Mina olen Tõnu Oja. Ma loen teile juttu. Kevadine jõulupuu, mille on kirjutanud Markus Saksatamm Kooli aulas toimus alg, klasside teatriproov, lapsed imetlesid üksteise kostüüme, üksnes Mauri oli morn ning litsusenud pahuralt seina ja kapi vahele. Tema pead kattis rohelisest papist kõrge müts ning õlul oli tal roheline krepp. Paberist kuub. Kolmanda kuuse osa on väga tähtis, kinnitas õpetaja ning üritas Maurit käist pidi päevavalgele tirida. Poiss aga surus jalad põrandale ning punnis vastu. Ta ei suutnud lepp pida, et allklassi kõige kärtsumale poisile antakse tühipaljas kuuse roll. Kui seevastu saab mängida karu, aga vaata, Mauri Mikk on ju päris karuoti moodi, siristas õpetaja meelitavalt. Tõepoolest, Mikk oli tüse ja trolli, kas pruun dressipluus ja kapuutsi külge õmmeldud kõrvad rõhutasid seda muljet veelgi. Õpetajaga jätkas. Ja lisaks sellele on ka tema perekonnanimi karu. No ja mis siis, mõtles Mauri trotslikult. Ega siis nimi tee veel päriselt karu üks temal Mauril oli üks tuttav poiss nimega Eero silk, kes kartis wet. Näed siis ise silk, aga ujuda ei oska. Lõpuks tuli Mauri kapi tagant siiski välja ja proov võis jätkuda. Ta seisis, käed okstena harali, nagu kuusepuule kohane. Ja tema kõrval olid kolm krepp-paberist kuubedes kuusetüdruk kut. Seegoli Mauri ainus poiss kuuse rahva hulgas. Mauri kortsutas kulmu, eks ja kaks ja kruused kohisevad, liigutavad oksi ja ütlevad oma salmi, hüüdis õpetaja kiledalt ja lõi kätega. Õhustakti. Liigutab meid, kevad, tuul ärkab karu jürikuul laususid neli kuuske kooris. Mikaga traageldas nende vahel kuutõbise näoga ringi ja muudkui mõmises hädise häälega. Te olete kohe nagu päris näitlejad, kiitis õpetaja. Tõmmake 10 minutit hinge, siis algab pidulik kevadaktus. See on väga tähtis, sest ka ministeeriumi rahvas on kohal. Mauri vaatas ringi saali vaid kaaslasi ja istus siis aknalauale. Poisi näol oli sünge ilme. Kohe tippis ta juurde liisu seljas rebasekostüüm. Messaa Pablaad. Sul tuli kuusekas jumalast hästi välja. Hüüdis Liisu kössi vajunud kuusepuule. Ent Mauri üksnes ohkas ja lonkis noruspäi eemale. Kalmeskuuskand. Tees lausus ta õpetaja häält järele aimates. Ja siis ta pakatas. Teda tabas äratundmine. Ta mõistis nimelt, et kuusk on tõesti tähtis, kohe väga tähtis. Ta sööstis tänavale ja tormas kiilasjääd trotsides kodu poole. Mauri elas koolist 10 minutise jalutuskäigu kaugusel, ent seekord läbista selle vahemaa joostes kolme minut tiga tagasi jõudis ta täpselt etenduse alguseks. Algab etendus kevadkuu, Jaak Aru. Hüüdis õpetaja pidulikult. Laval seisid neli kuuske, kellest üks hirmsasti õhetus ja Hähkis, aga ei, õpilased ega ministeeriumi Onklid pannud seda tähele. Siis ilmus kulisside vahelt välja karukostüümis Mik mõmm. Ma pomises ta ise kartlikult saali poole piiludes. Ja siis juba oligi esinemiskord kuuskede käes. Keeii tapmeid kevadtuul alustasid Mauri naabrit soravalt, aga nad ei saanud jätkata, sest juhtus midagi ootamatut. On köige tähtsam jõulupuu, hüüdis Mauri riimile võidukalt vahele ja seejärel heitis ta krepp paberist kuue, kus seda ja teist ja sirutas käed-jalad laiali. Vaatajaskond ahetas, sest poiss oli üleni jõuluehetega kaetud. Tema pluusi varrukate külge olid kinnitatud kuldsed litrid. Kaelas rippusid tal Plinkivad elektriküünlad ning peas oli mütsi asemel suur ja särav jõulutäht. Oi jeerum, kirjutas õpetaja ja karumit kukus imestusest istuli. Hurra jõulud kisas Liisu oma rebasesaba keeru tõdes. Ka publik elas maruliselt plaksutades kaasa. Kõigile meeldis, et kevadel korraks ka jõulusid meelde tuletati, eriti aga vaimustusid ministeeriumi onud. Nemad andsid koolile riikliku tänukirja üllatusliku lõpuga kevadnäidendi eest. Järgmisel päeval pakuti kooli sööklas verivorsti ja piparkooke.