Mina olen Kaspar Velberg ja loen teile jutu lugu trollist, kes vihastas autoriks Liili Remmel. Üksildased kõrgel mäel põhjamaal elas hiiglaslik troll. Kas ta oli hea või halb? Ei osanud keegi öelda. Ei röövinud ta printsesse ega teinud midagi kurja. Aga ka mitte midagi. Silmapaistvalt head oli lihtsalt tasa. Ta tahtis rahu, mis seal üksildases mägedes ka valitses. Ent rahu kadus äkki. Ühel päeval lendas üle trolli jubedalt lärmab lennuk. Elukale hakkas pea ringi käima ja siis valutama. Kuid see oli algus, sest lennumasinaid saalis üle trolli nüüd vahetpidamata. Üksik lasele tundus, et õhulaevad ümbritsevad teda nagu sääseparv. Lennukid käratsesid, Jürisesid omaette ning mis eriti ärritav. Nad püüdsid trolliga juttu teha. Haivana, kuidas läheb? Hüüdsid suured reisilennukid. Trollipappi, sul pea puha pilvedes, kas sa oled armunud, karjusid kaubalennukid. Aga ülbe sõralennuk, kriiskas vaikivad Trallitsest nädal alleed ning tulistas kuulipildujast mõned kuulid, mis jätsid trolli turjale paar täkked ja sügelesid vastikult. Trolli ärritas nii reisilennukite sõbralikkus kui ka sõjalennuki ülbus. Pahameel kogunes tema sisemuses nagu tahm. Kord kui troll haukas parasjagu kaske, mida ta oli 100 aastat oma väikesel varbal kasvatanud, kisendas reisilennuk. Oi, vana, kas sul pole kahju kaske süüa? Trolli valdas raev. Mida need raudsääset pinisevad? Pole nende asi, mida ta sööb või kuidas tal läheb. Ta mälus suutäie lõpuni, hingas sisse ja kisendas. Jätke mind rahule. Ma ei salli lobasuid. Iga hüüdega paiskus trolli suust auruja tuhka ning suunurkadest voolas sulalaavat. Kogu ümbruskond muutus tuhapilve all mustaks nagu öö. Tuul kandis pilve edasi ning tuhk tungis lennukite saba alla ja sealt mootoritesse. Lennukit konutasid nukralt maa peal ning lasid oma sisemust mootoreid puhastada. Nad panid ninad kokku ja imestasid. Näe, mis trolli vana korraldas. Uskumatu, kui mina sealt paar päeva tagasi üle lendasin ja rasta rahulikult kaske. Miski ei ennustanud, et ta sedasi tuld ja tahma purskama hakkab. Oh, eks need, kes kogu aeg vaikivad pea pilvedes, ongi ettearvamatu käitumisega, arvasid kaubalennukid. See troll oli juba vanasti riiakas, ütles kähiseva häälega pensionärist sõjalennuk. Kui mina temast ükskord üle lendasin ja paarikuuliga kõdistasin, loopis ta koolid tagasi ja kriimustas värvimu kõhul. Võimatu iseloom, mis muud. Ei tea, mis tal hakkas, jõudsid lennukid ühisele arvamusele. Üks vana reisilennuk mõtles tükk aega ja sõnas siis. Mina tean. See trollitõug toob kuuldavale paar sõna, üks kord 100 aasta jooksul. Küllap meie jutukkuse pärast seda niimoodi tuld ja tuhka sülitama hakkaski. Kui me veel lennata tahame, peame edaspidi sealt üle sõites suu kinni hoidma. Teised lennukid noogutasid vaikides. Kõik nad tahtsid lennata. Mis meie trolli puutub, siis olid oma iidse tõu kohta uskumatult kiireks muutunud. Juba mõni päev pärast vihastamist hakkas ta röökima. Tavaliselt kulus trollidel vastamiseks terve sajand. Lennuliiklus oli ta moodsamaks närvilisemaks muutnud. Vaikivad aeglaste, trollide mõistes tegutses ta lausa ülehelikiirusel.