada kooriga kolme laulu, nendest lauldud. Tundub, et nende laulude õiges maneeris ettekandmine nõuab siis kõige pikaajalist tööd. Ükskord Veljo Tormis nagu pool pahameelega pooleks ütles ühe niukse asjaliku mõtte ja nimelt seda, et et paljud koorijuhid ei saa minu taotlustest üldse aru ja suhtuvad minu lugudesse lihtsalt kui mingisugustesse nalja, numbritesse, et mina tulevikus ei hakka üldse enam teistele kirjutama kui Ellerheina kammerkoorile. Sest seal on noored inimesed, kes mind väga tõsiselt võtavad ja, ja püüavad kõik selle, mida ma nendelt nõuan, väga maksimaalselt ära teha. Tõsi küll, Ellerheina kammerkoor on neid laule nüüd laulnud õige tükk aega tagasi, Nad hakkasid nendega juba tööle. Ja resultaat on muidugi minu arust väga hiilgav. Aga kas ei tuleks sel juhul kõne alla panna laulma üldlaulupeol neid laule just noortekoorid tähendab üldse üliõpilaskoorid ja võib-olla ka isegi mingisugused noortekoorid siin ju alles oli koolinoorte laulupidu ja on teada, kus on sellised tugevamad koorid ja innukamad koorijuhid. Sellest saaks ju kokku ühe päris suure koori. Et just noored inimesed, kes on rahvalaulust veel kaugemal, võtavad seda kuidagi puhtalt ja lahtise südamega vastu ja vanemad inimesed, kes on sellele ikkagi natukene ütleme aastat, võib-olla 40 või 30 lähemal suhtuvad temasse umbusaldusega. Ma tahtsin rõhutada seda, et see, see kontrast siiski selle kahe rahvaloenduse vahel väga-väga suur ja kas siin ei ole siiski ka veel üks niisugune probleem kui me vaatame näiteks kas või niux lugu lahu, nagu lauljaid otsitakse see setu rahvalaul see nõuab mingist väga-väga erilist laulmist, kõri peal, niukse sellise sellise maneeriga. Ja kui me nüüd räägime meie ütleme, akadeemilistest kooridest ja ka meie parematest kooris, siis nad ütlevad kohe selline laulmisviis võtab nii hääle ära, et kui ma laulan ühe niisuguse loo ära, siis ma kolm-neli päeva ei saa enam normaalset häält teha. Vaidlen vastu. Sest tormis teeb praegu tööttega kvartetiga RAM kolm ja nemad ei räägi sugugi, et see käiks nende hääle peale ta kas ta nad laulavad. Ja professionaalsed lauljad Ja muide see solist laulis, lauljaid otsitakse väga hästi tänalis täiesti niisuguse setu rahvalauliku maneeriga. Aga praegu on meil niimoodi arutame nagu muusikalist külge, aga kui nüüd rääkida asjadest esitusest, siis peale selle, et me kõik oleme nõus, et kõik oli väga hästi tehtud, ma paluksin, et võib-olla koolijuhid tõstaksid esile seda, mis siin hästi oli, kasvõi selleks, et need, kes kuulevad seda kontserti, mida me peame nii väga heaks võib-olla oskaksid eristada, millesse hea seisneb, mis määrab selle, millega me olime rahul. No mina ütleks niipalju, et kui tõesti teisi koore sai kuulata pliiats peos ja teha märkusi, siis selle koori esitusel panin kohe pliiatsi käest ära ja jäin kuulama. Esitus oli selline, mida võis kuulata, nagu öeldakse, hinge kinni pidada, vot see oli väga stiilipuhas. Ühesõnaga kaks omatmoodi seotud ja siiski ka väga erinevaid niisugust esitusstiili, mis lõpuni väljapeetud ja need mõlemad sari nii tormise kui ka Hermanni laule jätsid vastuvaidlematult niukse tundetult. Koorijuht, kes teeb, teab täpselt, vot see peab just nii olema. Sest meil on ju teada ka, et meil väga palju rahvalaule on seatud nii-öelda kuidas seda nimetada, kes segastiil võetud mingisugune viis ja seal mingi harmoonia alla pandud ja on kuidagimoodi midagi tehtud. Neid lugusid on võrdlus palju tehtud ja seal on umbes nii, et laula, kuidas tahad, ükskõik