Mina olen Tõnu Oja. Kärbseseenemetsapäkapikud on tänase jutu pealkiri. Selle on kirjutanud Monika Undo. Ühe väikese linna lähedal oli pealtnäha üsna tavaline mida kutsuti kärbseseenemetsaks. Metsas elas päkapikupere, nende kodu asus samblaga kaetud vana kännu sees. Kännu ümber kasvasid suvel ja sügisel imekaunid punase kübara ja valgete täppidega kärbseseened. Selle pere kõige vanemad päkapikud olid vanaisal loits ja vanaema. Leelo-leelo le meeldis õhtuti kiiktoolis kiikuda ja kududa. Loitsu õhtutunnid möödusid tavaliselt päkapikuraamatut kirjutades. Leelo ja loitsu tütar. Ülane armastas korjata taimi, neid kuivatada ja raviideesid valmistada. Ülase mees, tuisk tegeles puutööga ning nende tütrele pääsule meeldis kuulata vanaema leelo lugusid päkapikkudest. Kärbseseenemetsa pere polnud kaugeltki tavalised päkapikud. Nimelt polnud nad juba aastaid lasteaia kinke viinud. Teistel päkapikkudel algas detsembris kibekiire tööaeg. Oli ju laste sussid ja sokid vaja igal õhtul kingitustega täita. Ja ikka oodati suuri ja kalleid kingitusi, kuna väikesed, odavad ja isetehtud asjad ei olnud laste meelest piisavalt head. Üldiselt üritasid päkapikud laste soovidega arvestada, kuid see oli tohutult raske. Enamik päkapikke oli jõuluõhtuks suurte pakkide tassimisest nii väsinud, et ei suutnud jõuludest rõõmu tunda. Kärbseseenemetsapäkapikud aga ei käinud kunagi poes, vaid meisterdasid kõik üllatused ise. Nad tahtsid, et iga lapsele viidud kink oleks eriline. Kui lapsed hakkasid suuri ja kalleid kingitusi tahtma, siis nad enam laste juurde ei läinudki. Pealegi ei elanud nende naabruses ka kuigi palju inimesi. Metsaservas asusid vaid mõned suvemajad. Kuid enne viimaseid jõule kolis ühte sellisesse majja elama uus pereisa, ema ja nelja aastane Iida. Ei, ta oli väike armas heledate juustega tüdruk, kes hakkas kohe päkapikkudel meeldima. Üle pika aja otsustasid nad, et sellele lapsele tuleb midagigi kida. Päkapikuvanaema leelo kudus iidale kauni mustrilised sokid. Neis šokkidesse põimis leelo võlusõnu, et kandja varbad oleksid ka kõige paukuvama pakasega soojad. Alles varastel hommikutundidel sai leelo sokid valmis. Ta pani mütsi pähe ja mantli selga ning tõtta syyda maja poole. Lumi krudisest ta jalge all. Taevas ei olnud ühtegi pilve ja kuu-kumas nagu suur latern. Kuult vaatas vastu kuumehe nägu ja leelo, lehvitas kuumäel. Kuumees naeratas vastu. Kui Iida hommikul ärkas ja aknalaual olevasse sussi vaatas, nägi ta villaseid sokke. Tüdrukutirts puhkes lohutamatult nutma sokid. Ta polnud endale sokke soovinud. Iida ei proovinud neid isegi jalga. Iida pettumusest teatas päkapikkudele tihane kirgas, kelle pesa asus nende kodu kõrval männi ladvas. Päkapikud kurvastasid uudist kuuldes väga, kuna nad võtsid üldse kõike väga hinge. Enam nad Iida juures ei käinud. Ja muidugi oli siis tüdruk kurb, et tema suss tühjaks jäi. Paar hommikut, hiljem, kui päkapikud oma kodu ümbert lund kühveldasid, lendas tihane uuesti nende juurde ja teatas, et Ida-on, haige Ülane. Sul on keldris võlumet, võib-olla viiksid seda iidale. Tegelikult on ju Iida ja ta vanemad väga toredad. Nad panevad meile lindudele alati linnumajja süüa. Kardan, et ilma teie võlumeeta ei sai ta jõuludeks terveks. Kui juba kirgas abi palus, ei saanud päkapikud eitavalt vastad. Hämaruse saabudes toimetasid Ginad Iida sussi sisse väikese Burgymmet. Järgmisel päeval teatas tihane, et iidoli mehe üle rõõmus ja pärast selle söömist hakanud ta end paremini tundma. Tüdruk olevat isegi leelo kootud sokid jalga pannud. Päkapikud muhelesid tihase juttu kuuldes heameelest. Iida saigi enne jõule terveks ja rääkis lasteaias kõigile, millist imelist met päkapikud talle toonud olid. Ta näitas uhkelt ka võlusokk. Teised lapsed tundsid Iida juttu kuulates väheke kadedust, sest poest võlu sokke ja võlumet juba ei leia. Päkapikud aga olid õnnelikud, et iidale kingid meeldisid. Suurest heameelest küpsetasid nad tüdrukule võlupiparkook, käte ja leelo kudus veel ühe hästi sooja salli, et Iida enam haigeks ei jääks. Nii toredat jõuluaega polnud kärbseseenemetsapäkapikkudel juba ammu olnud.