Mina annan ta noa ja loen teile Renita Metsalu, loo vitri ja torusiil. Vitri isa on tubli torumees. Ühel õhtul tuli ta koju ja pani tööriistakohvri nurka seisma. Tööriistakohver, rappus ja värises. Püüdsin täna torusiili kinni, teatas isa uhkelt ja võttis mudased tunked seljast. Miks. Küsis Vidri. Rabelevad kohvrit vaadata. Torul siilid võtavad meie töö ära. Nad jooksevad torudes, Rengi söövad muda ja muud toru sodi. Aga selle, mida nad süüa ei jõua, lükkavad nad oma okastega torude seinte küljest lahti, selgitas isa. Ah nii, ütles viitri. Isa, vaatas nurgas, möllavad tööriistakohvrit, pea puuri panema. Ja tõi Kiburi. Hoidke eemale, see on ohtlik töö, peletas isa Vidri ja ema kööki. Esikust kostis kõva müdinat. Nii. Nüüd on korras. Hüüdis isa, panin ta oma tööriistakappi kinni, ärge talle lähedale minge, eks ma toon talle igal õhtul natuke toru sodi süüa. Järgmisel päeval tegi vitri salaja isa Tööriistakapiukse lahti ja vaatas torusiili. Torusiil seisis keset puuri püsti, endal vihane ja upsakas nägu peas. Vedri pani kapiukse kinni. Teisel päeval vaatas Vidri jälle torusiili torusil puhises vihast ning kõndis raevukalt puuris ringi trampis jalgu. Kolmandal päeval raputas torusiil käppadega puuri varbaid. Neljandal päeval näris torusiil puuri varbaid. Viiendal päeval istus torusid nurgas ja vaatas tühja pilguga enda ette. Kuuendal päeval nuuksus torusiil kõhuli puuri põrandal. Arvas Vidri. Ta viis puuri kööki, asetas kraanikaussi, laskis kraanist vett ja tegi puuri ukse lahti. Torusiil voolas puurist välja, tegi kraanikausis vees paar keerdu ja kadus torust alla. Kahe nädala pärast läks vitri isa elektrikute kursustele. Vähemalt ei jookse mööda juhtmeid, mingid elektrisiilid, selgitas ta emale.