Mina olen Tõnu Oja. Ma loen teile, Markus Saksatamme jutu, tulnukas läheb lasteaeda. Oli hiline sügisõhtu, üks ufo lendas linna kohal, tiirutas veidi ringi ja maandus sees lasteaia mänguväljakul. Luuk avanes. Ning välja piilusid pisikesed rohelised mehikesed. Õhk on puhas, sosistas tulnukate ülemus ning kogu meeskond marssis lennumasinast välja. Tolmukad liikusid alati marssides, sest nii oli nende koduplaneedil kombeks. Kuule, kindral Möö, hakkame vallutamisega kohe pihta, ütles üks paks tulnud, kas tema nimi oli õrn ning ta oli au kraadilt major. Üheksa korda ründa ja üks korda ütle, mis siin pikalt Jokutada? Ei, nii ei lähe, arvas kindral, me kõigepealt teeme ikka luuret, sõdur, nõu, sina uuri välja vastase nõrgad kohad. Just nii. Pisike sõdur võttis valvelseisaku. Siis tõi kindral ufost värvipurgi ning pas luuraja pealaest jalatallani valgeks. Nüüd nägi nõu välja nagu kõige tavalisem lasteaialaps. Ülejäänud meeskond aga marssis tagasi pardale. Lennumasin startis, vilgutas mahajääjale hüvastijätuks tulesid ning maandus Kuu tagaküljel. Terve pika nädala olid nad seal peidus. Siis saabus õige aeg ning nad pöördusid maale tagasi nõu juba ootas neid ajalugu ülemus, teatas ta kindrali küsiva pilgu. Pealemaalasi on võimatu alistada. Mess jutt see veel on. Kindral marssis pahaselt edasi-tagasi. Meil lasteaias nannipunn pole. Kandis nõu ette, meie sööme iga päev putru ja mängime luurekat. Kindral kohkus ning tema kurgikarva nägu tõmbus kaameks. Nõelaga jätkas. Me käime ka igal esmaspäeval tädi Reeda juures džuudo trennis õpime kavalaid nippe ja oleme julged. Me ei karda isegi hambaarsti. Ründame neid ootamatult, kibeleb major, õrn. Lähme kohe jooksuga ja karjume hurraa ja need, kes tormavad ja kisavad, saavad kasvataja käest noomida, hoiatas ja kui sellest ei aita, siis pannakse veel nurka kah. Kas sina, õrr, tahad nurgas seista või? Paks major raputas kiiresti pead. Mis seal lasteaias veel tehakse? Uuris kindral, müü. Me sõidame karussell-iga ja mängime ringmänge. Kindral pidas veidi aru, siis küsis ta, kuidas neid ringmänge mängitakse. Me võtame üksteisel kätest kinni ja tantsime ümberkasvataja, seletas õhinal ja ise laulame, kes aias, kes aias, mesilane aias. Ah et kasvataja on mesilane, see on väga ohtlik, ta võib nõelata. Ta hüüdis major õrn ning vaatas pelglikult ringi. Korraga ta nägu selgines, aga ründame siis, kui lasteaed on kinni. Lasteaed on kinni suvel, teatas nõu, siis on lapsed maal vanaema juures, kes vanaema elu on Torises õrgahtlustavalt. Vanaema on nagu kindral ema, sõna tuleb kuulata, sest muidu ei saa piima ja moosisaia. Tulnukad hakkasid sumisema. Nad nägid õige ehmunud välja. Ei tea, palju neid vanaemasid ka on päris keegi meeskonna hulgast. Igal lapsel on kaks vanaema, seletas nõue tähtsalt. Või koguni kaks vanaema. Kindral möluksatas, sa tahad väita, et iga sõduri kohta on neil kaks kindralit, oi oioi. Aga ründame siis, kui vanaema ei ole kodus. Sellest ei ole abi, ütles nõu, sest siis on kodus vanaisa. Last ei tohi omapead jätta, ka vanaisa sõna peab kuulama ja koos temaga on hea multikaid vaadata. Multikad on sellised, et kass ja hiir ajavad teineteist haamriga taga. Tulnukad ahetasid kooris. Aga ka see ei ole veel köik, jätkas nõu hoogu sattunud. Meil on veel pätmen ja Tarzan ja ämblikmees ja lehma vist lehk. Küsis Möö kähku. Õ vastasleer on selline hästi suur sarvedega loom. Vanaema käib teda igal hommikul ja õhtul lüpsmas. Ei mehed. See on liiga ohtlik planeet, hüüdis kindral. Me otsime parem mõne sellise koha, kus ei ole vanaemasid. Asume teele sõdurpoiss, nõu, marss, marss. Aga nõll raputas pead. Minge ilma minuta, ütles ta. Muidu hakkab kasvataja mind taga otsima. Õige, kiitis kindral. See mesilase moodi tädi võib ju meile järele lennata. Ehk me vapper nõu, chaugi hüüdis nõmm ja lehvitas lahkuvale Uffmale Emaali oma uue koduga väga rahul. Siin olid ju jäätis ja naljafilmid, pildiraamatud ja karussell. Eriti meeldis talle aga see, et lasteaias ei pidanud kogu aeg marsisammul käima.