kui seal sõnadest tuleval tunnetus on õige, siis on ta ka samuti õige. Ma mõtlen just hilisemaid ja linnaromansid sarnanevad. Ah laule, mis on võrdlemisi palju meile poolt seatud. Siin oli tunda minu arust väga tugev ja selge stiilitunnetus. Ja mis mind võlus just see, et iga lukku oli omaette tervik värvikas tervik näiteks kas või setu talus oli püütud setu moneerist laulda või siis Lõuna-Eesti lauludest natuke seda moneeri saavutada Põhja-Eestis Põhja-Eesti pooltes või isegi rohkem kui pooltes lugudes on noh, niisugune vahekordade algab nagu solist peale koor tuleb sellele sellele juurde. Tähendab küsimus on nagu solisti ja kooriküsimus. Kas selline moment kellelegi nagu ei hakanud pikapeale vastu, aga eks ole meie rahva muusika ettekandmise omapärased jooned. No seda küll, aga kuna need solistid laulsid erinevalt, tähendab sõltuvalt lauludest ja kuna eriti juba muusikalised koori lahendused olid väga erinevad, iseäranis huvitavad olid need Tormise peaaegu instrumentaarses sellised rahvat pildilised foonid, need ostinaatod, mis noortele meestele kuulusid seal noh, siin vaevalt et saab nagu rääkida üheplaaniliselt. Kusjuures kõik laulud olid hästi viimistletud ning lõpuni viimistletud, ei jäänud üheski muljet, et siin veel midagi muud teha saaks. Ja tegelikult veel minu arust oli niisugune tunne, et koor niukse lõpliku lõpuni veendunult laulis, just nii nagu ta laulis ja tundub, et siin ma ei taha. Muidugi ei Heino Kaljuste, Tõnu Kaljuste tööd alahinnata, aga, aga väga suur abistab moment on kahtlemata siin tormisel keda me lihtsalt peame tunnistama, kui meie rahvalaulu praeguse suurimad spetsialisti, kes on väga palju uurinud nii sõnalist materjali kui ka kuulanud rahvalaulikuid ja uurinud neid. Nii et tundub, et see töö on tema poolt tehtud äärmiselt põhjalikkusega, suure põhjalikkusega, mida näitab ka tema looming. Ja vist ei tohiks ka kahelda tema taotlustes antud juhul kasele laulmismaneeri suhtes. Või tagasi vaadata kuuldud Ellerheina kammerkoori kontserdile siis näikse olevat meie koorifestivali üks vaidlematult kulminatsiooni, lisi esinemisi, Silvia millal? Ei tea, aga ma usun, et teda kahtlemata neid ei tule veel, aga ta on üks nende hulgast päris selge. Ja seda mitte üksi selle poolest, et lauldud oli väga hästi ja kava oli väga huvitav vaid temal olid sügavad sellised kandvad väärtused. Esiteks kava ülesehitus ise, teiseks see au, mida siin anti eesti rahvamuusikale ja see rikkus, mida selle laulmise kaudu inimesteni toodi ja tuuakse veelgi edasi Hermanni au sisse tõstmine ja temale nagu hoopis uue kaasaegse ja hoopis tõsisema tähenduse andmine edasi tormise rahvalaulu töötlustele nagu üha suureneva eluõiguse ja vastuvõtva pinna arendamine. Ja ei saa vist mitte midagi muud, kui ütelda, et meil on kangesti hea meel, et need olid just noored inimesed, kes seda tegid, sest sellisel juhul on tegemist millegagi, mis läheb edasi tulevikku. Meeskoori Gaudeamus kontserdikava kohta avaldab arvamust žürii järgmises koosseisus. Professor Artur Vahter Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja, Kuno areng. Sadamast tuntakse hästi maal kui ühte võimekat, meeskoori, kelle viimased suured loorbereid koorifestivalil Tallinn 72. Ja ka tänane kontsert tähendas seda, et see on võimekas koor. Elujõuline koor, kes on suuteline laulma küllaltki keerulisi ja suurte nõudmistega laulab. Kui me tänast kõvamalt vaatame, siis oli siin terve rida just vokaaltehniliselt väga nõudlikke laule ja võib-olla ühelt poolt minu arvates ongi selle kava üks väikene miinus, et ta tervikuna mõjub natuke liiga tõsisena. Kõik need lood eraldi võttes on ju väga tugevad ja toredad hobused. Kui me siin võtame Tobiase, Largo, Artur Kapi vaikne paik, eriti, mida üksikud koorid Eestimaal praegu laulavad, minu teada ainult kolm koori. Samuti Veljo Tormis oma kandilise lauluga lemmiku uus laul, kõik on äärmiselt niuksed, raskekaalulised teosed. Ettekanne oli täiesti veenev, täiesti nauditav. Ja kui me alati oleme siin meeskondi puhul norinud Tenurite kallal, siis tundub, et täna tuleb seda teha suhteliselt vähem. Eriti tuleks toonitada väga head bassi kõla. Natukene minule muutus lõpuks väsitavaks just see niisugune äärmiselt rõhutatud tõsine meeleolu terves selles kavas algusest lõpuni. Ka see vaikne Lüll laul Artur Kapp on äärmiselt dramaatiline lugu oma sisulise laengu poolest. Rääkimata Tormise kandilisest laulust. Koval ilmani järv on niisugune, mitte puhkelugu. Samuti universum. Mul on tunne, et siin on kasutatud laule, mis on paremini lindistatud ja selle tõttu ta jätabki sellise väga nii raskepärase ja isegi väsitava mulje ja kaval puuduka nagu ühtne läbi viidud kliin. Mina tahaks selle kava ülesehituse juures lisada seda, et kuulates algusest lõpuni tule mõttele, et ka selline ülesehitus on võimalik, just see ongi selle kava selgroog, et ta on koostatud väga ö suguselt tüsedalt tõsiselt mõjuvatest lauludest. Kui nüüd siia vahele paneks mõne niiskuse kiire tempulise või humoristliku laulu siis minu arvates seda kava terviklikkust ta rikuks ja kui võtta nii et 20 minuti piires nii väga kirjuks kava teha, minu arvates ka ei saa. See võiks olla suure kontserdi esimene pool. Ja nüüd teine pool annaksis kontrasti sellele, nii nagu siin juba räägitud on kaudemas meie meeskooride esireas. Ja nendest kõikidest meeskondadest, keda me oleme senini kuulnud, on ta tüseda oma kõlaliselt kompaktselt. Hääled on tasakaalus ja tenorite kohtasin, nuriseda ei saa ja kui tenoreid ikka on olemas, siis on ikka meeskooril meeskory värvus olemas. Samuti ettekanne on väga loogiline, emotsionaalne. Mulle tundub, et Laasmäe üks nisukesi karakteerisematsiooni on just kontrastide rõhutamine ja võib olla isegi mõnes kohas need olid vast liiga järsud. Mina tahaksin siiski seda mõtet Kaavele heietada, kava on liialt ühepalgeline. Kui neid lugusid kõiki eraldi vaadata, siis tõepoolest iga laul on omaette, väga suur väärtus. Kui me paneme need laulud kõrvuti, siis tuleb välja niimoodi, et kavas on praktiliselt kuus lugu, mida võib ka iga kontserdi naelaks pidada. Nii et siin lihtsalt tekib üks niisugune küsimus, et milline siis see päris naersin nüüd on ja siis üks küsimus on veel, ma ei leia kahjuks mingisugust põhjendust mikspärast siin Eesti autorite vahel on äkki Kowall ei leia nagu esimesel pilgul mingit põhjust ta ei ole mitte pandud siia selleks, et see oleks nagu üleminekunumbriks järgmisele numbrile. No ilmselt ei ole mõeldud mitte siin eriloojat, vaid mõeldud seda ilmen järve, kuid teost ta on selles mõttes nii tõsiduse ja tugevuse ja ja sügavuse mõttes nendega nii ühes hoones. Paistab, et kava on püütud üles ehitada nii nagu mingisuguse läbiva dramaturgia, aga tähendab noh, selline äärmiselt tõsine ettevalmistus tähendab midagi, mis sunnib süveneva järele mõtlema. Siis lähenemine sellele, mis meie oleme või mismoodi meie tunneme seal tormise kaudu ja sealt natuke kitsamalt meist edasi universumi, mis on mitte üksi, aga mõttetihe koorimuusika kohta nii erakordselt sellist filosoofilist teksti on siin küllaltki õnnestunud püütud muusikasse valada ja sellelt edasi minna üldistava Lenini sammuni on ka väga loomulik tee. Mis aga puudutab teostust, siis sellega peab küll üldiselt nii väga hea meelega nõustuma. Mulle väga meeldib Laasmäe, selline terav ja ja väga hästi mõjuv, ilmselt väga tugevasti koori aktiviseerinud väljendustahe niisukest tahtel just tahtekindlad dirigeerimist. Me ei ole siin palju kuulnudki. Ja on muidugi tore kuulda seda kontakti kooriga, kes niimodi mingisuguse paari noodijooksul on võimeline väga tugevateks kontrastideks. Teiseks meeldib mulle väga Laasmäe muusikalise liikumise taju. Valasin paar korda häält tõstnud varem meetrilise trampimise vastu. Ikkagi kipuvad laulud jääma raskepäraseks. Muusikaline mõte ei pääse nägu liikuma. Laasmäe käed kõnelevad täiesti ilmselt muusikas. See muusika ei seisa mitte kunagi paigal ja see lakkamatu liikumine selles muusikas. Ta on väga veenev, sellele liitub ka igasuguste detailide seostamise oskus. Selles mõttes on tema üks hea dramaturg dirigendina. Ja sinna juurde kuulub ka väga avar dünaamiline haare. Tõesti siis nüüd väga huvitavaid leide laulude teostuses näiteks ma tooksin konkreetsete näidetena näiteks Artur Kapi vaikne paik minule näiteks täiesti veenvalt mõjus Laasma ehitus, kus on teatud niisugune vabadus, ka tempoline vabadus, mis mitte halvas mõttes, vaid just heas mõttes teistmoodi läheneda kui näiteks mina isiklikult või keegi teine on seda teinud laulu. Nii et igal juhul järsku uuest rakursist nägin seda laulu Tartu koori esituses samuti väga tugeva mulje jättis mulle Veljo Tormise kandiline laul. Tundub, et Gaudeamus on koor, kes on kasvatatud niisuguses endast lõpuni andmisest muusikalise väljaütlemise vaimus. Ja minu arust see oleks äärmiselt vajalik ja oluline joon, mis pühapäeval tugeva kontsertkoolid olema. Sest me tahame ju veenvalt ütelda kontserdikülastajale publikule, seda, milles me oleme ise veendunud. Kui sa ainult markeerimine, kui see piirdub ainult võib-olla jah, intonatsiooni jälgimisega mingisuguse dünaamilise liini jälgimisele, kui seal taga ei ole sisulist veendumusi kuulajapoolset kaaselamist tavaliselt välja ei kutsu. Minu arust Laasme koll on see peamine olemas. Ja see ongi põhiline eesmärk, mille nimel tasub üldse rahvaid taastada. Peab rõhutama ka head tempude valikut, mis sõltuvuste sisulises süvenemisest ei ole räägitud Tobiase arvu kohta. Largo tavatsetakse mõnikord liiga aeglaselt ette kanda aga siin oli see tempo. Nii tundub mulle, aga parajates piirides isegi veidi kiiremini sõltudes koorist muidugi ütleme, riiklik akadeemiline meeskoor võib lubada aeglasemat esitamist kuid ka see poolisin väga veenev. Kui selle koori käekäiku jälgida niimoodi algusest peale ja selle koorikavasid, siis mulle tundub niimoodi, et Ronald Laasmäe on väga suure sihiteadlikkusega püüdnud edasi arendada selle koorivokaalseid võimeid. Pidevalt on tal kavades olnud mõned väga rasked laulud, tähendab vokaalselt väga nõudlikud laulud ja üldse mulle tundub, Roland Laas ei kuulu nende meeste hulka, kes, kes tingimata iga hooaeg tuleb välja jumala uue ja värske kavaga. Ronan Laasma võtab oma koori kaua, mitte korraga väga palju uusi asju. Vaid ta laulab. Ühte kava võib olla suhteliselt väga pika aja jooksul ja, ja selle tulemuseks on muidugi see, mida me tegelikult ka täna kuulsime, et ta saavutab ka väga raskete lauludega siiski suhteliselt väga kõrge professionaalse taseme.